) § 239 lg 2 järgi selle eest, et ajavahemikul 19.06.2023-03.04.2024 ei olnud OÜ Peipus Grupp juhatuse liige N.Y registreerinud ettevõtte kasutuses olevate jahutusseadmete, tähistega KY000828, KY000829 ja KY000830, milles sisalduvate fluoritud kasvuhoonegaaside (edaspidi F-gaasid) külmaaine ja täitekogused on FOKA registri andmetel vastavalt R404A (270kg) 1058,83 CO2 ekvivalent tonni (edaspidi ekv.t), R404A (4,3kg) 16,86 CO2 ekv.t ja R404A (25kg) 98,04 CO2 ekv.t, kasutusvalduse üleminekut FOKA registris ega korraldanud ülalpool nimetatud seadmetele lekkekontrolle. Antud teoga rikkus menetlusalune isik
lg 3, mis sätestab registreerimiskohustuse ja
lg 2, mis sätestab lekkekontrolli kohustuse, ning pani toime
Karistus mõisteti
Sellele otsusele esitas menetlusalune isik 06.06.2024 Harju Maakohtule kaebuse paludes otsus tühistada. Kaebuse kohaselt puudub kaebuse esitaja teos objektiivne teokoosseis. Nimelt sätestab
, et fluoritud kasvuhoonegaase sisaldavate toodete, seadmete ja süsteemide registreerimise ja hooldamisega seotud kohustused on omanikul. Kaebuse esitaja ei ole otsuses viidatud seadmete omanik. Seetõttu tuleb otsus tühistada. Alternatiivselt märgib kaebuse esitaja, et otsuses puudub teo toimepanemise aeg, ükski tõend ei kinnita, et seadmed olid kaebuse esitaja kasutuses ja valduses ning
näeb ette vastutuse fluoritud kasvuhoonegaaside kasutamise nõuete rikkumise eest, mitte vastutuse seoses registritoimingutega. 13.06.2024 määrusega määras kohus asja arutamise avalikule kohtuistungile 27.08.2024. 27.08.2024 avalikul kohtuistungil arutas kohus menetlusosalistega vaidlusaluseid õiguslikke küsimusi ning andis tähtaja täiendavate seisukohtade esitamiseks. Menetlusosalised olid nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses ning kohus jätkas asja arutamist kirjalikus menetluses väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 120 lg 1 alusel. Kohtuvälise menetleja 27.08.2024 täiendava seisukoha kohaselt heidab kohtuväline menetleja kaebuse esitajale ette Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 517/2014 artikkel 4 lg 1 rikkumist, mille kohaselt käitaja, kes töötab seadmetega, mis sisaldavad viis või enam CO2-ekvivalenttonni fluoritud kasvuhoonegaase, mida kasutatakse mujal kui vahtudes, tagab seadmete lekkekontrolli. Sama määruse artikkel 4 lg 3 järgi lekkekontrolle tehakse järgmise sagedusega seadmetele, mis sisaldavad 5 või enam ja kuni 50 CO2-ekvivalenttonni fluoritud kasvuhoonegaase (seade tähistusega KY000829), vähemalt iga 12 kuu järel või, kui on paigaldatud lekke tuvastamise süsteem, iga 24 kuu järel; seadmetele, mis sisaldavad 50 või enam ja kuni 500 CO2-ekvivalenttonni fluoritud kasvuhoonegaase (seade tähistusega KY000830) vähemalt iga kuue kuu järel või, kui on paigaldatud lekke tuvastamise süsteem, iga 12 kuu järel ning seadmetele, mis sisaldavad 500 või enam CO2-ekvivalenttonni fluoritud kasvuhoonegaase (seade tähistusega KY000828) vähemalt iga kolme kuu järel või, kui on paigaldatud lekke tuvastamise süsteem, iga kuue kuu tagant. Artikkel 2 p 8 jätab liikmesriigile võimaluse määratletud eritingimustel nimetada käitaja kohustuste eest vastutavaks omaniku.
aga ei ole vähimalgi määral kirjeldanud, millised on need eritingimused, mille alusel Eesti riigisisene õigus kitsendab EL määruse artikli kaitseala ja nimetab käitaja kohustuste eest vastutavaks isikuks üksnes omaniku, välistades muud valdusega seotud võimalused. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et EL määruse eesmärk on tagada kõigi vastavate seadmete jälgitav käitamine sõltumata sellest, kes on omanik või olukorras, kus seadme omanik puudub. Vastupidine tõlgendus oleks vastuolus määrusega. Kohtuväline menetleja leiab, et vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 2 on Euroopa Liidu õigus ülimuslik ning seda rikkuv riigisisene norm tuleb jätta kohaldamata. Kohtuväline menetleja leiab, et menetlusalune isik on õigesti vastutusele võetud. 27.09.2024 seisukohas leidis kaitsja, et vastuolu EL määruse ja siseriikliku õigusega ei esine. Ka kohtuvälise menetleja kodulehel on vastutava isikuna käsitletud seadme omanikku. Riik (läbi kohtuvälise menetleja) ei saa olla sõnamurdlik. Samuti ei saa karistusõiguses arendada karistusseaduse regulatsiooni edasi väljapoole seaduses endas selgelt ette antud karistuspiire. Kohtuvälise menetleja laiendav tõlgendamine ei ole kooskõlas määratletuspõhimõttega. Sisuliselt leiab kohtuväline menetleja, et siseriiklik regulatsioon on riigi jaoks ebaselge. Vastutus ebaselge regulatsiooni eest ei lasu aga eraisikutel, vaid riigil. Kohtuväline menetleja ei ole ka sisustanud otsuses seda, miks ta arvab, et kaebuse esitaja on seadmete valdaja. Kaebuse esitaja palub riigilt välja mõista kaitsjatasu 3140 eurot. Kohtu seisukoht FOKA registris on registreeritud tööstuslik jahutusseade KY000828, milles sisalduv aine R-404A on 1058,83 CO2 ekvivalenti (tonnides) ning mille omanikuna on registrisse kantud OÜ Peipsi Grupp Holding. Süstemaatilise lekkekontrolli tähtaeg oli 12.03.2015. Samas registris on registreeritud 2 töösuslik jahutusseadse KY000829, milles sisalduv sama aine on 16,86 CO2 ekvivalenti, omanik on AS Peipsi Trade ja süstemaatilise lekkekontrolli tähtaeg oli 12.12.2015. Registris on ka tööstuslik jahutusseade KY000830, milles see aine on 98,04 CO2 ekvivalenti, omanik AS Peipsi Trade ja süstemaatilise lekkekontrolli tähtaeg oli 12.12.2015. Kohtuväline menetleja leiab, et nende kolme tööstusliku jahutusseadme käitaja on kaebuse esitaja ning heidab talle ette registreerimiskohustuse ja lekkekontrolli täitmata jätmist. Kaebuse esitajale on inkrimineeritud
lg 2 ja 239 lg 2 rikkumine ning teda on karistatud
Kaebuse esitaja leiab, et ta ei ole seadmete käitaja ega vastuta nimetatud kohustuste eest. Vastavalt karistusseadustiku (KarS) § 2 lg 2 karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.
lg 2 järgi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 517/2014, Euroopa Komisjoni määruses (EÜ) nr 1497/2007, millega kehtestatakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 842/2006 standarditud lekkekontrolli nõuded teatavaid fluoritud kasvuhoonegaase sisaldavatele statsionaarsetele tuletõrjesüsteemidele (ELT L 333, 19.12.2007, lk 4– 5), ja Euroopa Komisjoni määruses (EÜ) nr 1516/2007, millega kehtestatakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 842/2006 standarditud lekkekontrolli nõuded teatavaid fluoritud kasvuhoonegaase sisaldavatele statsionaarsetele jahutus- ja kliimaseadmetele ning soojuspumpadele (ELT L 335, 20.12.2007, lk 10–12), kehtestatud fluoritud kasvuhoonegaase sisaldavate toodete, seadmete ja süsteemide lekke vältimise, lekkekontrolli tegemise ja lekke piiramise nõuete rikkumise eest kui selle on toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot. Seega sätestab
lg 2 vastutuse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 517/2014 kehtestatud fluoritud kasvuhoonegaase sisaldavate seadmete ja süsteemide lekkekontrolli tegemise nõuete rikkumise eest. Lekkekontrolli tegemise nõuded tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 517/2014 (edaspidi EL määrus 517/2014) artiklist 4. Art 4 lg 1 järgi käitaja, kes töötab seadmetega, mis sisaldavad viis või enam CO2-ekvivalenttonni fluoritud kasvuhoonegaase, mida kasutatakse mujal kui vahtudes, tagab seadmete lekkekontrolli. Sama artikli 3. lõige sätestab lekkekontrolli tegemise sageduse:
lg 3 ja 4 järgi „fluoritud kasvuhoonegaaside, neid aineid sisaldava või nendel ainetel põhineva toote, seadme või süsteemi omanik on fluoritud kasvuhoonegaaside, neid aineid sisaldava või nendel ainetel põhineva toote, seadme või süsteemi käitleja. Fluoritud kasvuhoonegaaside, neid aineid sisaldava või nendel ainetel põhineva toote, seadme või süsteemi käitleja on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 517/2014 nimetatud käitaja kohustuste eest vastutav isik.“ Seega sätestab
lg 3, et vaidlusaluste tööstuslike jahutusseadmete käitajaks tuleb pidada seadme omanikku ning sama paragrahvi 4. lõige sätestab otsesõnu, et EL määruse nr 517/2014 nimetatud käitaja kohustuste eest vastutab omanik, mitte valdaja. Kaebuse esitaja ei ole seadmete omanik. Seetõttu ei saa tema olla ka nende seadmete käitlemisega seotud väärtegude toimepanijaks. Kohus ei nõustu kohtuvälise menetleja argumentatsiooniga, et Eesti siseriiklik õigus on Euroopa Liidu õigusega vastuolus ning seetõttu tuleks siseriiklik õigus jätta kohaldamata. Kohus ei näe vastuolu seetõttu, et EL määrus nr 517/2014 näeb ette võimaluse liikmesriigile otsustada, et käitleja kohustuste eest vastutab teatud tingimustel seadme omanik. Kui Eesti seadusandja on seda otsustusõigust kasutanud, on ta seda teinud Euroopa Liidu õiguse alusel ning selle otsustusõiguse kasutamist ei saa pidada Euroopa õigusega vastuolus olevaks. Kohtuväline menetleja on esile toonud, et EL määruse nr 517/2014 annab liikmesriigile vastava otsustusõiguse juhul, kui esinevad eritingimused. Antud juhul ei tulene ei seadusest ega seaduseelnõu seletuskirjast, millised need eritingimused on. Kohtu hinnangul ei piisa ainuüksi sellest, et eelnõu seletuskirjas ei ole lahti kirjutatud, millised need eritingimused on, et pidada seadust Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevaks. Kohtu hinnangul on see küsimus pigem seadusloome kvaliteedi küsimus. Kohus mõistab kohtuvälise menetleja muret, siseriikliku seadusega ei saa tekitada olukorda, kus olukorras, kus seadme omanik pole registrisse kantud või on ise likvideeritud, puuduks vastutus – Euroopa Liit on seadnud mh eesmärgiks tõhusa, proportsionaalse ja hoiatava karistuspoliitika rakendamise. Kuid ka seda probleemi peab kohus seadusloome kvaliteedi küsimuseks. Näiteks on seadusandja sätestanud õhusõidukite puhul, kui omanikku ei ole tuvastatud, et õhusõiduki valdajat tuleks lugeda käitajaks (
Iseenesest saaks seadusandja analoogiliselt lahendada ka käesoleva probleemi. Kohus ei pea aga võimalikuks hakata käesoleva süüteomenetluse raames parandama seadusandja vigu (kohus eeldab, et seadusandja eesmärgiks ei olnud jätta analoogilistes situatsioonides vastutus reguleerimata). Selles osas nõustub kohus kaitsja argumentatsiooniga, et karistusõiguses tuleb lähtuda määratletuspõhimõttest, s.o lähtuda tuleb vaid sellest, mis karistusseaduses selgesõnaliselt kirjas on. Kohus näeb ka EL määruse eesmärki laiemalt kui pelgalt karistusõiguslikus plaanis – EL määruse eesmärk on tagada, et ei kasutataks seadmeid, mis põhjustavad kliimamuutust, mis omakorda on ohtlikud inimestele et mitte öelda inimkonnale. Iseenesest peab kohus lubamatuks kui kellegi poolt kasutatakse kõrge ohuteguriga seadmeid, mille lekkekontrolli ei ole teostatud. Samas juhib kohus tähelepanu, et karistusõiguslik sekkumine seda olukorda terviklikult ei lahenda – ainuüksi karistus ei muuda seadet lekkekindlaks ja ohutuks, lekkekontroll tuleb endiselt ära teha. Selle eesmärgi saavutamine väljub karistusõiguse raamidest (sest karistusõiguse mehhanism on vaid rahatrahv) ning tuleb lahendada muus menetluses. Käesoleval juhul saab kohtuväline menetleja otsustada, kas esinevad muud (näiteks haldusmenetluslikud) meetmed olukorra lahendamiseks, lekkekontrolli teostamise võimatusel (näiteks omaniku puudumise tõttu) tuleks analüüsida millised on selliste seadmete kasutamise jätkamise lubatavus. Kohus leiab, et EL määruse mõtte kohaselt peaksid ka need meetmed olema eesmärgipärased ja tõhusad. Väärteo kontekstis märgib kohus, et kaebuse esitaja käitumises puuduvad
S § 24 lg 1 mõttes erilist isikutunnust, s.o teo toimepanija peab olema seadmete omanik. Kaebuse esitaja ei ole viidatud seadmete omanik. Kohus leiab, et kaebuse esitaja käitumises puuduvad
lg 2 sätestatud väärteo objektivise koosseisu tunnused.
lg 2 kohaselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 517/2014 kohaste fluoritud kasvuhoonegaaside kasutamise nõuete rikkumise eest kui selle on toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot. Kohtuväline menetleja heidab otsuses ette, et kaebuse esitaja juhatuse liige N.Y pole registreerinud kaebuse esitaja kasutuses olevate jahutusseadmete kasutusvalduse üleminekut FOKA registris. Kaitsja märgib, et antud sätte kohaselt karistatakse seadmete kasutamise nõuete rikkumist, mitte registreerimiskohustuse täitmata jätmist. Kohus nõustub kaitsjaga. EL määruse 517/2014 art 2 p 9 järgi on kasutamine „fluoritud kasvuhoonegaaside kasutamine toodete ja seadmete tootmisel, korduvtäitmisel ning nendel hooldus- ja teenindustööde tegemisel või muudes käesolevas määruses osutatud protsessides“. Seega on seadme kasutamine nimetatud määruse mõttes tegevus seadme tootmisel, korduvtäitmisel, hooldus- või teenindustööde tegemisel või muudes sellistes protsessides. Registritoimingud FOKA registris kohtu hinnangul seadme kasutamise mõiste alla viidatud määruse mõttes ei mahu. Seetõttu ei saa ka selle eest kaebuse esitajat kasutada. Kaebuse esitaja käitumises puuduvad
Kohus leiab, et antud väärteoasi tuleb VTMS § 29 lg 1 p 1 järgi lõpetada väärteotunnuste puudumisel. Kaebuse esitaja palub hüvitada talle kaitsja tasu summas 3140 eurot (ilma käibemaksuta) 15,7 tunni eest tunnihinnaga 200 eurot. VTMS § 23 järgi väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lõike 1 punktides 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kohus leiab, et menetlusalusel isikul on õigus kaitsja tasu hüvitamisele. Kaitsja tasu mõistliku suuruse tuvastamiseks võtab kohus aluseks Riigikohtu lahendi nr 4-18-5765/24, mille kohaselt kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kas kaitsja ühe tööühiku hind on mõistliku suurusega. Kohus peab kohtuvälises menetluses tehtud toiminguid põhjendatuks ja vajalikuks. Käesolevas väärteoasjas on õigussuhted tavapärasest keerukamad, kuna puudutavad nii spetsiifilist valdkonda kui Euroopa Liidu õigusakte. Kohus peab põhjendatuks, et asja materjalidega tutvumiseks ja kaebuse koostamiseks kulus kaitsjal kokku 9,2 tundi ning istungi- ja sellele järgnevale kirjalikule menetlusele täiendavalt 6,5 tundi. Kaitsja tunnitasu vastab turusituatsioonile. Kohus mõistab välja kaitsja tasu summas 3140 eurot (ilma käibemaksuta). Kuna tühistatava otsuse tegi riigiasutus, mitte kohalik omavalitsus, tuleb kaitsja tasu kaebuse esitajale hüvitada riigi vahenditest. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.