Obsah (6)

§ 217§ 48§ 37§ 38§ 221§ 218

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gea Lepik (eesistuja), Liis Arrak ja Kairi Piirisild Määruse tegemise aeg ja koht 12. september 2024, Tallinn Kohtuasja number 2-23-5364 Kohtuas

) § 48 lg 1 p 2 alusel täitemenetluse täiteasjas. 1.

1. Kuna kohtutäituri
2. märtsi
3. a otsus on õigusvastane ja põhjendamatu, esitas võlgnik kohtutäituri
4. märtsi
5. a otsuse peale
6. märtsil 2023 kaebuse. 1.
7. Kohtutäitur tegi
8. märtsil 2023 otsuse, millega jättis võlgniku
9. veebruari 2023,
10. märtsi 2023,
11. märtsi 2023 ja
12. märtsi 2023 kaebused rahuldamata. 1.
13. Kohtutäitur rikkus avaldaja
14. märtsi
15. a ja
16. märtsi
17. a kaebuste lahendamisel

§ 217

lg-d 3 ja 4, kuna ei määranud nende kaebuste läbivaatamise aega ega teavitanud sellest avaldajat. 1.

1. Põhjendamatu oli võlgniku
2. veebruari
3. a kaebuse rahuldamata jätmine. Kuna kohtutäitur aktsepteeris võlgniku digitaalallkirjata avaldusi, puudus alus nõuda võlgnikult hiljem kaebuse digitaalallkirjastamist. Lisaks oli
4. veebruari
5. a kaebus ja puuduste kõrvaldamine esitatud õigeaegselt. Kohtutäitur saatis avaldajale
6. märtsil 2023 e-kirja, milles palus kõrvaldada kaebuse puudused hiljemalt
7. märtsil
8. Kohtutäitur teatas, et e-kiri loetakse kätte toimetatuks kolme tööpäeva möödumisel saatmisest arvates. Võlgnik sai kohtutäituri teate
9. märtsil 2023 ja kõrvaldas puudused samal päeval. 1.
10. Põhjendamatu on kohtutäituri seisukoht, et täituril on õigus nõuda võlgnikult täitemenetluse kulusid, kuna võlgnik täitis sissenõudja nõude vabatahtlikult. Avaldaja ei täitnud vabatahtlikult sissenõudja nõuet. Harju Maakohus tunnistas
11. novembri
12. a otsusega tsiviilasjas nr 2-22-14228 täitemenetluse täiteasjas lubamatuks. Järelikult tuli täitemenetlus lõpetada kohtuotsuse alusel, mitte sellepärast, et võlgnik vabatahtlikult täitis sissenõudja nõude. Ka kohtuotsusest ei tulene, et võlgnik täitis vabatahtlikult sissenõudja nõude. Puudutatud isikute seisukohad
13. Kohtutäitur palus jätta võlgniku kaebus rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda. 2.
14. Kohtutäitur on seisukohal, et

§ 217

lg 4 rikkumine, s.o kaebuse läbivaatamise aja teatamata jätmine võlgnikule, ei toonud kaasa ebaõiget kohtutäituri otsust ega muuda otsust õigusvastaseks. Võlgnik ei ole kohtule esitatud kaebuses märkinud uusi asjaolusid, mida ta oleks soovinud kohtutäiturile kaebuse arutamisel täiendavalt esitada. 2.

1. Kohtutäitur küll möönis
2. märtsi
3. a otsuses, et avaldaja esitas kaebuse hilinenult, kuid täitur vaatas kaebused siiski sisuliselt läbi ja jättis need rahuldamata. Seega kohtutäitur ennistas vaikimisi

§ 217lg 2 kohaselt kaebuse esitamise tähtaja.

Seetõttu saab ka kohus kaebuse sisuliselt läbi vaadata. Võlgnik vaidlustab oma kaebustega eelkõige kohtutäituri

1. veebruari
2. a otsuse, millega täitur mõistis võlgnikult välja kohtutäituri tasu 198 eurot ja märkis, et täitemenetlus täiteasjas kuulub lõpetamisele pärast võlgniku poolt kohtutäituri tasu maksmist. Menetlusökonoomia põhimõttele tuginedes otsustas kohtutäitur vaadata kaebused läbi ühes menetluses ja koostada ühe otsuse. 3 2-23-5364 2.
3. Väär on avaldaja väide, et täitemenetlus täiteasjas algatati põhjendamatult. Kohus tegi tsiviilasjas nr 2-22-14228 lahendi p-s 8 kindlaks, et sissenõudja pöördus kohtutäituri poole täitmisavaldusega jõustunud kohtulahendist tuleneva kohustuse sundtäitmiseks. Võlgnik esitas tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestas Harju Maakohtu
4. veebruari
5. a määrusest tsiviilasjas nr 2-19-19408 tuleneva nõude 1252 eurot sissenõudja täitemenetluses esitatud nõudega 1249,40 eurot alles
6. septembri
7. a hagiavalduse esitamisega. Järelikult tegi võlgnik tasaarvestusavalduse pärast täitemenetluse algatamist täiteasjas. Sissenõudja sai hagiavalduse kätte
8. septembril 2022 ja võttis hagi
9. oktoobri
10. a vastusega kohe õigeks. Kohus leidis tsiviilasja nr 2-22-14228 lõpplahendi põhjendustes, et võlgnikul oli võimalus kohtumenetlust vältida, s.o esitada sissenõudjale tasaarvestusavaldus vahetult pärast tasaarvestatavatest nõuetest teada saamist või esitada tasaarvestusavaldus täitmisteate saamisel ning seejärel võtta viivitamatult ühendust kohtutäituriga ja teavitada kohtutäiturit tasaarvestusavaldusest. Võlgnik seda ei teinud. 2.
11. See, et kohus tunnistas täitemenetluse täiteasjas lubamatuks, ei tähenda, et kohtutäituril ei oleks õigust tasule. Kuna sisuliselt täideti nõue
12. oktoobril 2022, s.o peale täitemenetluse alustamist, kuid enne vabatahtliku täitmistähtaja möödumist, nõudis täitur võlgnikult kohtutäituri põhitasu pooles ulatuses seaduses ettenähtust ja täitemenetluse alustamise tasu, tuginedes kohtutäituri seaduse (KTS) § 34 lg-le 4 ja § 41 lg-le 3 ning Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 2-21-
13. Sissenõudja ei andnud võlgnikule alust hagiga kohtusse pöördumiseks oma õiguste kaitsmiseks, mistõttu ei rahuldanud kohus hagi sissenõudjast tingitud asjaoludel. Võlgniku hagi rahuldati sissenõudja vastu õigeksvõtul põhineva otsusega. Kuivõrd nõue tasaarvestati pärast hagi esitamist (hagi esitamise hetkel oli nõue sissenõutav), siis ei olnud põhjendatud nõuda kohtutäituri tasu sissenõudjalt.
14. Sissenõudja kaebuse osas kohtule seisukohta ei esitanud. Maakohtu määrus ja põhjendused
15. Harju Maakohus jättis
16. mai
17. a määrusega kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste endi kanda ja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. 4.
18. Maakohus tõi esile, et asja materjalidest nähtuvalt algatas kohtutäitur võlgniku suhtes täitemenetluse täiteasjas. Täitemenetluse algatamise aluseks oli Tallinna Ringkonnakohtu
19. augusti
20. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-
21. Harju Maakohtu
22. novembri
23. a otsusega tsiviilasjas nr 2-22-14228 tunnistati täitemenetlus täiteasjas lubamatuks. 4.
24. Vaidlus puudus, et    täitmisteade koos täitedokumendi ja kohtutäituri tasu väljamõistmise otsusega toimetati võlgnikule kätte
25. septembril 2022;
26. septembril 2022 koostas kohtutäitur täiteasjas täitemenetluse peatamise otsuse tulenevalt Harju Maakohtu
27. septembri
28. a lahendist tsiviilasjas nr 2-22-14228, mille resolutsiooni kohaselt peatati täitemenetlus täiteasjas;
29. jaanuaril 2023 koostas kohtutäitur täiteasjas täitemenetluse uuendamise otsuse, mille kohaselt kohtutäitur Hille Kudu vaatas läbi Harju Maakohtu
30. novembri
31. a otsuse tsiviilasjas nr 2-22-14228 ja leidis esitatud dokumentide alusel, et täitemenetluse peatamise asjaolud on ära langenud. Otsus toimetati võlgnikule kätte
32. 4 2-23-5364      veebruaril
33. Täiteasjas oli viimaseks vabatahtliku täitmise päevaks
34. veebruar 2023;
35. veebruaril 2023 esitas võlgnik kohtutäiturile Harju Maakohtu
36. novembri
37. a otsuse tsiviilasjas nr 2-22-14228;
38. veebruaril 2023 koostas kohtutäitur otsuse, mille kohaselt otsustas kohtutäitur mõista võlgnikult välja kohtutäituri tasu 198 eurot (sh käibemaks);
39. veebruaril 2023 saabus kohtutäiturile võlgniku kaebus kohtutäituri tegevuse peale.
40. märtsil 2023 edastas kohtutäitur võlgnikule teate kaebuses esinenud puuduste kõrvaldamiseks ning andis täiendava tähtaja kuni
41. märtsini 2023 puuduste kõrvaldamiseks ehk digitaalselt allkirjastatud kaebuse esitamiseks. Kohtutäituri määratud tähtajaks jättis võlgnik puudused kõrvaldamata.
42. märtsil 2023 saabus kohtutäiturile võlgniku digitaalselt allkirjastatud kaebus kohtutäituri tegevuse peale, lisaks esitas võlgnik
43. märtsil 2023 täiendava kaebuse digitaalselt allkirjastamata.
44. märtsi
45. a kaebusega vaidlustab võlgnik kohtutäituri
46. veebruari
47. a otsuse. Võlgnik esitas digiallkirjastamata kaebusi ka
48. märtsil 2023 ja
49. märtsil 2023; Kuivõrd alates
50. märtsist 2023 kuni
51. märtsini 2023 esitatud kaebused puudutavad sama täitemenetlust ja sisuliselt samu täitetoiminguid, siis menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas lahendas kohtutäitur
52. märtsi
53. a otsusega kõik võlgniku
54. märtsist 2023 kuni
55. märtsini 2023 laekunud kaebused. Kohtutäitur leidis, et võlgniku
56. veebruari
57. a,
58. märtsi
59. a,
60. märtsi
61. a ja
62. märtsi
63. a kaebused ei kuulu rahuldamisele. 4.
64. Maakohus märkis, et kuna kohtutäituri
65. märtsi
66. a otsusest nähtuvalt täitur küll möönis, et avaldaja esitas kaebuse hilinenult, kuid kohtutäitur vaatas kaebused siiski sisuliselt läbi, so ennistas n-ö vaikimisi

§ 217

lg 2 kohaselt kaebuse esitamise tähtaja, puudus kohtul vajadus hinnata kaebaja väiteid osas, mis puudutasid kaebuse ja puuduste kõrvaldamise esitamise tähtaega. 4.

1. Kohus tuvastas tsiviilasjas nr 2-22-14228, et võlgnik pöördus kohtusse tasaarvestusavaldusega alles tsiviilasja nr 2-22-14228 raames (s.o pärast täiteasjas täitemenetluse algatamist). Kohus tunnistas täiteasja lubamatuks, kuid see ei tähenda, et kohtutäituril ei oleks õigust täituri tasule. Maakohus nõustus kohtutäituri seisukohaga ja leidis, et kuna KTS § 28 alusel on kohtutäituril õigus võtta tasu ametitoimingu eest ja nõuda sellega seotud kulude hüvitamist ainult kohtutäituri seaduses sätestatud juhtudel, ulatuses ja korras; kohus on tsiviilasjas nr 2-22-14228
2. novembri
3. a otsusega mh tuvastanud, et sundtäitmine tunnistati lubamatuks seetõttu, et nõue sai tasaarvestuse kaudu täidetud; KTS § 32 lg 4 alusel on põhjendatud täiteasjas kohtutäituri põhitasu tasumine pooles ulatuses (s.o 180 eurot) ning täitemenetluse alustamise tasu täies ulatuses (s.o 18 eurot) ja kokku kuulus täiteasjas võlgniku poolt tasumisele 198 eurot (sh käibemaks), siis on kohtutäituri
4. märtsi
5. a otsus seaduslik ning kohtutäituri toimingud õiguspärased. 4.
6. Kuna võlgniku kaebus jäi rahuldamata, jättis maakohus kaebuse esitamisel kantud riigilõivu võlgniku kanda ja ülejäänud kulud menetlusosaliste endi kanda. Kuna menetluskulud jäid menetlusosaliste endi kanda, ei määranud maakohus kindlaks kulude rahalist suurust. 5 2-23-5364 Määruskaebus
7. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse, rahuldada võlgniku
8. aprilli
9. a kaebuse ja tühistada kohtutäituri
10. märtsi
11. a otsuse täiteasjas. Võlgnik palub kohustada kohtutäiturit avaldaja
12. veebruari
13. a,
14. märtsi
15. a,
16. märtsi
17. a ja
18. märtsi
19. a kaebused uuesti läbi vaatama. Menetluskulud palub võlgnik jätta kohtutäituri kanda. 5.
20. Võlgniku hinnangul rikkusid maakohus ja kohtutäitur täitemenetlusele omast formaliseerituse printsiipi. Maakohus ja kohtutäitur hakkasid ebaõigesti kontrollima ja tõlgendama tsiviilasja nr 2-22-14228 menetluses tuvastatud asjaolusid ja põhjendusi ning maakohus jättis selle alusel võlgniku kaebuse ebaõigesti rahuldamata. Tulenevalt täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest ei saa kohtutäitur kontrollida ega tõlgendada täitedokumendi sisu ja seda tuleb täita sõnastuses, nagu see on kohtulahendis (resolutsioonis) või muus täitedokumendis kirjas. Maakohus ja kohtutäitur olid kohustatud lähtuma ainult kohtuotsuse resolutsioonist, mille kohaselt otsustas maakohus tunnistada täitemenetluse täiteasjas lubamatuks. Kuna maakohus lähtus kohtulahendi sisust, rikkus kohus sellega kohtumenetluse normi ja tegi ebaõige lahendi. 5.
21. Kohtutäitur ei määranud võlgniku
22. märtsi
23. a ja
24. märtsi
25. a kaebuste läbivaatamise aega ega teatanud sellest võlgnikule. Järelikult rikkus kohtutäitur

§-i 217 ja täituri otsus on õigusvastane. Maakohus jättis avaldaja väited tähelepanuta ja arvestamata ning ei põhjendanud nende arvestamata jätmist. Sellega rikkus maakohus oluliselt kohtumenetluse normi, mis tõi kaasa ebaõige lahendi. 5.

1. Maakohus leidis ebaõigesti, et kohtutäituril on õigus nõuda võlgnikult täitemenetluse kulusid, kuna avaldaja vabatahtlikult täitis sissenõudja nõude. Avaldaja ei ole sissenõudja nõuet vabatahtlikult täitnud.
2. novembri
3. a otsuse tsiviilasjas nr 2-22-14228 resolutsioonist sellist asjaolu ei tulene. Nõuete tasaarvestamine ei ole nõude vabatahtlik täitmine. Maakohus otsustas tsiviilasjas nr 2-22-14228 tunnistada täitemenetluse täiteasjas lubamatuks. Seega tuli täitemenetlus lõpetada kohtuotsuse alusel, mitte sellepärast, et avaldaja vabatahtlikult täitis sissenõudja nõude. Kohtuotsusest ka ei tulene, et avaldaja oleks vabatahtlikult täitnud sissenõudja nõude. 5.
4. Harju Maakohus otsustas
5. veebruari
6. a määruse tsiviilasjas nr 2-19-19408 resolutsiooni p 4 kohaselt määrata kindlaks avaldaja menetluskulud ja mõista sissenõudjalt avaldaja kasuks välja menetluskulud 1252 eurot. Sissenõudja oli sellest teadlik, kuid sellele vaatamata esitas kohtutäiturile avalduse avaldajalt 1252 euro sissenõudmiseks. Sissenõudja tegevus oli pahatahtlik ja ta sihipäraselt ei täitnud kohtumäärust. 5.
7. Maakohus kaasas põhjendamatult menetlusse puudutatud isikuna sissenõudja. Avaldaja vaidlustas kohtutäituri otsuse, millega kohtutäitur nõuab avaldajalt täitekulude tasumist. See ei puuduta sissenõudja õigusi. Menetlusosaliste seisukohad
8. Kohtutäitur ei esitanud määruskaebuse osas seisukohta.
9. Sissenõudja ei esitanud määruskaebuse osas seisukohta. 6 2-23-5364 Menetluse edasine käik
10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11. Ringkonnakohus leiab, et avaldaja määruskaebus tuleb rahuldada ja maakohtu määrus TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus saab teha uue määruse, millega rahuldab avaldaja kaebuse kohtutäituri
12. märtsi
13. a otsuse peale, tühistab nii kohtutäituri
14. märtsi
15. a otsuse kui ka kohtutäituri
16. veebruari
17. a otsuse ja
18. märtsi
19. a otsuse ning kohustab kohtutäiturit võlgniku kaebusi uuesti läbi vaatama.
20. Määruskaebemenetluses on jätkuvalt vaidlus selle üle, millisel

§-s 48 sätestatud alusel oli kohtutäituril alust täiteasjas täitemenetlus lõpetada ning kelle kanda, s.o kas võlgniku või sissenõudja kanda peaks sellest lähtuvalt jääma kohtutäituri tasu täiteasjas. 11. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kohtutäitur ennistas n-ö vaikimisi

§ 217lg 2 kohaselt võlgniku 22.

veebruari

1. a kaebuse esitamise tähtaja. Ringkonnakohus on erinevalt maakohtust ja kohtutäiturist seisukohal, et võlgnik esitas
2. veebruaril 2023 kaebuse tähtaegselt, mistõttu kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks puudus vajadus. 11.
3. Toimiku materjalidest nähtub, et võlgnik esitas
4. veebruaril 2023 kaebuse, milles vaidlustas täitemenetluse lõpetamata jätmise

§ 48lg 1 p 4 alusel, 22.

veebruaril 2023 oma konto ja sissetuleku arestimise (18 ja 198 eurot) ning võlgnikult põhitasu 198 väljamõistmise ja selle suuruse (dtl 28). Kohtutäitur jättis võlgniku

1. veebruari
2. a kaebuse
3. märtsil 2023 käiguta, määrates võlgnikule tähtaja digitaalselt allkirjastatud kaebuse esitamiseks kuni
4. märtsini 2023 (dtl 29). Vaidlust pole selle üle, et võlgnik esitas digitaalselt allkirjastatud kaebuse
5. märtsil 2023 (dtl 32). 11.
6. Kohtutäitur on
7. märtsi
8. a otsuses asunud seisukohale, et digitaalselt allkirjastatud kaebus tulnuks esitada hiljemalt
9. märtsil 2023, mistõttu
10. märtsil 2023 esitatud kaebus oli esitatud tähtaega ületades (dtl 12 ja 13). Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Nimelt nähtub kohtutäituri büroo töötaja
11. märtsi
12. a e-kirjast, millega jäeti võlgniku
13. veebruari
14. a kaebus käiguta, et sama kohtutäituri e-kiri toimetati võlgnikule kätte TsMS § 3141 lg 2 alusel, lugedes see kätte toimetatuks kolme tööpäeva möödumisel saatmisest arvates (dtl 29). Seega tuleb e-kiri lugeda kätte toimetatuks
15. märtsil 2023, mistõttu võlgnikule määratud puuduste kõrvaldamise tähtaeg ei saanud mööduda
16. märtsil
17. Olukorras, kus võlgnik kõrvaldas puudused samal päeval, kui ta sai kätte kohtutäituri kirja puuduste kohta, tuleb puudused lugeda kõrvaldatuks tähtaegselt. 11.
18. Eelnevat arvestades nõustub ringkonnakohus võlgnikuga, et võlgniku
19. veebruaril 2023 esitatud kaebus, mille puudused kõrvaldas võlgnik
20. märtsil 2023, tuleb lugeda tähtaegselt esitatuks.
21. Toimiku materjalidest nähtuvalt on võlgnik esitanud kohtutäiturile lisaks
22. veebruari
23. a kaebusele ka järgmised kaebused: 
24. märtsil 2023 kaebuse, milles vaidlustas (lisaks täitemenetluse lõpetamata jätmisele)
25. märtsil 2023 ja
26. märtsil 2023 võlgniku pangakontol toimunud raha arestimise (dtl 40); 7 2-23-5364  
27. märtsil 2023 kaebuse, milles palus tühistada
28. veebruari
29. a kohtutäituri otsuse resolutsiooni, kohtutäituri
30. veebruari
31. a otsuse (vara hoiusel või arveldusarvel arestimise akt),
32. märtsi
33. a otsuse (avaldus sõiduki kasutamise keelumärke seadmiseks) ja
34. märtsi
35. a otsuse (riiklikust pensionist kinnipidamise akt, millega arestiti võlgniku pension) ning vaidlustas kohtutäituri
36. märtsi
37. a toimingu (võlgniku COOP panga kontolt pensioni 176,34 eurot arestimine; võlgnik palub tagastada 176,34 eurot),
38. märtsi
39. a toimingu (võlgniku LHV panga kontolt 150 euro arestimine; võlgnik palub tagastada 150 eurot) ja
40. märtsi
41. a toimingu (võlgniku LHV panga kontolt 26,13 euro arestimine; võlgnik palub tagastada 26,13 eurot) (dtl-d 44–45);
42. märtsil 2023 kaebuse (kohtutäitur on
43. märtsi
44. a otsuses ekslikult märkinud, et võlgnik esitas kaebuse
45. märtsil 2023), milles palus tühistada kohtutäituri
46. märtsi
47. a otsuse täitemenetluse lõpetamise kohta

§ 48lg 1 p 2 alusel ja lõpetada täitemenetlus Harju Maakohtu 1.

novembri

1. a otsuse tsiviilasjas nr 2-22-14228 alusel (dtl 3).
2. Ringkonnakohus ei nõustu kohtutäituri seisukohaga, et võlgnik vaidlustas
3. veebruari
4. a kohtutäituri otsuse, millega temalt mõisteti välja kohtutäituri tasu, hilinenult. Seetõttu ei olnud kohtutäituril ka selles osas vaja kaebuse esitamise tähtaega n-ö vaikimisi ennistada. Nimelt nähtub asja materjalidest, et kohtutäituri
5. veebruari
6. a otsus, millega võlgnikult mõisteti välja täitekulu 198 eurot, edastati võlgnikule
7. veebruaril 2023, kuid loeti TsMS § 3141 lg 2 alusel võlgnikule kätte toimetatuks kolme tööpäeva möödumisel saatmisest arvates (dtl 38), s.o
8. veebruaril 2023 (vt ka kohtutäituri büroo töötaja
9. märtsi
10. a kiri: dtl 29). Võlgnik esitas
11. märtsil 2023 kaebuse, milles palus muu hulgas tühistada kohtutäituri
12. veebruari
13. a otsuse resolutsiooni.
14. märtsiks 2023, mil võlgnik esitas kaebuse kohtutäituri
15. veebruari
16. a otsuse peale, ei olnud möödunud

§ 217lg-s 1 sätestatud tähtaeg kaebuse esitamiseks.

Seega vaidlustas võlgnik kohtutäituri

1. veebruari
2. a otsuse oma
3. märtsi
4. a kaebusega tähtaegselt. Lisaks oli võlgnik vaidlustanud kohtutäituri õiguse nõuda temalt põhitasu, juba
5. veebruari
6. a kaebuses (dtl 28). Muude võlgniku poolt vaidlustatud kohtutäituri otsuste või tegevuste osas ei ole kohtutäitur ega maakohus tuginenud kaebuste hilinenult esitamisele.
7. Ringkonnakohus leiab, et kohtutäitur viitas
8. märtsi
9. a otsuses ebaõigele täitemenetluse lõpetamise alusele. 14.
10. Kohtutäitur viitas
11. märtsi
12. a täitemenetluse lõpetamise otsuses

§ 48

lg 1 ple 2 ning märkis, et kohtutäiturile esitatud kirjalikust dokumendist nähtub sissenõudja nõude rahuldamine (dtl 46). Seejuures ei vaielda asjas selle üle, et kohtutäitur lõpetas täitemenetluse Harju Maakohtu

1. novembri
2. a otsuse tsiviilasjas nr 2-22-14228 alusel ning selle otsuse resolutsiooni p-st 2 nähtub, et maakohus tunnistas täitemenetluse täiteasjas lubamatuks (dtl 22). 14.
3. Ringkonnakohus nõustub võlgnikuga, et kuna täitemenetluse lõpetamise aluseks oli jõustunud kohtuotsus, millega sundtäitmine tunnistati lubamatuks, oli täitemenetluse lõpetamise tegelikuks aluseks

§ 48lg 1 p 4.

Seda ei muuda asjaolu, et kohtutäitur viitas täitemenetluse lõpetamise alusena

§ 48

lg 1 p-le 2 (tõlgendades maakohtu otsuses tuvastatud asjaolusid selliselt, et sisuliselt on võlgnik tasaarvestusega sissenõudja nõude rahuldanud). Ringkonnakohus on seisukohal, et

§ 48

lg 1 p 4 kui spetsiifilisem norm on

§ 48

lg 1 p 2 kui üldisema normi ees erinorm olukorras, kus sundtäitmine on tunnistatud kohtuotsusega lubamatuks põhjusel, et sissenõudja nõue on rahuldatud. Kui võlgnik esitab täiturile sundtäitmise lubamatuks tunnistamise otsuse ja palub selle alusel täitemenetluse 8 2-23-5364 lõpetada, peab kohtutäitur formaliseerituse põhimõttest tulenevalt lõpetama täitemenetluse

§ 48

lg 1 p 4 alusel ega või tugineda kohtulahendi põhjendustest tulenevatele asjaoludele. Kohtutäitur saab lõpetada täitemenetluse

§ 48

lg 1 p 2 alusel, kui sissenõudja esitab täitemenetluse lõpetamise avalduse, sest võlgnik rahuldas nõude tasaarvestusavaldusega.

1. Ringkonnakohus on seisukohal, et kohtutäituril ei ole siinses asjas õigust nõuda võlgnikult täitekulude tasumist. 15.
2. Kohtutäitur tegi
3. veebruaril
4. a otsuse, mille resolutsiooni p 1 kohaselt mõistis võlgnikult välja kohtutäituri tasu 198 eurot (sh käibemaks). Sama otsuse põhjenduste p-st 1.9 selgub, et võlgnikult välja mõistetud kohtutäituri tasu koosnes kohtutäituri põhitasust ja täitemenetluse alustamise tasust, millele mõlemale lisandus käibemaks (dtl-d 34–37). 15.
5. KTS § 28 lg 1 kohaselt on kohtutäituri ametitoiming tasuline.

§ 37lg 1 järgi on täitekuluks mh kohtutäituri tasu.

KTS § 29 lg 1 kohaselt võib kohtutäituri tasu koosneda menetluse alustamise tasust, menetluse põhitasust ja täitetoimingu lisatasust. KTS § 31 lg 1 järgi teeb kohtutäitur tasu, sealhulgas ettemaksu, sissenõudmiseks otsuse.

§ 38lg 1 sätestab, et täitekulud kannab võlgnik.

Ka KTS § 30 lg 2 esimese lause kohaselt tasub täitemenetluses menetluse põhitasu võlgnik, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seevastu

§ 221

lg-st 4 tuleneb, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise puhul jäävad täitekulud sissenõudja kanda. 15.3. Eelnevast nähtub, et

§ 221

lg 4 on erinorm täitekulude täitemenetluse osaliste kanda jätmise otsustamisel

§ 38

lg 1 suhtes olukorras, kus täitemenetlus lõpetatakse

§ 48lg 1 p 4 alusel.

Kuna siinsel juhul lõpetati täiteasi kohtulahendi alusel, millega täitemenetlus oli lubamatuks tunnistatud, oli täitemenetluse lõpetamise alus

§ 48

lg 1 p 4 ja kohtutäituri tasu jäi

§ 221

lg 4 järgi sissenõudja kanda.

§ 221

lg 4 ei erista täitekulude kandmist lähtuvalt sellest, mis põhjusel sundtäitmine lubamatuks tunnistati.

1. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kohtutäitur on teinud võlgnikult kohtutäituri tasu sissenõudmiseks täitetoiminguid, mida võlgnik on mh
2. veebruari
3. a,
4. märtsi
5. a,
6. märtsi
7. a ja
8. märtsi
9. a kaebustega vaidlustanud. Ringkonnakohus nõustub võlgnikuga, et olukorras, kus

§ 221

lg 4 kohaselt on seaduslik jätta täiteasjas kohtutäituri tasu sissenõudja kanda, ei olnud kohtutäituril alust teha ka täitetoiminguid võlgnikult täitekulude sissenõudmiseks, mh võlgniku hoiusel või arvelduskontol olevat vara arestida, sõiduki kasutamisele keelumärget seada ja riiklikku pensionit kinni pidada.

1. Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus kohtutäituri
2. märtsi
3. a otsuse, kuid lisaks ka kohtutäituri
4. veebruari
5. a otsuse ja
6. märtsi
7. a otsuse täiteasjas. Kohtul on kaebuse rahuldamise korral õigus tühistada nii otsus, mille kohtutäitur on kaebuse kohta teinud, kui ka algne otsus. Kohus ei saa algse otsuse tühistamise korral ise kohtutäituri asemel uut otsust teha (RKTKm 15.06.2016, 3-2-1-32-16, p 21). Kohtutäituri
8. märtsi
9. a otsus täitemenetluse lõpetamise kohta tuleb tühistada, kuna täitemenetluse lõpetamine toimus valel alusel ja oli ennatlik, sest lahendamata on võlgniku kaebused kohtutäituri otsuste ja toimingute peale. Kohtutäituri
10. veebruari
11. a otsus tuleb tühistada, sest

§ 221lg 4 järgi tulnuks jätta täiteasjas kohtutäituri tasu sissenõudja kanda.

Ringkonnakohus kohustab kohtutäiturit võlgniku

1. veebruari
2. a,
3. märtsi
4. a,
5. märtsi
6. a ja
7. märtsi
8. a kaebuseid uuesti läbi vaatama (

§ 217lg 7).

9 2-23-5364 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Määruskaebuse rahuldamine tingib ka menetluskulude jaotuse muutmise TsMS § 173 lg 3 alusel. Maa- ja ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 1 teise lause ja lg 10 alusel jätta kohtutäituri kanda.
2. Ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra, kuna ringkonnakohus muudab maakohtu määrust menetluskulude jaotuse osas (vt RKTKm 12.05.2021, 2-1915916/87, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Menetluskulude suuruse kõigis kohtuastmetes määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks asja lahendanud maakohus pärast määruse jõustumist. 20.

§ 218lg 3 teine lause ja Ts

MS § 696 lg 3 võimaldavad esitada praeguse määruse peale määruskaebuse. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 10