Obsah (21)

§ 405§ 176§ 138§ 172§ 177§ 657§ 173§ 174§ 651§ 652§ 238§ 637§ 178§ 376§ 654§ 230§ 162§ 2§ 484§ 175§ 171

KOHTUOTSUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 03.07.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-22-114328 Kohtua

§ 405

lg 1 p 1 järgi menetles kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kuna tegemist oli varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületanud summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Sellise hagi menetlemisel võib menetlustoiminguid protokollida üksnes ulatuses, milles kohus peab seda vajalikuks, ja välistada protokollile vastuväidete esitamise õiguse.

§ 405lg 1 p 7 järgi võib kohus loobuda kohtuistungist.

Kohus on seisukohal, et kostja taotlus 12.02.2024 kohtuistungi protokolli parandamiseks on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus ei pidanud asjas kohtuistungit, vaid kuulas menetlusosalised ära, kuna kostja avaldas soovi suuliseks menetluseks. Ärakuulamise protokollis kajastas kohus poolte seisukohti piisava täpsusega ja vajalikus ulatuses ning välistas protokollile vastuväidete esitamise õiguse.

1. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja määras kindlaks hageja menetluskulud, mille mõistis kostjalt hageja kasuks välja. Hageja taotletud menetluskuludeks olid riigilõiv 100 eurot, menetluskulu maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot ja lepingulise esindaja õigusabikulud 732,83 eurot. Hagejat esindas EFTA Legal OÜ, lepinguliste esindajate töötasu oli kuni
2. a sügiseni 96 eurot/tund ja sealt edasi 110 eurot/tund. 5 2-22-114328 19.
3. Esiteks ei nõustunud maakohus kostjaga, et hageja menetluskulude nimekiri on esitatud

§ 176lg 1 sätestatud tähtaega rikkudes.

Kohus ei pidanud selles asjas kohtuistungit, vaid kuulas pooled ära ja andis pärast seda tähtaja menetluskulude nimekirjade ja vastuväidete esitamiseks. Maakohus tuvastas, et Q.H on esitanud asjas volikirja 27.03.2023, mistõttu ei ole alust jätta menetluskulusid välja mõistmata. 19.2. Maakohus leidis, et riigilõiv hagi esitamisel 100 eurot on hagejale vältimatult põhjendatud ja vajalik menetluskulu

§ 138

lg 2 ja RLS § 59 lg 1 alusel, mis kuulub hagi rahuldamise tõttu kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Menetluskulu 20 eurot maksekäsu kiirmenetluses kuulub rahuldamisele

§ 172lg 9 alusel.

Kahe lepingulise esindaja õigusabikulud on põhjendatud seetõttu, et esindajad ei teinud menetlustoiminguid kahekesi koos, vaid kumbki on teinud menetlustoiminguid kordamööda ja ühekordselt. Hageja esindaja tunnihinda

1. a sügiseni 96 eurot/tund ja sealt edasi 110 eurot/tund, pidas kohus vastavaks kohtupraktikas aktsepteeritud määradele. 19.
2. Kohus võttis arvesse, et hageja on esitanud hagiavalduse pärast maksekäsu kiirmenetlust, seega olid nõude aluseks olevad asjaolud ja tõendid välja selgitatud, kogutud ja komplekteeritud. Kohus pidas menetlustoimingutele kulunud ajakulu põhjendatuks osaliselt. Maakohus pidas vajalikuks järgmist ajakulu: - hagiavalduse koostamine, lisade komplekteerimine, riigilõivu tasumisega seotud toimingud ning hagiavalduse koos lisadega esitamine maakohtule – 1 tund ja 30 minutit (lepingulise esindaja tasu 96 eurot/tund); - kostja esitatud kaja ning puuduste kõrvaldamisega tutvumine (menetlusõiguslik pool) – 15 min (96 eurot/tund); - hageja koostatud 27.03.2023 vastus/seisukoht kajale – 35 min (96 eurot/tund); - menetluse taastamise järel kostja esitatud kaja sisulise poole seisukoht, lisade komplekteerimine, kohtule esitamine 17.05.2023 – 2 tundi (96 eurot/tund); - 12.02.2024 toimunud ärakuulamiseks ettevalmistumine – 15 minutit (110 eurot/tund); - 12.02.2024 toimunud ärakuulamisest osavõtt – 30 minutit (110 eurot/tund); - 12.02.2024 menetluskulude nimekirja esitamine – 10 minutit (110 eurot/tund). 19.
3. Maakohus pidas põhjendatuks õigusabi osutamist 310,10 euro ulatuses ning määras hageja menetluskulude suuruseks kokku 430,10 eurot (100+20+310,10). Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskuludelt välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni (

§ 177lg 4).

Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada, jätta hagiavaldus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Koos apellatsioonkaebusega esitas kostja uued tõendid (Siseministeeriumi vastus teabenõudele koos lisadega; protokolli parandused). Samuti taotles kostja maakohtu 12.02.2024 istungiprotokolli muutmist.
2. Kostja leiab, et maakohus on põhjendamatult piiranud tema õigust esitada apellatsioonkaebus. Samuti leiab kostja, et maakohus tegi otsuse muudetud hagiavalduse alusel, milleks tema nõusolekut ei andnud. Kostja peab hagi muutmiseks seda, et hageja esitas kohtule hagiavaldusega koos tüüptingimused, mis ei kehtinud parkimistrahvi tegemise ajal, ning täpsustas neid 17.05.2023 menetlusdokumendis.
3. Maakohus on kohaldanud liiklusseadust valikuliselt ning jätnud kohaldamata LS § 72 lg
4. Kostja pidi selle sätte kohaselt säilitama kasutajate andmeid kuue kuu vältel, kuid nõue on 6 2-22-114328 kostjale esitatud sellest tähtajast palju hiljem. Sellises olukorras ei olnud kohtul õigust jagada tõendamiskoormist hea usu põhimõtte alusel ümber. Hageja oleks saanud ja pidanud kohe nõudma leppetrahvi, kui ta nägi, et see on tasumata. Kostja ei saa tõendada negatiivset asjaolu ehk seda, et ta ei saanud leppetrahvinõuet kätte. Kuna hageja venitas trahvi sissenõudmisega, on hageja käitunud hea usu põhimõtte vastaselt.
5. Maakohus on vääralt kohaldanud VÕS § 113² lg 2 p 1 ning jätnud kohaldamata VÕS § 113² lg
6. Otsusest ei ole aru saada, milliseid kulusid maakohus 10 euro sisse luges, kas päringuid Transpordiametile ja rahvastikuregistrile ja/või tähitud kirja saatmist. Mittevajalikke kulutusi ei pea kostja kinni maksma. Hagejale on antud juurdepääs rahvastikuregistri andmetele ja Maanteeameti peetavale liiklusregistrile. Kohtul puudusid tõendid tegelikult kantud sissenõudmiskulude kohta ning need ei pruukinud ületada 5 eurot (postikulu). Selline tarbija kahjuks tehtud otsus on tühine.
7. Maakohus on mõistnud menetluskulud välja seadusliku aluseta ning põhjendamata ulatuses. Kui asi vaadatakse läbi kohtuistungil, siis tuleb menetluskulude nimekiri esitada enne kohtuvaidlusi (

§ 176lg 1).

Hageja esitas oma menetluskulude nimekirja pärast 12.02.2024 istungit, st pärast seaduses sätestatud tähtaega. Maakohus on alusetult välja mõistnud maksekäsu kiirmenetluse kulude eest 20 eurot ning vääralt viidanud, et hageja lepingulise esindaja Q.H volikiri on 27.03.2023 menetlusdokumendis. Esindusõiguseta tehtud kulusid ei saa välja mõista. Q.H on hageja enda töötaja. Samuti puudub hagejal kui igapäevaselt parkimisteenust osutaval ettevõttel vajadus lepingulise esindaja kasutamiseks. Hageja vastus

1. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Samuti palus hageja jätta apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda, määrata kindlaks hageja menetluskulud 687,50 euro ulatuses ning jätta need kostja kanda.
2. Hageja vaidles vastu kostja esitatud uute tõendite vastuvõtmisele ning protokolli parandamise taotlusele.
3. Hageja selgitas, et ei ole maakohtu menetluses hagi muutnud. Kostja ei ole asjaomast vastuväidet maakohtu menetluses ka esitanud.
4. Maakohus on õigesti jätnud kohaldamata LS § 72 lg 2, kuna see ei ole asjakohane ega kohaldatav eraõigussuhetes praegusega analoogsetes vaidlustes.
5. Maakohus ei ole kohaldanud hea usu põhimõtet kitsendavalt, vaid kostja ei ole oma vastuväiteid tõendanud.
6. Maakohus on õigesti kohaldanud VÕS § 113² lg 2 p
7. Hageja on nõudnud kostjalt sissenõudmiskulu alla seaduses ettenähtud määra (15 euro asemel 10 eurot) ning selle väljamõistmine on põhjendatud. Kuna kostja ei vaielnud sissenõudmiskulule maakohtus vastu ega nõudnud selle vähendamist, siis ei saa ta seda teha ka ringkonnakohtus.
8. Kostja vastuväited menetluskulude väljamõistmisele on alusetud. Hageja poolt menetluse lõpus ühtse kulunimekirja esitamine ei venitanud menetlust (3-2-1-107-13, p 13). Hageja lepingulise esindaja Q.H volikiri oli 27.03.2023 seisukoha juures. Tegemist oli lepingulise esindajaga. Hageja menetluskulude taotlus oli selge ja kohus on seda kontrollinud. Kostja rahvastikuregistrisse kantud andmete töötlemisel andmekaitsenõuete võimalik rikkumine ei puutu asjasse. 7 2-22-114328
9. Hageja esitas vastusega koos ka menetluskulude nimekirja (lepingulise esindaja kulu 4,5 tunni eest kokku 687,50 eurot). RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta

§ 657lg 1 p 1 alusel rahuldamata.

Ringkonnakohus jaotab apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (

§ 173

lg 1) ning määrab need rahaliselt kindlaks (

§ 174lg 3).

1. Kuna hageja vaidlustas maakohtu 23.02.2024 otsuse tervikuna, siis kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust kogu ulatuses (

§ 651lg 1).

2. Ringkonnakohus lahendab järgnevalt kostja menetluslikud taotlused (

1. i)ja vastab kostja väidetele menetlusõiguse rikkumise kohta maakohtu poolt (ii); seejärel vastab kohus kostja apellatsioonkaebuse etteheidetele hagi rahuldamise (iii) ja menetluskulude kindlaksmääramise kohta (iv). Lõpetuseks jagab kolleegium ringkonnakohtus kantud menetluskulud ja määrab need kindlaks. (
2. i)Menetluslike taotluste lahendamine 3. Esiteks lahendab ringkonnakohus kostja menetluslikud taotlused. Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega uued tõendid ning omapoolsed parandused maakohtu 12.02.2024 protokollile. Hageja vaidles taotluste rahuldamisele vastu. 4. Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega Siseministeeriumi 27.03.2024 vastuse kostja teabenõudele, millele on lisatud Siseministeeriumi 17.12.2020 ja 04.10.2023 haldusaktid nr IT-22089 ja IT-28174. Kostja soovib nendega tõendada, et hageja ei ole tema kohta rahvastikuregistrisse päringuid teinud, mis hageja väitel tõendab seda, et ta ei ole parkinud hageja opereeritaval alal. Samuti soovib kostja tõendada Siseministeeriumi kirjale lisatud 17.12.2020 dokumendiga, et hagejal oli endal juurdepääs rahvastikuregistrile ja Maanteeameti liiklusregistrile, samuti, et kostja on rikkunud tema andmete töötlemise nõudeid nende edastamisega kolmandale isikule. 04.10.2023 dokument tõendab, et Q.H on hageja töötaja. Ringkonnakohus jätab need tõendid vastu võtmata. 4.1. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et üldjuhul võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud (

§ 652

lg 1 p 1), kuna sisuliselt on ringkonnakohtu ülesanne kontrollida apellatsioonimenetluses, kas hageja maakohtule esitatud asjaolude alusel oli võimalik hageja nõuet rahuldada ning kas kostja esitatud vastuväited võisid tingida (ka osalise) hagi rahuldamata jätmise.

§ 652

lg 1 p 2 järgi saab ringkonnakohus võtta arvesse uusi faktilisi asjaolusid niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid

§ 652

lg-tes 3 ja 4 ette nähtud juhtudel.

§ 652

lg 3 p 1 alusel saab ringkonnakohus uusi tõendeid hinnata vaid siis, kui tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta.

§ 652

lg 3 p 2 alusel saab ringkonnakohus uusi tõendeid hinnata ka siis, kui tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus.

§ 652

lg 4 kohaselt peab tõendi lubatavust pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu 8 2-22-114328 nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. 4.2. Käesoleval juhul ei ole kostja selgitanud, miks ta ei saanud asjaomaseid tõendeid esitada maakohtu menetluses. Siseministeeriumilt oleks asjaomase teabe saanud küsida ka maakohtu menetluse ajal, kuna tegemist ei ole uue teabega. Siseministeeriumi 27.03.2024 vastusele lisatud Siseministeeriumi 17.12.2020 ja 04.10.2023 haldusaktid olid olemas maakohtu menetluse ajal. Seega puudub seaduslik alus uute tõendite vastuvõtmiseks (

§ 652lg 3 p 2).

Lisaks märgib ringkonnakohus, et Siseministeeriumi 27.03.2024 kirjast nähtub, et hageja ei ole kostja kohta päringuid teinud 01.01.2023–25.03.

1. Käesolevas asjas saatis hageja kostjale meeldetuletuskirja 04.05.2019 parkimistrahvi kohta 19.05.2021 (dtl 50, 119, 120), st Siseministeerium ei käsitle oma kirjas asjassepuutuvat perioodi. Samuti ei saa see kiri (päringute tegemise kohta) kuidagi tõendada kostja väidet, et ta ei parkinud hageja opereeritaval alal 04.05.
2. Seega oleks see tõend ka asjakohatu (

§ 238lg 1).

1. Teiseks taotles kostja uuesti maakohtu 12.02.2024 istungiprotokolli parandamist, esitades uuesti ka oma parandusettepanekud. Maakohus lahendas asjaomase taotluse vaidlustatud 23.02.2024 otsuses, jättes taotluse rahuldamata. 5.
2. Esiteks jätab kohus protokolli täpsustamise ja muutmise taotluse vastu võtmata, kuna see on 21.02.2024 juba esitatud maakohtule ning on toimikus olemas (dtl 155–156). 5.
3. Teiseks jätab ringkonnakohus taotluse rahuldamata, kuna maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus on käesoleva asja lahendanud lihtmenetluse asjana (

§ 405

). Maakohus on selgitanud, et on menetlusosaliste õiguste tagamiseks kuulanud menetlusosalised ära, kuid ei ole selleks kohtuistungit korraldanud (

§ 405lg 2).

Toimikust nähtub, et kutsed on saadetud „avalikule ärakuulamisele“ ning et menetlusosalistel ei ole õigust taotleda protokolli parandamist (dtl 130, 131). Lihtmenetluse korras hagi menetlemisel võib kohus protokollida menetlustoiminguid ulatuses, milles ta peab seda vajalikuks, ning välistada protokollile vastuväidete esitamise õiguse (

§ 405p 1).

Maakohus on lähtunud neist normidest ning välistanud protokollile vastuväidete esitamise õiguse. Ringkonnakohus leiab, et maakohtul oli õigus protokollida ärakuulamist sellises ulatuses nagu maakohus vajalikuks pidas. Ringkonnakohus leiab, et kostja väidetud eksitused protokollis ei ole toonud kaasa kostja õiguste rikkumist. Ärakuulamise protokoll on ühel lehel (dtl 154) ega sisalda midagi sellist, mida pooled ei oleks oma kirjalikes menetlusdokumentides väitnud. Maakohus ei ole otsust tehes tuginenud ärakuulamise protokollile, seega ei saanud ka hüpoteetilised vead protokollis tuua kaasa kostja õiguste rikkumist. (ii) Menetlusõiguslikud selgitused 6. Ringkonnakohus kordab esmalt vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väitele, et tema edasikaebeõigust on põhjendamatult piiratud, et tegemist oli lihtmenetluse asjaga, mistõttu oli maakohtul õigus mitte anda edasikaebamiseks luba ning maakohtu otsus ei ole seetõttu ebaseaduslik. 6.1.

§ 405

lg 1 esimese lause alates 01.01.2022 kehtiva redaktsiooni järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on 9 2-22-114328 varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole (lihtmenetlus). Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja põhinõudena 40 eurot (leppetrahvi võlgnevus 30 eurot ja sissenõudekulu 10 eurot) ning menetluskulud ja menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Seega on tegemist lihtmenetluse asjaga

§ 405lg 1 mõttes.

Maakohus on asja ka lihtmenetluse asjana menetlenud (dtl 57). Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

§ 637

lg 2¹ järgi menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus on oma otsuse resolutsioonis märkinud, et kohtuotsusele ei saa apellatsioonkaebust esitada, v.a

§ 637lg 2¹ sätestatud alustel.

Maakohtul oli õigus nii otsustada. 6.2. Kuigi maakohus ei andnud edasikaebamiseks luba, on ringkonnakohtul Riigikohtu praktika kohaselt siiski õigus võtta kaebus menetlusse (RKTKm 13.03.2012, 3-2-1-2-12, p 9). Käesoleval juhul oli ringkonnakohtul kohustus võtta apellatsioonkaebus vähemalt osaliselt menetlusse ka seetõttu, et kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses menetluskulude kindlaksmääramise ja temalt väljamõistmise. Riigikohus on selgitanud, et ringkonnakohus ei saa apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

§ 637

lg 2¹ alusel keelduda, kui korraga on täidetud kolm tingimust: - maakohus on lihtmenetluse asja otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse; - menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalise suuruse; - täidetud on

§ 178

lg-s 2 sätestatud eeldus ehk vaidlustatav menetluskulude summa ületab (käesoleval ajal) 280 eurot (vt nt RKTKm 25.09.2019, 2-17-8667, p 11.1; RKTKm 10.04.2019, 2-17-13363/52, p 18). 6.

1. Ringkonnakohus leidis käesolevas asjas, et menetlusökonoomia seisukohast on otstarbekam võtta kostja apellatsioonkaebus menetlusse tervikuna ning lahendada see tervikuna ühe otsusega.
2. Teiseks selgitab ringkonnakohus vastuseks kostja apellatsioonkaebuse etteheitele, et hageja ei muutnud maakohtus oma hagiavaldust selliselt, et selleks oleks vaja olnud kostja luba. 7.
3. Hageja esitas 29.08.2022 hagiavalduse, milles taotles, et kohus mõistaks kostjalt välja parkimistrahvi (leppetrahvi) võlgnevuse 30 eurot ja sissenõudekulu 10 eurot. Hageja tugines sellele, et kostja parkis tema kontrolli all olevas parklas 04.05.2019 ilma selle eest tasumata ning ei tasunud ka leppetrahvi (dtl 28–34). Hageja lisas hagiavaldusele muu hulgas asjaomase parkimisala (EP 31, Tuukri 2, Tallinn) parkimistingimused (dtl 43–44). 17.05.2023 seisukohas selgitas hageja, et esitas algselt ekslikult fotod parkimistingimustest, mis olid leppetrahvi väljastamise ajal kehtetud (dtl 104), ning lisas parkimistingimused, mis kehtisid leppetrahvi väljastamise ajal (dtl 112–116). Hageja selgitas, et vanemad parkimistingimused kehtisid 08.05.2013–29.05.2018, kuid igal juhul on parkimistingimuste p-s 1 väljendatud tahet sõlmida parkimisleping ning sõiduki parkimisel loetakse parkimisleping sõlmituks. Mõlemas tingimuses on välja toodud, et parkimise eest tuleb tasuda ning juhul, kui parkimise eest ei ole tasutud või rikutakse mõnda muud parkimistingimust, on parkimiskorraldajal õigus väljastada leppetrahv 30 eurot (dtl 104). 10 2-22-114328 7.
4. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et hageja ei ole hagi

§ 376tähenduses muutnud.

Hagi aluseks olnud faktiliste asjaolude kogum oli jätkuvalt sama kui algses hagiavalduses. 17.05.2023 hageja üksnes täpsustas, millised parkimistingimused kehtisid rikkumise ajal. Kostja nõusolekut sellise täpsustuse esitamiseks vaja ei ole. (iii) Kostja apellatsioonkaebus hagi rahuldamise peale 8. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust järeldada, et maakohus oleks vaidlust sisuliselt lahendades ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi või selgelt rikkunud menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ega korda maakohtu otsuse põhjendusi (

§ 654lg 6).

Ringkonnakohus vastab järgnevalt üksnes apellatsioonkaebuse väidetele.

1. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus oleks jätnud ebaõigesti kohaldamata LS § 72 lg 2, mille kohaselt, kui mootorsõiduki omanik annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, peab ta mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama seaduses loetletud andmed. Ringkonnakohus märgib, et LS § 72 lg 2 on avalik-õiguslik norm ning eraõiguslikes suhetes peaks sõiduki omanik säilitama sõiduki kasutaja andmeid oma õiguste kaitseks kauem, nt hagi võimaliku aegumise perioodi jooksul (vt nt TlnRnKo 08.10.2020, 2-19-123666, p 37 edasiste viidetega). Kuna omaniku vastu on võimalik nõudeid esitada kauem kui kuue kuu jooksul, siis kui omanik andmeid ei säilita, kannab tema seonduvat riski ja võimalikke negatiivseid tagajärgi (sh leppetrahvi maksmise kohustust).
2. Maakohus on õigesti viidanud väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt on tõendamiskoormis analoogsetes parkimistrahvi asjades ümber jagatud. Kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (

§ 230

lg 1 esimene lause) ja lepinguga seotud asjaoludele peaks tuginema hageja, on auto juhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine kostja kui auto vastutava kasutaja kontrolli all ja hagejal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada. Seetõttu tuleb tõendamiskoormis hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada ning auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda kostjat, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik (nt RKTKo 25.01.2017, 3-2-1-68-16, p 31; RKTKo 26.01.2017, 3-2-1-82-16, p 24). Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et nimetatud lahendid puudutavad vaid sõidukite teisaldamist. Riigikohus on neis lahendites väljendanud erinevaid põhimõttelisi seisukohti, sh selle kohta, keda tuleb lugeda auto juhiks analoogsetes parkimistrahvi/leppetrahvi asjades. Kostja viidatud 23.03.2016 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16 (p 11) on Riigikohus märkinud, et LS § 72 lg 3 kohaselt laienevad vastutavale kasutajale LS § 72 lg-s 2 sätestatud kohustused seoses tema kasutuses oleva mootorsõidukiga. See ei tähenda aga, et Riigikohus oleks öelnud, et kasutaja tõendamiskoormis kohtumenetluses lõppeks kuue kuu möödudes.

1. Eeltoodu kõrvalejätmiseks ei piisa kostja väitest, et hageja oleks võinud nõude esitada varem. Hageja pani trahvinõude kostja auto kojamehe vahele samal päeval, kui kostja parkimistingimusi rikkus, st leppetrahv väljastati 04.05.2019 ning see tuli tasuda hiljemalt 18.05.2019, misjärel muutus leppetrahv sissenõutavaks. Aegumine algas 19.05.2019 ning lõppes 18.05.2022 (TsÜS § 146 lg 1). Hagiavaldus esitati kohtule 22.04.2022 ehk enne nõude aegumist. Lisaks on hageja saatnud kostjale 19.05.2021 meeldetuletuskirja (dtl 50, 119, 120). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagejale ei saa ette heita kohtusse pöördumist pärast LS § 72 lg-s 2 sätestatud 6-kuulise tähtaja möödumist. Hea usuga ei ole vastuolus nõude esitamine aegumistähtaja jooksul. 11 2-22-114328
2. Maakohus on kohaselt tuvastanud järgmised asjaolud: kostja oli 04.05.2019 sõiduki numbrimärgiga XXXXXX kasutaja; asjaomane sõiduk oli 04.05.2019 kell 10.40 pargitud EP opereeritavale alale Tuukri 2, Tallinn, tsoon EP 31; kostja oli parkimisega aktsepteerinud hageja parkimistingimusi, mis olid paigaldatud sissesõitude juurde, st millest kostja oli teadlik; kostja ei olnud leppetrahvi tegemise ajal (st kell 10.40) parkimise eest tasunud, mistõttu paigutas hageja kostja sõiduki esiklaasi kojamehe alla parkimistrahvi kviitungi; trahv on siiani maksmata. Ringkonnakohus nõustub, et maakohus on need asjaolud õigesti tuvastanud ning kostja apellatsioonkaebuse väited neid ümber ei lükka. Kuna maakohus on piisava põhjalikkusega, sh viidetega Riigikohtu praktikale, selgitanud, et sellises olukorras on kostja andnud nõustumuse hageja tingimustele ja kohustunud neid täitma, ei korda ringkonnakohus maakohtu põhjendusi (

§ 654lg 6).

Lõppastmes on maakohus asunud õigesti seisukohale, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 30 eurot leppetrahvi parkimistingimuste rikkumise eest.

1. Ringkonnakohus ei nõustu ka kostja väitega selle kohta, et maakohus on vääralt kohaldanud VÕS § 113² lg 2 p 1 ning jätnud kohaldamata VÕS § 113² lg
2. Kostja on väitnud, et otsusest ei saa aru, millised kulud luges maakohus 10 euro sisse – kas päringuid Transpordiametile ja rahvastikuregistrile ja/või tähitud kirja saatmise. Seejuures väidab kostja, et hagejal oli juurdepääs rahvastikuregistri andmetele ja Maanteeameti peetavale liiklusregistrile, mistõttu ei ole tõendatud, et sissenõudmiskulusid on sellises ulatuses kantud. Kostja leiab, et selline tarbija kahjuks tehtud otsus on tühine.
3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et rahuldada tuli ka hageja sissenõudmiskulude nõue 10 eurot. Hageja on tõendanud, et ta saatis kostjale 19.05.2021 meeldetuletuskirja rahvastikuregistrist saadud aadressile, samuti on hageja saanud Transpordiametist kostja kui sõiduki omaniku/vastutava kasutaja andmed. Meeldetuletuskirjas on märgitud, et leppetrahvi nõue on 30 eurot ja sõiduki omaniku/vastutava kasutaja selgitamisega seonduvad kulud on 10 eurot (dtl 50). Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist põhjendatud kuluga. Esiteks ei oleks sissenõudmiskulu tekkinud, kui kostja oleks oma kohustuse nõuetele vastavalt õigeaegselt täitnud. Teiseks oli ka meeldetuletuskirja saatmine kostja huvides, kuna sellele reageerimine oleks võimaldanud kostjal kulusid kokku hoida, st säästnud teda kohtukuludest. Kuna kostja ka meeldetuletuskirja järgselt võlgnevust ei tasunud, siis on põhjendatud sissenõudekulu kostjalt välja mõista. VÕS § 113² lg 2 p 1 järgi võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Kuigi VÕS § 113² lg 2 p 1 alusel võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist kuni 15 eurot, st võib välja mõista ka väiksema summa, siis on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tunnustatud 15 euro väljamõistmist olukorras, kus asjaomane nõue koosneb päringutest riigiasutustele ja meeldetuletuskirjast (vt nt HMKo 09.12.2022, 2-22-129149, p 22; HMKo 15.12.2022, 2-22122867, p 71; PMKo 23.02.2023, 2-22-123600, p 18). Käesoleval juhul on hageja nõudnud kostjalt kuluna 10 eurot, mis on seotud Transpordiametile ja rahvastikuregistrile saadetud päringutega ning kostja postiaadressile kirjaliku nõudekirja saatmisega. Seega on hageja ise juba vähendanud võimalikku nõuet. Ringkonnakohus leiab, et leppetrahvi täiendav vähendamine ei oleks põhjendatud.
4. Sissenõudmiskulu ilma seda euro täpsusega kontrollimata väljamõistmist toetab asjaomase sätte kehtestamise eesmärk. Võlaõigusseaduse, tarbijakaitseseaduse ning 12 2-22-114328 õppetoetuste ja õppelaenuseaduse muutmise seaduse (786 SE) eelnõu seletuskirjas on ühelt poolt märgitud, et eelnõuga loodavas §-s 113² sätestatakse konkreetsed ülempiirid tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude suurusele, et kaitsta seeläbi makseviivitusse jäänud tarbijat ebamõistlikult kõrgete sissenõudmiskulude eest, mis võiksid tema makseraskusi ja majanduslikult keerulist olukorda veelgi süvendada. Teisalt peaks regulatsiooni täpsustamine hõlbustama kohute ja järelevalveasutuste tööd, kuna tulevikus peaksid nad kontrollima konkreetsetest summalistest ülempiiridest kinnipidamist, mitte hindama sissenõudmiskulude mõistlikkust, mis on määratlemata õigusmõiste ning millele hinnangu andmine on oluliselt keerulisem. (iv) Kostja apellatsioonkaebus menetluskulude kindlaksmääramise peale
5. Maakohus jättis

§ 162

lg 1 alusel hageja menetluskulud kostja kanda, määras hageja menetluskulud

§ 173lg 1 alusel kindlaks ja mõistis kostjalt välja 430,10 euro ulatuses.

Samuti mõistis maakohus kindlaksmääratud menetluskuludelt välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud menetluskulude kindlaksmääramise ja väljamõistmise. 35. Ringkonnakohus märgib esiteks, et menetluskulud on õigesti jäetud kostja kanda, kuna hagi rahuldati (

§ 162lg 1).

36. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme, kui arvestas hageja 12.02.2024 esitatud menetluskulude nimekirja ning määras selle alusel hageja põhjendatud kulud kindlaks. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et hageja menetluskulude nimekiri oli esitatud hilinemisega, kuna seda ei esitatud 12.02.2024 kohtuistungil enne kohtuvaidlusi (

§ 176lg 1).

36.

1. Maakohus on otsuses selgitanud, et käesolevas asjas ei peetud kohtuistungit, vaid tegemist oli lihtmenetluse asjas poolte ärakuulamisega. Vastuseks kostja väidetele, et ka hageja on pidanud istungit kohtuistungiks (kuna on nimetanud oma menetluskulude nimekirjas kohtuistungil osalemist) märgib ringkonnakohus, et see, kuidas pooled oma menetlusdokumentides kohtu toiminguid nimetavad, ei muuda kohtu ärakuulamist kohtuistungiks. 36.
2. Käesoleval juhul ei oma see ka sisulist tähtsust, kas tegemist oli kohtuistungiga või ärakuulamisega, kuna Riigikohus on seadust tõlgendades asunud seisukohale, et kõigi menetluskulude nimekirja esitamine ühes dokumendis pärast viimast istungit kohtu määratud tähtpäevaks on lubatud vaatamata sellele, et seadus näeb ette menetluskulude nimekirja mitmeastmelise esitamise. Riigikohus on oma seisukohta põhjendanud sellega, et

§ 2

kohaselt on tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Kõigi kulude kohta ühtse nimekirja esitamine aitab kaasa menetlusökonoomiale ja asja lahendamisele mõistliku aja jooksul. Ühtse kulunimekirja esitamine ei venita menetlust, sest kohus peab

§ 176

lg 1 teise lause järgi nagunii andma pooltele tähtaja viimasel kohtuistungil kantud kulude nimekirja esitamiseks (RKTKo 07.09.2016, 3-2-1-60-16, p 13). 36.

1. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti arvestanud hageja menetluskulude nimekirjaga. Kuna kostja on 21.02.2024 esitanud kohtule seisukoha hageja menetluskulude nimekirja kohta (mis saadeti esmalt ekslikult halduskohtule, kes edastas selle 22.02.2024 13 2-22-114328 maakohtule, dtl 157), siis ei ole kostja õigusi kuidagi rikutud. Maakohtu 23.02.2024 otsusest nähtub, et kohus on kostja vastuväited kätte saanud, st on saanud nendega arvestada, kuid ei ole nendega nõustunud. Menetluskulude nimekirja vastuvõtmine ei venitanud käesolevas asjas ka menetlust.
2. Ringkonnakohus leiab, et kostja vastuväited menetluskulude suuruse kindlaksmääramisele ei anna samuti alust maakohtu otsuse muutmiseks. 37.
3. Esiteks ei nõustu kohus kostja väitega, et hageja lepingulise esindaja Q.H ajakulu ei oleks tohtinud arvesse võtta, kuna ta on hageja töötaja. Maakohus on õigesti märkinud, et Q.H volikiri on esitatud koos 27.03.2023 menetlusdokumendiga. Volikirja kohaselt on Q.H EFTA Legal OÜ töötaja (dtl 96). Kuna hagejal on õigus kasutada kohtumenetluses lepingulist esindajat, siis on asjassepuutumatu kostja väide, et hagejal peaks endal asjaomane kompetents olemas olema. 37.
4. Mis puudutab kostja muid vastuväiteid menetluskulude suurusele, siis on need põhjendamatud. Maakohus on esiteks õigesti asunud seisukohale, et vältimatult vajalik menetluskulu on riigilõiv 100 eurot (

§ 138lg 2, RLS § 59 lg 1).

Samuti oli põhjendatud mõista kostjalt välja 20 eurot seoses maksekäsu kiirmenetlusega.

§ 484

² kohaselt määrab kohus maksekäsus 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks (vt ka dtl 8). Maksekäsu kiirmenetluse kulud arvatakse hagimenetluse kulude hulka (vt nt TlnRnKm 26.05.2023, 2-21131202, p 23). 37.3. Mis puudutab õigusabikulusid, siis ei ole maakohus oma diskretsiooni ületanud.

§ 175

lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 11; RKTKm 18.05.2010, 32-1-43-10, p 19). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et juristi tunnihind kuni

1. a sügiseni 96 eurot ja edasi 110 eurot (ilma käibemaksuta) vastab keskmisele turuhinnale. Hageja on oma 12.02.2024 menetluskulude nimekirjas erinevatele õigusabiga seotud toimingutele kulunud ajakulu piisava täpsusega esile toonud ning maakohus on hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotlust lahendades asjaomaseid kuluridu piisava põhjalikkusega hinnanud ning ajakulu osaliselt vähendanud, pidades kahe esindaja eraldi tehtud toiminguid (st mitte toimingute dubleerimist) vajalikuks kokku 5 tunni ja 15 minuti eest. Kokku on maakohus mõistnud kostjalt hageja õigusabikulude eest välja 310,10 eurot (taotletud 732,83 euro asemel). Hageja ei ole seda arvestust vaidlustanud. Kohus ei pea eraldi esile tooma ja hindama iga rida menetluskulude nimekirjas või kuludokumendis. Kohus peab eelkõige andma hinnangu lepingulise esindaja kulude suurusele tervikuna (vt ka RKTKm 17.04.2024, 2-17-124505 p 12).
2. Eeltoodust tulenevalt puudub alus apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ka osas, milles kostja vaidlustas menetluskulude kindlaksmääramise ja temalt väljamõistmise kokku 430,10 euro ulatuses. Menetluskulud ringkonnakohtus
3. Lähtudes sellest, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad ka apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda (

§ 171lg 1).

14 2-22-114328 1. Kuna maakohus määras vaidlustatud otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, teeb ringkonnakohus seda ka apellatsiooniastmes kantud kulude osas (

§ 174lg 3).

1. Hageja on apellatsioonkaebuse vastuses taotlenud lepingulise esindaja kulu hüvitamist 687,50 euro ulatuses. Hageja juristist lepingulise esindaja Z.M-i tunnitasu on 110 eurot (ilma käibemaksuta) (dtl 223). Menetluskulude nimekirjast nähtub, et hageja lepinguline esindaja on teinud apellatsiooniastmes järgmisi toiminguid kokku 6 h ja 15 minuti eest. - materjalide läbitöötamine – 1 h (110 eurot) - kohtuotsuse analüüs – 0,75 h (82,50 eurot) - apellatsioonkaebuse läbitöötamine ja õigusliku seisukoha kujundamine – 1 h (110 eurot) - vastuse koostamine apellatsioonkaebusele – 3,5 h (385 eurot)
2. Kostja vaidles hageja menetluskuludele vastu. 05.06.2024 seisukohas leidis kostja, et hageja lepinguliste esindajate kulud on tehtud õigusliku aluseta (viitas andmekaitselistele rikkumistele), samuti on need ebavajalikud (hageja oleks pidanud ennast ise esindama, kostja ei pea kandma esindaja vahetusest tulenevaid kulusid) ja põhjendamatud (ajakulu on üle paisutatud).
3. Ringkonnakohus leiab, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu 110 eurot on mõistlik ja põhjendatud. Kostja lepingulise esindaja toimingud (p 56) on samuti vajalikud ja põhjendatud, v.a materjalide läbitöötamine (1 h). Kostja ei pea hüvitama õigusabikulusid, mis tulenevad sellest, et hageja vahetas ringkonnakohtus esindajat ning uus esindaja pidi materjalidega algusest peale uuesti tutvuma. Samuti võtab ringkonnakohus ajakulu hindamisel arvesse, et tegemist on apellatsiooniastmega, st kõik materjalid on kogutud ning hageja kordab oma apellatsioonivastuses suuremas osas maakohtus esitatud seisukohti. Ringkonnakohus peab maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebuse analüüsi ning apellatsioonkaebusele vastuse koostamise mõistlikuks ajakuluks kokku 4,5 tundi. Ringkonnakohus leiab, et kostja väited andmekaitsega seotud rikkumiste kohta ei anna alust jätta menetluskulusid kindlaks määramata ja välja mõistmata.
4. Eeltoodust tulenevalt määrab ringkonnakohus kindlaks hageja apellatsiooniastme menetluskulud kokku 4,5 tunni eest, s.o 495 euro (ilma käibemaksuta) ulatuses, ning mõistab need kostjalt hageja kasuks välja.
5. Kostja taotluse kohaselt tuleb hagejal

§ 177

lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt 15