Obsah (5)

§ 7§ 72§ 2§ 6§ 74

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-22-2574 Otsuse kuupäev 27.09.2024 Kohtunik Reelika Kitsing Kohtuasi Grigorii Shilenkovi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 24.11.

) norme. PPA on kaalunud haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega, ratsionaalselt ja kooskõlas seadusega kõiki huve ning langetanud õiguspärase otsuse. PPA on otsuse tegemisel arvestanud kõigi talle menetluse 2 3-22-2574 käigus teada olnud asjaoludega ega ole teinud kaalutlusvigu. 6.2. PPA tuvastas 24.11.2022 menetluse käigus, et kaebaja on

§ 7lg 1 mõistes viibimisaluseta Eestis viibiv välismaalane.

PPA-l on kohustus teha lahkumisettekirjutus välismaalasele, kellel puudub riigis viibimiseks seaduslik alus. PPA-l on kaalutlusõigus, kas koostada isikule vabatahtliku täitmistähtajaga ettekirjutus lahkumiseks või on põhjendatud vabatahtliku täitmistähtaja kohaldamata jätmine (

§ 72lg 11 ja § 72 lg 2).

Arvestades kõiki kaebajaga seotud asjaolusid kogumis, oli talle võimalik koostada vabatahtliku täitmise tähtajaga lahkumisettekirjutus. 6.

1. PPA poolt menetluse käigus kogutud tõenditest nähtub, et kaebajaga läbi viidud küsitluse käigus on kaebajale selgitatud, et kaebaja viibib Schengeni liikmesriikide territooriumil seadusliku aluseta, kaebajale koostatakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks ning koos vabatahtliku lahkumisettekirjutusega kohaldatakse kaebajale sissesõidukeeldu 3 aastaks. Kaebajale anti võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited sissesõidukeelu kohaldamise osas. 6.
2. PPA ei saanud kaebajale ettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel arvestada kaebuses märgitud terviserikkega seonduvaid asjaolusid, kuivõrd kaebaja ei selgitanud neid menetluse käigus PPA-le. KOHTU SEISUKOHT
3. Kaebaja on vaidlustanud PPA 24.11.
4. a ettekirjutuse nr 1052262492 osas, milles tema suhtes kohaldati 2-aastast sissesõidukeeldu Schengeni alale.
5. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja viibis alates 19.11.2022 kuni 24.11.2022 Schengeni liikmesriikide territooriumil seadusliku aluseta 6 kalendripäeva, nendest 2 päeva Eesti Vabariigis. PPA selgitas 04.09.2024 kohtule täiendavalt, et kaebaja oli varasemalt viibinud talle väljastatud Hispaania viisa alusel Schengeni alal alates 15.07.2022 kuni 24.08.2022, s.o 41 kalendripäeva (piiriületuste andmebaasi väljavõte dtl 60). Arvestades eelnevat ja seda, et kaebaja saabus Schengeni alale uuesti 01.10.2022, oli ta vaidlustatud ettekirjutuse tegemise päeval ehk 24.11.2022 viibinud sellest päevast tagasiarvestatava 180-päevase perioodi (29.05.2022–24.11.2022) jooksul Schengeni alal kokku 96 kalendripäeva, s.o 6 kalendripäeva rohkem, kui oli talle väljastatud Schengeni viisa alusel lubatud. Nendel põhjustel ja

§ 7

lg 1, § 7 2 lg-te 11 ja 4 alusel on kaebajale kui viibimisaluseta Eestis viibinud välismaalasele pandud 24.11.2022. a ettekirjutusega Eestist lahkumise kohustus vabatahtliku täitmise tähtajaga 7 päeva. Veel on lahkumisettekirjutuse tegemisega seonduvalt käskkirjas viidatud

§ 2

lg-le 1 (välismaalasel Eestis viibimiseks seadusliku aluse nõue), § 9 lg-le 1 (seadustamisettekirjutuse tegemise alused), § 7 3 lg-le 1 (lahkumiskohustuse sundtäitmine pärast lahkumiskohustuse täitmise tähtaja saabumist), § 11 lg-le 1 (ettekirjutuse tegemine PPA või Kaitsepolitseiameti poolt), § 14 lg-le 1 (lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumisel välismaalase Eestist väljasaatmine) ja §-le 17 (alused isikut vastuvõtva riigi kindlakstegemiseks). 9. Asjas on vaidluse all see, kas olukorras, kus kaebajal puudus Eestis viibimiseks alus ning talle tehti vabatahtliku täitmise tähtajaga lahkumisettekirjutus, oli õiguspärane ja proportsionaalne kohaldada tema suhtes 2-aastast sissesõidukeeldu Schengeni territooriumile. 10.

§ 6

lg 1 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Schengeni sissesõidukeeluga keelatakse välismaalasel siseneda Eesti ning teise Schengeni konventsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumile ja seal viibida (

§ 6

lg 2).

§ 7

lg 2 sätestab, et lahkumisettekirjutusega tehakse kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, pannakse välismaalasele 3 3-22-2574 kohustus Eestist lahkuda, määratakse lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, tehakse hoiatus välismaalase suhtes sunniraha rakendamise kohta lahkumisettekirjutuse täitmata jätmise korral, tehakse hoiatus lahkumiskohustuse sundtäitmise kohta ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu. Vastavalt

§ 74

lg-le 1 kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu 3 aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates.

§ 74

lg 3 sätestab, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks.

§ 7

4 lg 4 võimaldab sissesõidukeelu jätta humaansetel kaalutlustel kohaldamata.

§ 74

lg 41 näeb ette, et välismaalase suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ega Šveitsi Konföderatsiooni kodanik või tema perekonnaliige, kohaldatakse Schengeni sissesõidukeeldu. 11.

§ 7

lg-st 2 ning § 7 4 lg-test 3 ja 4 tuleneb haldusorganile välismaalasele sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel kaalumiskohustus. See tähendab, et haldusorganil tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Sissesõidukeelu kohaldamise otsus eeldab isiku ärakuulamist ja asjakohaste kaalutluste esitamist. Sissesõidukeelu aluseks olevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid tuleb põhjendada. (Vt Riigikohtu 19.02.

1. a otsus asjas nr 3-17-1545, p-d 33–34; 27.06.
2. a otsus asjas nr 3-17-1927, p 13; 01.10.
3. a otsus asjas nr 3-18-1891, p 16.) Vajadus sissesõidukeelu kohaldamist igal üksikul juhul eraldi kaaluda tuleneb ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.
4. a direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lgtest 2 ja 3, kusjuures direktiivi art 12 lg 1 kohustab mh põhjendama sissesõidukeelu aluseks olevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Direktiivi 2008/115/EÜ põhjendava osa p-dest 6 ja 14 nähtub samuti, et vastavalt Euroopa Liidu õiguse üldistele põhimõtetele tuleb direktiivi alusel tehtavad otsused võtta vastu juhtumipõhiselt ja lähtudes objektiivsetest kriteeriumitest, mis tähendab, et arvesse tuleks võtta muud kui üksnes ebaseadusliku riigis viibimise asjaolu (p 6). Samuti tuleb sisenemiskeelu pikkus igal üksikjuhul määrata kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ja see ei tohiks üldjuhul ületada viit aastat (p 14). Sissesõidukeelu põhjendamisnõude täitmiseks ja põhjendamiskohustuse eesmärkide saavutamiseks peab haldusaktist lisaks õiguslikule alusele nähtuma vähemalt põhiliste asjaolude ja kaalutluste lühikirjeldus (Riigikohtu 27.06.
5. a otsus asjas nr 3-17-1927, p 25). Eelnevast nähtub, et sissesõidukeelu kohaldamise otsuse näol on tegemist kaalutlusõiguse alusel tehtava otsusega. Sellise otsuse õiguspärasust hinnates saab kohus kontrollida kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt, kuid ei saa eraldivõetuna hinnata kaalutlusotsuse otstarbekust ega teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3). Sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust tuleb kohtul hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2).
6. Praegusel juhul on kaebaja enne tema suhtes sissesõidukeelu kehtestamist ära kuulatud ning ta sai esitada nii lahkumisettekirjutust kui ka sissesõidukeeldu puudutavas osas oma seisukohad (vt 24.11.
7. a küsitluse protokoll, dtl 36–38). Küsitluse protokollist nähtuvalt selgitas kaebaja PPA-le, et rikkumise tingis viisaga lubatud viibimise päevade valesti lugemine. Veel selgitas kaebaja, et ta omab alates
8. aastast Tenerifel kinnisvara, mida peab ka enda koduks, ning tal puuduvad Schengeni alal sugulased. PPA selgitas kaebajale, et üldjuhul kuulub välismaalasele lahkumisettekirjutuse tegemise korral kohaldamisele sissesõidukeeld pikkusega 3 aastat, ning palus kaebajal esitada enda arvamus ja vastuväited sissesõidukeelu kohaldamise osas maksimaalses määras. Kaebaja märkis, et peab enda kinnisvara aeg-ajalt hooldama, rikkus viibimisreegleid esmakordselt ja kahetseb siiralt tehtut. Kaebaja palus talle maksimaalset sissesõidukeeldu mitte kohaldada. Küsitluse protokollis 4 3-22-2574 märgitu kohaselt arvestas PPA kaebajaga seonduvaid humaanseid kaalutlusi, milleks on kahetsus ja rikkumise esmakordsus, samuti kaebaja suulisi ja kirjalikke selgitusi, ning pidas põhjendatuks kohaldada sissesõidukeeldu pikkusega 2 aastat. Protokolli kohaselt nõustus kaebaja selle otsusega. Protokollile on tehtud ka kaebaja käsikirjalised märkused, milles ta kinnitab, et ütlused on tema sõnade järgi õigesti kirja pandud ning protokoll on talle tõlgitud ja selge (vt märkuste tõlge eesti keelde dtl 65).
9. PPA on sissesõidukeelu kohaldamise 24.11.
10. a otsuses (dtl 7–8) piisavalt selgelt ja arusaadavalt kajastanud kaebaja suhtes tuvastatud asjakohaseid asjaolusid. PPA tõi välja, et Narva piiripunktis kaebaja dokumentide kontrollimisel selgus, et alates 19.11.2022– 24.11.2022 viibis ta Schengeni territooriumil seadusliku aluseta 6 kalendripäeva, nendest 2 päeva Eesti Vabariigis, ning et kaebaja väitel luges ta viisapäevi valesti, arvates, et igal poolaastal pärast viisa väljastamist on tal õigus viibida Schengeni alal 90 päeva. Samuti on ettekirjutuses märgitud, et kaebaja soovis esimesel võimalusel nii Eestist kui ka Schengeni alalt lahkuda. PPA leidis, et kaebaja suhtes ei esine asjaolusid, mis annaksid alust lahkumiskohustuse sundtäitmisele pööramiseks ning põhjendatud on määrata talle lahkumiskohustuse täitmiseks tähtaeg 7 päeva. PPA selgitas veel sissesõidukeelu kui tõkendi eesmärki (s.o vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist) ning märkis, et kaebajale kohaldatakse sissesõidukeeld 2 aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates, millise pikkusega oli kaebaja nõustunud. Sissesõidukeelu kohaldamist puudutavate õiguslike alustena viitas PPA ettekirjutuses

§ 74lg-tele 1 ja 3.

14. Kohus leiab, et eelnevalt kirjeldatud viisil kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamise põhjendamine ei ole täielikult kooskõlas käesolevas otsuses eespool viidatud kohtupraktikast ja haldusmenetluse seadusest (HMS) tulenevate põhjendamise nõuetega (vt HMS § 56 lg-d 1 ja 3). Siiski saab sissesõidukeelu kohaldamise põhjendustena arvestada näiteks ettekirjutuses välja toodud asjaolu, et isik oli viibinud Schengeni territooriumil 6 päeva seadusliku aluseta, ning ettekirjutuses viidatud sissesõidukeelu eesmärki vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist (

§ 6lg 1).

Viimati nimetatud sätte kohta on asjakohases seaduseelnõu seletuskirjas1 selgitatud, et sissesõidukeelu kohaldamise eesmärk on muu hulgas soov anda selgelt märku, et riigi õigusnorme juba rikkunud välismaalased (nt ebaseaduslikult riigis viibivad välismaalased) ei saa sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul riiki uuesti tulla. Sama eesmärk on kogu Schengeni ala hõlmaval sissesõidukeelul (vt ka

§ 74lg 41).

Sellest hoolimata tuleb nõustuda kaebajaga, et ettekirjutuses ei ole toodud selgesõnalisi kaalutlusi konkreetsel juhul kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamise vajaduse ja selle pikkuse valiku osas.

1. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lg 3 p 1 sätestab, et haldusakti võib jätta kehtetuks tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohtupraktikas on mööndud selle põhimõtte kohaldamise võimalikkust haldusakti põhjendamisvigade korral, jättes haldusakti põhjendamisveale vaatamata jõusse. Seda aga juhul, kui haldusorgan esitab piisavad põhjendused tagantjärele kohtumenetluses ning kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus samadest kaalutlustest ka tegelikult otsuse tegemisel (vt Riigikohtu 27.06.
2. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 20; sissesõidukeelu kohaldamisega seonduvalt vt 27.06.
3. a otsus asjas nr 3-17-1927, p 23). Praegusel juhul on vastustaja kohtumenetluses selgelt viidanud kaebajaga läbiviidud küsitlusele ning selle käigus nii kaebaja kui ka ametniku poolt selgitatule. Kohtul puudub igasugune alus arvata, et PPA ei 1 Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse, politsei ja piirivalve seaduse ning riigipiiri seaduse muutmise seadus (Schengeni acquis’ sätete rakendamine tagasisaatmise valdkonnas), 518 SE, seletuskirja lk
4. Kättesaadav aadressil: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/d191c7ac-a61b-45b3-9eb3-2357c4372bd0 5 3-22-2574 oleks kaebajale vaidlustatud ettekirjutusega sissesõidukeelu kohaldamisel lähtunud küsitluse protokollis fikseeritud asjaoludest ja kaalutlustest.
5. PPA poolt kaebaja küsitluse protokolli kirja pandust nähtub, et PPA pidas kaebajaga seotud asjaoludest tulenevalt proportsionaalseks lühendada

§ 7

4 lg-s 1 ette nähtud sissesõidukeelu tähtaega

§ 74lg 3 alusel 3 aastalt 2 aastale.

Samas protokollis on kajastatud asjaolud ja kaalutlused (ennekõike kaebaja ebaseaduslik viibimine Schengeni liikmesriikide territooriumil viibimine, rikkumise esmakordsus ja kahetsus, aga ka Tenerifel asuv kinnisvara), mida on PPA selle otsuse tegemisel arvestanud. Nagu kohus eespool viitas, on kaebaja tema küsitlemise järgselt kinnitanud, et protokoll on talle tõlgitud ja on selge. Küsitluse protokollis toodut arvestades ei ole seega põhjust heita vastustajale ette sissesõidukeelu tähtaja määramisel mingite asjas tähtsust omavate oluliste asjaolude arvesse võtmata jätmist ega muude kaalutlusreeglite (HMS § 4 lg 2) rikkumist. Seejuures ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja oleks PPA-le menetluse käigus lähemalt selgitanud Hispaaniast lahkumise asjaolusid, sh seda, et tal olid enne sealt lahkumist terviseprobleemid ja arst oli tal soovitanud reisimist vältida. Ka kaebusest ei selgu, et ta oleks neid asjaolusid PPA-le avaldanud. Seetõttu ei saanud PPA nendega ka arvestada. Samuti ei nähtu kohtule, et PPA oleks andnud kaebaja poolt menetluse käigus välja toodud asjaoludele ebaproportsionaalselt vähese kaalu, või et kaebaja oleks avaldanud PPA-le mingeid selliseid asjaolusid, mis oleksid võinud tuua kaasa tema suhtes sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata jätmise

§ 74lg 4 alusel.

PPA otsuse õigusvastasust ei saa tuletada kaebuse väitest, et tegelikult ei andnud kaebaja PPA-le teadvalt nõusolekut tema suhtes 2-aastase sissesõidukeelu kohaldamiseks. Võimalik nõusoleku olemasolu võis praegusel juhul tingida selle, et PPA ei esitanud ettekirjutuses täiendavaid põhjendusi kohaldatava sissesõidukeelu pikkuse kohta. Kuna aga piisavad kaalutlused kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamiseks nähtuvad ka kaebaja küsitlemist kajastavast protokollist, ei muudaks nõusoleku puudumine siiski PPA poolt kaalutlusreegleid järgides tehtud otsust materiaalselt õigusvastaseks.

1. Kokkuvõttes leiab kohus, et vaidlustatud ettekirjutuses kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamise napp põhjendamine PPA poolt ei too antud juhul kaasa haldusakti tühistamist (RVastS § 3 lg 3 p 1) ning kaebaja suhtes 2-aastase sissesõidukeelu kohaldamine oli asjaolusid arvestades proportsionaalne ja põhjendatud.
2. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta kaebus PPA 24.11.
3. a ettekirjutuse nr 1052262492 tühistamiseks sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas osas rahuldamata.
4. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
5. Kaebuse esitamisel on tasutud riigilõiv 20 eurot, mis jääb HKMS § 108 lg 1 alusel kaebuse rahuldamata jätmise tõttu kaebaja enda kanda. Kaebaja ega vastustaja ei ole kohtule muude menetluskulude kohta kuludokumente ja menetluskulude nimekirju esitanud. Seega jäävad ka poolte muud võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Reelika Kitsing 6