Obsah (4)

§ 175§ 173§ 153§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 29.10.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-18-3271 Kohtuasi J.Q koh

) §-s 173 nimetatud kohustusi. Harju Maakohus kuulutas 19.03.2018 määrusega välja võlgniku pankroti.

1. Harju Maakohus lõpetas 14.11.2018 määrusega võlgniku pankrotimenetluse raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist ning algatas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, määrates usaldusisiku kohustusi täitma võlgniku enda. Võlgniku pankrotimenetluses jäid rahuldamata II rahuldamisjärgus S.J-i (võlausaldaja I) nõue 48 012 eurot ja Swedbank AS-i (võlausaldaja II) nõue 62 263,18 eurot.
2. Maakohus küsis 01.12.2023 kirjaga võlausaldajate seisukohta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise osas. 3.
3. Võlausaldaja I leidis, et võlgnikku ei peaks kohustustest vabastama. Võlgniku töötasu on olnud vaid 500 eurot kuus. Võlgnik on perioodil 2022–2023 tasunud makseid võlausaldajale II 340 eurot kuus, kuid võlausaldajale I vaid 30 eurot kokku. Võlgnik on rikkunud oma kohustusi, sest ei ole tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega ning on eelistanud ühte võlausaldajat teisele. 3.
4. Võlausaldaja II leidis, et võlgniku kohustustest vabastamise menetlus tuleb lõpetada ning võlgnik tuleb jätta täitmata kohustustest vabastamata. Võlgniku esitatud usaldusisiku aruannete põhjal on tema tööandjaks alates
5. aastast võlgniku abikaasa, F. K FIE ning töötasu 500 eurot kuus. Seega teenib võlgnik tulu alla Eesti Vabariigis kehtestatud miinimummäära, mida ei saa pidada mõistlikult tulutoovaks tegevuseks. Võlgnik ei ole tegelenud tasuvama töökoha otsimisega ega esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks võlgniku pingutused tasuvama töökoha otsimisel. Võlgnik ei ole üles näidanud initsiatiivi ega reaalset tahet oma kohustusi täita ning on seega rikkunud süüliselt endal lasuvat kohustust.
6. Maakohus kuulas võlgniku ära 15.01.
7. Maakohtu määrus ja põhjendused
8. Harju Maakohus vabastas 26.02.2024 määrusega (vaidlustatud määrus) võlgniku kohustustest, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist 19.03.2018 ja lõpetas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse. 5.
9. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus kuni 30.06.2022 kehtinud pankrotiseaduse redaktsiooni, kuna kohustustest vabastamise menetlus on algatatud enne 01.07.
10. 2 2-18-3271 5.
11. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest (14.11.2018) on möödunud rohkem kui viis aastat, mistõttu otsustas kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise vastavalt

§ 175lg-le 1.

5.3. Maakohus kontrollis

§ 175lg 2 järgi kohustustest vabastamisest keeldumise aluseid.

Võlgnik ei ole süüdi mõistetud pankrotikuriteos (

§ 175lg 2 p 1).

Võlgnik ei ole menetluse kestel oma kohustusi rikkunud ega võlausaldajate huve kahjustanud (

§ 175lg 2 p 2).

Võlgnik on tasunud kogu perioodi vältel võlausaldajale II 16 306,62 eurot ja võlausaldajale I 276 eurot. Võlgnik on selgitanud 03.01.2020, et vastavalt laenulepingule tuleb makseid tasuda F. K kontolt ning 29.09.2020, et võlgnik on aastaid otsinud mõistlikult tulutoovat tööd, kuid liikumispiirangutega puudega inimesel on väga raske (peaaegu, et võimatu) tulutoovat tööd leida. Seega tegeleb võlgnik ajutiste töödega vastavalt sellele, kuidas tervis seda võimaldab. Võlgnik ei ole eelistanud ühte võlausaldajat teisele, kuna töötasust piisab hetkel vaid pangalaenu makse tegemiseks ja igapäevase söögi ning elamiskulude katteks. Maksete tegemisel lähtus võlgnik tsiviilasja 2-18-3271 otsusest arvestades kohases rahuldamisjärgus tunnustatud nõudeid ja jaotiseid. Lähtuvalt jaotise % on tehtud ka maksed võlausaldajale II. Maakohus märkis, et võlgnik on esitanud oma tervisliku seisundi kohta Eesti Töötukassa 30.08.2019 otsuse osalise töövõime määramise kohta, millest nähtuvalt on võlgnikule määratud osaline töövõime perioodil 03.09.2019–02.09.

1. Võlgnik on esitanud 15.01.2024 kohtule Eesti Töötukassa 15.08.2022 otsuse töövõimetoetuse määramise kohta, millest nähtuvalt on võlgnikul osaline töövõime ja töövõimetoetus on määratud perioodiks 03.09.2022–02.09.
2. Taotleja on liikumispiirangutega inimene. Üldteadaolev on, et osalise töövõimega liikumispiiranguga inimesel on väga raske leida tööd, mille eest oleks tasu üle miinimummäära. Seetõttu määratakse ka osalise töövõimega inimestele töövõimetoetus riigi poolt. Võlgnikule ei saa ette heita tulusama töökoha mitteotsimist. Vaatamata sellele, et võlgniku sissetulek on kohustustest vabastamise menetluse perioodil olnud minimaalne või alla selle, on võlgnik tasunud võlausaldajatele märkimisväärse summa, kuigi seaduse kohaselt ei pidanud võlgnik võlausaldajatele üle andma tulu, mis on väiksem miinimumpalgast. Kohus selgitas 14.11.2018 määruses, et kui võlgnik otsustab kasutada temale

§ 173

lg-ga 5 koosmõjus täitemenetluse seadustiku § 132 lg-ga 1 antud õigust mitte anda võlausaldajatele üle tulu, mis on väiksem palgaalammäärast, siis see ei muuda olematuks

§ 173

lg-s 4 sätestatud kohustust anda üle 75% tulust võlausaldajatele väljamakseteks, kuid näitab, et võlgnik ei tegele mõistlikult tulutoova tegevusega. Maakohus oli aga seisukohal, et võlgnik on tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega, mis on võimalik arvestades tema tervislikku seisundit. Maakohtu hinnangul ei ole võlgnik eelistanud ühte võlausaldajat teisele, kuna võlgniku töötasust ei ole olnud võimalik olnud teha suuremaid makseid võlausaldajatele. Võlgnik on menetluses üles näidanud initsiatiivi oma kohustusi täita ja on neid täitnud vastavalt võimalustele. Määruskaebus 6. Võlausaldaja I esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määrus tühistada ja teha asjas uus lahend, millega keelduda võlgniku kohustustest vabastamisest ja lõpetada sellega kohustustest vabastamise menetlus. Menetluskulud palub võlausaldaja I jätta võlgniku kanda ja määruskaebuse rahuldamisel tagastada kaebuselt tasutud riigilõiv. Määruskaebuse kohaselt on võlgnik rikkunud oma

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Võlgnik ei ole tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega. Võlgniku väitel on tema igakuine sissetulek töötasuna olnud vaid 500 eurot kuus, mis on aga oluliselt väiksem Eesti keskmisest palgast. Võlgnik ei ole ka tõendanud, et ta oleks otsinud mõistlikult tulutoovat tegevust. Võlgniku esitatud usaldusisiku aruannete põhjal on 3 2-18-3271 tema tööandjaks alates

1. aastast F. K FIE ning töötasu 500 eurot kuus – puuduvad tõendid selle kohta, et võlgnik oleks üldse kuskilt mujalt tasuvamat tööd otsinud. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et aastaid samal töökohal töötamist miinimumpalga eest ei saa pidada mõistlikult tulutoovaks tegevuseks. Käesoleval juhul on võlgnik aga aastaid töötanud töökohal, kus talle tasutakse palka alla miinimummäära. Asjaolu, et võlgnikule on määratud Eesti Töötukassa otsusega osaline töövõime, ei tõenda, et see oleks takistanud võlgnikul leida tööd vähemalt Eesti keskmise palgaga. Samuti ei saa seda asjaolu lugeda üldteadaolevaks. Võlgnikul puudus pankrotiasja materjalidest nähtuvalt pikemalt töökoht juba enne seda, kui võlgnikule määrati osaline töövõimetus, seega ei saa sissetuleku ebamõistliku väiksuse osas tugineda osalisele töövõimetusele. Võlgnik ei ole selgitanud, miks makstakse talle töötasu alla seaduses sätestatud miinimummäära. Lisaks on võlgnik eelistanud ühte võlausaldajat teisele, tasudes (oma abikaasa vahendusel) võlausaldajale II igakuiseid makseid korrektselt summas ca 340 eurot kuus (s.o kokku summas 16 306,62 eurot), samal ajal võlausaldajale I on alates 14.11.2018 kuni käesoleva ajani tasutud võlgniku abikaasa poolt kokku vaid 276 eurot. Võlgnik ise ei ole oma kohustuste vabastamise menetluse kestel võlausaldajatele ühtegi makset tasunud – kõik viidatud maksed on teostanud võlgniku abikaasa, st kogu oma sissetuleku on võlgnik jätnud tervikuna endale. Menetluse edasine käik
2. Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu, palus selle jätta rahuldamata ja menetluskulud võlausaldaja I kanda.
3. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
4. Võlausaldaja II toetas määruskaebust.
5. Võlausaldaja II teatas 09.05.2024, et võlausaldaja II nõue võlgniku vastu on kolmanda isiku poolt kogu ulatuses tasutud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus saab teha ise uue määruse, millega pikendab kohustustest vabastamise menetluse tähtaega ja saadab asja maakohtule menetluse jätkamiseks kuni määratud tähtaja möödumiseni. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, kuivõrd selles on taotletud maakohtu määruse tühistamist ja võlgniku kohustustest vabastamata jätmist, kuid ringkonnakohus tühistab vaidlustatud määruse ja pikendab kohustustest vabastamise menetlust.
7. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha võlgniku määruskaebuse vastusega esitatud tõendite osas. Määruskaebuse põhjendamiseks võib TsMS § 662 lg-st 3 tulenevalt esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust (TsMS § 238 lg 1). Ringkonnakohus võtab vastu 18.03.2024 tõendina esitatud Eesti Töötukassa 11.10.2018 otsuse nr TVH/18/049867 (tl 160–162), Sotsiaalkindlustusameti 26.11.2018 otsuse nr P26O-2018-262335 (tl 166) ja ravimitšekid (tl 167). Ülejäänud 18.03.2024 esitatud dokumendid (kirjad 1–3 ja „maksed J.Q-d“ – tl 163–165) jätab kolleegium vastu võtmata, 4 2-18-3271 kuna need tõendid ei oma käesolevas kohustustest vabastamise asjas tähtust. Ringkonnakohus tagastab need elektrooniliselt ega võta neid tsiviilasja toimikusse.
8. Kuna praeguses asjas on kohustustest vabastamise avaldus esitatud enne füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse jõustumist, siis on maakohus märkinud õigesti, et tulenevalt füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse § 68 lg-st 2 tuleb kohaldada pankrotiseaduse redaktsiooni, mis kehtis kuni 30.06.
10. Kolleegiumi hinnangul ei ole võlgnik kohustustest vabastamise menetluse jooksul seadusest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Ringkonnakohus jagab määruskaebuse esitaja seisukohta, et võlgnik on eelistanud ühte võlausaldajat teisele. Samas peab kolleegium kujunenud olukorras põhjendatuks pikendada kohustustest vabastamise menetlust ja määrata võlgnikule täiendav tähtaeg, pärast mille möödumist vaadatakse taotlus pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks uuesti läbi.
11. Kuni 30.06.2022 kehtinud

§ 175

lg 2 p 2 sätestas, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui ta on rikkunud süüliselt oma

§ 173nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

Riigikohtu praktika kohaselt on

§ 175

lg 2 p-s 2 peetud silmas võlgniku raskelt süülist käitumist (vt RKTKm 04.05.2016, 3-2-1-19-16, p 14 ja selles viidatud lahendid).

§ 175

lg 5¹ kohaselt võib kohus menetlust kuni seitsme aastani menetluse algatamisest pikendada, kui ta leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud.

§ 173

lg 1 järgi on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Lõige 2 sätestab et võlgnik ei tohi varjata oma tulusid ja vara ning võlgnik peab andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Lõike 3 kohaselt loetakse võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loovutatuks usaldusisikule, kes peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama. Sama paragrahvi lg-te 4 ja 5 kohaselt peab usaldusisik eelmises lauses nimetatud tulust võlgnikule üle andma 25 protsenti, kui kohus ei ole määranud teistsugust määra, ning võlgnik ei pea usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk on anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks (vt RKTKm 20.06.2016, 3-2-1-49-16, p 15). 16. Usaldusisik peab võlgniku saadud maksed vastavalt võlausaldajate nimekirjas ettenähtud jaotistele üks kord aastas võlausaldajatele välja maksma. Käesoleval juhul oli võlgnik määratud iseenda usaldusisikuks. Seega pidi võlgnik juhul, kui tal oli selleks võimalus, tasuma võlausaldajatele vastavalt võlausaldajate nimekirjas ettenähtud jaotistele pankrotimenetluses tunnustatud nõudeid. 27.08.2018 määrusega on tunnustatud võlgniku pankrotimenetluses

§ 153

lg 1 p 2 kohases rahuldamisjärgus võlausaldaja I nõue, mille jaotis on 43,54% ja võlausaldaja II nõue, mille jaotis on 56,46%. Võlausaldajad ja ka võlgnik ise on toonud esile, et võlgnik on terve kohustustest vabastamise menetluse jooksul teinud väljamakseid peamiselt ainult ühele võlausaldajale, võlausaldajale II. 13.12.2019 esitatud aruande kohaselt oli võlgnik aasta jooksul tasunud võlausaldajale II 2876,38 eurot (tl 63), 11.11.2020 aruande kohaselt võlausaldajale II kokku 2677 eurot ja võlausaldajale I 100 eurot (tl 89), 03.11.2021 aruande kohaselt võlausaldajale II 3047 eurot ja võlausaldajale I 116 eurot (tl 107), 11.11.2022 aruande kohaselt võlausaldajale II kokku 3539,18 eurot ja võlausaldajale I 30 eurot (tl 116), 13.11.2023 võlausaldajale II kokku 4057,82 eurot ja võlausaldajale I 30 eurot (tl 121). 5 2-18-3271 Võlausaldaja I juhtis juba 21.09.2020 kohtu ja võlgniku tähelepanu sellele, et võlgnik on eelistanud ühte võlausaldajat teisele, kuna on teinud igakuiseid makseid ainult võlausaldajale II. Võlausaldaja I palus kohustustest vabastamise menetlus lõpetada ja jätta võlgnik kohustustest vabastamata (tl 72). Võlgnik vastas 29.09.2020, et ta ei ole eelistanud ühte võlausaldajat teisele, kuna töötasust 478 eurot kuus piisab vaid pangalaenu makse tegemiseks ja igapäevase söögi ning elamiskulude katteks (tl 80). Maakohus jättis 19.10.2020 määrusega võlausaldaja I taotluse rahuldamata, kuid selgitas võlgnikule, et kõiki võlausaldajaid tuleb kohelda võrdselt ning väljamakseid tuleb teha vastavalt jaotuskavale, kedagi võlausaldajatest eelistamata. Vastavalt jaotusettepanekus toodud jaotisele oleks võlgnik pidanud teostama väljamakseid ka võlausaldajale I (43,54% ulatuses väljamaksete kogusummast). Maakohus juhtis tähelepanu, et võlgnikul tuleb viivitamatult kontrollida, kas kõigile võlausaldajatele on tasutud vastavalt jaotuskavale ning vajadusel selgitada, mida plaanib võlgnik teha olukorra parandamiseks. Maakohus selgitas täiendavalt, et kohustustest vabastamise otsustamisel võtab kohus arvesse võlgniku käitumist kohustustest vabastamise menetluse ajal ning rikkumise tuvastamisel võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamata (tl 87). Maakohus kohustas võlgnikku 17.11.2020 esitama tõendi töösuhte kohta, samuti selgitas kohus, et vastavalt jaotusettepanekus toodud jaotisele peab võlgnik teostama väljamakseid kahele võlausaldajale: võlausaldajale II (56,46% ulatuses väljamaksete kogusummast) ja võlausaldajale I (43,54% ulatuses väljamaksete kogusummast) (tl 91). Võlgnik selgitas 25.11.2020, et töölepingu lisa kohaselt peetakse laenumaksete tegemiseks vastav summa palgast kinni (pool igakuisest laenumaksest) ning esitas selle tõendamiseks kokkuleppe võlgniku ja tema tööandja vahel (tl 93 selgitus, tl 94–96 tööleping, tl 97 lepingu lisa). Arvestades käesoleva tsiviilasja asjaolusid on võlgnik kohelnud vaatamata maakohtu selgitustele võlausaldajat I põhjendamatult ebavõrdselt, tehes talle oluliselt väiksemas summas väljamakseid kui võlausaldajale II. Võlgniku väide määruskaebuse vastuses, et tema ise ei ole ühte võlausaldajat teisele eelistanud, kuna pangalaenu maksed on kinni peetud tema töötasust, on asjakohatu, kuna kokkuleppe kinnipidamise tegemiseks on sõlminud võlgnik ise oma tööandjaga. See tähendab, et võlgnik on loonud olukorra, kus võlgniku töötasust kinnipidamise tulemusel on kolmas isik teinud võlgniku eest väljamakseid võlausaldajale II. Ilma võlgniku tahteavalduseta ei oleks selliseid kinnipidamisi saanud teha. Võlausaldajale II tegi võlgnik vastavalt esitatud aruannetele perioodil 14.11.2018–13.11.2023 väljamakseid kokku 16 197,38 eurot (maakohtu määruses ekslikult märgitud 16 306,62 eurot) ja võlausaldajale I kokku 276 eurot. Arvestades mõlemale võlausaldajale võlgniku tehtud väljamaksete kogusummat 16 473,38 eurot ja 27.08.2018 määruses märgitud jaotisi, oleks võlgnik pidanud võlausaldajale I tasuma sellel perioodil 7172,51 eurot (16 473,38 x 43,54%) ja võlausaldajale II 9300,87 eurot (16 473,38 x 56,46%). Ühe võlausaldaja huvide eelistamine on käsitatav teiste võlausaldajate huvide kahjustamisena, st süülise rikkumisena (vt nt TlnRnKm 18.03.2022, 2-12-24489, p 10). Kuivõrd võlgnik on siiski kogu menetluse jooksul vaatamata oma madalale sissetulekule ja osalisele töövõimele võlausaldajale II (ja ka võlausaldajale I teatud summas) väljamakseid teinud, st näidanud üles tahet oma kohustusi täita, tuleb kolleegiumi hinnangul anda võlgnikule võimalus ka võlausaldaja I nõuet tasuda. Samuti võtab ringkonnakohus arvesse asjaolu, et maakohus aktsepteeris alates 2020. aasta lõpust võlgniku selgitusi ja esitatud aruandeid ning ei juhtinud uuesti tähelepanu, et võlgnik teeb endiselt väljamakseid (abikaasa vahendusel) jaotuskava järgimata. Kohtupraktika kohaselt kui kohus on võlgniku iseenda usaldusisikuks määranud, on kohtul

§ 172

lg 6 teise lause järgi ka kohustus kontrollida, kas võlgnik täidab usaldusisiku kohustusi, eelkõige kas võlgnik täidab ja saab nõuetekohaselt hakkama

§-s 172 sätestatud kohustuste täitmisega (RKTKm 02.11.2016, 3-2-1-31-16, p 18 kolmas lõik). Seepärast peaks kohus olukorras, kus võlgnik on 6 2-18-3271 füüsiline isik, kelle kohus kavatseb määrata ka usaldusisikuks (

§ 172

lg 6), võlgnikule juba menetluse alguses, aga vajaduse korral ka menetluse vältel (näiteks ärakuulamisel või ka kohtuistungil) tema kohustusi selgitama (RKTKm 30.10.2019, 2-11-24696, p 27). Seetõttu on kolleegiumi hinnangul põhjust pikendada võlgniku kohustustest vabastamise menetlust

§ 175lg 5¹ alusel.

17. Võlgnik on aastatel 2019–2023 esitanud maakohtule aruandeid enda sissetulekute ja väljaminekute kohta. Samas on võlgnik jätnud igal aastal esitamata oma arvelduskonto väljavõtted, väites üksnes, et kontod on arestitud. Võlgnik on aga määruskaebuse vastuses toonud esile, et tal on pangakaart, millega saab sularaha oma arveldusarvelt välja võtta. Võlgnik ei ole menetluses kordagi enda arvelduskonto väljavõtet esitanud, kust nähtuks võlgniku sissetulekute laekumine ja sularaha väljavõtmine, et kohus saaks kontrollida võlgniku väidete tõelevastavust. Kuna kohus ei ole menetluse jooksul nõudnud väljavõtete esitamist, vaid on aruandeid esitatud kujul vastuvõetavaks lugenud, siis ei saa arvelduskonto väljavõtete esitamata jätmist pidada

§ 173lg 2 süüliseks rikkumiseks.

Küll aga võimaldab menetluse pikendamine kohtul kontrollida, ega võlgnikul ei ole vara või sissetulekuid, mida ta ei ole kohtule avaldanud. 18. Kuna võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatati 14.11.2018, siis saab

§ 175lg 5¹ teise lause järgi menetlust pikendada maksimaalselt kuni 14.11.2025.

Kolleegium peab selle ajani menetluse pikendamist mõistlikuks, et võlgnik saaks võlausaldajale I tasuda võimalikult suures osas võlgnetavat nõuet, kuivõrd viimase ca 6 aasta jooksul on võlgnik teinud võlausaldajale I tema nõude kogusuurust arvestades sisuliselt olematuid väljamakseid. Peale eelnimetatud tähtpäeva möödumist tuleb maakohtul uuesti otsustada võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine, st täitmata jäänud kohustustest vabastamine või vabastamata jätmine.

1. Riigikohus on selgitanud, et kohus peab pikendamise määruses võlgnikule selgitama, mida võlgnik täpsemalt tegema peab (RKTKm 30.10.2019, 2-11-24696, p 24). Ringkonnakohus märgib, et võlgniku kohustustest vabastamise menetlust pikendatakse eesmärgiga anda võlgnikule võimalus näidata kohtule ja võlausaldajatele, et ta väärib kohustustest vabastamist. Selleks tuleb võlgnikul oma võlgnevust võlausaldaja I ees vähendada, kuna võlausaldaja II nõue on juba tasutud. Kuivõrd võlgnik sai
2. aastal oma sissetulekust lasta tööandjal kinni pidada võlausaldaja II nõue igakuiselt keskmiselt summas 340 eurot, on võlgnikul eelduslikult võimalik ka võlausaldajale I vähemalt samas summas väljamakseid teha. Arvestades võlausaldajate etteheiteid seoses võlgniku madala töötasuga märgib ringkonnakohus, et seni ei ole võlgniku vähene sissetulek takistanud võlgnikul tegemast võlausaldajatele väljamakseid. Samas kui mingil põhjusel ei piisa võlgnikul tänaseks enda sissetulekutest väljamaksete tegemiseks võlausaldajale I, siis tuleb võlgnikul kooskõlas kuni 30.06.2022 kehtinud

§ 173lg-ga 1 otsida tulutoovamat tegevust.

Isegi kui võlgnikul ei õnnestu oma osalise töövõime (tl 136-137) tõttu tasuvamat tööd leida, tuleb võlgnikul tõendada, et ta on proovinud sellist tööd leida, sh et ta on nt kuulutusi vaadanud ja tööle kandideerinud, kuid ei ole osutunud valituks. Vajadusel saab võlgnik täiendavaid selgitusi küsida maakohtult ja vajadusel tuleb maakohtul menetluse jätkamisel võlgnikule tema kohustusi veelkordselt selgitada ning kontrollida, kas võlgnik saab aru ja täidab usaldusisiku ülesandeid nõuetekohaselt.

1. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole vaidlustatud määruses menetluskulude jaotust märkinud, rikkudes seeläbi TsMS § 173 lg 1 esimest lauset ja lg-t
2. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse, tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel otsustada ka menetluskulude jaotus (TsMS § 173 lg 3). 7 2-18-3271
3. Võlausaldaja I palus määruskaebuse rahuldamisel tagastada kaebuselt tasutud riigilõiv 70 eurot. Ringkonnakohus jätab taotluse rahuldamata. TsMS § 150 lg 1 p 5 järgi tasutud riigilõiv tagastatakse määruskaebuse esitajale kaebuse rahuldamise korral, kui menetluses ei osale teisi menetlusosalisi või kui kohus ei jäta riigilõivu mõne teise menetlusosalise kanda. Täidetud ei ole TsMS § 150 lg 1 p 5 kohaldamise eeldused. Tegemist ei ole olukorraga, kus menetluses ei osaleks teisi menetlusosalisi. Lisaks saadab ringkonnakohus tsiviilasja võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule ning menetluskulud jaotab maakohus asja uuel läbivaatamisel. 22.

§ 175

lg 6 teine lause võimaldab esitada käesoleva määruse peale määruskaebuse osas, milles ringkonnakohus maakohtu määruse tühistas ja kohustustest vabastamise menetluse tähtaega pikendas. Käesoleva määruse peale ei saa edasi kaevata osas, milles ringkonnakohus jättis taotluse riigilõivu tagastamiseks rahuldamata (TsMS § 150 lg 8). (allkirjastatud digitaalselt) 8