lg-st 1, mis sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.
järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt
lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust. Krediidiandja on menetluses vaidlustamata asjaoludel täitnud lepingujärgse põhikohustuse ning laenu välja maksnud. Vastavalt laenulepingu üldtingimuste punktile 3.
2 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks laenu väljastamise ajal oli seega 3 * 20,09% = 60,27%. Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli 49% aastas (dtl 24), mis ei ületanud laenu väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära.
4 lg 1 järgi on krediidiandja enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama.
4 lg 6 kohaselt võib vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1,
4 lg 13).
lg 1 kohaselt on krediidiandja või krediidivahendaja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud andma tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale.
lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ning hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandjal on kohustus koguda ja hinnata teavet. Enne tarbijale laenu andmist tuleb välja selgitada tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, varasemate maksekohustuste täitmine ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, samuti ülalpeetavate arv (
lg 2 koosmõjus krediidiandjate- ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 pdega 1-7). Hageja selgitustest ja tõenditest nähtub, et krediidiandja ei teinud enne laenu väljastamist kindlaks laenusaaja väljaminekute, majapidamiskulutuste ega finantskohustuste suurust. Samuti märgib kohus, et kostjalt ei küsitud pangakonto väljavõtet. KAVS § 50 lg 4 kohaselt tuleb tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta kontrollida võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõtte alusel, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Maksehäirete puudumine ei ole selle sätte tähenduses piisav muu teave. Maksehäirete puudumine, elamisloa ega kinnisvara olemasolu ei näita tarbija väljaminekute suurust. Üldjuhul tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Hageja ei ole toonud esile, mis oli „muu kogutud teave“ KAVS § 50 lg 4 tähenduses, mis võimaldas krediidiandjal teha objektiivseid järeldusi tarbija kohustuste suuruse kohta. Üksnes kostja märgitud hinnang enda majapidamiskulude suuruse kohta ei ole piisav, kuivõrd kostja ei pruukinud aru saada, mida selle all mõeldud on. Ei nähtu, et oleks kontrollitud infot kostja muude kohustuste kohta. Seega pole võimalik järeldada, et isiku varaline seisund ja krediidivõime oleks kindlaks tehtud. Eelnimetatu ei sõltu igakuise tagasimakse suurusest ega isiku sissetuleku suurusest. Ka suurema sissetulekuga isiku jaoks võib 5 väiksem kuumakse olla isiku maksevõimet ületav, kui isikul on kõik muud kohustused kokku igakuiselt suuremad kui tema sissetulek. Seda aga välja selgitatud ega kontrollitud pole. Kohus rõhutab, et käesoleval juhul ei saagi kindlaks teha, mis isiku maksevõime oli, sest selle kohta andmeid ei kogutud ja kogutud andmeid ei kontrollitud. Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus
lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll
lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on
lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3). Praegusel juhul seda ei tehtud. 18. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on
4 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. 19. Riigikohus on lahendis 2-21-13098 selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem
§-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam. 20. Kostja on saanud laenulepinguga laenu 2000 eurot, kuid 29.07.2024 hageja selgituse kohaselt on kostjale tehtud laenu väljamakse 1900 eurot. Kostja tagasimakseid teinud ei ole ja hageja palub kostjalt välja mõista tagastamata põhiosa summa 2000 eurot. Kuna laenu väljamaksmisel arvestati laenusummast maha lepingutasu 100 eurot, oli väljamakstav summa selle võrra väiksem, st 1900 eurot (dtl 24). Eelnev tähendab ühtlasi, et lepingu ülesütlemine krediidiandja poolt 29.09.2022 avaldusega toimus kehtivalt, kuna kostja oli sellel kuupäeval tagasimaksetega viivituses. Kohus mõistab
lg 1 alusel kostjalt välja kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud laenu summas 1900 eurot. Kohus selgitab, et kuivõrd hageja on saanud laenusumma 2000 eurot väljamaksmisel kostjalt lepingutasu 100 eurot, st kostjale maksti välja 1900 eurot ja kohus on tuvastanud, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise kohustust ning ei ole õigustatud lepingutasu saama, siis tuleb tasutud 100 eurot arvestada tasutuks põhivõla katteks ja hageja on õigustatud tagasi saama põhinõudena 1900 eurot. 21. Hageja nõuab kostjalt intressi tasumist lepingu nr xxxx alusel alates 1.osamaksest 15.07.2022 kuni 15.09.2022 summas 195,55 eurot. Pooled on kokku leppinud intressimääras 35,37% aastas. 6 Kuna kohus tuvastas eespool, et laenuleping on kostjaga sõlmitud vastutustundliku laenamise kohustust rikkudes, tuleb lepingule kohaldada
⁴ lg-st 7 tulenevalt
§-s 94 sätestatud intressimäära, mis kuni 31.12.2022 oli 0% aastas. Seega tuleb hageja intressinõue jätta rahuldamata.
Eelnevast tulenevalt mõistab kohus kostjalt välja sissenõutavaks muutunud viivise summas 72,49 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus osaliselt ka hageja taotluse mõista kostjalt välja viivised alates 03.03.2023 kuni põhinõude täitmiseni ning mõistab viivise välja
24. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagiavaldus rahuldamisele osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 1900 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 72,49 eurot ja alates 03.03.2023 viivis arvestatuna põhivõlgnevuselt (1900 eurolt)
MS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS §163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt põhivõlgnevuse, sissenõutavaks muutunud viivise ja edasiulatuva viivise osas ning ülejäänud osas jättis kohus hagi rahuldamata. Seega jäävad hageja menetluskulud kostja kanda 68% ulatuses ja kostja menetluskulud 32% ulatuses hageja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.