KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised

) § 71 lg 72 oli arst kohustatud tulema veelkord 12.12.2021 või öösel 13.12.2021, sest kaebaja esitas kaebusi terviserikke peale. 4 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
2. Kaebaja vaidlustas apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 31.01.
3. a otsuse osas, milles kohus jättis tema kaebuse Tartu Vangla poolt 12.12.2021 jõu kasutamise, kehavigastuste tekitamise ning arstiabi andmata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 3). Ringkonnakohus esitab esmalt põhjendused kaebaja suhtes ülemäärase jõu kasutamist ja kehavigastuste tekitamist puudutavas osas (I) ning seejärel arstiabi andmata jätmise osas (II). I 10.

§ 67

p 1 järgi on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Vanglateenistuse ametnik võib kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu (

§ 71lg 2).

Kaebaja keeldus valvuri seadusliku korralduse alusel käeraudade paigaldamiseks kambri ukse juurde tulemast. Kaebajat hoiatati füüsilise jõu ja ning ründe tõrjumiseks teenistusrelvade kasutamise osas, kui ta korraldustele ei allu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamine oli seaduslik ja kaebaja käitumist arvestades põhjendatud.

1. Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses endiselt, et ametnikud peksid teda 12.12.2021 ja ametnikud valetavad, et ta hakkas neile vastu. Kaebaja palub pöörata tähelepanu asjas esitatud fotodele ja tervisekaardi andmetele. Ringkonnakohtu hinnangul selgitas halduskohus praeguses asjas piisava põhjalikkusega, millised tõendid on asjas esitatud, milles seisneb kaebaja esitatud väidete ebausaldusväärsus ja miks jõudis kohus tõendeid kogumis hinnates järeldusele, et kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamine oli õiguspärane. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu poolt asjas esitatud tõenditele antud hinnanguga. Ka asjas esitatud fotod ja kaebaja tervisekaardi andmed koos kaebaja kirjeldusega selle kohta, mis piltidel toimub ja mida ta tundis, ei anna alust halduskohtu poolt tuvastatud asjaolusid ümber hinnata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et tõendid ei kinnita kaebaja väiteid selle kohta, et ametnikud teda peksid ja et kaebaja suhtes oleks kasutatud muul viisil ülemäärast füüsilist jõudu.
2. Vaidlust ei ole selles, et meditsiiniõde fikseeris kaebajal vigastusena vasakul suunurgas ja alahuulel marrastuse ja vähese veritsuse (tervisekaart). Kaebaja rõhutas alles apellatsioonimenetluses, et selline marrastus sai tekkida ainult löögi tagajärjel. Praeguses asjas ei ole aga kinnitust leidnud kaebaja väited selle kohta, et teda oleks jõu kasutamise käigus näkku löödud. Vangla selgitas, et jõu kasutamisel olukorras, kus kaebaja osutab aktiivset vastupanu, on mõistetav, et selle käigus võib kinnipeetav saada vigastusi. See aga ei tähenda, et kaebajat oleks pekstud. Tartu Vanglal puuduvad igasugused tõendid, et ametnikud oleksid kaebajat löönud. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga ja leiab, et fotol ja tervisekaardil fikseeritud vigastus võib tekkida mistahes löögist kõva pinna vastu ega tähenda tingimata, et selle on tekitanud teine isik.
3. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamine oli põhjendatud ja ametnikud ei kasutanud kaebaja suhtes rohkem jõudu, kui seda oli vaja kaebajale käeraudade paigaldamiseks. Kohtumenetluses tuvastatud asjaolusid arvestades ei ole alust pidada ametnike tegevust kaebajale käeraudade paigaldamisel õigusvastaseks. 5 II
4. Kaebaja ei nõustu halduskohtu otsusega ja on endiselt seisukohal, et teda ei vaadatud 12.12.2021 füüsilise jõu kasutamise järgselt piisavalt läbi, osa vigastusi jäeti fikseerimata ja meditsiinitöötaja ei tulnud, vaatamata tema korduvatele kutsetele. 15.

§ 52

lg 1 ls 1 näeb ette, et tervishoiuteenuseid osutab vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele.

§ 52

lg 2 järgi on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. 16.

§ 71

lg 71 näeb ette, et pärast kinnipeetava suhtes vahetu sunni kasutamist kontrollib tervishoiutöötaja esimesel võimalusel kinnipeetava terviseseisundit. Vahetu sunni kasutamise asjaolud ja terviseseisundi kontrolli tulemused protokollitakse.

§ 71

lg 7 2 järgi on lõikes 71 sätestatu kohustuslik vaid järgmistel juhtudel: 1) ohjeldusmeetme kasutamisel rakendati füüsilist jõudu; 2) ohjeldusmeedet kasutatakse kestvalt kauem kui viisteist minutit, välja arvatud, kui toiming sooritatakse eelnevalt väljaantud haldusakti alusel või käe- ja jalaraudade saatmisel kasutamise korral; 3) kinnipeetav esitab terviseseisundiga seonduvaid kaebusi; 4) muul juhul, kui ilmneb kinnipeetava terviseseisundi kontrollimise vajadus.

1. Justiitsministri 05.09.
2. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglasˮ vaidlusaluse sündmuse ajal kehtinud redaktsiooni § 46 lg 1 nägi ette, et vahetu sunni kasutamine ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrolli tulemus protokollitakse esimesel võimalusel pärast kinnipeetava suhtes füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamist ja ohjeldusmeetmete kasutamise korral vajadusel ka nende kasutamise ajal. Sama paragrahvi lõike 5 järgi tuli protokolli märkida, kes kontrollis õigusrikkuja terviseseisundit pärast vahetu sunni kasutamist või selle kasutamise ajal, ning kontrollimise aeg ja tulemus. Lõike 6 kohaselt võis protokollis kajastada ka muid olulisi asjaolusid.
3. Praeguses asjas on 12.12.
4. a sündmuse kohta koostatud füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimise protokoll nr 119, milles on detailselt kirjeldatud võtteid, mida kaebaja suhtes kasutati, kes kasutas ning millal. Protokollist nähtuvalt kasutati kaebaja suhtes vahetut sundi kell 20.26 kuni 20.
5. Protokolli kinnipeetava terviseseisundi kontrollimist kajastavas osas märkis meditsiiniõde T. Mark 12.12.2021 kell 20.30 V.K. tervisekontrolli tulemuse: „Kinnipeetaval vasakul suunurgas ja alahuulel marrastus, vasaku randme välisküljel ja parema randme siseküljel käeraudade muljumisjäljed.ˮ Vigastuste kohta tegi T. Mark kande ka kaebaja tervisekaarti. Tartu Vangla direktorile 09.03.2022 antud seletuses märkis T. Mark, et läks 12.12.2021 koos õde H. Mirmega V.K. kambri juurde, et fikseerida tekkinud vigastused. Õde sai fikseerida ainult neid vigastusi, mis olid visuaalselt nähtavad. Kinnipeetava kontrolli üle terve keha ei olnud võimalik teha, kuna isik oli agressiivselt meelestatud, lärmas ja temalt ei olnud võimalik käeraudasid ära võtta. Ametnikud kinnipeetava läbivaatust ei takistanud ega keelanud, kuid takistuseks oli kinnipeetava enda käitumine. Õde tundis, et kinnipeetav võib teda oma käitumisega ohustada. Õde kinnitas 09.03.
6. a seletuses, et kui kinnipeetava jalgadel oleks nähtaval kohal olnud hematoome või muid vigastusi, oleks ta need kindlasti üles märkinud ja teinud fotod. Arvestades neid vigastusi, mida õde nägi, et jäänud talle 6 muljet, et isikul saaks tekkida tervisekaebusi, mis vajaksid vältimatu abi andmist ja viivitamatut sekkumist. Kinnipeetav käis tervishoiutöötaja vastuvõtul 13.12.2021, seega sai ta ka tervishoiutöötaja vastuvõtule igati mõistliku aja jooksul.
7. Meditsiinitöötajate kambrist lahkumise järgselt toimunut on asjas kirjeldatud järgmiselt. 1) Inspektor-kontaktisik E. Viiklaid kinnitas 02.03.
8. a e-kirjas antud seletuses, et V.K. helistas pidevalt valveruumi, karjus ja nõudis vigastuste uuesti fikseerimist, millest anti peavalvele teada. Kinnipeetavale selgitati, et arst juba käis. 2) Valvur K. R. Sarapuu kinnitas 02.03.
9. a e-kirjas antud seletuses, et öösel kinnipeetav helistas valveruumi ja nõudis vigastuste fikseerimist, millest anti peavalvele teada. Öösel vastu 13.12.2021 andis ta kinnipeetavale peavalu vastu rohtu. Järgmisel õhtul kell 20.00 loenduse ajal kaebas kinnipeetav tervise üle, millest valvur andis peale loendust peavalvele teada. Meditsiiniõde tuli ja andis kinnipeetavale valuvaigistit. 3) Järgmisel hommikul loendust läbi viinud valvur J. Hunt kinnitas 05.03.2022 e-kirjas antud seletuses, et V.K. näitas talle loenduse ajal oma vigastusi ning rääkis, et eelmisel õhtul kasutati tema suhtes jõudu, kuid kõiki vigastusi ei fikseeritud. Terviseprobleemidest kinnipeetav valvurit ei teavitanud. Kohe pärast loendust küsis valvur peavalvekeskuselt üle, kas kinnipeetava vigastused on fikseeritud ning sai vastuseks, et on fikseeritud. Päeva jooksul ütles kinnipeetav veel kahel korral, et J. Hunt kutsuks medõe tema vigastusi fikseerima. Valvur teavitas sellest taas peavalvekeskust ning lisaks üksuse juhti ning kontaktisikuid H. Looritsat ja E. Viiklaidi. J. Hunt käis sel päeval korduvalt kinnipeetava kambri juures ning küsis läbi toiduluugi tema tervise kohta. Kinnipeetaval kaebusi polnud. 4) Kaebaja tervisekaardi 13.12.
10. a kandest nähtub, et 13.12.2021 anti päeval peavalvest teada, et kinnipeetav kurdab, et eile vigastused kehvasti fikseeritud, pole pluusi alla vaadatud. Meditsiiniõde L. Raimla käis kinnipeetava kambri juures. Õde ütles kinnipeetavale, et vigastuste uuesti fikseerimisel ei ole mõtet, sest intsidendist 24h möödas, kuid tegi siiski pildid ja õiendi – vasaku jala põlvest ülevamal pool 2x5cm hematoom; vasaku rinna all kaks joonena kaenlaaluse suunas jooksvat triiphematoomi pikkuselt u 20cm; rinnast üleval keskmises osas kaks erineva suurusega hematoomi/marrastust u 1x3cm ja 1x4cm; selja piirkonnas paremal pool kaks triibuna jooksvat hematoomi, üks u 10cm pikkune, teine 20cm pikkune; vasakul pool kaelal 2x2cm suurune hematoom. Õde märkis, et ei oska arvata, millal vigastused tekkisid.
11. Asjas esitatud seisukohti ja tõendeid arvestades ei ole vaidlust selles, et pärast füüsilise jõu kasutamist vaatas õde kaebaja üle ja tuvastas need vigastused, mida visuaalselt oli võimalik näha. Asjas esitatud fotodest nähtub, et kaebajal olid 12.12.2021 sündmuse ajal jalas lühikesed püksid ja seljas pluus, millel nööbid olid osaliselt lahti nii, et vigastused rindkerel oleksid visuaalsel vaatlusel näha olnud. Kaebaja leiab, et vigastused jäeti täielikult fikseerimata sihilikult, et tema peksmist varjata. Tartu Vangla selgitas, et kaebajat ei olnud võimalik 12.12.2021 terve keha ulatuses üle vaadata, kuna ta käitus agressiivselt. Kaebajat läbi vaadanud meditsiiniõde T. Mark kinnitas oma seletuses, et keegi ametnikest ei takistanud kaebaja läbivaatust. Kuivõrd kinnipeetav oli agressiivselt meelestatud ja lärmas, siis tundis õde endale ohtu ja kuna kaebajalt ei saanud käeraudu ära võtta, siis ei olnud võimalik teda põhjalikumalt läbi vaadata.
12. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praeguse vaidluse asjaolusid arvestades alust õigusvastaseks pidada seda, et kaebaja terviseseisundi kontrollimisel fikseeriti üksnes nähtavad vigastused ja ei eemaldatud kaebajal särki, et kogu keha kontrollida. Asjakohastest õigusaktidest, sh eespool viidatud vahetu sunni kohaldamise järgselt kinnipeetava seisundi hindamist reguleerivatest sätetest vanglale sellist kohustust ka otsesõnu ei tulene. Ka kaebaja 7 ise ei nõudnud koheselt kõigi vigastuste fikseerimist, mille käeraudade paigaldamise käigus tekitamist ta praeguses asjas väidab. Kuna peavalvekeskusesse edastati info, et meditsiinitöötajad on kinnipeetava üle vaadanud, siis ei ole alust pidada õigusvastaseks ka seda, et kaebaja helistamistele ja nõudele vigastused uuesti fikseerida kaebaja soovi kohaselt ei reageeritud. Kui järgmisel päeval fikseeritud hematoomid tekitati 12.12.2021 jõu kasutamise käigus, pidi eelkõige kaebajale endale olema äratuntav vajadus lasta need meditsiinitöötajal koheselt üle vaadata ja fikseerida.
13. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna praeguse vaidluse asjaolud alust arvata, et vanglaametnikud ja meditsiiniõed jätsid osa vigastusi tahtlikult fikseerimata, et kaebaja peksmist varjata. Vastustaja on kohtumenetluses korduvalt selgitanud, et käeraudade paigaldamiseks jõu kasutamisel olukorras, kus kaebaja osutab aktiivset vastupanu, on mõistetav, et selle käigus võib kinnipeetav saada vigastusi.
14. Asjas esitatud tõendid kinnitavad, et kaebaja sai peavalu vastu valvurilt peavalurohtu, järgmisel hommikul kordas kaebaja uuele valvurile üksnes kõigi vigastuste fikseerimise soovi ning peavalu ja kõrvade kumisemist kaebas alles õhtul, mille peale tuli tema juurde meditsiiniõde, kes vaatas kaebaja täiendavalt üle ja andis talle valuvaigistit. Eeltoodut arvestades ei ole leidnud kinnitust kaebaja väited talle arstiabi osutamata jätmise kohta.
15. Kaebaja väidab arstiabi osutamata jätmist ka seoses sellega, et teda ei viidud 14.12.2021 plaanilisele arsti vastuvõtule. Vangla selgitas vastuses kaebusele, et kuna 14.12.2021 toimus vanglas õppus (mitmes vangla erinevas kohas avaldunud erakorralise kriisisituatsiooni lahendamine), siis kaebajat plaanilistele vastuvõttudele ei viidud. Kaebajale määrati mõlemal juhul uueks ajaks 21.12.2021 ja sel kuupäeval toimusid nii üldarsti kui ka psühhiaatri vastuvõtt. Seega tagati kaebajale plaanilised vastuvõtud nädal hiljem. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ja leiab, et vastustaja ei jätnud õigusvastaselt arstiabi osutamata.
16. Kõike eeltoodut rahuldamata. arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse
17. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustajal ei ole apellatsiooniastmes väljamõistetavaid menetluskulusid tekkinud ja ta ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, siis puudub vajadus lahendada apellatsioonimenetluse kulude jaotamise küsimust. Kaebajale anti halduskohtus ja seejärel menetlusabi jätkuvuse korras ringkonnakohtus menetlusabi kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Lähtudes HKMS § 118 lg-st 3 jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
18. HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas otsuses füüsiliste isikute nimed tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) 8