Obsah (9)

§ 402§ 1§ 406§ 4034§ 416§ 4062§ 94§ 113§ 403

act OÜ (endise ärinimega OK Incure OÜ) hagi J.M vastu põhivõla 993 euro 28 sendi, intressi, viivise ja sissenõudmiskulude saamiseks Tsiviilasja hind 1324 eurot 73 senti Menetlusosalised ja nende esind

§ 402lg 1 mõttes.

Esialgne võlausaldaja oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes võimaldas krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (

§ 1lg 5).

Tarbijakrediidilepingute puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (

§ 406

), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ 4034p-d 1 ja 2 ning lg 2).

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (

§ 416lg-d 1 ja 2).

7.

§ 4062

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 59,84% aastas. Hageja on hagi p-s 3 selgitanud, et see on arvestatud eeldusel, et kogu krediidilimiit võetakse kasutusse viivimata ja täies mahus ühe väljamaksega ning makstakse tagasi võrdsetes osamaksetes 12 kuu jooksul, intressimäär on 47,16% ja igakuine kontohaldustasu 0 eurot. Lepingu sõlmimise ajal (

1. mail 2021) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 20,09% (kolmekordne määr seega 60,27%). Seega ei ületa lepingute järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
2. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale

§ 4034lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 4034

lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: · tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); · tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena 3 (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); · tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); · tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu

1. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-2113098, p 18).
2. Kostja on vastuses hagile asunud seisukohale, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on hagi p-des 11-14 selgitanud, et kostja on märkis laenutaotluses (dtl 74 – 75) oma sissetulekuks 1500 eurot (tööandja xxxxxxxxxx) ja kohustusteks 850 eurot. Kostjal ei olnud aktiivseid maksehäireid. Kostja taotletud tingimustele vastava krediidi väljastamiseks ei näinud Credit24 krediidireeglid ette vajadust pangakonto väljavõtte küsimiseks. Taotletud laenusumma oli vaid 1000 eurot ning 60 kuu pikkuse laenuperioodi kohta kujunes igakuise tagasimakse suuruseks suhteliselt väike summa (44 eurot 39 senti).
3. Seega nähtub hagist, et esialgne võlausaldaja ei ole kostjalt pangakonto väljavõtteid nõudnud. Kohtupraktikas on aga leitud, et hageja peab esile tooma ja tõendama, et laenuandja nõudis laenusaajalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pikka ajavahemiku kohta (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
4. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-10661, p 55). Piisav ei ole üksnes laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest nähtuvad ka muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
5. juuli 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-22-147994, p 12.1). Ka siis, kui laenusaaja sissetulek kajastub riiklikes andmekogudes ning krediidiinfo ja krediidiregistri andmetel maksehäired ei ole, tuleb laenuandjal koguda laenusaaja pangakonto väljavõte. Muuhulgas võimaldaks pangakonto väljavõte teha kindlaks, kas laenusaaja esitatud andmed oma kohutuste kohta on usaldusväärsed (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
6. oktoobri 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-21-15813, p 11.2). Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et hageja tõendanud, et kostja (tarbija) kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hageja on tuginenud üksnes kostja enda esitatud laenutaotlusele ning asjaolule, et lepingu sõlmimise ajal puudusid kostjal aktiivseid maksehäired. Viimase asjaolu tõendamiseks ei ole kohtule tõendeid esitatud ja kohus ei saa seda ka kontrollida. Esitatud tõenditest ei selgu kostja tegelike sissetulekute kindlakstegemine. Kohtul esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt võib järeldada, et esialgne võlausaldaja on kostja väidete pinnalt pigem eeldanud tema krediidivõimelisust ning ei ole tegelikkuses kontrollinud esitatud andmete õigsust. Ka kostja ise on selgitanud, et ta oli sattunud raskustesse ning võttis laene varasemate võlgnevuste katteks. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
7. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus 4 kokkuleppelise intressi osas ning

§ 4034

lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

§ 94

lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei saa

§ 4034

lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

1. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18134930, p 10).
2. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslik tasu laenu kasutamise eest. Leping oli sõlmitud
3. mail 2021 ning esialgne võlausaldaja ütles lepingu üles
4. märtsil
5. Kuni
6. novembrini 2022 oli kostja teinud tagasimakseid summas 671 eurot 06 senti, millest esialgne võlausaldaja on arvestanud põhiosa katteks 86 eurot 72 senti, intressi katteks 579 eurot 32 senti, viivise katteks 0,02 eurot ja teenustasu katteks 5 eurot (vt hagi p 7). Lepingus on kokkulepitud intressimääraks 47,16% aastas.

§ 4034

lg-st 7 tulenevalt saab hageja intressi

§-s 94 sätestatud määras. Kuni

1. detsembrini 2022 (k.a) oli intressimäär 0% ning alates
2. jaanuarist 2023 on intressimäär 2,5% aastas. Seega oli esialgne võlausaldaja intressinõue kuni
3. novembrini 2022 (ajani, mil kostja tegi tagasimakseid) 0 eurot. Samuti ei võlgnenud kostja esialgsele võlausaldajale muid tasusid (teenustasu) ega ka viivist. Kohtu hinnangul tuleb kõik kostja tasutud tagasimaksed arvestada põhiosa katteks. Seega on hageja põhivõla suuruseks 408 eurot 94 senti (1080 – 671,06).
4. Alates
5. novembrist 2022 kuni
6. detsembrini 2022 on hageja intressinõue 0 eurot. Hageja saab nõuda intressi perioodi
7. jaanuar 2023 kuni
8. märts 2023 eest ning seda tagastamata põhiosalt (408 eurolt 94 sendilt). Hageja intressinõue on 1 eurot 79 senti (siinkohal kasutas kohus intressikalkulaatorit).
9. Viivise kohta märgib kohus järgmist.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Lepingu tingimuste kohaselt võrdub viivisemäär intressimääraga.

§ 403

4 lg 7 järgi kohaldub praegusel juhul

§-s 94 sätestatud intressimäär. Kohtu hinnangul ei ole vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas olukord, kus lepingus kokku lepitud seadusjärgset viivisemäära ületav viivisemäär jääks kehtima. Seega tuleb kohtu hinnangul kohaldada seadusjärgset viivisemäära, mitte lepingujärgset viivisemäära (praegusel juhul 47,16% aastas). Eelneva tõttu on viivis põhivõlalt alates

1. märtsist 2023 (ülesütlemisele järgnevast päevast) kuni
2. juulini 2023 (hagi esitamiseni) 14 eurot 17 senti (siinkohal kasutas kohus viivisekalkulaatorit).
3. Lisaks nõuab hageja kostjalt 35 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmist. Hageja on lähtunud 993 euro 28 suurusest põhivõlgnevust ning märkinud, et saab nõuda kostjalt 5 maksimaalselt 40 eurot. Kohus on aga eelnevalt leidnud, et hageja põhinõue on 408 eurot 94 senti.

1132 lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Hageja on tuginenud sellele, et on saatnud kostjale mitmeid kirju (

1. märtsil 2023,
2. märtsil 2023,
3. märtsil 2023,
4. aprillil 2023 ja
5. aprillil 2023). Kohtule on vastavad kirjad ka esitatud (dtl 66 – 73). Seega peab kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 25 eurot (15 + 5 + 5).
6. Eelneva tõttu tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja 449 eurot 90 senti (s.o põhinõue 408 eurot 94 senti + intress 1 euro 79 senti + sissenõutavaks muutunud viivis 14 eurot 17 senti + sissenõudmiskulud 25 eurot). Kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude 584 euro 34 sendi ulatuses (993,28 – 408,94), intressinõude 140 euro 66 sendi ulatuses (142,45 – 1,79), viivisenõue 139 euro 83 sendi ulatuses (154 – 14,17) ja sissenõudmiskulude nõude 10 euro ulatuses (35 – 25).
7. Arvestades hagi rahuldamise ulatusest (hageja nõuded olid kokku 1324 eurot 73 senti ja kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 449 eurot 90 senti, seega rahuldab kohus hagi ca 34% ulatuses, jääb TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskuludest 34% kostja ja 66% hageja kanda.
8. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud 280 euro suurune riigilõiv. Kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ja seega on tegemist põhjendatud kuludega. Kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja menetluskulud 95 eurot 20 senti (280 x 0,34). Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (95 eurolt 20 sendilt)

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Karina Kukkes kohtunik 6