KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 30. aprill 2024 2-21-3685 Tsiviilasja num

§ 369

kohaselt võib tulevase nõude täitmise hagi esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Maakohus leidis, et tegemist ei ole sellise erandliku olukorraga ja kohus ei pea otsusega eraldi kohustama kostjat täitma kehtivat lepingut. Kostja küll rikkus lepingut, kuid kohtu hinnangul võis rikkumine saada aluse sellest, et pooled tõlgendasid erinevalt lepingu muudatust. Kohus andis lepingule 11 õigusliku hinnangu ja indekseeris sissetuleku, mida aluseks võttes saab kostja edaspidi lepingut vabatahtlikult täita. Puudub alus arvata, et kostja edaspidi samuti lepingut ei täida. Maakohus juhtis hageja tähelepanu, et ta peab kostjat teavitama oma töövõimehüvitise suurusest. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati. Kostja palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja palub jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab, et kohus on asjas esitatud tõendeid eirates alusetult leidnud, et poolte vahel
2. oktoobril 2015 sõlmitud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise leping ei ole tühine vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Kostja püstitas menetluse alguses kahtluse, et lepingu täitmise alused on ära langenud, sest hageja sõidab endiselt rattaga, kuigi tema väidetud randmeliigeste olukord ei tohiks seda võimaldada. Menetluse käigus esitas kostja asjatundja arvamuse, mille kohaselt pole tuvastatav, et haigus tekkis kostja juures töötamisest. Lepingu sõlmimisel hageja teadis ja pidi teadma, et haigus oli tekkinud juba enne kostja juurde tööle asumist. Kostja leiab, et leping on tühine, kuna hageja rikkus lepingu sõlmimisel hea usu põhimõtet. Asjaolu, et kõnealune leping sõlmiti pärast hageja ja kostja töösuhte lõppemist ei oma tähtsust. Kostjale jääb arusaamatuks, mida kohus peab silmas selle all, et ainuüksi TsÜS § 138 lg 1 rikkumisest lepingu tühisuse tuvastamiseks ei piisa, kui kostja on tõendanud, et hageja on käitunud kostjaga lepingut sõlmides heade kommete vastaselt (TsÜS § 86 lg 1). Hageja teadis suhtlusest arstidega, et haigus kujunes tal välja juba varem, mitte ei tekkinud kostja juures töötamisest. Kostjale ei olnud see lepingu sõlmimisel teada ning see selgus kindlalt alles kohtumenetluses, kui kostja sai asjatundjalt arvamuse. Kohus peab omal algatusel tehingu heade kommete vastasust hindama. Ka peab kohus täitma selgitamis-kvalifitseerimiskohustust ja pooltele tõendamiskoormust selgitama. Kostja leiab, et dr Airi Kasemägi arvamuse ja pärast kostja haiguslooga tutvumist esitatud täiendava arvamus lükkavad ümber hageja väite, et tema liigesehaigus tekkis kostja juures töötamisest. Arvamusest tuleneb, et haigus tekkis ja kujunes välja juba eelnevalt ning selle tekkimist soodustas aktiivne tegelemine rattaspordiga. Hageja ülevaatamine asjatundja poolt oli ilmselgelt ebavajalik. Kohus on alusetult leidnud, et asjatundja, perearsti ja töötervishoiuarsti dr Airi Kasemägi arvamus pole erapooletu ja on ebausaldusväärne. Kohus on rajanud otsuse vastuolus asjas kogutud tõenditega ja rikkunud põhjendamiskohustust. Kostja on seisukohal, et poolte vahel sõlmitud lepingu p 6.
3. ja leping kahju hüvitamiseks on tervikuna tühine, kuna see on sõlmitud hageja poolt vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138 ja VÕS § 6), sest kuigi hageja teadis, et tema töövõime oli langenud juba enne kostja juurde tööle asumist, on hageja sõlminud kostjaga lepingu pahauskselt. Teisisõnu on leping, millele hageja tugineb, tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Lepingu p-s 2.6.
4. toodud proportsioon (61,94 %) on leitud hageja poolt ja hageja on koostanud ka lepingu. Sellist proportsiooni ega haiguse tekkimist kostja juures töötamisest ei tõenda ükski tõend. Kohtu käsitlus kostja lootusest olukorra muutumise kohta on asjakohatu. Hageja töövõime kaotuse ja ulatuse osas vaidlus puudub. Hageja ei ole täitnud ka arstide antud ravisoovitusi, tema tervislik seisund on jätkuvalt halvenenud peale kostjaga töösuhte lõppemist. 12 Kostja palus kohtul ekspertidele esitada mh ka küsimused, mis puudutavad hageja võimalikku töövõime kaotust töötamisest kostja juures ja selle ulatust, kuid kohus jättis need küsimused ekspertidele esitamata. Kohus ei rahuldanud ka kostja poolt esitatud taotlust täiendava ekspertiisi läbiviimiseks, seega esitas kostja asjatundja arvamused. Kohus on kirjeldades hageja töötamist erinevate tööandjate juures eksinud tööandjate ärinimedega. Kohus ei ole välja toonud hageja töötamist AS-is Anttila ja AS-is DAG Viljandi, mistõttu on kohtu kirjeldus ebatäpne. Asjatundja on arvamuses toonud välja kostja töökohad, kus hageja töötas 28 aasta jooksul enne kostja juurde tööle asumist. Samuti töökirjeldused, mida ta hageja tööraamatuga tuvastas. On eluliselt mitteusutav, et kui hageja asus kostja juurde tööle
5. a mais, et siis juba järgmisel aastal

§ 4lg 2 ning § 5 lg-te 1 ja 2 rikkumine.

Hageja esitas tabelina nõude arvestuse. Maakohus leidis, et ei saa selle arvestuse alusel hageja nõuet kindlaks määrata, sest hageja ei lähtunud indekseeritud summadest. Maakohus tegi vajalikud arvutused hageja eest ise. Kostja on menetluse algusest peale juhtinud kohtu tähelepanu sellele, et hageja peab

§ 5

lg-test 1 ja 2 tulenevalt ise juba hagiavalduses esitama nõuete arvestused nii põhinõuete kui viivisenõuete osas. Hageja nõue peab olema selge nii kohtule kui kostjale ja selge nõude peab hageja suutma esitada ise, sest kohus ei pea ega või ja kostja ei ole kohustatud asuma ise hageja eest nõudeid põhjendavaid arvutuskäike esitama.

§ 5

lg-st 1, § 436 lg-st 4 ning § 652 lg-test 1 ja 3 tulenevalt ei saa ringkonnakohus tugineda asjaolule, mida hagi alusena ei ole esitatud (RKTKo 19.10.2015, 3-2-1-105-15, p 13). Seega ei saa ka ringkonnakohus asuda ise kontrollima maakohtu arvutuste õigsust ega hageja eest arvutusi tegema.

1. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud ringkonnakohtus palub hageja jätta kostja kanda. Kohus on õigesti hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis ja on asunud õigele seisukohale, et poolte vahel sõlmitud vaidlusalune leping vastab hea usu põhimõtetele ja puudub õiguslik alus selle lepingu tühiseks tunnistamiseks. Ebaõige on kostja seisukoht, et pole tuvastatav, hageja kutsehaigus tekkis töötamisest kostja juures. Kutsehaigust põhjustanud ohutegurid ja kostja poolsed rikkumised DAG Reklaam OÜ-s on ära toodud kohtule esitatud
2. juuni
3. a Tööinspektsiooni kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttes, mida kostja ei ole vaidlustanud. SA Põhja- Eesti Regionaalhaigla poolt kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et hageja viibis ajavahemikul
4. oktoober 2014 –
5. oktoober 2014 SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. Kliiniline diagnoos: M25.
6. liigesevalu. Käte liigestevalud, degeneratiivsed muutused randmeliigestes, sidemete rebend. Kohapeal tehti
7. oktoobril 2014 radioloogia uuringud, elektromüograafia
8. oktoobril
9. Kõikide eriala spetsialistide arvamused ühtivad hagejale määratud diagnoosiga, s.o degeneratiivsed muutused randmeliigestes. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste ekspertiisi komisjoni
10. aprilli
11. a protokollist nähtub, et hagejal on diagnoositud kutsehaigus, s.o käte ülekoormushaigus: M25.5 liigesevalu, väljendunud degeneratiivsed muutused; M70 rakenduse, ülepingutuse ja survega seotud pehmete kudeda haigusseisund; M24.2 liigesekõhre muud haigusseisundid; 563.5 randmedistorsioon ja distensioon (nikastus ja venitus), T 75.2 vibratsiooni toime, Y 96 14 välispõhjus. Ekspertiisikomisjoni protokollis on ära toodud tervistkahjustavad tegurid kostja juures ja hageja varasemad töökohad, kus esinesid kutsehaigust põhjustanud tegurid, mis hiljem võisid oma mõju avaldada ja mis on võetud arvesse kostjalt hüvise arvestuses ja nõudes. Kostja süü suuruse osa kutsehaiguse tekkimises on 61, 94 %. Kostja ei ole vaidlustanud ekspertarvamust ega ole esitanud sellele omapoolseid vastuväiteid. Kostja oli nõus vabatahtlikult hüvitama hagejale tekitatud kahju vastavalt sõlmitud lepingule ja asus lepingut täitma. Kostja esitatud perearsti seisukohad ei ühti muude kogutud tõenditega. Perearsti arvamusega ei saa ümber lükata hagejat läbivaadanud ja oma ekspertarvamuse andnud spetsialistide seisukohti. Kohtutoimikus olevate tõenditega on leidnud usutavalt tõendamist, et hagejal esineb endiselt
12. aastal diagnoositud kutsehaigus, tema tervislik seisund on ainult mõningal määral paranenud, millest tulenevalt hageja on vähendanud oma nõuet kostja vastu. Kostja väide, et kutsehaiguse põhjuseks on hageja poolne rattaspordiga tegelemine, ei ole küllaldast tõendamist leidnud. Hageja ei ole mitte kunagi olnud aktiivselt tegelev rattasportlane. Kutsehaiguse tekke põhjuseks on käte ülekoormus, mitte aga jalgade või selja ülekoormus, mis võib kaasneda liialt aktiivse rattaspordiga tegelemisega. Ebaõige on kostja väide, et hageja teadis juba varem kutsehaiguse olemasolust ja varjas seda kostja ees. Hageja sai kutsehaiguse olemasolust teda
13. aprillil 2015, mil diagnoositi tal esinev kutsehaigus. Hageja töötas kostja juures ajavahemikel
14. märts 2003 –
15. aprill 2005 ja
16. juuni 2006 –
17. august
18. Seega hageja ei saanud kutsehaiguse olemasolu kostja ees varjata. Kutsehaiguse tunnused ei avaldu üldjuhul kohe, need võivad avalduda alles mitmete aastate järel. Ebaõige on kostja väide, et kohus ei ole küllaldaselt hinnanud hea usu põhimõtet ja ei ole täitnud selgitamis- ja kvalifitseerimiskohustust ega selgitanud tõendamiskoormust. Kostja esitas uue väite, et sõlmitud leping ei ole kooskõlas hea usu põhimõtetega, alles teisel kohtuistungil, s.o
19. märtsil 2023, mis oli nii hagejale kui ka kohtule üllatav. Tõendamiskoormus lasub sel juhul kostjal. Kohus andis kostjale oma seisukohtade täpsustamiseks täiendavalt aega. Õige on kohtu seisukoht, et hea usu põhimõtte kohaldamise üks eesmärke on tõkestada õiguste kuritarvitamist (RKTKo 08.01.2020, 2-20-331, p 13.1). Kostja poolt kohtule esitatud perearsti Airi Kasemägi arvamus ei anna alust eeldada, et hageja ja kostja vahel sõlmitud leping oleks vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Airi Kasemägi ei ole hagejat mitte kunagi isiklikult läbi vaadanud. Menetluse nii pikk kestvus ei ole tingitud mitte kohtu saamatusest, vaid eelkõige kostja poolsest menetlusõiguse pahatahtlikust kasutamisest. Kostja nõustus lepingu sõlmimisel oma vastutuse osa suurusega ega ole mitte kunagi (ei kohtueelses menetluses ega ka kohtus) vaidlustanud antud proportsiooni suurust ja on tasunud ka hagejale varasemalt vabatahtlikult 61,94 % tekkinud kahju suurusest. Kohtuotsuses on ilmselt trükiviga. Ajavahemikul
20. november 1996 –
21. märts 2003 ei töötanud hageja AS-is Dag Reklaam vaid DAG Reklaam OÜ-le eelnevas reklaamiettevõttes AS DAG Viljandi. See aga ei muuda kohtu seisukohtade ja kohtulahendi õigsust. Hageja töötas ka AS-is Anttila, kuid uurimiskokkuvõttega ei ole leidnud tuvastamist, et töötingimused AS-is Anttila oleks olnud kutsehaiguse põhjustajaks. Kohus on õigesti lähtunud hüvitise arvutamise indekseerimisel poolte vahel sõlmitud lepingust. Pooled on lepingu sõlmimisel võtnud aluseks pensioniindeksi ja see ei ole vastuolus kehtiva seadusandlusega. Lepingu sõlmimisel lähtusid pooled nende tegelikust 15 tahtest. Kohus jõudis oma arvestuse kohaselt õigele järeldusele, et kui indekseerida hageja töötasu Viljandi maakonna keskmise töötasu muutusega, siis oleks saadud tulemus suhteliselt sama suur kui selle indekseerimine nn pensioniindeksiga, milles pooled olid kokku leppinud. Hageja esitas kohtule omapoolse hüvitise arvestuse tabelina, kuid kohus tegi omapoolse arvestuse. Hageja ei vaidlusta kohtu poolt tehtud arvestust ja nõustub sellega. Hageja ei nõustu kostja väitega, et kohtul puudub õigus seoses tervisekahjustuse hüvitisega ise välja arvutada kahju suurust lähtudes kohtule esitatud tõenditest ja faktilistest asjaoludest. Hageja leiab, et kohtul selline õigus on olemas. Ka varasema kohtupraktika kohaselt on kohtud arvestanud vajadusel tervisekahju summad omal initsiatiivil ümber. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
22. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse

§ 657lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus jätab menetluskulud ringkonnakohtus kostja kanda.

1. Hageja nõuab kostjalt kui endiselt tööandjalt poolte vahel
2. oktoobril 2015 sõlmitud tööst põhjustatud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise lepingu täitmist (VÕS § 108). Apellatsioonkaebuse kohaselt on leping tühine vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus selgitab, et TsÜS § 138 lg 1 ja VÕS § 6 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. TsÜS § 138 lg 2 kohaselt ei ole õiguste teostamine lubatud selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Selles sättes sisaldub tsiviilõiguse üldpõhimõttena tunnustatud keeld kuritarvitada oma õigusi. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (vt nt RKTKo 20.12.2010, 3-2-1-137-10, p 14). Tehingu vastuolu hea usu põhimõttega ei too kaasa tehingu tühisust, vaid võimaldab jätta õigusnormi või lepingusätte kohaldamata. Lepingu kehtivust hea usu põhimõtte rikkumine ei mõjuta (vt RKTKo 29.03.04, 3-2-1-41-04, p 24). Seega kui hageja ei oleks käitunud tehingut tehes või seda täites heas usus, oleks kostjal õigus tõkestada lepingu kohaldamist tema suhtes.
3. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et kohtul on

§-s 2 sätestatud eesmärgi tagamiseks kohustus kontrollida, kas menetlusosalised käituvad menetluses heauskselt (RKTKo 02.11.2017, 2-14-62992, p 15). Kostja tugineb oma vastuväidetes hageja nõudele sellele, et hageja teadis juba lepingut sõlmides, et haigus on tekkinud enne kostja juurde tööle asumist. Seega tuli maakohtul kostja vastuväiteid arvestades kontrollida, kas hageja on lepingut sõlmides ja selle kehtivuse jooksul käitunud hea usu vastaselt. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus seda ka teinud. 8.1. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole menetluses tõendanud, et hageja oleks käitunud 19. oktoobri 2015. a tööst põhjustatud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise lepingut sõlmides hea usu põhimõtet rikkudes. Maakohus on õigesti hinnanud hageja poolt esitatud tõendeid. Pooled ei vaielnud, et hageja asus kostja juures tööle 25. mail 2006. Eelnevalt oli hageja töötanud sama tööandja juures 4. märtsist 2003 kuni 18. aprillini 2005. SKA 8. juuni 2015. a ekspertiisi otsusega nr 1229639 tuvastati hagejal kutsehaigusest põhjustatud töövõime kaotus 40% alates 11. maist 2015 kuni 31. maini 2017. Leping tööst põhjustatud tervisekahjustusega kahju hüvitamiseks sõlmiti hageja ja kostja vahel 19. oktoobril 2015, seega pärast seda, kui hagejal oli töövõime kaotus tuvastatud. SKA 23. mai 2017. a tõendi kohaselt on hagejal tuvastatud Töötukassa 2. mai 2017. a otsusega osaline 16 töövõime alates 1. juuni 2017 kuni 9. aprill 2020. Tõendist selgub, et ekspertarst A. Pärli 23. mai 2017. a arvamuse kohaselt on hagejal kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus 40% ulatuses. 14. oktoobri 2021. a SKA teatises on ekspertarsti A. Tamme põhjendus (I kd, tl 67). Hageja esitas Tööinspektsiooni 1. juuni 2015. a uurimiskokkuvõte, mis põhines kutsehaige kirjalikel ütlustel, tööandja poolt esitatud dokumentidel ja töötervishoiuinspektori läbiviidud külastusel (II kd, tl 23 jj). Kokkuvõtte kohaselt on kostja hageja esimesel tööperioodil (aastatel 2003-2005) töökeskkonna riski alahinnanud, riskianalüüsis ei ole välja selgitatud autojuht-reklaamimeeste ohutegureid ega hinnatud terviseriski suurust. Teise tööperioodi jooksul paranes tööprotsess ettevõttes. Uurimiskokkuvõtte kohaselt ei teinud kostja tervisekontrolli õiguspäraselt ja ei järginud arsti poolt määratud tervisekontrolli tähtaegu. Menetluses on maakohus võimaldanud pooltel esitada tõendeid ja nõuda nende kogumist. Menetluses on esitatud hageja haiguslugude väljavõtted (algusega 2003), karpaaltunneli sündroom on hagejal diagnoositud aastal 2007, seega ajal, mil hageja juba töötas kostja juures (II kd, tl 41). Vahetult enne kahju hüvitamise lepingu sõlmimist, 19. mail 2015 on hagejal diagnoositud randmedistorsioon ja -distensioon (II kd, tl 44 pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjas esitatud ühtegi tõendit, mis viitaks hageja hea usu vastasele käitumisele lepingu sõlmimise hetkel. Kostja poolt esitatud perearsti ja töötervishoiuarsti arvamuse (II kd, tl 4

1. jj)järgi ei ole arvamuse koostaja käsutuses olevate andmete alusel võimalik kindlalt tuvastada, et hageja randmete kulumine oleks seotud kostjaga. Ka oma arvamuse täienduses (II kd, tl 180
2. jj)jäi asjatundja seisukohale, et ei ole võimalik kindlalt tuvastada, et hageja randmete kulumine oleks seotud töötamisega kostja juures. Nimetatu ei tõenda aga seda, et hageja oleks käitunud lepingut sõlmides hea usu põhimõtte vastaselt. Ainuüksi asjaolu, et asjatundja arvates ei saa asuda kindlalt seisukohale terviseseisundi tekkepõhjustes, ei tõenda kuidagi seda, et hageja oleks oma õigusi kuritarvitanud või soovinud kostjat kahjustada. Meditsiinilise hinnangu andmine, haiguse kulu prognoosimine ning ravimeetodite tõhususe üle otsustamine ongi reeglina hinnanguline. Menetluses on esitatud nii üksiku raviarsti kui kutsehaiguste ekspertiisi komisjoni protokoll. Kõikides on olulises osas kattuvad arvamused hageja haiguse, selle põhjuse ja kulgemise kohta. Hageja ja kostja sõlmisid lepingu tööst põhjustatud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Pooltevahelises lepingus on arvestatud ka seda, et hageja terviseseisundi muutuse on osaliselt põhjustanud töötamine teiste tööandjate juures, lepingu p 2.6.4 järgi on kostja osa kogu tervistkahjustavast tööperioodist 61,94%. Seega ei saa hagejale ette heita ka seda, et ta oleks oma töötamisest tekkinud negatiivseid muutusi tervisele seostanud üksnes kostjaga. Õige ei ole seega kostja väide, et tema peab ebaõiglaselt vastutama kogu kahju eest. Proportsioon on määratud poolte kokkuleppel. Kostja leiab apellatsioonkaebuses (p 4.1.6), et lepingu p-s 2.6.4 toodud proportsioon (61,94 %) on leitud hageja poolt ja hageja on koostanud ka lepingu. Kostja väitel sellist proportsiooni ega haiguse tekkimist kostja juures töötamisest ei tõenda ükski tõend. Ringkonnakohus leiab tuginedes eeltoodule, et tõendamist ei ole leidnud, et hageja oleks lepingut sõlmides käitunud hea usu vastaselt. Kostja on äriühing, menetluses on ära toodud hageja varsemad töökohad, kostja ei ole tuginenud sellele, et talle ei olnud hageja teised töökohad teada kahju hüvitamiseks kohustamise lepingu sõlmimise ajal. Kostja väide, et välistatud ei ole, et hagejal esinesid juba siis liigestega probleemid, kuid ta ei avaldanud neid arstile kartes töökohta kaotada, on paljasõnaline ja tõendamata. Kostjal oli võimalus enne lepingu sõlmimist hageja poolt esitatud andmeid täpsustada või paluda täiendavate tõendite esitamist. 17 See, et hageja randmeprobleemid tekkisid töötamisest kostja juures, on mh tõendatud kutsehaiguse ekspertiisikomisjoni protokolliga (II kd, tl 89 jj). 8.2. Kostja ei ole ka tõendanud hageja hea usu vastast käitumist lepingu kehtivuse ajal, mille tõttu hageja ei saaks lepingu täitmist nõuda. Hageja on pöördunud saatekirja alusel 3. veebruaril 2020 SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskusse (I kd, tl 93). Lõplikuks kliiniliseks diagnoosiks oli kutsehaigus, randmeliigeste valu ja liikuvuse piiratus, väljendunud degeneratiivsed muutused randmeliigestes, sidemete rebend. Hageja esitas terviseseisundi kestva halvenemise tõendamiseks SA Viljandi Haigla ortopeedi 20. jaanuari 2022. a ambulatoorse epikriisi ja SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla töötervishoiuarsti 4. veebruari ambulatoorse epikriisi. Ekslik on kostja väide, mille kohaselt nähtub neist epikriisidest vaid see, et hagejal on diagnoositud kutsehaigus. Mõlemast nähtub, et hagejal on jätkuvalt randmevalu, liikuvuse piiratus. Hageja 10. veebruari 2020. a raviloo järgi on patsiendil püsivad randmevalud (II kd, tl 54), samasugused vaevusi on hagejal kirjeldatud ka 6. veebruari 2023 raviloos, diagnoosiks rakenduse, ülepingutuse ja survega seotud pehmete kudede muud haigusseisundid. Maakohus tuvastas, et hagejal on kutsehaiguse põhjustanud haigusseisundid randmetes. Hageja töötab kohtukordniku ametikohal (I kd, tl 43), mis ei eelda ülesannete täitmist, mis oleks seotud koormusega kätele. Maakohus viis asjas läbi hageja tervisliku seisundi ja töövõime hindamiseks läbi komisjonilise kohtuarstliku ekspertiisi. Ekspertiisiakti kohaselt on hagejal diagnoositud lokaalne liigesehaigus, mis vähendab üldist töövõimet, kuna füüsiline koormus kätele ja kokkupuude vibratsiooniga on patsiendile vastunäidustatud (I kd, tl 163). Kostja taotles kohtult täiendava ekspertiisi läbiviimist, kohus jättis selle rahuldamata. Kostja esitas küll vastuväite maakohtu menetluses, kuid ei esitanud ringkonnakohtule uut taotlust tõendite kogumiseks. 9. Kostja ei ole menetluses esitanud tõendeid, millest nähtuks hageja hea usu vastane käitumine lepingu kehtivuse ajal. Kostja tugineb terve menetluse käigus sellele, et hageja sõidab jalgrattaga, mis ühel poolt viitab sellele, et hageja tervisekahjustus võib olla tingitud rattasõidust, teisalt osutab ka hageja heale tervisele praegusel hetkel (14. detsembri 2021. a maakohtu istungi protokoll, I kd, tl 86). Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole aga esitanud ühtegi selget põhjendust (tõendanud põhjusliku seose olemasolu) selle kohta, kuidas võiks sõit jalgrattaga põhjustada hagejal 2015. aastal diagnoositud käteülekoormushaigust (täpsemalt: vibratsiooni toimel liigesevalu, väljendunud degeneratiivsed muutusi randmeliigestes, sidemete rebendit, rakenduse, ülepingutuse ja survega seotud pehmete kudede haigusseisundit, liigesekõhre haigusseisundit, sidemete e ligamentide haigusseisundit, randmedistorsiooni ja -distensiooni (-nikastus) ja -venitust; II kd, tl 86). Kostja ei ole menetluses ümber lükanud hageja väidet, et nii arstid kui erinevad terapeudid leiavad, et ta peab oma käsi liigutama ning see hõlmab ka rattasõitu (II kd, tl 30 pöördel). Kostja esitas kohtule taotluse kutsehaiguste kliinikust hageja kutsehaiguse määramise toimiku väljanõudmiseks. Kohtule on esitatud hageja tervisekaart (II kd, tl 75 jj). Tehtud epikriisid kinnitavad hagejal kutsehaiguse olemasolu (nt II kd, tl 77, 78, 79). Väljavõtted haigusloost (20. märts 2017, 27. oktoober 2014) nimetavad kutsehaigust, randmeliigeste valu ja liikuvuse piiratust. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses asjatundja seisukohale, mille kohaselt hageja ei ole täitnud ka arstide antud ravisoovitusi, et aeglustada haiguse süvenemist. Nimetatud väide ei ole mingil viisil tõendatud ega tähenda 18 hageja heade kommete vastast käitumist lepingu kehtivuse ajal. 20. märtsi 2017 haigusloo väljavõttes on küll nimetatud, et hagejal tuleks vajadusel konsulteerida ortopeediga „op- ravi suhtes“, viimane ei tähenda aga seda, et hagejal oleks kindlasti vajadus vaevusi operatiivse ravimeetodil leevendada (asjatundja arvamus, II kd, tl 5 pöördel). 10. Kostja leiab, et hageja ja kostja vaheline leping on vastuolus heade kommetega. Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (vt nr RKTKo 06.11.2019, 216-11216, p 19). Kohus saab tuvastada tehingu tühisuse, sh hinnata tehingu heade kommete vastasust ka omal algatusel (nt RKTKo 25.11.2013, 3-2-1-83-13, p 12). Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole menetluses toonud esile asjaolusid või esitanud tõendeid, mis viitaksid pooltevahelise tervisekahju hüvitamise lepingu eesmärgi heade kommete vastasusele või oleks hageja käitunud lepingut sõlmides ebamoraalselt või taunitavalt. Hagejal oli tuvastatud kostja juures töötamise ajal kutsehaigus. Hageja sõlmis kostjaga lepingu sellest tuleneva tervisekahju hüvitamiseks, arvestades hüvitise määramisel ka teiste tööandjate juures töötamist. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja pole väitnud, et hageja on nimetatud lepingut sõlmides tema suhtes ebakohaselt või pahatahtlikult käitunud. 11. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hüvitise indekseerimisel põhjendatult lähtunud pensioniindeksist, ringkonnakohus nõustub sellest osas maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid

§ 654lg 6 järgi.

Pooled on indekseerimise viisi lepingus kindlaks määranud ja kostja ei ole menetluses tõendanud, et lepingut tuleks VÕS § 97 järgi selle kohustuste vahekorra olulise muutumise tõttu muuta. Kostja esindaja kinnitas kohtuistungil, et ettevõtte majandusliku seisundi üle kurta ei saa (II kd, tl 30 pöördel). Lepingujärgse indekseerimise puhul ei ole tegemist nn mehhaanilise indekseerimisega, millele kostja viitab. Paljasõnaline on kostja apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt isegi kui pooled on sõlminud lepingu, milles kasutatakse indekseerimiseks nn pensioniindeksit, ei tähenda see seda, et sellest tuleks kindlasti lähtuda. Maakohus on põhjendatult võrrelnud pensionindeksit ja Viljandi maakonna keskmist töötasu, et hinnata indekseerimise proportsionaalsust.

1. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on jätnud otsuses hindamata kostja väite, mille kohaselt hageja poolt on põhjendamatu välja jätta keskmise töötasu arvutamisest need kuud, kui hageja viibis puhkusel. Maakohus vastas otsuses (lk-l 14) kostja väitele, mille kohaselt hageja keskmine töötasu, mis oli hüvitise arvestamise aluseks, on ebaõige. Maakohus viitas lepingu p-le 2.6.5, milles pooled on määratlenud, milliste summade alusel arvestatakse hageja keskmine töötasu, mis võetakse hüvitise algsel määramisel aluseks. Ringkonnakohus leiab, et hüvitise arvutamisel on võetud põhjendatult aluseks hageja keskmine sissetulek 1203 eurot 19 senti, mille pooled on lepingu kohaselt hüvitise suuruse arvutamisel aluseks võtnud. Ringkonnaohus märgib täiendavalt, et lepingu p 2.3 kohaselt jäetakse keskmise sissetuleku kindlaksmääramisel kuud, mille kestel hüvitise saaja haiguse, vallandamise või seaduses ettenähtud muude töölt vabastamise juhtude tõttu tegelikult ei töötanud või töötas mittetäieliku arvu tööpäevi, arvestusest välja ning asendatakse teiste, neile vahetult eelnenud kuudega. 19
2. Kohus rahuldab õiguslikult põhjendatud nõude ja ei või sealjuures ületada nõude piire. Kohus ei ole otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega (

§ 436lg 7; 439).

Kostja ei ole apellatsioonkaebuses leidnud, et maakohus oleks rahuldanud hageja nõude suuremas ulatuses, kui hageja oma nõude esitas. Maakohus ei ole hüvitise suurust arvutades menetlusnorme rikkunud. Hageja esitas tabelina nõude arvestuse (II kd, tl 192-193). Maakohus ei saanud hageja esitatud nõude arvestusest lähtuda, kuna leidis, et poolte vahelise kokkuleppe kohaselt sissetuleku indekseerimist vahepeal ei kohaldatud. Maakohus arvutas hüvitise ümber, arvestades et keskmist sissetulekut 1203 eurot 19 senti tuleb indekseerida alates

1. aprillist
2. Muus osas lähtus maakohus hageja esitatud tabelis märgitud andmetest. Maakohus ei ole asunud ise tegema hageja nõudeid põhjendavaid arvutusi, vaid on hüvitise ise uuesti välja arvutanud kostja vastuväitega osalise nõustumise tõttu.
3. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et maakohtu otsus ei ole osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja nõude hüvitise saamiseks pärast kohtulahendi tegemist, õiguslikult põhjendatud. Hageja ei ole maakohtu otsusele aga apellatsioonkaebust esitanud. Kui lähtuda maakohtu argumentatsioonist, siis ei kuuluks tulevikku suunatud korduvate kohustuste täitmiseks esitatud nõuded rahuldamisele, kuna kohtul puuduvad tõendid selle kohta, et kohustatud isik ei täida oma kohustusi ka tulevikus. Maakohus on küll õigesti tsiteerinud õiguskirjandust ja leidnud, et hagi esitamine

§ 369järgi enne nõude sissenõutavaks muutumist on erandlik.

Samas on praegusel juhul tegemist korduva kohustusega (

§ 369

teine lause) ja kostja ei ole kuni hagi esitamiseni korduvaid kohustusi täitnud, seega võib suure tõenäosusega eeldada, et ta ei täida neid ka tulevikus. 15. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda (

§ 171lg 1).

Parandatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks ringkonnakohtus lepingulise esindaja tasu 1014 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohtu hinnangul on hageja lepingulise esindaja tasu põhjendatud ja vajalik (

§ 175lg 1).

Hageja esindaja tunnitasu 130 eurot (ilma käibemaksuta) ei ületa sarnase õigusteenuse eest tavapäraselt makstavat tasu ning esindaja poolt apellatsioonimenetluses hageja esindamisele kulutatud aeg kokku 6 tundi ja 30 minutit on põhjendatud. Hageja ei ole käibemaksukohustuslane, seega tuleb hüvitada hagejale lepingulise esindaja tasu koos käibemaksuga (

§ 174lg 10).

Kostjalt tuleb seega hageja kasuks välja mõista menetluskulud 1014 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 20