Obsah (8)

§ 638§ 637§ 405§ 232§ 162§ 639§ 168§ 150

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Maris Kuurberg, Kaija Piirmets Määruse tegemise aeg ja koht 24. oktoober 2024. a, Tallinn Kohtuasja number 2-23-112529 Kohtuasi R

) § 162 lg-t 4, sest hagi esitamine oli põhjendatud eelkõige kostja enda käitumisest. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 5. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab üksmeelselt, et kooskõlas

§ 638

lg-ga 1 tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

§ 637

lg 1 p 6 ja lg 2¹ alusel keelduda ning kaebus

§ 638lg 10 järgi selle esitajale tagastada.

6. Tsiviilasja hinna järgi on tegemist lihtmenetlusega

§ 405

lg 1 tähenduses.

§ 637

lg 2¹ sätestab, et sama seadustiku § 405 lg-s 1 nimetatud asjas võetakse apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus edasikaebamiseks luba ei andnud. 7. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine

§ 637lg-s 2¹ sätestatud aluseid kaebuse menetlusse võtmiseks.

Asjas tehtud otsus, millega jäeti hagi rahuldamata, ei ole maakohtu poolt selgelt ebaõigesti materiaalõiguse normi kohaldamise tagajärg. Maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigelt hinnanud tõendeid. Asjaolu, et apellant otsusega ei nõustu, ei anna vastupidise järeldamiseks alust. Kaebuse väited ei anna alust muuta otsust. Põhjendamatu on ka hageja etteheide, et maakohus ei teinud tagaseljaotsust. 4 2-23-112529 Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (vt ka RKTKm 03.05.2017, 3-2-121-17 p 16). 8. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei toonud esile ega tõendanud, et laenuandja kogus vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajaliku teabe ja hindas kostja krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Maakohus ei eksinud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele hinnangut andes tõendite hindamise reeglite vastu ega jätnud arvestamata hageja esile toodud asjaolusid, mis võiksid mõjutada vaidluse lahendamise tulemust. Kohus peab omal algatusel kontrollima lepingu kehtivust ja analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust. Seda tuleb maakohtul teha ka juhul, kui tarbijast kostja ei vasta hagiavaldusele. Kohus hindas

§ 232lg 1 kohaselt kõiki esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.

Asja materjalidest ei nähtunud, et laenuandja oleks laenuotsuse tegemisel palunud kostjal esitada pangakonto väljavõtte ning teostanud selle analüüsi. Kohtupraktikas on peetud pangakonto väljavõtte nõudmist minimaalseks nõudeks, mida laenuvõtja krediidivõime hindamiseks tuleb teha (vt ka TlnRnKm 06.02.2024, 2-23-130993 p-d 4.2, 11.1 ja 11.3). 8.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja registritest saadavaid andmeid, kuna need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Põhjendamatu on hageja etteheide, et maakohus ei selgitanud ega kohustanud täiendavalt hagejat esitama kontoväljavõtet. Maakohus juhtis sellele 13.12.2023 määruses hageja tähelepanu ja kohustas hagejat 10.01.2024 määrusega esitama tõendid. Kostja suhtes oli põhjaliku krediidivõimelisuse analüüsi teostamine ka ebatõenäoline arvestades, et laenuandja tegi laenuotsuse samal päeval laenutaotluse saamisega (vt ka TlnRnKm 16.05.2024, 2-23-144128 p 12). 8.
2. Hageja pidi seega antud juhul järeldama, et kostja krediidivõime kontroll on ebapiisav, millega rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet.
3. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Sellises olukorras peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause järgi tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Laenuandja ja hageja pole seda teinud. Hageja ei esitanud ka apellatsioonkaebuses ümberarvestust. Hageja heidab põhjendamatult maakohtule ette, et kohus ei selgitanud hagejale intressimäära ümberarvestuse esitamist. Maakohus juhtis hageja tähelepanu seonduvalt tagasimaksete uuesti määramisega 13.12.2023 määruses.
4. Kuna laenumaksed sai lugeda üksnes põhiosa makseteks ja võlgnevust tekkinud ei olnud, siis ei saanud laenuandja lepingut 27.02.2023 üles öelda. Kuna hagis esitatud asjaolude kohaselt sõlmisid laenuandja ja kostja laenulepingu, mille kohaselt tuli laen tagastada 36 kuu jooksul hiljemalt 10.11.2024, ei ole ka tänaseks laenulepingust tulenev laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas veel möödunud ning laenu põhiosa ei ole muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses.
5. Kuna laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis olukorras, kus hageja ei ole toonud esile, et laenuandja oleks VÕS § 403 4 lg 7 kohaselt määranud nõuetele vastavalt uuesti tagasimaksed ja need kostjale teatavaks teinud, ei saanud maakohus hageja nõuet ja 5 2-23-112529 hagis esile toodud asjaolusid arvestades hagi osaliselt rahuldada ning seda ei saaks teha ka ringkonnakohus (vt ka TlnRnKm 16.05.2024, 2-23-144128 p 13).
6. Ringkonnakohus leiab, et osas, milles hageja vaidlustab maakohtu menetluskulude kindlaksmääramist, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda

§ 637lg 1 p 6 alusel.

Ringkonnakohus ei võta

§ 637

lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui selles toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et kaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele kaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks. Hageja ei ole ühtegi argumenti kostja menetluskulude puudumise kohta esitanud. Hagejalt kostja kasuks väljamõistetavate menetluskulude puudumist vaidlustab hageja üksnes sellega, et ta vaidlustab maakohtu otsuse. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole eksinud, kui leidis, et kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad, mida hagejalt välja mõista. Kohus ei ole menetluskulude kindlaksmääramise osas eksinud ning apellatsioonkaebusest ei tulene maakohtule vastavas osas etteheiteid (vt ka TlnRKm 27.03.2024, 2-23-140058 p 10). 13. Ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist

§ 637

lg 2¹ alusel põhjendama pikemalt, kui et määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus sel juhul maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise kohustus ei oleks kooskõlas menetlus-ökonoomiaga (vt RKTKm 10.04.2019, 2-17-13363 p 15). 14. Ringkonnakohtul ei oleks alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Hageja ei toonud välja erandlikke asjaolusid, mis võimaldaksid

§ 162lg 4 järgi jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Maakohus jättis

§ 162lg 1 alusel õigesti menetluskulud hageja kanda (vt ka Tln

RnKm 16.05.2024, 2-23-144128 p 16). 15. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus kaebuse menetlusse võtmiseks. Kolleegium lähtub kaebuse menetlusse võtmist kaaludes

§-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluse põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel tsiviilasja hinnaga võrreldes ülemääraseid menetluskulusid. 16.

§ 639

lg 1 ja

§ 168

lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda. Kuivõrd käesoleval juhul keeldub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest enne selle kostjale vastamiseks edastamist, siis ei saanud kostjal apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid. Seetõttu määrab ringkonnakohus, et kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. 16.1. Hagejal on õigus esitada taotlus kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamiseks

§ 150

lg 1 p 2 alusel pärast käesoleva määruse jõustumist, kui hageja tasus kaebuselt riigilõivu. Taotluses tuleb märkida, kellele ja millisele arveldusarvele lõiv tagastada.

§ 150

lg 6 6 2-23-112529 kohaselt lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. 17. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta

§ 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastaspoolele kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente kohus ei tagasta. Kohtumäärus tuleb

§ 638

lg 8 järgi apellandile kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele.

§ 638lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole kohtule esitatud.

18.

§ 638lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Piirmets 7