1-22-6728/65

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Määruskaebuse esitaja Teised määruskaebemenetluse pooled Tartu Ringkonnakohus

1. mai 2024 1-22-6728 Maarika Kuusk, Aarne Sarjas ja Tiit Lõhmus Jevgeni Mirošnitšenko (ik 39006032719) tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine Tartu Maakohtu
2. aprilli
3. a määrus Kaitsja Rainer Objartel Lõuna Ringkonnaprokuratuur, esindaja Kersti Kohal RESOLUTSIOON
4. Jätta vandeadvokaat Rainer Objarteli määruskaebus Tartu Maakohtu
5. aprilli
6. a määruse peale läbi vaatamata.
7. Määrata Advokaadibüroole Objartel & Partnerid määruskaebemenetluses Jevgeni Mirošnitšenkole osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 179 eurot ja 34 senti (sh käibemaks 32 eurot ja 34 senti).
8. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Jevgeni Mirošnitšenkolt Eesti Vabariigi kasuks välja 32 eurot ja 34 senti. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtumääruse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. EDASIKAEBAMISE KORD: Määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Jevgeni Mirošnitšenko tunnistati süüdi Tartu Maakohtu
10. veebruari
11. a otsusega KarS § 199 lg 2 p-de 7,8,9 ja KarS § 121 lg 2 p-de 2,3 järgi. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle karistuseks 2 aastat 10 kuud vangistust. Karistuse algusaeg on
12. juuli 2022 ja lõpptähtaeg saabub
13. mail
15. Vangla esitas materjalid J. Mirošnitšenko vangistuses tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks. Tegemist on J. Miroštšenko viimase võimalusega vabaneda, mistõttu toetab vangla tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Prokuratuuri esindaja arvates on süüdlase uute kuritegude oht jätkuvalt kõrge ning ta ei nõustu J. Miroštšenko tingimisi enne tähtaega vabastamisega. Süüdlane soovib vabaneda ja tema püüdlusi toetab kaitsja.
16. Maakohus tuvastas, et esinevad formaalsed eeldused J. Miroštšenko tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks (KarS § 76 lg 1 p 2). Materiaalsete aluste osas märkis järgmist. Süüdlast on karistatud kuuel korral, ta kannab kolmandat vangistust. J. Miroštšenkot on karistatud röövimise, kehalise väärkohtlemise ning korduvalt varavastaste kuritegude eest. Käesolevat karistust kannab ta kehalise väärkohtlemise eest lähisuhtes ja süstemaatiliste varguste eest. Tegusid iseloomustab korduv vägivaldsus oma elukaaslase suhtes, mille ajendiks ja põhjuseks on alkoholi kuritarvitamine, impulsiivsus, suutmatus probleeme rahumeelselt lahendada, riskiv ja hoolimatu elustiil. Varavastaseid kuritegusid ajendab toime panema materiaalse kasu soov.
17. Vabaduses on J. Mirošnitšenkol elu- ja töökoht ning toetavad lähedased. Ta soovib alkoholist loobuda. J. Mirošnitšenkot on vangistuses 9 korral distsiplinaarkorras karistatud erinevate rikkumiste (keelatud esemete hoidmine kambris, ebaviisakas käitumine, korraldustele mitteallumine) eest. Seega ei ole ta suutnud kontrollitud keskkonnaski end kontrollida. Ta leiab pigem teiste käitumises vigu. Varasemate kriminaalhoolduste ajal on J. Mirošnitšenkol olnud probleeme kontrollnõuete ja lisakohustuse täitmisega. Ilmselt kujuneks seegi kriminaalhooldus problemaatiliseks. Süüdlase istungil räägitu pinnalt järeldas kohus, et J. Mirošnitšenko lubadused võtta vabatahtlik kohustus pöörduda vaimse tervise õe vastuvõtule ja alkoholismivastasele ravile, on kantud soovist anda oodatud lubadusi.
18. J. Mirošnitšenkol on nii alkoholi kui narkootikumide probleemid – enamus kuritegudest pani ta toime alkoholijoobes. Varasemad karistused ei ole pannud teda alkoholiprobleemiga tegelema. Ta on tarvitanud erinevaid narkootikume ning saanud selle eest väärteokorras karistada. Süüdlase kuritegelik aktiivsus on pika perioodi vältel olnud kõrge, sh jätkas ta kuritegude toimepanemist menetluse kestel. See ning varasemate kriminaalhoolduste luhtumine näitab suutmatust hoiakuid muuta. Vähetõenäoliselt on see teisiti praegugi (sh süüdlane ei ole suutnud end vanglaski distsiplineerida). Lähedased ning elu- ja töökoht ei ole varasemalt isiku elustiilile mõju avaldanud.
19. Positiivseks luges kohus „Eluviisitreeningus“ osalemise, mis näitab suutlikkust analüüsida soovi korral alkoholi mõju oma käitumisele ning kainena elamise vajadust. „Pere- ja paarisuhte vägivalla vähendamise“ programmis osalemisele ning psühholoogiga töö alustamisele vaatamata ei veennud see kohut J. Mirošnitšenko hoiakute ja elustiili piisavas muutumises selleks, et katseaeg koos selle juurde käivate tingimustega läbida ning edaspidi õiguskuulekalt elada. MÄÄRUSKAEBUS
20. Kaitsja palub maakohtu määruse tühistada ja vabastada J. Mirošnitšenko tingimisi enne tähtaega, pannes talle lisaks üldistele KarS § 75 lg 1 sätestatud kontrollnõuetele järgmised kohustused: 1) mitte tarvitada alkoholi; 2) otsida endale töökoht, asuda tööle vabanemise järgselt või võtta end tööotsijana arvele Eesti Töötukassas; 3) kriminaalhooldusametniku määramisel osaleda riskivaldkonda käsitlevates jätkuprogrammides; 4) pöörduda vaimse tervise õe vastuvõtule alkoholisõltuvushäire diagnoosimiseks ja ravivajaduse ilmnemisel alluma asjakohasele ravile ja läbida ravi (isik on nõusoleku andnud); 5) mitte suhelda teadaolevalt kriminaalkorras karistatud isikutega v.a perekonnaliikmed; 6) alluda elektroonilisele valvele 4 kuud või kohtu poolt õigeks peetava pikema tähtaja jooksul. 2 Määruskaebuse rahuldamata jätmise korral määrata J. Mirošnitšenko määruskaebemenetluse kulu tasumisele ositi 12 kuuks.
21. J. Mirošnitšenko on vanglas viibinud 1 aasta 9 kuud – nii pikk vangistus peaks olema piisav mõjutamaks isikut uute kuritegude toimepanemisest hoiduma. Karistust kannaks J. Mirošnitšenko edasi leebematel tingimustel kriminaalhooldusametniku kontrolli all. Rikkumiste korral saab pöörata karistuse täitmisele. Varasemad käitumiskontrolli nõuete ja kohustuste rikkumised jäävad vangistuseelsesse perioodi ning ei ole üle kantavad pikaajalise vangistuse ärakandmise järgsesse perioodi, mille kestel on süüdlane läbinud rehabiliteerivaid tegevusi (sotsiaalprogrammid, koostöö psühholoogiga). Määruse põhjendustest ei selgu, miks pole kohtu arvates ka pärast pikaajalist vangistuses viibimist isiku hoiakud ja suhtumine õiguskorda muutunud ning mida ta veel teha saaks õiguskuulekuse tõestamiseks.
22. Kohus pole piisavalt tähelepanu pööranud süüdimõistetu hoiakute muutusele karistuse kandmise ajal. J. Mirošnitšenko puhul saab ohuprognoosi jaatada, ent kõiki asjaolusid kogumis arvestades on vabastamise kasuks rääkivad asjaolud ülekaalus.
23. Süüdimõistetu on seadnud endale vabanemisjärgselt eesmärgiks alkoholist loobumise, tööle pühendumise ja õiguskuuleka elu ülesehitamise. Positiivse tagasiside on ta saanud sotsiaalprogrammides osalemisele, need on tema väärtushinnangutele mõju avaldanud. Ta on nõus pöörduma vaimse tervise õe vastuvõtule, alustama vajadusel alkoholismivastase raviga ning osalema kriminaalhooldusametniku määratavas sotsiaalprogrammis. J. Mirošnitšenkot võiks usaldada, sest asjaolusid arvestades oleks esinevad riskid nende tegevustega maandatud. J. Mirošnitšenko lubadustest ja tegevustest ei saa järeldada, et ta teeb seda, mida temalt oodatakse. Ta soovib tõsimeeli tegeleda probleemiga ning on vabatahtlikult nõus alluma (alkoholi) sõltuvusravile.
24. Maakohus viitab määruses distsiplinaarkaristustele – neist kehtivaid on hetkel 6, viimane määratud enam kui 5 kuud tagasi. J. Mirošnitšenko on iseloomustusest nähtuvalt on tal raskusi emotsioonide juhtimisega. Koostöös psühholoogiga on ta vajaliku tasakaalu leidnud, misjärel pole distsiplinaarrikkumisi esinenud ja ta on jäänud erinevates elukondlikes situatsioonides rahulikuks. Tema emotsionaalset väljendamist on käsitletud korrarikkumisena. Ebaviisaka käitumise eest on teda karistatud noomitusega – samas on iseloomustuses kirjas seegi, et J. Mirošnitšenko on suhtlemisel viisakas, korrektne ja avatud. Kohtule enda käitumise selgitamist ei saa käsitleda oma käitumise õigustamisena. Tähtsust omab ka rikkumise raskus – noomitused ja televiisori kasutamise keeld on kõige leebemad karistused. Maakohus ei ole arusaadavalt sidunud distsiplinaarkaristuste olemasolu süüdimõistetu prognoositava vabanemisjärgse käitumisega.
25. J. Mirošnitšenkol on vabanemisjärgne elukoht, kus ta hakkab elama üksi. Endise elukaaslasega tal kontakt puudub. J. Mirošnitšenko on nõus elektroonilise valve kohaldamisega, millele teda varem allutatud ei ole. See võimaldab teostada tema üle intensiivsemat järelevalvet. Määruses puuduvad põhjendused, miks elektroonilise valvega ei oleks võimalik riske maandada.
26. J. Mirošnitšenkol on võimalus asuda tööle. See tagab kindla sissetuleku, mõtestatud tegevuse ning ülalpidamise ja rahaliste kohustuste hüvitamise võimaluse. Tal on toetav lähisuhtevõrgustik. Kriminaalkorras karistatud endiste tuttavatega on ta suhted katkestanud. Seega toetavad vabanemisjärgsed elutingimused tema ennetähtaegset vabastamist. Tal on tahe 3 ja motivatsioon riskivaldkondadega tegeleda ning sellega on põhjust arvestada ning teda toetada.
27. Kohus ei ole piisavalt arvesse võtnud J. Mirošnitšenko vabastamisel olulisi asjaolusid, mis seonduvad tema karistuse kandmise käiguga ning vangistuse ajal tehtud järeldusi. Maakohus on vääralt seadnud raskuspunkti teo toimepanemise asjaoludele ja varasematele karistustele, selgitamata veenvalt, kuidas see mõjutab võimalikku ohuprognoosi. Vabanemisjärgsed elutingimused, nõusolek osaleda riske vähendavates tegevustes käitumiskontrolli ajal, ei ole leidnud piisavat käsitlemist. Sellega rikkus maakohus määruse põhjendamiskohustust KrMS § 339 lg 2 mõttes ja tegi ühtlasi kaalutlusvea KarS § 76 lg 4 kohaldamisel. Kriminaalhoolduse ja kontrollnõuete ning -kohustustega ja elektroonilise valvega on võimalik J. Mirošnitšenkot mõjutada ning kuriteoriske maandada. Samuti maandaks riske teadmine, et kriminaalhoolduse rikkumise korral tuleks pikk karistus lõpuni kanda. Karistusaja lõppemise korral vabaneks isik ilma igasuguse kontrollita ja ka vajaliku abita. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
28. Riigikohus on
29. novembri 2023 lahendi nr 1-17-6026 p-s 9 leidnud, et kaebus on KrMS § 326 lg 3 mõttes ilmselt põhjendamatu siis, kui ringkonnakohus on maakohtu otsuse ja apellatsiooni põhjal jõudnud järeldusele, et a) kriminaalasjas ei ole ühtegi KrMS §-s 338 loetletud alust maakohtu otsuse tühistamiseks; b) ilma täiendava selgituseta on üheselt mõistetav, et kaebaja asjakohastele väidetele on olemas nõustumisväärne ja ammendav vastus juba maakohtu lahendis, ning c) ringkonnakohtul ei ole seadusest tulenevat alust kaebuse piiridest väljumiseks (RKKK 16.12.2022, 1-22-510/38, p 13). Samasugustest põhimõtetest tuleb lähtuda ka määruskaebuse läbi vaatamata jätmisel KrMS § 390 lg 1 ja § 326 lg 3 alusel (vt ka RKKK 07.11.2023, 1-22-7792/21, p 8).
30. Määruskaebuses leitakse kokkuvõtlikult, et kohus ei ole piisavalt arvesse võtnud J. Mirošnitšenko karistuse kandmise käiku ja vangistuse ajal tehtud järeldusi ning vabanemisjärgseid elutingimusi ja nõusolekut osaleda riske vähendavates tegevustes. Maakohus on vääralt seadnud raskuspunkti teo toimepanemise asjaoludele ja varasematele karistustele, selgitamata veenvalt, kuidas see mõjutab võimalikku ohuprognoosi.
31. Otsustus selle üle, milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel kaalukam, on kohtu kaalutlusõiguse tuum. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus J. Mirošnitšenko ennetähtaegset vangistusest vabastamata jätmist kaalunud erinevatest aspektidest veenvalt ning arusaadavalt. Lähtutud ei ole sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest, olulisi asjaolusid ei ole tähelepanuta jäetud. Ringkonnakohtu hinnangul on kohus asjakohaselt argumenteerinud, miks süüdlase varasem elukäik, kuritegude asjaolud ning distsiplinaarrikkumised (millest praeguseks on kehtivaid 6) ja J. Mirošnitšenko isikust tulenevad riskid annavad õigustatud põhjuse kahelda süüdlase lubadustes ja vabanemisjärgses õiguskuulekuses. Määruskaebuses on ette heidetud kaalutlusõiguse rikkumist, s.o positiivsetele asjaoludele liigvähese kaalu andmist. Ringkonnakohus sellist rikkumist ei tuvastanud – kohus on arvestanud KarS § 76 lg-s 4 toodud asjaolusid kogumis. Kohtukolleegiumi hinnangul on kaebaja asjakohastele väidetele olemas nõustumisväärne vastus maakohtu lahendis.
32. Eeltoodud põhjustel ja edulootuse puudumise tõttu jätab ringkonnakohus juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 326 lg-st 3 määruskaebuse läbi vaatamata. 4
33. Kaitsja kulutas määrusega tutvumisele 25 minutit, kliendiga nõupidamisele 22 minutit ning määruskaebuse koostamisele 75 minutit, millele vastab 179 eurot ja 34 senti (koos käibemaksuga). Ringkonnakohtu arvates on kaitsja teostatud toimingud vajalikud ja taotletud tasu mõistlik, mistõttu rahuldab kohus riigi õigusabi kulude väljamõistmise taotluse. KrMS § 187 lg 2 alusel jääb menetluskulu J. Mirošnitšenko kanda. Kaitsja taotlus – määrata määruskaebuse rahuldamata jätmise korral J. Mirošnitšenko määruskaebemenetluse kulu tasumisele ositi 12 kuuks, jätta rahuldamata. Kriminaalmenetluse kulude ositi hüvitamise otsustus on kohtu kaalutlusõigus. Praegusel juhul puuduvad määruskaebuses põhjendused, miks peaks J. Mirošnitšenko menetluskulud määrama tasumisele ositi. (allkirjastatud digitaalselt) 5