← Eesti

3-22-246/13

Obsah (5)§ 40§ 7§ 9§ 6§ 2

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-22-246 7. nove

) § 9 lg 1 järgi tuli hüvitise suuruse arvutamisel töötamise kuudena arvesse võtta kõik kuud, millal on töötuskindlustuse andmekogu andmete kohaselt kindlustatule välja makstud tasusid (v.a

§ 40lg-s 2 nimetatud tasud).

Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud töötuskindlustuse seaduse redaktsiooni (

2021) § 7 lg 22 kohaselt ei arvestata kindlustusstaažina perioodi, millal isik kasutas rasedus- ja sünnituspuhkust ning 3-22-246 lapsehoolduspuhkust, v.a periood, millal isikul tekib kindlustusstaaž

§ 7

lg-te 1 või 2 kohaselt (nt isik töötas töölepingu või võlaõigusliku lepingu alusel). 5.

  1. Kaebajal oli lapsehoolduspuhkuse ajal kaks tööandjat. MTÜ M maksis kaebajale sel ajal tasu (64 eurot 84 senti kuus ajavahemikul oktoober 2020 kuni august 2021 ning 190 eurot 55 senti
  2. a septembris), millelt peeti kinni töötuskindlustusmaksed. Kaebaja ei töötanud MTÜ-s M ajutiselt. Seega tekkis tal ka lapsehoolduspuhkuse ajal töötuskindlustusstaaž, mille töötukassa pidi hüvitise määramisel arvesse võtma. 5.
  3. Kaebaja tööleping OÜ-ga K lõppes
  4. oktoobril
  5. Keskmise ühe kalendripäeva töötasu arvestusest jäi välja
  6. a juulist kuni septembrini makstud tasu (s.o viimased kolm kuud, millal tasu välja maksti). Arvestuse aluseks võeti
  7. a jaanuarist kuni juunini ning
  8. a oktoobrist detsembrini makstud tasu (s.o viimasele kolmele töötamise kuule eelnenud üheksa kuud, millal töötasu välja maksti), kokku 583 eurot 56 senti. Kaebaja keskmine ühe kalendripäeva töötasu arvutati järgmiselt: 583 eurot 56 senti ÷ 270 = 2 eurot 16 senti. Kuna selliselt arvutatud hüvitis oli väiksem kui 50%
  9. a-l kehtinud töötasu alammäärast, on hüvitise suurus 9 eurot 73 senti kalendripäevas (

§ 9lg 5).

  1. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse töötukassa otsuse tühistamiseks ja töötukassa kohustamiseks teha uus otsus, millega määrata kaebajale uus töötuskindlustushüvitis, mille arvutamise aluseks võetakse enne rasedus- ja sünnituspuhkusele jäämist tasutud töötuskindlustusmaksed. Kaebuse põhjendused olid järgmised. 6.
  2. Lapsehoolduspuhkuse ajal ei teki üldjuhul töötuskindlustusstaaži ning need lapsehoolduspuhkuse ajal või vahetult pärast selle lõppemist koondatud vanemad, kes ei teinud lapsehoolduspuhkuse ajal tööd, saavad hüvitist enne rasedus- ja sünnituspuhkusele või lapsehoolduspuhkusele jäämist tasutud töötuskindlustusmaksete järgi (

2021 § 6 lg 5). Kaebaja hüvitis tuleks samuti arvutada

2021 § 6 lg 5 esimese lauseosa järgi, sest seadusandja on kehtestanud vahetult pärast lapsehoolduspuhkust koondatud isikule garantii, et töötuse riski realiseerumisel tema hüvitis ei vähene. Selliselt arvutatuna oleks kaebaja ühe kuu keskmine päevatasu 43 eurot 10 senti. Kuna

§ 9

lg 4 kohaselt on hüvitis esimesel 100 päeval 60% ja edasi 40% päevatasust, siis oleks kaebaja hüvitis oluliselt suurem kui töötukassa arvutatud 9 eurot 73 senti. 6.2.

§ 9

lg 1 koosmõjus

§ 6

lg-ga 5 tuleb tunnistada põhiseaduse (PS) §-dega 12 ja 32 vastuolus olevaks osas, milles need ei võimalda jätta vähendamata lapsehoolduspuhkuse ajal töötanud ja seejärel koondatud vanematele makstavat töötuskindlustushüvitist. Nende sätete järgi koheldakse meelevaldselt erinevalt töö kaotanud vanemaid, kes töötavad lapsehoolduspuhkuse ajal, ja neid, kes ei tööta. Kaebaja kaotas kaks töökohta koroonapandeemia tõttu. Kindlustatud riski realiseerumise korral kindlustushüvitise maksmise piiramine riivab intensiivselt kindlustatu omandipõhiõigust, sellisel riivel peab olema põhiseaduspärane eesmärk ja riive peab olema proportsionaalne. Kaebaja kasvatas lapsehoolduspuhkuse ajal last, mitte ei tegelenud töise tulu teenimisega. Lapse uneaegadel sai kaebaja teha lisatööd 50 euro eest kuus (neto). Tegemist ei olnud kaebaja põhitöökoha ega lisasissetulekuga, millel oli oluline mõju kaebaja majanduslikule toimetulekule. Kaebaja olukord ei erine nende lapsehoolduspuhkuse ajal või vahetult pärast seda koondatud vanemate olukorrast, kelle töötuse risk realiseerub, kuid kes ei töötanud lapsehoolduspuhkuse ajal.

§ 9

lg 4 lähtub eeldusest, et töötuskindlustushüvitise suurus peab olema proportsioonis tasutud töötuskindlustusmaksega. Kaebaja on teeninud 13 aastat ligikaudu Eesti keskmisele palgale vastavat palka ja tasunud töötuskindlustusmakseid, kuid tal puudus töötuse riski realiseerumisel õigus vastusooritusele määras, mida ta oleks saanud siis, kui ei oleks 2

(10)3-22-246 lapsehoolduspuhkuse ajal lisatööd teinud. See ei ole proportsionaalne ja on kaebaja suhtes sõnamurdlik.
  1. Tallinna Halduskohus jättis
  2. mai
  3. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu põhjendused olid järgmised. 7.
  4. Kaebajale määratud hüvitis on kehtiva õigusega kooskõlas.

§ 9

lg-st 1 koosmõjus

2021 § 7 lg-tega 1, 2 ja 22 järeldub, et kui vanem töötas lapsehoolduspuhkuse ajal ja jääb hiljem töötuks, siis arvutatakse hüvitise suurus tema viimasele kolmele töötamise kuule eelnenud üheksal töötamise kuul makstud tasudele tuginedes (eeldusel, et nendelt on kinni peetud töötuskindlustusmakse). Vastustaja on vaideotsuses selgitanud, millised töötuskindlustusmaksega maksustatud summad on kaebajale määratud hüvitise suuruse arvutamisel arvesse võetud. Pooled ei vaidle arvutuse õigsuse üle. Kui isiku töötasu on väike, nagu kaebaja puhul, siis rakendub

§ 9

lg 5, mis sätestab, et kui kindlustatu töötuskindlustushüvitis ühe kalendripäeva eest on väiksem kui 50% eelmise kalendriaasta töölepingu seaduse § 29 lg 5 alusel kehtestatud kuu töötasu alammäära alusel arvutatud kalendripäeva töötasu alammäärast, on ühe kalendripäeva töötuskindlustushüvitise suurus 50% viimati nimetatust. Kuna kaebaja töötas lapsehoolduspuhkuse ajal võlaõigusliku lepingu alusel, on tal ka selle perioodi eest tekkinud töötuskindlustusstaaž. Seda tasu tuleb

§ 9lg 1 kohaselt arvestada hüvitise suuruse arvutamisel.

Vastustajal puudus hüvitise suuruse arvutamisel kaalutlusõigus. 7.2.

§ 9

lg 1 koosmõjus

§ 6

lg-ga 5 on PS-ga kooskõlas.

§ 9lg 1 kohaldamisel ei ole tähtsust, kas isik töötas täiskoormusega.

Samas isik, kes lapsehoolduspuhkuse ajal töötas, kuid sai tavapärasest väiksemat töötasu, võib sattuda töötuskindlustushüvitise saamisel ebasoodsamasse olukorda, võrreldes nende isikutega, kes lapsehoolduspuhkuse ajal ei töötanud. Seadusandja on

§ 9

lg-s 1 näinud ette arvutuskäigu, mida kohaldatakse kõigil töötuskindlustushüvitise arvutamise juhtudel. Normi rakendamine ei sõltu subjektiivsetest asjaoludest. Kui soodsamalt koheldaks isikuid, kes teenivad lapsehoolduspuhkuse ajal väiksemat sissetulekut, st nende puhul lähtutaks lapsehoolduspuhkuse eelse töötamise andmetest, koheldaks ebavõrdselt neid isikuid, kes teenivad lapsehoolduspuhkuse ajal kõrgemat sissetulekut. Kõigil hüvitise taotlemise juhtudel objektiivsetest asjaoludest lähtumine, jättes kõrvale subjektiivsed aspektid, ei ole PS-ga vastuolus. Lapsehoolduspuhkuse ajal töötanud isikule on töötuks jäämise korral igal juhul tagatud õigus saada töötuskindlustushüvitist vähemalt 50% ulatuses töötasu alammäärast. Isik ei jää töötuse riski realiseerumisel sissetulekuta.

  1. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldada.
  2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  3. juuli
  4. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised. 9.
  5. Kaebaja leiab, et teda koheldakse lapsehoolduspuhkuse ajal väikese lepingutasu saamise tõttu mõjuva põhjuseta halvemini kui vanemaid, kes ei tee lapsehoolduspuhkuse ajal tööd, kuid jäävad samamoodi kui kaebaja pärast lapsehoolduspuhkuse lõppemist tööta. Kaebaja ei sea kahtluse alla, et töötuskindlustushüvitis tuleb arvutada töötuskindlustuse andmekogu andmete alusel, ega taotle temale õiglase hüvitise määramiseks lisatõendite kogumist. Kaebaja soovib, et temale hüvitise arvutamisel võetakse nimetatud andmekogusse kantud andmetest arvesse üksnes enne rasedus- ja sünnituspuhkusele jäämist saadud tasu, millelt on tasutud töötuskindlustusmaksed. 3

(10)3-22-246 9.2. Töötukassa ei ole eksinud kaebaja töötuskindlustusstaaži arvestamisel. Kaebajale ei kohaldu

2021 § 6 lg 5 ega § 7 lg 22. Kaebaja teenuse osutamist MTÜ-le M ei saa pidada ka ajutiseks töötamiseks

§ 7lg 23 ning tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 42 tähenduses.

9.3 Töötukassal ei olnud võimalik teha

§ 9lg-te 1, 2 ja 5 alusel kaebajale hüvitise määramisel teistsugust otsust.

Töötukassal puudus õigus kaaluda, millised töötamise perioodid lugeda kaebaja kindlustusstaaži hulka ja milliste andmete põhjal arvutada kaebajale makstav hüvitis. Seega sõltub asja lahendus sellest, kas

asjassepuutuvad normid on PS-ga kooskõlas. 9.4. Kaebuse eesmärki arvestades on asjassepuutuv eeskätt

§ 9

lg 1 osas, milles see takistab arvutada kaebaja töötuskindlustushüvitise suurust üksnes tema rasedus- ja sünnituspuhkusele jäämisele eelnevatel töötamise kuudel makstud tasude alusel. Kaebaja väiteid arvestades tuleb kontrollida

§ 9

lg 1 kooskõla PS § 12 lg-s 1 sätestatud üldise võrdsuspõhiõiguse ja §-s 32 sätestatud omandipõhiõigusega (vrd RKPJKo asjas nr 3-4-1-17-16, p-d 39 ja 48). Mõlemad nimetatud põhiõigused on piiratavad mistahes PS-ga kooskõlas oleval eesmärgil, sh riigi kulutuste säästmiseks (nt RKPJKo nr 5-22-12/19, p 42; otsus asjas nr 3-4-1-17-16, p 50; otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p-d 113–115). Seadusandja on seadnud eesmärgiks, et töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamine oleks administratiivselt lihtne ja kontrollitav. Arvutamisel aluseks võetava perioodi sätestamisel on mh soovitud välistada manipuleerimine hüvitise suurust mõjutava keskmise tasu suurusega. Kuna kaebaja taotleb hüvitise arvutamist töötuskindlustuse andmekogusse kantud andmete põhjal, kuid seaduses sätestatust varasema perioodi kohta, ei saa kaebaja taotletud hüvitise arvutamine olla administratiivselt kuigi keerukas. Seadusandja väljatoodud kuritarvituste vältimise eesmärk on aga legitiimne. Kindlustatud isikule hüvitise aluseks oleva perioodi valiku õiguse andmine mõjutab ka töötuskindlustuse rahastamiseks ettenähtud vahendite hulka, sest eelduslikult valiksid kõik sellise perioodi, mis annaks neile suurima võimaliku töötuskindlustushüvitise. 9.5.

§ 9

lg 1 ei ole praeguse vaidluse asjaoludel vastuolus PS §-dega 12 ja 32 (sh nende koostoimes). 9.6. Kaebaja panustas töötuskindlustussüsteemi kokku enam kui 14 aastat, teenides enda sõnul kogu selle aja ligikaudu Eesti keskmisele palgale vastavat töötasu. Pärast töölepingu ja võlaõigusliku lepingu lõppemist kaotas kaebaja töise sissetuleku, kuid ei jäänud töötuskindlustushüvitisest ilma. Kuna töötuskindlustussüsteem toimib solidaarsuspõhimõttel, ei ole kaebajal nõudeõigust vastuhüvedele täpselt kindlustussüsteemi panustatud mahus. Töötuskindlustuse üks eesmärke on kindlustatule töötuse korral kaotatud sissetuleku osaline kompenseerimine tööotsingute ajaks (

§ 2

). Töötuskindlustushüvitis arvutatakse kindlustatud isiku töötasu põhjal, kuid hüvitisele on sätestatud ülempiir, mis mõjutab negatiivselt arvestusperioodil suuremat töötasu saanud isikuid (

§ 9lg-d 3 ja 4).

Teisalt sätestab seadus ka hüvitise alampiiri (

§ 9lg 5).

9.7. Kaebaja töötuskindlustushüvitise proportsionaalsuse hindamisel ei ole oluline, et ta oli põhitöökohast lapsehoolduspuhkusel ja töötas lapse hooldamise kõrvalt teise tööandja juures vaid mõned tunnid päevas.

kontekstis pole konkreetsest isikust tingitud asjaoludel tähtsust. Töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamise valem on olemuselt neutraalne ja põhineb objektiivsetel asjaoludel. Kindlustusstaaži arvestatakse kõigi kindlustatute puhul kuudes ja aastates, sõltumata konkreetses kuus töötatud päevade arvust (

§ 7lg-d 2 ja 21).

Objektiivsetel kriteeriumitel põhineva hüvitise arvutamise valemi puhul on paratamatu, et mõne kindlustatud isiku jaoks on seaduses sätestatud kindla ajavahemiku töötasu arvesse võtmine soodsam ja teise jaoks ebasoodsam. 9.8. PS-st ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda seda, et ta saaks valida kindlustushüvitise arvutamise aluseks olevat ajavahemikku, et saada suurim võimalik töötuskindlustushüvitis, või seda, 4

(10)3-22-246 et töötukassa omal algatusel lähtuks kaebaja jaoks soodsaimast ajavahemikust. Seega puudub seadusandjal PS-st tulenev kohustus sellist valikuõigust kehtestada. Selline valikuõigus mõjutaks ka negatiivselt töötuskindlustuse eelarvet ja töötuskindlustussüsteemi jätkusuutlikkust ning võiks tingida vajaduse süsteemi jätkusuutlikkuse tagamiseks suurendada töötuskindlustusmakse määra (vt

§-d 4 ja 41). 9.

  1. Võrdse kohtlemise hindamisel saab võrreldavate gruppidena välja tuua esiteks töötuskindlustushüvitist saama õigustatud inimesed, kes olid lapsehoolduspuhkusel ja töötasid sel ajal, kuid jäid enda tahtest sõltumatul põhjusel tööta kohe pärast lapsehoolduspuhkuse lõppemist (kaebaja grupp), ja teiseks inimesed, kes ei töötanud lapsehoolduspuhkuse ajal, kuid vastavad muus osas eespool toodud tingimustele (võrdlusgrupp). Praeguse vaidluse asjaoludel tuleb eeldada, et mõlemad grupid said enne rasedus- ja sünnituspuhkusele ning seejärel lapsehoolduspuhkusele jäämist Eesti keskmise palgaga võrreldavat tasu, millelt peeti kinni töötuskindlustusmakseid. Kaebaja gruppi tuleb kitsendada selliselt, et lapsehoolduspuhkuse ajal lisaks teenitud sissetulek oli eelmisel kalendriaastal kehtinud kuupalga alammäärast väiksem. 9.
  2. Lapsehoolduspuhkuse ajal töötamise tõttu määratakse kaebaja grupile töötuskindlustushüvitis eelneval aastal kehtinud kuupalga alammäära suuruses, sest lapsehoolduspuhkuse ajal saadud tasu oli väike (

§ 9lg-d 1, 2 ja 5).

Võrdlusgrupile määratakse aga kindlustushüvitis enne rasedus- ja sünnituspuhkust ning sellele järgnenud lapsehoolduspuhkust saadud töötasu põhjal, arvestades seaduses sätestatud piiranguid hüvitise suurusele (

§ 9lg-d 1, 3 ja 4).

Seega eelduslikult on töötuskindlustushüvitise määramisel paremas olukorras võrdlusgrupi inimesed, kes ei töötanud lapsehoolduspuhkuse ajal. Erinevat kohtlemist õigustab aga see, et gruppe eristav tingimus põhineb asjaoludel, mis on eelduslikult iga kindlustatu enda kontrolli all. Kõik, kes teevad valiku töötamise kasuks, saavad arvestada, et lapsehoolduspuhkuse ajal lisandunud kindlustusstaaži võetakse arvesse ka töötuskindlustusele õiguse tekkimise kindlakstegemisel ja hüvitise suuruse määramisel.

normid on selles osas selged ja nende kohaldamine ettenähtav. Seadusandja ei ole olnud sõnamurdlik. Kellegi puhul ei uurita, miks tema töötasu arvesse võetaval perioodil oli varasemaga võrreldes suur või väike. Igale kindlustatule või nende grupile hüvitise arvutamise aluseks oleva perioodi valiku andmise rahaline mõju võib olla märkimisväärne. Kaebaja grupi olukord ei ole ka töötuks jäämise riski realiseerumise korral väga raske, sest neile makstakse töötuskindlustushüvitist vähemalt töötasu alammäära suuruses. PS-st ei tulene seadusandjale kohustust luua võrdse kohtlemise tagamiseks ning töö- ja pereelu paremaks ühitamiseks sellist töötuskindlustushüvitise arvutamise regulatsiooni, mis soodustaks väikeses mahus töötamist lapsehoolduspuhkuse ajal. See on riigi sotsiaalpoliitiline valik ja lapsevanemaid võib motiveerida sel ajal töötama ka muude meetmete abil. Sellises olukorras ei ole PS §-ga 12 vastuolus, kui mõni lapsehoolduspuhkuse ajal töötanud lapsevanem, sh kaebaja, satub töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamisel ebasoodsamasse olukorda kui lapsevanem, kes sel ajal üldse ei töötanud. 9.11. Kaebaja Riigikohtu praktikale (otsused asjades nr 3-3-1-51-13 ja 3-4-1-7-13) tuginev väide, et inimese kogusissetulek ei tohiks töötamise tulemusel väheneda, ei ole praegusel juhul asjassepuutuv. Nende vaidluste asjaolud erinesid oluliselt praeguse vaidluse asjaoludest. Need asjad ei puudutanud sundkindlustushüvitisi ja nende suuruse arvutamist, vaid lisatulu teenimist juba makstava hüvitise või tööturuteenuste ja -toetuste saamise ajal. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 10. Kaebaja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja palub tunnistada

§ 9põhiseaduse vastaseks osas, milles isikutele, kes lapsehoolduspuhkuse ajal teenisid vähem töist tulu kui enne rasedus- ja sünnituspuhkusele 5

(10)3-22-246 siirdumist, määratakse väiksem töötuskindlustushüvitis, võrreldes nende vanematega, kes lapsehoolduspuhkuse ajal ei töötanud. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. 10.
  1. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud kaebaja ebavõrdse kohtlemise mõistlikku põhjust. Samuti ei nähtu sellist põhjust seaduse seletuskirjast. 10.
  2. Vastuoluline on ringkonnakohtu seisukoht, et kaebaja ebavõrdset kohtlemist õigustab vajadus hoida kokku riigi raha ja selle legitiimne eesmärk on süsteemi jätkusuutlikus. Riigikohus on rõhutanud, et selline olukord, kus isikul on kasulik töötamisest loobuda, ei ole jätkusuutlik olukorras, kus vaidlusalust süsteemi peetakse üleval tööjõumaksudest (RKPJKo asjas nr 3-4-1-7-13, p 49 ja RKÜKo asjas nr 3-3-1-51-13, p 87). Kaebajale oleks määratud suurem töötuskindlustushüvitis, kui ta ei oleks töötanud. Olemasolev töötuskindlustussüsteem seega heidutab inimesi töötamast ja kasvatamast töötukassa rahalisi reserve. Lisaks on kaebaja grupp (peale lapsehoolduspuhkust koondatud vanemad, kes töötasid lapsehoolduspuhkuse ajal osalise koormusega) niivõrd marginaalne, et on küsitav, kas riik erilist raha kokkuhoidu saavutaks. Riik võidab rahaliselt siis, kui ta soodustab isikuid rohkem maksu maksma. Kaebaja soov teha lisatööd ja selle tulemusena panustada veel suuremas ulatuses töötukassa reservidesse ei ohusta töötuskindlustussüsteemi jätkusuutlikkust. Kaebaja ei soovi valida suvalist perioodi, vaid soovib, et teda koheldakse võrdselt teiste lapsevanematega, kellele juba arvutatakse hüvitis kaebaja taotletud perioodi alusel. 10.
  3. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et eelmises punktis viidatud Riigikohtu otsused ei ole asjakohased, sest on tehtud teistel asjaoludel. Riigikohus toob mõlemal juhul välja põhimõtte, et isiku tulud ei tohi väheneda töötamise tõttu. Eelmainitud otsuste puhul oli põhiseadusvastaseks tunnistamise peamine põhjus ebaloogiline olukord, milles isikul oli kasulikum mitte töötada. 10.
  4. Kaebaja ebavõrdse kohtlemise mõistlik põhjus ei saa olla ka kuritarvituste ohu vähendamine. Seaduse seletuskirjas on selgitatud, et kuna arvestuse aluseks on üheksakuuline töötuskindlustusmakse tasumise periood, siis tegemist on piisavalt pika ajaga välistamaks riski, et inimesed saavad ise mõjutada töötuskindlustushüvitise aluseks oleva keskmise tasu suurust. 10.
  5. Kaebaja nõue kindlustuse väljamakseteks on omandipõhiõiguse kaitse all. Kuna riik on ise valinud kindlustusmaksetel põhineva sotsiaalkaitse süsteemi, kaasneb sellega ka kindlustusjuhtumi toimumisel kindlustusmaksetega korrelatsioonis olev vastusoorituse kohustus. Siinkohal on eelkõige oluline kindlustatud riski realiseerumine ja tasutud kindlustusmaksed. Lapsehoolduspuhkuse ajal mitte töötanud vanemate kindlustatud riskiks loetakse kehtivat töölepingut, st enne rasedus- ja sünnituspuhkust teenitud töötasu, sest nende maksete alusel määratakse neile hüvitis. Seega on kindlustatavaks riskiks töötasu, mida töötajal on kehtiva töölepingu alusel õigus saada. Ka

§ 2

kohaselt on töötuskindlustuse eesmärgiks kindlustatule töötuse korral tööotsingute ajaks kaotatud sissetuleku osaline kompenseerimine. Kaebaja puhul on kaotatud sissetulek, mida tal oli kehtiva töölepingu alusel õigus saada, kindlustuskaitsest välja jäetud, hoolimata sellest, et ta on tasunud rohkem kindlustusmakseid. 10.6. Riigikohus on selgitanud, et põhiseaduspäraseks ei saa pidada regulatsiooni, mis kohustab isikut maksma kindlustusmakset, kuid kindlustatud riski realiseerumisel välistab õiguse saada kindlustushüvitist ainuüksi põhjusel, et töötuskindlustuse sihtfondi rahalised vahendid ei väheneks. Kuna kindlustusmakse tasumise kohustuse eesmärgiks on pakkuda kaitset kindlustatud riski vastu, oleks selline regulatsioon selle eesmärgi saavutamiseks ebasobiv. (RKPJKo asjas nr 3-4-1-17-16, p 56.) Seadusandja võib küll määrata kindlustuse väljamaksetele ülem- ja alampiiri ning sätestada, et kui kindlustusmakset ei tasuta, on võimalik ka kindlustuskaitse lõpetada, aga kindlustusandja ei tohi 6

(10)3-22-246 luua olukorda, kus kindlustusmakse tasumine on kahjulik ja ignoreerib realiseerunud kindlustusriski selliselt, et on aluseks hüvitise vähendamiseks. 10.
  1. Ebavõrdset kohtlemist ei saa õigustada ettenähtavusega. Asjaolu, et töötamine on lapsevanema kontrolli all, ei muuda olematuks diskrimineerimist töötamise tõttu. Sisuliselt leiab kohus, et lapsevanemad, kes tahavad diskrimineerimist vältida, peaksid osalise koormusega töötamisest loobuma. Sellega aga rikutakse lapsevanemate õigust eneseteostusvabadusele. 10.
  2. Ekslik on ka ringkonnakohtu seisukoht, et kaebajale määrati hüvitis eelneval aastal kehtinud kuupalga alammääras. Kaebajale määrati töötuskindlustushüvitis, mis oli 50% eelneval aastal kehtinud kuupalga alammäärast ehk poole vähem, kui kohus arvas.
  3. Töötukassa palub vastuses kassatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  4. Töötukassa otsus kaebajale töötuskindlustushüvitise määramise kohta oli otsuse tegemise ajal kehtinud töötuskindlustuse seaduse redaktsiooniga kooskõlas ja käesoleva haldusasja lahendus sõltub sellest, kas asjassepuutuvad normid on põhiseadusega kooskõlas. Ka kaebaja ei vaidle kassatsioonis eeltoodule vastu ja on kohtumenetluses läbivalt taotlenud asjassepuutuvate normide põhiseadusvastaseks tunnistamist.
  5. Kaebaja leiab, et teda koheldakse lapsehoolduspuhkuse ajal väikese tasu saamise tõttu mõjuva põhjuseta halvemini kui vanemaid, kes ei tee lapsehoolduspuhkuse ajal tööd, kuid jäävad samamoodi nagu kaebaja pärast lapsehoolduspuhkuse lõppemist tööta. Kaebaja soovib, et temale töötuskindlustushüvitise arvutamisel võetakse arvesse üksnes enne rasedus- ja sünnituspuhkusele jäämist saadud tasu, millelt on tasutud töötuskindlustusmaksed.
  6. Esmalt tuleb leida praeguse kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvad sätted. Asjassepuutuv on säte, mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (nt RKÜKo nr 5-19-29/38, p 49).
  7. Käesoleva asja seisukohast on määrava tähtsusega see, milline töötuskindlustusstaaž võetakse töötuskindlustushüvitise arvutamisel aluseks, kuna mh just aluseks võetavast staažist, täpsemalt staažiarvestusse mineval perioodil teenitust sõltub seadusest nähtuvalt töötuskindlustushüvitise suurus. Töötuskindlustusstaaž on periood, mille eest kindlustatu sai tasu, millelt oli kohustus kinni pidada töötuskindlustusmakse (vt

§ 7lg 1).

Üldjuhul arvutatakse kindlustatu ühe kalendripäeva töötuskindlustushüvitise suurus üheksa kuu keskmisest ühe kalendripäeva töötasust ja see leitakse viimasele kolmele töötamise kuule eelnenud üheksal töötamise kuul kindlustatule makstud tasu alusel, millelt on kinni peetud töötuskindlustusmakse (

§ 9lg 1 esimene ja teine lause).

Töötamise kuudena võetakse arvesse kuud, millal töötukassa andmekogu andmete kohaselt on kindlustatule välja makstud tasusid (kolmas lause). Sellest üldreeglist teeb erandi

§ 7

lg 22, mille vaidlustatud otsuse andmise ajal kehtinud redaktsioon sätestas, et töötuskindlustusstaažina ei arvestata perioodi, millal isik kasutas mh rasedus- ja sünnituspuhkust ja lapsehoolduspuhkust, välja arvatud periood, millal isikul tekib töötuskindlustusstaaž

§ 7lg 1 või 2 kohaselt. Kehtivas redaktsioonis on terminoloogia muutumise tõttu asendatud sõnad „rasedus- ja sünnituspuhkus“ sõnaga „emapuhkus“ ning sõna 7

(10)3-22-246 „lapsehoolduspuhkus“ sõnaga „vanemapuhkus“. Samuti pikendati seadusemuudatusega puhkusel oldud perioodi ning töötuskindlustusstaaži ei arvestata ka isapuhkusel oldud aja eest. Seega normi põhiline materiaalõiguslik tähendus ei ole muutunud. Eeltoodust nähtub, et

näeb ette erandina perioodid, mida ei arvestata töötuskindlustusstaažina. Samas on ka sätestatud, et erand siiski ei kohaldu, kui isik saab tasu

§ 7lg-s 22 nimetatud perioodil.

16. Kaebaja soovib, et töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamisel töötuskindlustusstaažina ei arvestataks perioodi lapsehoolduspuhkuse kasutamise ajal, mil ta sai väikest tasu. Kaebaja leiab, et arvesse peaks võtma perioodid enne rasedus- ja sünnituspuhkusele jäämist, mille eest ta sai tasu. Sisuliselt leiab kaebaja, et erandi kohaldamist ei tohiks lapsehoolduspuhkuse ajal saadud väikese tasu tõttu välistada. Kaebaja eesmärki oleks võimalik saavutada juhul, kui töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamisel kohalduks

§ 7lg-s 22 sätestatud erand.

Seega tuleb asjassepuutuvateks säteteks lugeda

§ 7

lg 22 ja § 9 lg 1 osas, milles need sätted näevad ette, et töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamisel tuleb töötuskindlustusstaažina arvestada perioodi vanemapuhkuse (lapsehoolduspuhkuse) ajal, mil isik sai tasu. Kolleegium lisab selgituseks, et eeltoodu ei välista kogunenud (töötuskindlustus)staaži arvestamist muudes õigussuhetes ja olukordades. 17. Vaidlustatud otsuse kohaselt on kaebajale määratud hüvitise suurus

§ 9lg 1 järgi arvutatuna 9 eurot 73 senti kalendripäevas.

Kuna kaebajale makstud tasu põhjal arvutatud töötuskindlustushüvitise suurus ühe kalendripäeva eest oli väiksem kui 50%

  1. a töötasu alammäära alusel arvutatud kalendripäeva töötasu alammäärast (keskmine töötasu oli 2 eurot 16 senti), suurendati temale makstavat hüvitist selliselt, et see moodustas 50%
  2. a-l kehtinud töötasu alammäärast (

§ 9lg 5).

Selle tulemusel oli kaebajale määratud töötuskindlustushüvitis kokkuvõttes suurem, kui see oleks olnud üksnes tema arvestusperioodi töötasu põhjal arvutatuna. Sellegipoolest oleks olnud kaebaja hüvitis oluliselt suurem, kui aluseks oleks võetud enne rasedus- ja sünnituspuhkusele jäämist saadud tasu, millelt olid tasutud töötuskindlustusmaksed. Kaebaja väidete kohaselt oleks kaebaja ühe kuu keskmine päevatasu olnud sellisel juhul

§ 9lg 1 järgi arvutatuna 43 eurot 10 senti.

Töötukassa ei ole sellele kohtumenetluses vastu vaielnud. Kuna

§ 9

lg 4 kohaselt on töötuskindlustushüvitise suurus ühe kalendripäeva eest esimesel 100 päeval 60%

§ 9

lg-te 1–3 alusel leitud ühe kalendripäeva töötasust ja edasi 40%, siis oleks kaebaja töötuskindlustushüvitise suurus ühe kalendripäeva eest olnud vastavalt esimesel 100 päeval 25 eurot 86 senti ning edasi kuni töötuskindlustushüvitise perioodi lõpuni 17 eurot 24 senti. 18. Riigikohtu praktikat arvesse võttes võib praegusel juhul olla tegemist omandipõhiõiguse riivega (vrd RKPJKo asjas nr 3-4-1-17-16, p-d 38 ja 39). Kuigi kaebajale määratud töötuskindlustushüvitis on töötuskindlustushüvitise alampiiri kehtestamise tagajärjel kokkuvõttes suurem, kui see oleks olnud üksnes tema arvestusperioodil saadud tasu põhjal arvutatuna, on töötuskindlustushüvitis sellegipoolest esimese 100 kalendripäeva eest oluliselt (ligikaudu 2,5 korda) väiksem kui töötuskindlustushüvitis, mille arvutamise aluseks võetakse kaebajale enne rasedus- ja sünnituspuhkusele (emapuhkusele) jäämist makstud tasu. Ka pärast esimest 100 päeva on ühe kalendripäeva eest makstava töötuskindlustushüvitise suurus tunduvalt väiksem (ligikaudu 1,7 korda). Eelnev tähendab seda, et näiteks esimese 100 kalendripäeva eest on kaebajale määratud töötuskindlustushüvitis 1613 eurot väiksem (100 × 9,73 = 973 eurot vs. 100 × 25,86 = 2586 eurot). 8

(10)3-22-246
  1. Asjassepuutuvad sätted riivavad ka PS §-s 12 tagatud võrdsuspõhiõigust, kuna lapsehoolduspuhkusel (vanemapuhkusel) olevaid vanemaid koheldakse erinevalt sõltuvalt sellest, kas vanem saab lapsehoolduspuhkuse (vanemapuhkuse) kasutamise ajal tasu või mitte. Ringkonnakohus on võrreldavad grupid määranud üldjoontes õigesti. Võrrelda tuleks töötuskindlustushüvitist saama õigustatud vanemaid, kes olid lapsehoolduspuhkusel (vanemapuhkusel) ja töötasid sel ajal lapsehoolduspuhkusele (vanemapuhkusele) eelnenud ajaga võrreldes väiksema tasu eest, kuid jäid enda tahtest sõltumatul põhjusel tööta kohe pärast lapsehoolduspuhkuse (vanemapuhkuse) lõppemist, vanematega, kes ei töötanud lapsehoolduspuhkuse (vanemapuhkuse) ajal, kuid vastavad muus osas eespool toodud tingimustele. Võrdsuspõhiõiguse riive hindamisel on oluline ka see, et mõlemad grupid said enne rasedus- ja sünnituspuhkusele (emapuhkusele) ning seejärel lapsehoolduspuhkusele (vanemapuhkusele) jäämist sama suurt tasu. Erinev kohtlemine seisneb töötukassa määratava töötuskindlustushüvitise suuruses (vt käesoleva määruse p-d 16 ja 17).
  2. Valides töötu kaitsmiseks sundkindlustusel põhineva süsteemi, on seadusandja oma otsustusruumi PS § 28 lg-s 2 sätestatud kohustuse täitmiseks regulatsiooni kujundamisel oluliselt kahandanud. Töötuskindlustushüvitise maksmisel tuleb arvestada kindlustatud riskiga, mistõttu ei saa seadusandja luua meelevaldseid tingimusi hüvitise maksmise piiramiseks. Seadusandjal ei ole töötuskindlustuse süsteemi ülesehitamisel ulatuslikku otsustusruumi (RKPJKo asjas nr 3-4-1-17-16, p-d 54 ja 55). Kolleegium leiab mh eeltoodut arvesse võttes, et intensiivse põhiõiguste riive õigustamiseks ei piisa sellest, et isikule määrati oluliselt väiksem töötuskindlustushüvitis tema enda valiku tulemusena (nt kuna ta otsustas lapsehoolduspuhkuse ajal võlaõigusliku lepingu alusel teenust osutada). Selle argumendi kaalukuse seab kahtluse alla ainuüksi juba asjaolu, et isiku enda otsustel ei pruugi olla kindlustatud riski realiseerumisele mingit mõju.
  3. Kaebaja kaotas töö koroonapandeemia tõttu, olles enne lapsehoolduspuhkusele jäämist panustanud sundkindlustusmaksete tasumise kaudu töötuskindlustuse süsteemi enam kui 14 aastat. Kaebaja osutas lapsehoolduspuhkuse ajal teenust vaid marginaalse tasu eest (umbes 65 eurot kuus), püüdes ühitada oma töö- ja pereelu. Kuigi lapsehoolduspuhkuse (vanemapuhkuse) peamine mõte on töökohustustest vabastamine lapse eest hoolitsemise eesmärgil, aitab väikese koormusega töötamine hoida vanema tööharjumust, kvalifikatsiooni jms ning tagab lõppastmes sujuvama tööturule naasmise. Sellist toimimisviisi on seadusandja ka selgelt soosinud, nimetades töö- ja pereelu ühitamise lapsehoolduspuhkuse (vanemapuhkuse) ajal makstava vanemahüvitise üheks eesmärgiks (
  4. a kehtinud perehüvitiste seaduse (PHS2021) ja ka kehtiva redaktsiooni (PHS) § 32 lg 1) ning lubades teenida vanemahüvitise maksmise ajal märkimisväärses ulatuses tulu, ilma et vanemahüvitist vähendataks (PHS § 44, PHS2021 § 42). Seda, et ka töötuskindlustussüsteemi loomisel on selle nõudega arvestatud, näitab

§ 6lg-s 5 ja § 7 lg-s 22 sätestatu.

Töö- ja pereelu ühitamist takistab aga olukord, kus lapsehoolduspuhkusel (vanemapuhkusel) oleval vanemal on kasulikum mitte töötada. Ka potentsiaalse töötuskindlustushüvitise puhul ei tohiks seadusandja soosida olukorda, kus hüvitise suurus võib töötamise tõttu olulisel määral väheneda. Selline sunnitud valik võib riivata ka õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta (PS § 29, vrd RKPJKo asjas nr 3-4-1-7-13, p-d 45, 46 ja 49). 22. Kolleegium leiab, et administreerimise lihtsus (sh süsteemi kuritarvitamise vältimine, vt selle kohta RKPJKo asjas nr 3-4-1-17-16, p-d 60–62) on legitiimne eesmärk. Seejuures on kolleegiumil tõsine kahtlus, kas praegusel juhul saab sedavõrd intensiivset põhiõiguste riivet õigustada ka sellega, et töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamise valem on neutraalne ja põhineb objektiivsetel asjaoludel ning et administreerimine oleks võimalikult lihtne. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et kuna kaebaja taotleb hüvitise arvutamist töötuskindlustuse andmekogusse kantud andmete põhjal, kuid seaduses sätestatust varasema perioodi kohta, ei saa tema taotletud hüvitise arvutamine olla administratiivselt kuigi keerukas. Ka töötukassa ei ole seda kassatsioonkaebusele esitatud vastuses 9

(10)3-22-246 kahtluse alla seadnud. Sealjuures ei ole igasugune administratiivne või tehniline keerukus legitiimne põhjus isikuid erinevalt kohelda, vaid see peab olema piisavalt kaalukas (RKÜKo nr 5-23-1/19, p 80). Arvestada saab ka asjaoluga, et kaebajaga sarnases olukorras olevate isikute ring on väike (vrd RKÜKo nr 5-23-1/19, p 95).
  1. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et haldusasja lahendamine eeldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel läbivaadatava küsimuse lahendamist, mistõttu annab kolleegium halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 228 lg 1 p 3 alusel asja lahendada Riigikohtu üldkogule.
  2. Kolleegiumi arvates tuleks üldkogul võtta seisukoht, kas PS §-dega 12, 29 ja 32 on kooskõlas

§ 7

lg 22 ja § 9 lg 1 osas, milles need sätted näevad ette, et töötuskindlustushüvitise suuruse arvutamisel tuleb töötuskindlustusstaažina arvestada vanemapuhkuse kasutamise aega, mille eest kindlustatu saab töölepingu alusel töötamise või võlaõigusliku lepingu alusel teenuse osutamise eest tasu, mis on oluliselt väiksem töölepingu alusel töötamise või võlaõigusliku lepingu alusel teenuse osutamise eest saadud tasust, mida kindlustatu sai perioodi eest enne vanemapuhkuse kasutamist. Kui sätted tunnistatakse osaliselt põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks, oleks hüvitise arvutamisel võimalik arvestada vanemapuhkusele jäämisele eelnenud perioodi, mille eest isik sai tasu. 25. Kaebaja ja tema tööandjate nimed tuleb asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.