← Eesti

2-23-101674/26

Obsah (8)§ 230§ 173§ 162§ 174§ 176§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Mari Schihalejev Otsuse tegemise aeg ja koht 9. oktoober 2024, Võru kohtumaja Tsiviilasja number 2-23-101674 Tsiviilasi Z.O hagi I.E välj

) § 5 lg 1, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. See tähendab, et kui hageja soovis kostjalt laenusuhtest tuleneva rahasumma ja kulutuste hüvitise väljamõistmist, pidanuks ta tõendama vastavate nõuete eelduseid. 3 Kohus märgib, et on hagejale asjas tõendamiskoormust

  1. septembri
  2. a istungil selgitanud (dtl 97) ning andnud hagejale võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks (dtl-d 133–134). Hageja ei ole pärast
  3. septembril 2023 toimunud istungit ühtegi menetlusdokumenti ega tõendit esitanud. See tähendab, et hageja ei ole peale hagiavalduse ega koos sellega esitatud tõendite ühtegi muud menetlusdokumenti ega tõendit esitanud, ehkki kohus on hagejale selgitanud, et tal tuleb oma nõuet hagi rahuldamiseks täiendavalt tõendada.
  4. Esmalt tugines hageja hagiavalduses sellele, et sõlmis kostjaga
  5. märtsil 2021 suulise kokkuleppe VÕS § 30 tähenduses, mille alusel kohustus kostja hagejale laenusuhtest ja kulutuste hüvitamise kohustusest tulenevate nõuete katteks tagasi maksma 7500 eurot, millest praeguseks on tasumata 6050 eurot. Kohus leiab, et VÕS § 30 lg 2 alusel on võlatunnistusele kehtestatud autonoomsed vorminõuded. Kirjalik vorm tähendab võlatunnistuse puhul kirjalikku dokumenti, millele on kohustatud pool (kostja) alla kirjutanud. Kuna VÕS § 30 lg 2 kohaselt võib võlatunnistus olla antud muus vormis kui kirjalik ainult seaduses ettenähtud juhtudel, siis tuleb eeldada, et kirjaliku vorminõude järgimata jätmine toob kaasa võlatunnistuse tühisuse kõigil juhtudel, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Võlatunnistus võib olla muus kui kirjalikus vormis siis, kui see antakse jooksva arve alusel või majandus- või kutsetegevuses. Praegu hageja nendele asjaoludele ei ole tuginenud. Seega ei ole pooled kohtu hinnangul saanud sõlmida suuliselt kehtivat võlatunnistust VÕS § 30 lg 2 järgi. Kohus selgitas eelnevat hagejale
  6. septembril 2023 toimunud istungil, mille järgselt hageja loobus tuginemast VÕS §-le
  8. Vaatamata kohtu selgitustele (dtl 97) ei ole hageja tõendanud ka seda, et ta oleks kostjaga sõlminud mis tahes muu kokkuleppe, mille alusel kohustus kostja hagejale laenusuhtest ja kulutuste hüvitamise kohustusest tulenevate nõuete katteks tagasi maksma 7500 eurot, millest praeguseks on tasumata 6050 eurot. Igasuguse lepingu ja kokkuleppe sõlmimine eeldab poolte vahel vastavate tahteavalduse vahetamist (VÕS § 9 lg 1). Peab olema piisavalt selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe. 7.
  9. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 sätestab, et kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kohtu arvates on hageja iseenesest
  10. märtsi
  11. a elektronkirjas sõnaselgelt väljendanud, et ta soovib, et kostja tagastaks talle 7500 eurot alates
  12. a juunist 100 euro suuruste osamaksetena (dtl 48). 7.
  13. Kostja ei ole sõnaselgelt väljendanud, et ta nõustub hageja
  14. märtsi
  15. a elektronkirjas toodud kokkuleppe sõlmimisega. Kohtule sellekohaseid tõendeid esitatud ei ole. Iseenesest võib tahteavaldus TsÜS § 68 lg 3 järgi olla kaudne, väljendudes teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (RKTKo 05.11.2014, 3-2-1-110-14, p 12), nagu on hageja praegu väitnud (dtl 97). Kaudne ehk konkludentne on selline tahteavaldus, millest vastavalt tahteavalduse tegemise asjaoludele võib välja lugeda avalduse tegija tahte tuua kaasa õiguslik tagajärg (RKTKo 21.10.2020, 2-18-109972/115, p 12). Kohtu hinnangul ei saa aga üksnes kostja poolt ajavahemikul
  16. juuni 2021 kuni
  17. detsember 2021 ja
  18. märts 2022 kuni
  19. oktoober 2022 tehtud maksete (dtl-d 49–50) järgi lugeda hageja väidetud 4 tingimustel kokkulepet sõlmituks. Samuti ei saa seda järeldada kostja
  20. oktoobri
  21. a vastusest hageja
  22. oktoobri
  23. a elektronkirjale (dtl 51). Kõnealuses elektronkirjavahetuses juhib hageja kostja tähelepanu ülekande tegemisele üldiselt, kuid puuduvad mis tahes viited pooltevahelisele kokkuleppele, mille alusel kohustuks kostja hagejale maksma laenusuhte alusel rahasumma ja kulutused hüvitama. Kostja on ka hagejaga sellise kokkuleppe sõlmimisele vastu vaielnud, väites, et kandis hagejale raha pärast kooselu lõppemist hageja majanduslikuks toetamiseks. Lisaks ei tähista sõna „ülekanne" mis tahes kokkuleppe sõlmimist, laenu tagastamist või kulutuste hüvitamist. Ühestki kohtule esitatud tõendist seega ei nähtu, et pooled oleksid vastastikku teinud tahteavaldusi hageja väidetud tingimustel kokkuleppe sõlmimiseks.
  24. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud, nagu ta oleks sõlminud kostjaga mis tahes eraldiseisva kokkuleppe, mille alusel kohustus kostja hagejale laenusuhtest ja kulutuste hüvitamise kohustusest tulenevate nõuete katteks tagasi maksma 7500 eurot, analüüsib kohus alljärgnevalt hageja kõnealuseid nõudeid eraldi.
  25. Esmalt analüüsib hageja laenusuhtest tulenevat nõuet. Hageja on tuginenud sellele, et sõlmis kostjaga suulise laenulepingu
  26. mail 2017 Skylive Telecom AS-i (uus ärinimi Elevi AS) ja hageja vahel sõlmitud lepingust tuleneva kohustuse täitmiseks, kuna kostja ise ei olnud krediidivõimeline. Hageja arvates on tegu võlasuhtega, mis on vormistatud laenuna VÕS § 396 lg 2 alusel. Kostja väitel ei ole ta hagejaga laenulepingut sõlminud ning hageja ei ole seda ka tõendanud. Seega vaidlevad pooled selle üle, kas poolte vahel on laenusuhe ning kas kostjal on kohustus hageja väidetud summa (2850 eurot 34 senti) tagasi maksta. Kohus leiab, et hageja ei ole oma nõuet tõendanud. 9.
  27. Laenulepingu sõlmimine on lubatud mis tahes vormis (sh suuliselt) ning samuti on lubatud VÕS § 396 lg 2 kohaselt muu kohustuse vormistamine laenuna. See tähendab, et pooled võivad kokku leppida võlasuhte puhul, mille sisuks on rahasumma, asendatava asja või muu eseme üleandmine, et vastava kohustuse täitmine võlgnetakse kohustatud isiku (kostja) poolt õigustatud isikule (hageja) laenuna VÕS § 396 lg 2 alusel. VÕS § 396 lg 2 kohaldamise eelduseks on seega võlasuhte olemasolu, mille saab ümber kujundada õigustatud ja kohustatud isikute vaheliseks laenulepinguks (RKTKo 17.01.2012, 3-2-1-146-11, p 11; RKTKo 02.04.2014, 3-2-1-162-13, p 37). Nõude rahuldamiseks pidanuks hageja tõendama pooltevahelist laenusuhet, mida on kohus hagejale ka selgitanud (dtl 97). 9.
  28. Hageja ei ole tõendanud, et leppis kostjaga kokku, et
  29. mail 2017 Skylive Telecom AS-i (uus ärinimi Elevi AS) ja hageja vahel sõlmitud lepingust tuleneva kohustuse täitmisena hageja poolt makstud summad kuuluvad hagejale tagastamisele kostja poolt. Selleks pidanuks hageja omakorda tõendama, et tema ja kostja vahel oli muu võlasuhe, mille pooled vormistasid ümber laenusuhteks. Hageja ei ole ka seda tõendanud. Asja materjalidest nähtub üksnes see, et hageja sõlmis enda nimel
  30. mail 2017 Skylive Telecom AS-iga (uus ärinimi Elevi AS) osamaksetega tasumise müügilepingu (dtl-d 39–40) ning millest tulenevaid kohustusi täitis hageja ise (dtl-d 41–45). Ühestki kohtule esitatud tõendist ei nähtu, et poolte vahel olnuks üldse võlasuhe, millest tulenevalt pidanuks kostja hagejale maksma
  31. mail 2017 Skylive Telecom AS-i (uus ärinimi Elevi AS) ja hageja vahel sõlmitud lepingust tuleneva kohustuse täitmisena hageja poolt tasutud summad. 5 Kohus märgib, et asja materjalidest ei nähtu ka seda, et pooled oleksid sõlminud laenulepingu VÕS § 396 lg 1 tähenduses.
  32. Järgmisena käsitab kohus hageja korteri parendamisest tekkinud kulutuste hüvitamise nõuet. Hageja on tuginenud sellele, et pooled parendasid kooselu kestel korterit, mis ei kuulunud hagejale ja mille eesmärk oli vähemalt näiliselt ühise väärtuse loomine, kuid poolte kooselu lõppemise järel sai sellest kasu üksnes kostja. Kostja vaidleb hageja nõudele vastu, kuna hageja ei ole tõendanud, et oleks panustanud majapidamisse ning lisaks ei saa kostjal tekkida hageja ees kohustust hüvitada hagejale kulutusi, mida hageja on teinud üürikorterile ehk kolmandale isikule kuuluvale varale. 10.
  33. Kohtu ette toodud asjaolusid arvestades võiks hagejal olla kostja vastu kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 1042 lg 1 järgi, mille kohaselt teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata. Selle nõude eeldused on järgmised: 1) kulutusi on tehtud teise isiku eseme suhtes; 2) õiguslik alus kulutuste tegemiseks puudub; 3) VÕS § 1042 lg-s 2 nimetatud nõuet välistavad asjaolud puuduvad. 10.
  34. Üldreegli kohaselt tekib kulutusi kandnud isikul VÕS § 1042 lg-s 1 sätestatud eelduste täitmise korral tema poolt kantud kulutuste hüvitamise nõue isiku vastu, kelle eseme suhtes kulutusi tehti. Kulutuste hüvitamiseks on seega üldjuhul kohustatud isik, kellele kuulus ese kulutuste tegemise ajal (RKTKo 09.11.2011, 3-2-1-99-11, p 16). Asja materjalide järgi kuulus korter kostjale
  35. a detsembrist kuni
  36. a oktoobrini ning uuesti alates
  37. a veebruarist (dtl 104, 107–119). Poolte vahel ei ole aga vaidlust selle üle, et korter väidetavate kulutuste tegemise ajal kostjale ei kuulunud (dtl-d 97, 98). Iseenesest ei ole välistatud, et kostja olukorras, kus ta ei olnud hageja väidetud kulutuste tegemise ajal korteri omanik, kuid saab kõnealuse korteri omanikuks tulevikus, rikastuda hageja arvel alusetult seetõttu, et hageja tegi korterile enne seda mingil ajal parendusi. Sellisel juhul ei ole kulutused tehtud otseselt küll kostja korterile, kuid võivad olla tehtud kostjale tulevikus kuuluva korteri jaoks, mille tõttu kostja säästab oma vältimatuid kulutusi. Samas ei ole hageja praegu esile toonud ühtegi asjaolu, millest saaks eelnevat järeldada. Nõudes kulutuste hüvitamist alusetu rikastumise sätete alusel, oli hagejal kohustus tõendada mh seda, mil viisil ja millises ulatuses on kostja hageja arvel rikastunud. Hageja ei ole seda vaatamata kohtu selgitustele põhjendanud ega tõendanud (dtl 97). Alusetu rikastumise kulutuste kondiktsiooni reguleerivate normide mõte ei ole võimaldada teise isiku asjale kulutusi teinud isikul nõuda kõigi kulutuste hüvitamist, vaid üksnes nende kulutuste hüvitamist, mida kostja oleks pidanud vältimatult ise tegema. Hageja ei ole vaatamata kohtu selgitustele (dtl 97) tõendanud ka seda, kas ja milliseid kulutusi ta korterile üldse tegi, samuti seda, kas kõik või osa kulutusi olid sellised, et kostja pidanuks need korterile tingimata ise tegema ja et kostja tänu hageja tehtule säästis oma vältimatuid kulutusi. Kostja on esile toonud, et ostis korteri 34 000 euroga (dtl-d 107–119), st kostja kandis korteri 6 ostmisel reaalseid kulusid. Hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, et tema väidetavalt tehtud parendused kuidagi korteri hinda mõjutasid. Kokkuvõttes kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et kostja hageja arvel alusetult rikastus.
  38. Eelnevat arvestades jätab kohus hagi rahuldamata.
  39. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse.

§ 173

lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, st tegi otsuse hageja kahjuks, jätab kohus

§ 162lg 1 järgi menetluskulud hageja kanda.

12.1.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 12.

  1. Kostja esindaja esitas
  2. septembril 2024 kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja kandnud menetluskulusid kokku 827 eurot. Menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja kulust
  3. a-l 705 eurot (käibemaksuga 20%) ja
  4. a-l 122 eurot (käibemaksuga 22%). Kostja esindaja on nimekirjast nähtuvalt osutanud õigusabi 4 tunni 35 minuti ulatuses tunnitasuga 150 eurot (käibemaksuta). Kostja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (

§ 176lg 5) ja tal ei ole tekkinud kuludelt õigus käibemaksu tagasi arvestada.

12.3. Hageja seisukohta kostja menetluskulude nimekirja kohta kohtule ei esitanud. 12.4.

§ 175

lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta (vt Riigikohtu

  1. veebruari
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). 12.
  3. Taotluse kohaselt on kostja esindaja teinud järgmised toimingud: kohtus kliendiga, tutvus hagimaterjalidega, koostas vastuse (1 tund 10 minutit), koostas hagi vastuse ja esitas kohtule (1 tund), valmistus istungiks (15 minutit), osales istungil (30 minutit), koostas kirjaliku seisukoha ja taotluse (1 tund), vastas kohtunõudele ja esitas selle (25 minutit) ning koostas menetluskulude nimekirja (15 minutit). Kohus leiab, et menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Kohus ei ole tuvastanud, nagu oleks kostja esindaja teinud põhjendamatuid, mittevajalikke või ülepaisutatud kulusid. 12.
  4. Kohtu hinnangul on kostja esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 150 eurot (lisandub käibemaks)

§ 175lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud.

See ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kohus märgib, et menetluskulude nimekirjas kuni

  1. oktoobrini 2023 märgitud toimingute osas lisandub hageja esindaja tunnitasule käibemaks 20% ning alates
  2. jaanuarist 2024 tehtud toimingutele käibemaks 22%. Seega määrab kohus kostja õigusabikulude suuruseks 827 eurot ((150 eurot x 1,2 x 3 tundi 55 minutit) + (150 eurot x 1,22 x 40 minutit)). 7 12.
  3. Eelmärgitut arvestades määrab kohus kostja maakohtu menetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks 827 eurot 80 senti ning mõistab nimetatud summa hagejalt kostja kasuks välja. 12.
  4. Kohus märgib otsuses vastavalt kostja taotlusele (dtl 143)

§ 177

lg 4 järgi, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 12.9.

§ 178

lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Mari Schihalejev kohtunik 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.