← Eesti

3-24-691/29

Obsah (9)§ 15§ 13§ 18§ 5§ 14§ 16§ 41§ 12§ 43

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Ene Andresen Otsuse tegemise aeg ja koht 26. september 2024, Tartu Haldusasja number 3-24-691 Haldusasi X-i kaebus Tartu Vangla kohust

) § 41 lg 1 ei kohusta kohaliku omavalitsuse üksust andma vanglast vabanevale isikule eluruumi, kui tal vabanemise hetkel eluruum puudub. Ka vanglast vabanenud isik võib olla suuteline endale ise või oma lähedaste abil elukoha tagama. Seega ei saa ainuüksi vanglast vabanemise või lastekodus kasvamise faktist järeldada isiku abivajadust eluruumi tagamisel. Vanglas viibides on isikul tõenäoliselt keerukam hankida 5

(15)3-24-691 tõendeid, millele tuginedes põhjendada, milles seisneb tema võimetus või suutmatus endale eluruumi kindlustada. 23.3. Seadus ei sea abivajajale eluruumi tagamise korraldamisel piiranguid ega reegleid, vaid jätab kohalikule omavalitsusele ulatusliku otsustusruumi. Kohaliku omavalitsuse pädevuses on hinnata, milline teenus on isikule kõige sobivam või kuidas on teenust konkreetsele isikule kõige sobivam pakkuda (

§ 15

). Abivajajal on subjektiivne õigus saada tema vajadustele vastavat abi, kuid tal puudub nõudeõigus konkreetsele teenusele või selle osutamise viisile. Isikul on õigus pöörduda kohaliku omavalitsuse poole sotsiaalabi, mitte konkreetse teenuse saamiseks. Kohalik omavalitsus saab tagada abivajajale eluruumi erinevalt, näiteks nii oma omandis oleva eluruumi andmisega või majutuse pakkumisega nn ühiselamu tüüpi majutusüksuses, kus inimesele on tagatud voodikoht. 23.

  1. Tartu linnal on eluruumi teenuse tagamiseks kaks võimalust: linna omandis oleva eluruumi kasutada andmine ning eluruumi osa kasutusse andmine. Linna omandis oleva eluruumi kasutada andmist reguleerib Tartu Linnavolikogu
  2. juuni
  3. a määrus nr 140 „Eluruumi tagamise teenuse osutamise kord“ ning eluruumi osa kasutusse andmist reguleerib Tartu Linnavolikogu
  4. jaanuari
  5. a määrus nr 86 „Sotsiaalmajutusteenuse osutamise kord“ (Tartu linna määrus nr 86). Seega on linna omandis oleva eluruumi kasutusse andmine ning sotsiaalmajutusteenuse võimaldamine eluruumi tagamise teenuse erinevad võimalused, mitte eraldiseisvad teenused. 23.
  6. Tartu Linnavalitsuse sotsiaalhoolekandekomisjon vaatas pärast haldusmenetluse uuendamist kaebaja sotsiaalteenusena eluruumi saamise taotluse sisuliselt läbi. Taotluse lahendamisel hinnati kaebaja abivajadust. Arvestades tema tervislikku seisundit, rahalisi võimalusi vanglast vabanemisel ning iseseisva toimetuleku tagamiseks toetuse, nõustamise ning juhendamise vajadust, otsustati, et kaebaja vajadustele vastab kõige paremini sotsiaalmajutusteenus. Komisjon tegi
  7. juunil 2024 otsuse nr 774, millega otsustas võimaldada kaebajal
  8. oktoobril 2024 vanglast vabanemisel saada sotsiaalmajutusteenuse, mille raames on tagatud ka eluruum. Seega on kaebaja taotlus lahendatud. Kuna kaebajal ei ole subjektiivset õigust tema soovitud viisil teenuse saamiseks, ei pea linnavalitsus tegema eraldiseisvat otsust teenuse saamiseks kaebaja soovitud viisil, s.o otsust sotsiaalkorteri võimaldamise kohta. Vastustajale teadaolevalt ei ole kaebaja linnavalitsuse
  9. juuni
  10. a otsust vaidlustanud ega väitnud, et määratud teenus ei vasta tema vajadustele või et teenuse määramisel ei ole tema tahtega arvestatud või et otsus on muul põhjusel õigusvastane. KOHTU PÕHJENDUSED
  11. Kohus lahendab esmalt Tartu Vangla vastu esitatud kaebuse (I), seejärel Tartu linna vastu esitatud kaebuse (II) ning lõpetuseks muud küsimused (III). I
  12. Kohtu menetluses on kaebaja kaebus kohustada Tartu Vanglat abistama teda elukoha saamisel. Materiaalses mõttes on tegemist toimingu sooritamise nõudega riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 tähenduses. Nimetatud sätte kohaselt võib isik nõuda toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Protsessuaalses mõttes on kaebaja esitanud kohustamiskaebuse (HKMS § 37 lg 2 p 2). 6

(15)3-24-691
  1. Kohustamisnõude lahendamisel peab kohus esmalt kindlaks tegema, kas vanglal oli kohustus teha toiminguid, mille tegemata jätmist kaebaja vanglale ette heidab.
  2. Kaebaja esitas
  3. jaanuaril 2024 vanglale taotluse, et Tartu Vangla koostöös kohaliku omavalitsusega leiaks ja kindlustaks talle vangistusest vabanemise ajaks püsiva elukoha, s.o sotsiaal- või munitsipaalkorteri, mida ta saaks üürida ja registreerida rahvastikuregistris oma elukohana.
  4. veebruari
  5. a vaides palus kaebaja alustada menetlust talle kindla elukoha leidmiseks vastavalt tema
  6. jaanuari
  7. a taotlusele. Nii vaides kui ka kaebuses on kaebaja väitnud, et VangS §-st 60 tuleneb vanglale kohustus tagada kinnipeetavale vanglast vabanemisel elukoht. Samuti on ta heitnud vaides ja kaebuses vanglale ette, et vangla ei edastanud tema
  8. jaanuari
  9. a taotlust Tartu Linnavalitsusele. Kaebuses on ta palunud kohustada Tartu Vanglat alustama menetlust talle vabanemisjärgse kindla elukoha leidmiseks vastavalt VangS §-le 60 ja tema
  10. jaanuari
  11. a taotlusele. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt käsitas vangla kaebaja
  12. jaanuari
  13. a taotlust märgukirjana. Vangla märkis
  14. veebruari
  15. a vastuses, et kaebaja esitatud info võetakse teadmiseks ning inspektor-kontaktisik ja sotsiaaltöötaja tegelevad tema elukoha probleemiga. Selleks küsib vangla kaebajalt nõusoleku kohaliku omavalitsuse teavitamiseks kaebaja elukoha puudumise probleemist. Vangla lisas vastusele Tartu linna määruse nr 140, et kaebaja saaks sellega tutvuda. Vastuses kaebusele märkis Tartu Vangla, et vangla palus
  16. mail 2024 kaebajal anda nõusolek kohaliku omavalitsuse kaasamiseks ja isikuandmete edastamiseks tugiisikuteenuse või majutusteenuse osutajale. Kaebajale tugiisiku saamiseks edastas vangla kaebaja isikuandmed
  17. mai
  18. a kirjaga SA-le Omanäolise Kooli Arenduskeskus.
  19. Sotsiaalhoolekannet vanglas reguleerib vangistusseaduse
  20. peatüki
  21. jagu. VangS § 57 kohaselt on sotsiaalhoolekande eesmärk aidata kinnipeetaval säilitada ja luua sotsiaalselt olulisi ja positiivseid kontakte väljaspool vanglat, suurendada tema iseseisvat toimetulekuvõimet ning mõjutada teda õiguskuulekalt käituma. VangS § 60 reguleerib sotsiaalhoolekannet kinnipeetava vangistusest vabastamisel. VangS § 60 lg 1 kohaselt abistatakse kinnipeetava vabastamise ettevalmistamisel kinnipeetavat tema majanduslike ja isikliku elu korraldamisega seonduvate küsimuste lahendamisel, samuti dokumentide vormistamisel. Kinnipeetavat informeeritakse tema võimalustest saada toetust üldise sotsiaalhoolekande raames. VangS § 60 lg 2 näeb ette, et kinnipeetava vabastamise ettevalmistamisel edastatakse andmed pärast vabanemist sotsiaalhoolekannet vajava kinnipeetava kohta kinnipeetava või tema perekonna elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele ja selgitatakse välja konkreetse abi saamise võimalused.
  22. Kaebaja väide, et Tartu Vanglal on VangS § 60 alusel kohustus tagada talle vangistusest vabanemisel elukoht, on ekslik. VangS § 60 näeb ette üksnes vangla abistamiskohustuse. Poolte vahel pole vaidlust ning ka kohus ei kahtle selles, et VangS § 60 lg 1 hõlmab muu hulgas kinnipeetava abistamist talle vabanemisjärgse elukoha saamisel. Kuna vanglal ei ole eluruumi tagamise kohustust, ei vii vangla läbi ka vabanemisjärgse elukoha tagamise menetlust.
  23. Vangla pole küll väitnud, et kaebaja oleks esitanud
  24. jaanuari
  25. a taotluse ennatlikult, s.o enne kinnipeetava vabastamise ettevalmistamist VangS § 60 lg 1 tähenduses. Kohus peab siiski vajalikuks sellel küsimusel peatuda. Seaduse kohaselt tuleb vanglal kinnipeetavat abistada kinnipeetava vabastamise ettevalmistamisel (VangS § 60 lg 1 ja § 74). Seaduses ei ole aga täpsustatud, millal ettevalmistused algavad. Vangistusseaduse
  26. peatüki
  27. jao sätetest nähtuvalt hõlmab 7
(15)3-24-691 kinnipeetava vangistusest vabastamine muu hulgas kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamist. Kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise ettevalmistamise käigus koostab kontaktisik kinnipeetava iseloomustuse, milles märgitakse muu hulgas kinnipeetava vabanemisjärgse elukoha andmed (justiitsministri
  1. augusti
  2. a määruse nr 28 „Kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise materjalide ettevalmistamise kord“ § 9 lg 2 p 3). Seega tuleb vanglal selleks ajaks välja selgitada, kas kinnipeetaval on vangistusest vabanedes elukoht. Kuna eluaseme puudumine on riskitegur (vt sama määruse § 8 lg 3 p 5) ning elukoha olemasolu suurendab kinnipeetava iseseisvat toimetulekuvõimet (VangS § 57), tuleks kinnipeetaval asuda elukoha leidmisega tegelema võimalikult varakult ning seetõttu ei tohiks viibida ka vangla abi. Kohus järeldab eeltoodust, et vanglal on VangS §-st 60 tulenev abistamiskohustus hiljemalt kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise ettevalmistamise käigus kinnipeetava iseloomustuse koostamisest ajast.
  3. Vangistusseadus ei näe ette, et kinnipeetav peaks esitama sotsiaalhoolekande valdkonnas abi saamiseks vanglale taotluse. Kuna VangS § 60 näeb vanglale ette üksnes abistamiskohustuse, mitte iseseisva tegutsemiskohustuse, tuleb kinnipeetaval vanglat eluruumi saamise vajadusest siiski esmalt teavitada. Ka kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vanglal ei ole VangS § 60 alusel kohustust asuda kinnipeetavale vabanemisjärgse elukoha leidmiseks tegema kohaliku omavalitsusega koostööd omal initsiatiivil (Tartu Ringkonnakohtu
  4. juuni
  5. a määrus haldusasjas nr 3-19-786, p 11). Praeguses asjas pole vaidlust, et kaebaja esitas vanglale taotluse, mille alusel tekkis vanglal VangS §-s 60 sätestatud abistamiskohustus.
  6. Vaidluse all on vangla tegevuse õiguspärasus kaebaja
  7. jaanuari
  8. a taotluse lahendamisel. HKMS § 158 lg 2 teise lause kohaselt hindab kohus toimingu õiguspärasust toimingu tegemise aja seisuga. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja
  9. jaanuari
  10. a taotlus käsitatav märgukirjana, sest kaebaja pöördus vangla poole oma subjektiivse õiguse teostamiseks, mitte avalikes huvides (vt märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse § 2 lg 1). Siiski vastas vangla
  11. veebruari
  12. a kirjaga kaebaja taotlusele sisuliselt. Kaebajale Tartu linna määruse nr 140 edastamisega täitis vangla kohustuse informeerida kaebajat tema võimalustest saada toetust üldise sotsiaalhoolekande raames (VangS § 60 lg 1). Kohtu hinnangul jättis aga vastustaja kaebaja
  13. jaanuari
  14. a taotluse lahendamisel täitmata VangS § 60 lg-s 2 sätestatud kohustused. Nimetatud sätte kohaselt oleks vangla pidanud edastama andmed kaebaja kohta Tartu Linnavalitsusele ning selgitama välja konkreetse abi saamise võimalused. Vastustaja pole väitnud, et ta oleks need kohustused täitnud ning see ei nähtu ka haldusasjas esitatud ja kogutud tõenditest. VangS § 60 lg 2 on erisäte

§ 13

suhtes, mis kohustab kõiki isikuid teatama sotsiaalhoolekannet vajavast isikust kohaliku omavalituse üksusele. On ilmselge, et teavitamiskohustuse täitmiseks ei saa pidada kaebajalt nõusoleku küsimist kohaliku omavalitsuse teavitamiseks kaebaja elukoha puudumise probleemist, isegi kui vangla oleks seda teinud kaebaja

  1. jaanuari
  2. a taotluse lahendamise käigus. VangS § 60 lg-s 2 sätestatud kohustus selgitada välja konkreetse abi saamise võimalused, osutab sellele, et vangla abistamiskohustus ei piirdu üksnes teabe vahendamisega, vaid vangla abistab kinnipeetavat vajadusel ka kohaliku omavalituse üksuse läbiviidava menetluse käigus. Ka vastustaja I on praeguses asjas märkinud, et vanglal tuleb kinnipeetavat sotsiaalhoolekandeasutustega suhtlemisel aktiivselt toetada. Seega puudub alus väita, et vastustaja I kohustused lõppesid pärast seda, kui vangla sai teada, et kaebaja oli ise
  3. jaanuaril 2024 Tartu linnale eluruumi saamise taotluse esitanud. 8

(15)3-24-691 Kuna vangla jättis kaebaja
  1. jaanuari
  2. a taotluse lahendamisel VangS § 60 lg-s 2 sätestatud kohustused täitmata, oli vangla õigusvastaselt tegevusetu.
  3. Siiski puudub kohtul vangla vastu esitatud kohustamiskaebuse rahuldamiseks alus, sest faktilised asjaolud on kohtuotsuse tegemise ajaks muutunud (HKMS § 158 lg 2 esimene lause). Kuna kaebaja esitas
  4. jaanuaril 2024 Tartu Linnavalitsusele eluruumi saamise taotluse ning haldusasja materjalidest nähtuvalt ei vaja linnavalitsus enam kaebajale vajaliku sotsiaalabi väljaselgitamiseks vangla teavet, on vajadus VangS § 60 lg-s 2 sätestatud kohustuste täitmiseks ära langenud. Vanglal puuduks nimetatud kohustuste täitmiseks ka võimalus, sest kaebaja vabaneb vangistusest loetud päevade pärast, s.o
  5. oktoobril
  6. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus Tartu Vangla vastu esitatud kohustamiskaebuse rahuldamata. II
  7. Kaebuse teise nõudega palub kaebaja kohustada Tartu linna andma talle eluruum. Kuna sotsiaalteenusena eluruumi andmine otsustatakse haldusaktiga (

§ 18

lg 2, sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 23 lg-d 1 ja 2, Tartu linna määruse nr 140 § 9), on tegemist haldusakti andmiseks kohustamise nõudega (RVastS § 6 lg 1).

  1. Kaebaja pöördus kohtusse
  2. a märtsis ehk siis pärast seda, kui linn oli saatnud talle
  3. jaanuari
  4. a kirja, mis oli vastuseks kaebaja
  5. jaanuari
  6. a taotlusele. Seepärast tuleb kohtul esmalt välja selgitada, kas linna
  7. jaanuari
  8. a kiri oli õiguspärane (HKMS § 158 lg 2 teine lause).
  9. Kaebaja esitas
  10. jaanuaril 2024 Tartu linnale taotluse, milles palus tagada talle elukoht. Tartu Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakond märkis
  11. jaanuari
  12. a kirjas, et kaebaja esitas
  13. jaanuaril 2024 eluruumi tagamise teenuse taotluse, kuid tema abivajaduse hindamist on võimalik läbi viia siis, kui kaebaja pöördub pärast vanglast vabanemist sotsiaalja tervishoiuosakonna piirkonnakeskusesse. Kuni abivajaduse hindamise läbiviimiseni ja linna sotsiaalhoolekandekomisjoni otsuse jõustumiseni on tal võimalik kasutada varjupaigateenust Tartu linna asutuses Varjupaik.
  14. Kohtu hinnangul on Tartu Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna
  15. jaanuari
  16. a kiri õigusvastane, sest linn jättis nimetatud kirjaga kaebaja
  17. jaanuari
  18. a taotluse menetlemata. 37.
  19. Vastustaja II on taotluse menetlemata jätmist kohtumenetluses ka ise möönnud (vt Tartu linna
  20. juuni
  21. a vastus kaebusele; dtl 50). Linna
  22. jaanuari
  23. a kirjast nähtuvalt oli linna jaoks arusaadav, et kaebaja esitas
  24. jaanuaril 2024 eluruumi tagamise teenuse taotluse. Linna
  25. jaanuari
  26. a kirjas ei otsustatud aga kaebajale eluruumi tagamise ega sellest keeldumise üle. Samuti ei andnud vastustaja kaebajale tähtaega puuduste kõrvaldamiseks (HMS § 15 lg 2) ega jätnud sõnaselgelt taotlust ka läbi vaatamata. 37.2.

§ 15

lg 1 kohaselt peab kohalik omavalitsus välja selgitama abi saamiseks pöördunud isiku abivajaduse ja sellele vastava abi ulatuse ning korraldama abi osutamist või aitama abi saamiseks vajalikes tegevustes. 22. jaanuari 2024. a kirjast tulenevalt jättis Tartu linn nimetatud kohustused õigusvastaselt täitmata. 9

(15)3-24-691 37.
  1. Muu hulgas puudus linnal alus suunata kaebajat abivajaduse hindamiseks pöörduma linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna poole alles pärast vanglast vabanemist. Kohaliku omavalitsuse üksusele kohalduvad sotsiaalhoolekande üldnormid ei näe kinnipeetavate esitatud eluruumi saamise taotluste lahendamisel ette erisusi. Ka vastustaja ei ole kohtumenetluses esile toonud ühtegi õigusnormi, mis annaks kohaliku omavalitsuse üksusele õiguse keelduda vangistuses viibiva isiku eluruumi tagamise teenuse taotluse lahendamisest või sellise taotluse lahendamisega viivitada. Vastustaja väide, et vanglas viibides on isikul abivajaduse kohta keerulisem tõendeid esitada, ei ole veenev. Vangistusest tingitud liikumis- ja suhtlemispiirangutega seotud takistuste ületamiseks on vanglal seadusest tulenev kinnipeetava abistamiskohustus (VangS § 60). Juhul, kui kinnipeetaval ei ole võimalik taotluse lahendamiseks vajalikke tõendeid esitada, saab tõendeid koguda ka kohaliku omavalitsuse üksus (SÜS § 21 lg 1 p 1 ja § 9 lg 1, HMS § 38 lg-d 1 ja 3). Kinnipeetava iseseisva toimetuleku toetamisel ei ole kohaliku omavalitsuse üksuse kohustuste maht tavapärasest väiksem.
  2. Vaatamata sellele, et linna
  3. jaanuari
  4. a kiri on õigusvastane, on kohustamiskaebuse rahuldamiseks alus üksnes juhul, kui linn pole kaebaja
  5. jaanuari
  6. a taotlust seniajani lahendanud (HKMS § 158 lg 2 esimene lause).
  7. Vastustaja II uuendas
  8. mai
  9. a kirjaga kaebaja
  10. jaanuari
  11. a taotlusega alanud haldusmenetluse. Vastustaja II selgituse kohaselt lõppes uuendatud menetlus linna sotsiaalhoolekandekomisjoni
  12. juuni
  13. a otsusega. Nimetatud otsusega otsustati osutada kaebajale sotsiaalmajutusteenust tähtajaga kuni
  14. aprill 2025 (otsuse resolutsiooni p 1; dtl 91).
  15. Kohus kontrollib järgnevalt, kas vastustaja lahendas
  16. juuni
  17. a otsusega kaebaja
  18. jaanuari
  19. a taotluse. 40.
  20. Linna
  21. juuni
  22. a otsuse kohaselt esitas kaebaja
  23. juunil 2024 avalduse sotsiaalmajutusteenusele saamiseks. Otsuses ei ole viidatud kaebaja
  24. jaanuari
  25. a taotlusele ega selgitatud, kas ja kuidas linn nimetatud taotluse lahendas. Samuti puudub otsuses teave, et kaebaja oleks
  26. jaanuari
  27. a taotlusest loobunud. 40.
  28. Vastustaja II selgitas kohtumenetluses, et linna sotsiaalhoolekandekomisjon vaatas pärast haldusmenetluse uuendamist kaebaja sotsiaalteenusena eluruumi saamise taotluse sisuliselt läbi: kaebajale on
  29. juuni
  30. a otsuse alusel eluruum tagatud ning tema
  31. jaanuari
  32. a taotlus on seega lahendatud. Vastustaja II hinnangul ei pidanud ta tegema kaebajale sotsiaalkorteri võimaldamise kohta eraldi otsust, sest abivajaval isikul puudub subjektiivne õigus saada konkreetset teenust. 40.
  33. Kohus vastustaja seisukohaga ei nõustu. 40.
  34. Kohus peatub esmalt vastustaja II väitel, et abivajaval isikul on subjektiivne õigus saada tema vajadustele vastavat abi, kuid tal puudub subjektiivne õigus saada konkreetset teenust. 40.4.
  35. Isikule seaduse alusel osutatavad sotsiaalteenused kuuluvad sotsiaalkaitseks ettenähtud mitterahaliste hüvitiste hulka (SÜS § 14 p 1). Sotsiaalteenuste osutamist on isikule kohustatud korraldama isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne kohaliku omavalitsuse üksus (

§ 5

lg 1).

§ 14

lg 1 kohaselt peab kohaliku omavalitsuse üksus kehtestama sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, mis peab muu hulgas sisaldama ka sotsiaalteenuste kirjeldust ning nende taotlemise tingimusi ja korda.

§ 16sätestab 10

(15)3-24-691 kohaliku omavalitsuse üksuse õiguse võtta sotsiaalteenuse eest tasu. Selleks peab kohaliku omavalitsuse üksus kehtestama enda osutatava sotsiaalteenuse eest võetava tasu tingimused ja suuruse (

§ 16lg 1).

Kohaliku omavalitsuse üksuse sotsiaalteenused on loetletud sotsiaalhoolekande seaduse

  1. peatüki
  2. jaos. Nimetatud teenuste hulka kuulub muu hulgas eluruumi tagamise teenus (

§-d 41–43).

§ 41

lg 1 kohaselt on eluruumi tagamine kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine isikule, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama. 40.4.2. Kohaliku omavalitsuse üksusel on küll kohustus välja selgitada abi saamiseks pöördunud isiku abivajadus ja sellele vastava abi ulatus (

§ 15lg 1).

Kohtu hinnangul ei võimalda aga nimetatud säte teha järeldust, et isikul puudub subjektiivne õigus konkreetse teenuse saamiseks ning kohaliku omavalitsuse üksus võib määrata isiku abistamiseks sobiliku ja vajaliku sotsiaalteenuse omal äranägemisel. Kui isikul ei oleks võimalik seaduses sätestatud sotsiaalteenuste osutamist nõuda, muutuksid käesoleva otsuse eelmises alapunktis esile toodud sotsiaalhoolekande seaduse sätted sisutühjaks, sest vastustaja seisukohast lähtudes võiks kohaliku omavalitsuse üksus asendada seaduses sätestatud sotsiaalteenuse üksnes kohaliku omavalitsuse üksuse enda õigusakti alusel ettenähtud sotsiaalteenusega. Praeguses asjas ongi vastustaja otsustanud, et kaebajale tuleb määrata

§-s 41 ettenähtud sotsiaalteenuse asemel kohaliku omavalitsuse õigusaktis ettenähtud täiendav sotsiaalteenus, mille osutamise tingimuste ja korra kehtestamisel ei kohaldu seaduses sätestatud nõuded. Selline tõlgendus eirab SÜS § 10 lg-t 2, mille kohaselt võivad sotsiaalkaitseks ettenähtud hüvitised üksteist asendada üksnes seaduses sätestatud juhul. Eluruumi tagamise sotsiaalteenuse osas vastav seadusesäte puudub. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kui isik vastab sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud sotsiaalteenuse osutamise tingimustele, on tal subjektiivne õigus vastavat teenust saada. 40.5.

§ 12lg 1 kohaselt tuleb sotsiaalteenuste osutamisel arvestada isiku tahet.

Isik ei pea sotsiaalabi saamiseks pöördumisel nimetama konkreetset taotletavat teenust. Sellest ei saa aga teha järeldust, et kui isik on esitanud taotluse konkreetse sotsiaalteenuse osutamiseks, võib kohaliku omavalitsuse üksus isiku tahtest mööda minna. Kohtu hinnangul on vastusaja praeguses asjas kaebaja tahet lubamatult eiranud. 40.5.

  1. Linna
  2. jaanuari
  3. a kirjast nähtuvalt mõistis vastustaja, et kaebaja soovib saada eluruumi tagamise teenust (dtl 30).
  4. juunil 2024 korraldas linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakond kaebajaga veebikohtumise (dtl 53 ja 72).
  5. juunil 2024 saatis kaebaja linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonnale kirja, milles märkis järgmist: „Sõlmisime sotsiaaleluruumi Tartu linnavalitsusega seoses elamispinnaga [kompromissi]. Aga ei loobu sotsiaaleluruumi taotlusest. Samuti soovin jätkuvalt majutusteenusele suunamist.“ (dtl 117). Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakond saatis
  6. juunil 2024 kaebajale kirja, mille kohaselt olevat kaebaja andnud
  7. juuni
  8. a veebikohtumisel nõusoleku „liikuda eluruumi teenuse taotluse menetluselt üle sotsiaalmajutusteenuse taotluse menetlusele“. Samuti olevat kaebaja soovinud saada kirjalikku otsust, mis tagaks talle vanglast vabastamisel majutuskoha. Kaebaja olevat lubanud saata oma tahteavalduse ka kirjalikult. Tulenevalt kaebaja
  9. juuni
  10. a kirjast märkis sotsiaal- ja tervishoiuosakond
  11. juuni
  12. a kirjas, et inimesel ei ole võimalik sotsiaaleluruumi teenust ja sotsiaalmajutusteenust samaaegselt kasutada. Sotsiaal- ja tervishoiuosakond teavitas samas kirjas kaebajat, et praegu menetleb osakond kaebaja sotsiaalmajutusteenusele suunamise taotlust, et kaebaja saaks vangistusest vabanemisel teenust. Sotsiaal- ja tervishoiuosakond palus kaebajal selgitada, mis põhjusel on talle eluruumiteenuse taotluse menetluse jätkumine vajalik, arvestades, et esitatud taotlusest loobumine ei võta kaebajalt õigust esitada eluruumiteenuse taotlus uuesti, ja otsus ei sõltu 11

(15)3-24-691 vanglast vabanemise faktist, vaid hinnangust teenuse vajaduse kohta, ning arvestades, et sotsiaalmajutusteenus tagab kaebajale elukoha ning sisuliselt kaebaja vanglast vabanedes kohe eluruumi teenust ka faktiliselt ei vaja (dtl 72). Kaebaja vastas
  1. juuni
  2. a kirjas, et ta on halduskohtule esitatud materjalides oma seisukoha seoses eluruumi tagamisega välja selgelt esile toonud ja linn on sellega tutvunud, mistõttu jääb talle arusaamatuks, millist lisaselgitust linn temalt soovib (dtl 118). 40.5.
  3. Linnavalitsuse sotsiaalhoolekandekomisjon märkis
  4. juuni
  5. a otsuses iseenesest õigesti, et kaebaja esitas
  6. juunil 2024 avalduse sotsiaalmajutusteenusele saamiseks. Nimetatud asjaolust ei saa aga teha järeldust, et kaebaja loobus
  7. jaanuaril 2024 esitatud eluruumi tagamise teenuse taotlusest. Kaebaja
  8. juuni
  9. a kirjast nähtub selgelt, et tema eesmärk püsis muutumatuna: ta soovib saada pärast vanglast vabanemist Tartu linnalt eluruumi. Kaebaja seisukohtades ei osuta miski sellele, et ta oli nõus eluruumi tagamise teenuse saamisest loobuma. Kohus peab vajalikuks ära märkida, et linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakond ei saavutanud
  10. juuni
  11. a kirjaga kaebaja tahte täpsustamist, sest sotsiaalhoolekandekomisjon tegi kaebaja suhtes otsuse ära enne, kui möödus kaebajale tema tahte täpsustamiseks antud tähtaeg (
  12. juuni
  13. a kirja kohaselt tuli kaebajal vastata 10 päeva jooksul kirja kättesaamisest arvates, kuid otsus tehti
  14. juunil 2024, s.o. 9 päeva pärast kirja koostamist). Seega ei toimunud ka kaebaja ärakuulamist. Küll aga kinnitab kaebaja
  15. juuni
  16. a kirjas märgitu, et ta soovib jätkuvalt saada eluruumi tagamise teenust. 40.
  17. Kohus põhjendab järgnevalt oma seisukohta, miks ei saa linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna
  18. juuni
  19. a otsusega lugeda kaebaja
  20. jaanuari
  21. a taotlust rahuldatuks. 40.6.
  22. Nagu eespool juba märgitud, on eluruumi tagamise teenus ja sotsiaalmajutusteenus erinevad sotsiaalteenused, mille osutamisele kohaldub erinev õiguslik regulatsioon. Sellest tulenevalt on ka teenuste sisu erinev. Tartu Linnavolikogu kehtestas määruse nr 140 „Eluruumi tagamise teenuse osutamise kord“

§ 14lg 1 ja §-de 41 ja 42 alusel.

Seega reguleerib nimetatud määrus seadusega ettenähtud sotsiaalteenust: eluruumi tagamise teenust. Seevastu Tartu Linnavolikogu määrus nr 86 „Sotsiaalmajutusteenuse osutamise kord“ on kehtestatud

§ 14lg 2 alusel.

Nimetatud normi alusel võivad kohaliku omavalitsuse üksused korraldada täiendavaid sotsiaalteenuseid, kuid tegemist ei ole sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud teenustega ning sellest tulenevalt ei reguleeri seadus ka kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatava teenuse sisu. Erinevalt määruse nr 140 reguleerimisalast võib linn seada määruses nr 86 teenuse osutamisele ulatuslikumaid piiranguid, sest puudub kohustus järgida sotsiaalhoolekande seaduses nimetatud sotsiaalteenustele sätestatud nõudeid (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 5-18-7/8, p-d 124 ja 125). Seevastu eluruumi tagamise teenuse puhul ei tohi näiteks vabade eluruumide puudumine olla põhjuseks, mis välistab eluruumi tagamise teenuse osutamise inimesele, kellel on seadusest tulenevalt õigus teenust saada (samas p-d 224 ja 225).

§ 41

lg 1 kohaselt tuleb eluruumi tagamise teenusega anda isiku kasutusse eluruum.

§ 43

lg-s 2 on täpsustatud, et kohaliku omavalitsuse üksus võib sama eluruumi kasutamise võimalust pakkuda ainult isikutele, kes soovivad ühes eluruumis elada. Seega on isikul, kes vastab eluruumi tagamise teenuse saamise tingimustele, õigus nõuda, et ta saaks enda kasutusse eluruumi. Ka linna määrus nr 140 näeb ette, et kui isik vastab eluruumi tagamise teenuse tingimustele, on tal õigus saada sotsiaalteenusena eluruum (Tartu linna määruse nr 140 § 4 lg 1, § 9 ja § 11 lg 1). 12

(15)3-24-691 Seevastu Tartu linna määrusega nr 86 täiendava sotsiaalteenusena ette nähtud sotsiaalmajutusteenuse eesmärk on elukoha võimaldamise, nõustamise, juhendamise ning tugiteenuste osutamisega tagada isiku või perekonna võimalikult iseseisev toimetulek (määruse nr 86 § 1 lg 2). Nimetatud määruse alusel ei tagata isikule üldjuhul eluruumi, vaid võimaldatakse elukoht eluruumi osa kasutusse andmisega ehk siis voodikoht toas (määruse nr 86 § 4 lg 1). Eluruum on tagatud üksnes teenuse saajale, kelle pereliikmete hulgas on alla 18aastane laps (määruse nr 86 § 5 lg 1). Samas pole sotsiaalmajutusteenus samastatav varjupaigateenuse osutamisega, sest varjupaigateenusega kindlustakse isikule üksnes ajutine ööbimiskoht. 40.6.
  1. Linna sotsiaalhoolekandekomisjoni
  2. juuni
  3. a otsus anti Tartu linna määruse nr 86 alusel. Otsuses on viidatud muu hulgas määruse § 86 § 7 lg-le 3, mille kohaselt määratakse teenuse osutamise otsuses kasutusse antav eluruum või eluruumi osa ja teenuse osutamise tähtaeg.
  4. juuni
  5. a otsuses pole nimetatud sätet järgitud, sest otsuses pole märgitud, millist ruumi on kaebajal õigus kasutada. Kuna kohtule teadaolevalt ei ole kaebajal peret ning otsuse kohaselt pole kaebajale eluruumi määratud, puudub alus eeldada, et kaebajale oleks
  6. juuni
  7. a otsusega tagatud eluruumi kasutamise õigus. Pelgalt faktiline võimalus kasutada eraldi eluruumi ei asenda õiguse puudumist. 40.6.
  8. Kokkuvõtlikult on kohtu hinnangul vastustaja väide, et kaebajale sotsiaalhoolekandekomisjoni
  9. juuni
  10. a otsuse alusel tagatud eluruum, ebaõige. on Kohus märgib täiendavalt, et vastustaja on esitanud kohtule eksitavat teavet. Vastustaja märkis
  11. augusti
  12. a vastuses kohtunõudele viitega Sotsiaalkindlustusameti juhendile, et kohalik omavalitsus saab tagada abivajajale eluruumi erinevalt, nt nii oma omandis oleva eluruumi (nt sotsiaalkorteri) andmisega või majutuse pakkumisega nt ühiselamu tüüpi majutusüksuses, kus inimesele on tagatud voodikoht. Viidatud Sotsiaalkindlustusameti juhendis („Eluruumi tagamise teenus. Juhend kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöö ametnikule“; uuendatud
  13. a)1 on tõepoolest märgitud, et omavalitsus võib eluruumi teenuse raames pakkuda inimesele majutust ka ühiselamu tüüpi majutusüksuses, kus inimesele on tagatud voodikoht. Sama lause järel on aga rõhutatud järgmist: „Sellist võimalust saab pakkuda äärmisel juhul ja vaid inimese kirjalikul nõusolekul. Juhul, kui inimene ja tema leibkonna liikmed ei soovi jagada ühist eluruumi kolmandate isikutega, ei saa omavalitsus sellist otsust teha.“ (lk 5). Kohtule pole arusaadav, miks jättis vastustaja niivõrd olulise teabe vastuses märkimata. Kohus peab usutavaks, et vastustajale on nii

§ 43lg-s 2 sätestatu kui ka eespool esitatud tsitaadi sisu siiski teada.

Sotsiaalkindlustusameti veebilehel on avaldatud ka nimetatud juhendi uuendatud versioon (seisuga

  1. aprill 2024).2 40.
  2. Eeltoodust tulenevalt pole Tartu Linnavalitsus kaebaja
  3. jaanuari
  4. a eluruumi tagamise taotlust seniajani lahendanud.
  5. Kohus kontrollib kohustamiskaebuse lahendamisel ka seda, kas kaebaja on isik, kellel on õigus Tartu linnalt eluruumi tagamise teenuse osutamist taotleda. Kui kaebaja ei saa olla teenuse saaja, puuduks kohustamiskaebuse rahuldamiseks alus. Isikute ringi, kellel on õigus Tartu linnalt eluruumi tagamise teenuse osutamist taotleda, määratleb Tartu linna määruse nr 140 §
  6. Kaebaja elukoht on rahvastikuregistri andmete 1 https://sotsiaalkindlustusamet.ee/sites/default/files/documents/2023-02/Eluruumi%20tagamise%20teenuse %20juhend_2023.pdf 2 https://sotsiaalkindlustusamet.ee/media/2543/download 13

(15)3-24-691 kohaselt Tartu linn ning puudub kahtlus, et kaebaja ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline sotsiaalse toimetulematuse tõttu enda vajadustele vastavat eluruumi tagama. Seega on kaebaja isik, kellel on võimalik Tartu linnalt eluruumi tagamise teenuse osutamist taotleda.
  1. Kohtu hinnangul ei takista ka linna sotsiaalhoolekandekomisjoni
  2. juuni
  3. a otsus kaebaja
  4. jaanuari
  5. a taotluse rahuldamist.
  6. juuni
  7. a otsus on kaebajale soodustav haldusakt ning vastab tema
  8. juuni
  9. a kirjas väljendatud tahtele. Seepärast ei pidanud kohus kaebaja õiguste kaitseks vajalikuks suunata teda
  10. juuni
  11. a otsust vaidlustama (HKMS § 2 lg 5).
  12. Kuna Tartu linn ei ole kaebaja
  13. jaanuari
  14. a eluruumi tagamise teenuse taotlust seniajani lahendanud, ning linna tegevusetus on õigusvastane, saab kohus Tartu linna vastu esitatud kohustamiskaebuse rahuldada (HKMS § 158 lg 2 esimene lause). Kohustamiskaebuse rahuldamisel võib kohus kohustada vastustajat nii haldusakti andma kui ka haldusakti andmist uuesti otsustama – mõlemal juhul on tegemist kaebuse rahuldamisega. Praeguses asjas ei saa kohus kohustada vastustajat II kindlaksmääratud sisuga haldusakti andma, sest kohus ei saa vastustaja asemel hinnata kaebaja abivajadust (vt Tartu linna määruse nr 140 §-d 7 ja 9) ega seetõttu ka otsustada, kas kaebajal on õigus eluruumi tagamise teenust saada. Vastava otsuse peab tegema vastustaja. Kaebajale ebasoodsa otsuse korral on kaebajal õigus tema õigusi riivavat otsust kohtus vaidlustada.
  15. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus Tartu linna vastu esitatud kohustamiskaebuse ning kohustab Tartu linna kaebaja
  16. jaanuari
  17. a eluruumi tagamise teenuse taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebaja ei ole taotlenud, et kohus määraks kohustamiskaebuse rahuldamisel tema taotluse uuesti lahendamiseks tähtaja. Kuna vastustajal tuleb muu hulgas hinnata kaebaja taotluse nõuetekohasust, ei määra kohus taotluse läbi vaatamiseks tähtaega. Vastustajal tuleb kaebaja
  18. jaanuari
  19. a taotlus lahendada seaduses sätestatud tähtaja jooksul ning põhjendamatu viivituseta (HMS § 5 lg 2).
  20. Kohus selgitab kaebajale, et tema
  21. jaanuari
  22. a taotluse osas menetluse jätkamine ei takista tal linna
  23. juuni
  24. a otsusega määratud sotsiaalmajutusteenuse kasutamist. Praeguse seisuga on kaebajale vanglast vabastamisel tagatud elukoht Tartu linna asutuses Varjupaik (Peetri tn 16c), kuid kaebajal tuleb võtta hiljemalt
  25. oktoobril 2024 asutusega Varjupaik ühendust, et sõlmida sotsiaalmajutusteenuse kasutamise leping (vt Tartu Linnavalitsuse sotsiaalhoolekandekomisjoni
  26. juuni
  27. a otsuse resolutsiooni p 3). Pärast lepingu sõlmimist tuleb kaebajal hakata 10 tööpäeva jooksul talle määratud elukohta kasutama – vastasel juhul loetakse leping lõppenuks ning kaebaja kaotab linna poolt talle kasutamiseks antud elukoha (vt Tartu linna määruse nr 86 § 9 lg 1 p 2). III
  28. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kohus rahuldas kaebuse pooles ulatuses. Menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1). Kuna menetlusosalised ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, jäävad võimalikud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. 14
(15)3-24-691
  1. Kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv jääb menetlusabina riigi kanda (HKMS § 118 lg 3).
  2. Kohus asendab kaebaja eraelu kaitseks avaldatavas kohtuotsuses tema nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Ene Andresen 15
(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.