Obsah (7)

§ 371§ 104§ 106§ 663§ 667§ 173§ 372

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht 14.11.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-23-16981 Kohtuasi Estat

) § 104 lg 1 kohaselt. Sellise kokkuleppe lubatavust käenduslepingus, mille on käendaja sõlminud põhivõlgniku juhatuse liikmena enda majandustegevuses, on kinnitatud ka kohtupraktikas (TlnRnKm 21.12.2018, 2-18-8424, p 8). Maakohtu määrus ja põhjendused 6. Harju Maakohus keeldus 08.12.2023 määrusega (vaidlustatud määrus) hagi

§ 371lg 1 p 2 alusel menetlusse võtmast.

7. Maakohus tuvastas, et kuivõrd käesolev vaidlus ei ole seotud mõlema poole (hageja ja kostja) majandus- ja kutsetegevusega, siis on kohtualluvuse kokkulepe, millele hageja tugineb,

§ 104

lg-ga 1 vastuolu tõttu

§ 106

lg 1 p-st 1 tulenevalt tühine, mistõttu allub hagi kostja vastu üldise kohtualluvuse järgi kostja elukohajärgse riigi kohtule. Hagiavalduse kohaselt on kostja elukoht Saksamaal. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 5 kohaselt tarbija VÕS tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Alates 05.04.2011 jõustunud VÕS § 143 lg 1 muudatuse kohaselt mõistetakse tarbijakäenduslepinguna käenduslepingut, kus käendajaks on füüsiline isik. Füüsilise isiku poolt sõlmitud käendusleping saabki seadusest tulenevalt olla ainult tarbijakäendusleping. Seega käsitletakse ka ettevõtte juhtide ning osanike poolt antud käendusi edaspidi tarbijakäendustena (TlnRnKm 01.06.2020, 2-19-4584). Viide varasemale kohtupraktikale (TlnRnKm 2-18-8424) ei ole asjakohane, kuivõrd see käsitleb Riigikohtu seisukohti VÕS § 143 lg 1 varasema redaktsiooni kohaldamisel. Ka Tallinna Ringkonnakohus selgitas, et Riigikohtu varasemad seisukohad ei ole alates 05.04.2011 jõustunud VÕS § 143 lg 1 muudatuse järgselt enam kohaldatavad ning samuti ei ole võimalik juhinduda Euroopa Kohtu lahendis avaldatud seisukohtadest tarbija mõiste tõlgendamise osas. Brüssel I bis määruse art 5 lg 1 ls 1 keelab asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühise kohtualluvuse kokkuleppe alusel kohtuasja menetlemise (TlnRnKm 01.06.2020, 2-19-4584, p-d 35–39). 2 2-23-16981 Määruskaebus ja menetluse edasine käik

1. Hageja esitas 27.12.2023 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.
2. Maakohus on valesti leidnud, et kuna kostja on füüsiline isik, siis on käenduslepingu näol automaatselt tegemist väljaspool kostja majandus- ja kutsetegevust sõlmitud lepinguga. 9.
3. VÕS § 143 lg 1 ei ole asjakohane kohtualluvuse kokkuleppe hindamise kontekstis. Füüsiline isik ei ole automaatselt tarbija. Kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse hindamisel ei ole oluline mitte see, et käendaja on füüsiline isik, vaid see, kas füüsiline isik sõlmis lepingu majandus- ja kutsetegevuses. Riigikohus on korduvalt kinnitanud, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmis äriühingu kohustuste tagamiseks lepingu, siis tuleb teda pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses, ning sellisele lepingule ei laiene tarbijakaitse sätted, sest leping osaühingu kohustuste täitmise tagamiseks on sõlmitud huvist ühingu majandustegevuse vastu (RKTKo 08.12.2009, 3-2-1-126-09, p 12, 05.11.2008, 3-2-1-89-08, p 11, 23.03.2006, 3-2-1-8-06, p 15). Kõnealused Riigikohtu lahendid on tehtud enne VÕS § 143 regulatsiooni muutmist, kuid need kohalduvad ka praegu. Seletuskirjas (võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse eelnõu [743 SE]) ei ole muudatuse eesmärgi ega mõjuna kirjeldatud tahet tuua kaasa füüsiliste isikute poolt sõlmitud käenduslepingutes sisalduvate kohtualluvuse kokkulepete tühisus ning kujundada seeläbi täielikult ümber senine järjepidev praktika. Seda kinnitab asjaolu, et varasemale praktikale on järjepidevalt viidatud ning rakendatud käesoleva ajani, mh ka vaidlustes, kus käendusleping on sõlmitud pärast VÕS § 143 lg 1 muutmist (TlnRnKo 29.03.2016, 2-13-35746, p 30, 20.06.2018, 2-16-120507, p 16, 21.12.2018, 2-18-8424, p 8, TlnRnKm 29.01.2018, 2-17-13029, p 7–14). 9.
4. Füüsilist isikut saab pidada tegutsevaks majandus- ja kutsetegevuses, kui ta ei vasta tarbija tunnustele. Kohtupraktikas on korduvalt leitud, et tarbija mõiste sisustamisel kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse hindamisel tuleb lähtuda Brüssel I bis määrusest ja Euroopa Kohtu praktikast (TlnRnKm 29.01.2018, 2-17-13029, p 10–13, 21.12.2018, 2-188424, p 8). VÕS-is sisalduva tarbija mõiste sisustamisel lähtutakse Euroopa õigusest tulenevatest põhimõtetest. Selle tõttu on füüsilise isikuga sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe Eesti õiguse järgi kehtiv, kui füüsiline isik ei ole seda sõlminud eratarbimiste vajaduse rahuldamise eesmärgil, vaid enda juhitud või omanduses oleva äriühingu kohustuste tagamise eesmärgil. Hageja on hagiavalduses selgitanud, et käesolevalt oli sellise olukorraga tegemist (hagiavalduse p 16). Kohus jõudis ebaõigele järeldusele, justkui ei saaks juhatuse liikmete ja osanike sõlmitud lepingutes sisalduvad kohtualluvuse kokkulepped ühelgi juhul kehtida. 9.
5. Hageja toob esile, et kostja sõlmis alates
6. a lõpust üheksa erinevat käenduslepingut põhivõlgniku, KBB, juhatuse liikmena (tegevdirektorina). KBB ainuosanikuks on alates 27.08.2021 kostja ning juhatuse ainsaks liikmeks alates 14.09.2021 samuti kostja. Järelikult on selge, et kostja on sõlminud KBB kohustusi tagava käenduslepingu enda majandus- ja kutsetegevuses.
7. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

3 2-23-16981 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 11. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb

§ 667

lg 2 alusel tühistada ja saata asja hagi menetlusse võtmise uuesti otsustamiseks tagasi samale maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse. 12. Maakohus keeldus hagi menetlusse võtmisest

§ 371

lg 1 p 2 alusel, mis sätestab, et kohus ei võta hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule. Maakohus märkis vaidlustatud määruses õigesti, et käesoleval juhul tuleb kohtualluvuse kontrollimisel kohaldada Brüssel I bis määrust. Maakohus leidis, et kuna hageja ja kostja olid sõlminud tarbijakäenduslepingud VÕS § 143 lg 1 järgi, on poolte vahel sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe käenduslepingute p-s 4.5 tühine

§ 106lg 1 p 1 ja § 104 lg 1 alusel.

1. Ringkonnakohus märgib esmalt, et Brüssel I bis määruse art-d 17–19 reguleerivad kohtualluvust tarbijalepingute korral. Kui tegemist on tarbijalepinguga, seab Brüssel I bis määruse art 19 kohtualluvuse kokkuleppele täiendavad tingimused. Brüssel I bis määruse art 17 lg 1 on kohaldatav juhul, kui täidetud on kolm tingimust: esiteks on üks lepingupooltest tarbija, kes tegutseb oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil; teiseks on leping sellise tarbija ja oma äri- või kutsetegevuse raames tegutseva isiku vahel tõepoolest sõlmitud, ning kolmandaks kuulub see leping ühte art 17 lg 1 p-des a–c nimetatud kategooriatest. Need tingimused peavad olema täidetud kumulatiivselt, mistõttu juhul, kui üks kolmest tingimusest ei ole täidetud, ei saa kohtualluvust kindlaks määrata vastavalt reeglitele, mis reguleerivad kohtualluvust tarbijalepingute valdkonnas (vt nt EKo 02.04.2020, C-500/18, AU vs. Relianto Investments, p 45). 13.
2. Hageja on juriidiline isik ja on kostjaga käenduslepingut sõlmides tegutsenud oma majandustegevuses. Käenduslepingu teiseks pooleks on kostja, kes on hageja esile toodud asjaolude kohaselt KBB, kelle kohustusi kostja hageja ees käendas, ainuosanik ja juhatuse liige ehk KBB esindusõiguslik isik. Euroopa Kohus on leidnud, et kui äriühingu juht või enamusosanik tagab äriühingu lepingust tulenevaid kohustusi, ei ole tema puhul tegemist tarbijaga (EKo 14.03.2013, C-149/11, Česká spořitelna, a.s. vs. Gerald Feichter, p-d 36–40). Euroopa Kohus on märkinud, et isik võib tarbijale kohalduvate kohtualluvuse sätetele tugineda üksnes juhul, kui lepingu ainus eesmärk on eratarbimise käigus rahuldada üksikisiku isiklikke vajadusi või leping on isiku majandus- või kutsetegevusega seotud nii nõrgalt, et sellel on lepingu sõlmimise kontekstis vaid tähtsusetu roll (vt nt EKo 25.10.2018, C-498/16, Maximilian Schrems vs. Facebook Ireland Limited, p-d 30 ja 31; 09.03.2023, C-177/22, JA vs. Wurth Automotive GmbH, p 23). Hagiavalduse kohaselt käendas kostja KBB ja hageja vahel sõlmitud paralleelkohustuse lepinguid, millega KBB võttis kohustuse tasuda hagejale summa, mis on võrdne Estateguru portaali kaudu KBB poolt sõlmitud laenulepingutest tulenevate KBB kohustuste summaga. Arvestades Euroopa Kohtu praktikat leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul ei kohaldu Brüssel I bis määruse art-d 17–19, kuivõrd täitmata on art 17 lg-s 1 sätestatud tingimus, et üks lepingupooltest on tarbija, kes tegutseb oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil.
3. Maakohus kohaldas õigesti Brüssel I bis määruse art 25 lg-t 1, mille kohaselt võivad pooled olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, kokku leppida, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse pooltest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine.

§ 106

lg 1 p 1 sätestab, et kohtualluvuse kokkulepe on tühine, kui see on vastuolus

§ 104

lg-s 1 sätestatuga.

§ 104

lg 1 kohaselt võib kohus kohtualluvuse järgi asja läbi vaadata ka juhul, kui selle kohtu alluvus on 4 2-23-16981 ette nähtud poolte kokkuleppega ja vaidlus on seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega. Maakohus leidis, et käesolev vaidlus ei ole seotud mõlema poole (hageja ja kostja) majandus- ja kutsetegevusega, mistõttu on käenduslepingute p-s 4.5 sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe tühine. 14.1. Kolleegiumi hinnangul ei ole praegusel juhul tegemist olukorraga, kus Brüssel I bis määruse art 25 lg-st 1 ja

§ 104

lg-st 1 ning § 106 lg 1 p-st 1 tulenevalt on hageja ja kostja vahel sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe tühine. Vaatamata sellele, et praegusel juhul on kostja kui füüsilise isiku sõlmitud käenduslepingud VÕS § 143 lg 1 järgi tarbijakäenduslepingud, ei tähenda see seda, et isik tuleks lugeda tarbijaks ka igas muus aspektis ja et välistatud oleks olukord, kus vaidlus on seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega

§ 104lg 1 mõttes.

Kohtualluvuse kokkuleppe hindamisel tuleb tuvastada, kas vaidlus on seotud isiku majandus- või kutsetegevusega, mis on eraldiseisev küsimus sellest, kas isiku sõlmitud käenduslepingule kohaldatakse tarbijakäenduse sätteid. Põhivõlgniku KBB ainuosanikuks ja ainsaks juhatuse liikmeks olek annab nii Eesti õiguse kui ka Brüssel I bis määruse järgi aluse eelduseks, et põhivõlgniku kohustust tagades tegutseb isik majandus- või kutsetegevuses ja mitte tarbijana (RKTKo 05.11.2008, 3-2-1-89-08, p 11, RKTKo 08.12.2009, 3-2-1-126-09, p 12 teine lõik; EKo 14.03.2013, C-419/11, Česká spořitelna, a.s. vs. Gerald Feichter, p-d 36–40). Brüssel I bis art 25 lg 1 p a järgi sõlmitakse kohtualluvuse kokkulepe mh kirjalikult. Hageja ja kostja sõlmisid kirjalikult käenduslepingud, millede p-s 4.5 on kokku lepitud kohtualluvuses. Nendel asjaoludel leiab ringkonnakohus, et poolte vahel sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe käenduslepingute p-s 4.5 on kehtiv ja hagi allub Harju Maakohtule. Seetõttu ei ole alust keelduda

§ 371lg 1 p 2 alusel hagi menetlusse võtmisest.

15. Kuna käesolev määrus ei ole asja menetlust lõpetav määrus

§ 173

lg 1 esimese lause mõttes, jaotatakse menetluskulud hagi lahendamisel osana üldisest menetluskulude jaotusest. 16. Hagi menetlusse võtmisest keeldumise vaidlustamisel tehtud ringkonnakohtu määruse peale, millega määruskaebus rahuldatakse ja asi saadetakse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks maakohtule, ei saa esitada määruskaebust Riigikohtule (

§ 372lg 5 ls 1, § 696 lg 1 ls 1, vt ka RKTKm 05.04.2017, 3-2-1-12-17, p 18).

(allkirjastatud digitaalselt) 5