lg 1 p 1, 3 ja 4 alusel loetakse sidevahendi abil sõlmitud lepinguks lepingut eseme üleandmiseks või teenuse osutamiseks seda eset või teenust oma majandus- või kutsetegevuses pakkuva isiku (pakkuja) ja tarbija vahel, kui: •leping sõlmitakse pakkuja poolt selliste lepingute sõlmimiseks kasutatavas turustus- või teenindussüsteemis ja •pakkuja ja tarbija ei viibi lepingu sõlmimisel üheaegselt koos samas kohas ja •pakkumine ja tarbija tahteavaldus võtta endale lepingulised kohustused (tellimus) edastatakse sidevahendi abil. Käesolev tarbijakrediidileping on sõlmitud sidevahendi abil, mistõttu on kõik lepingu dokumendid, sh. poolte andmed jms., edastatud poolte vahel kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kuivõrd kostja kasutas krediidiandja teenuseid peaaegu 5 aasta jooksul (mida kostja ise tunnistab), siis antud olukorras on piisvalt selge, et poolte vahel leping oli ikkagi sõlmitud. Lepingu üldtingimuste punkt 3.
4 ega finantsinspektsiooni (edaspidi FI) soovituslik juhend ei kohusta krediidiandjat ilmtingimata nõudma potentsiaalselt laenusaajalt pangakonto väljavõtet. Nii seadus kui ka FI juhend näevad ette, et krediidivõimelisuse hindamiseks peab krediidiandja tegema mõistlike pingutusi ning toimima nõuetekohase hoolsusega. Laenu väljastamisel kehtisid vastutustundliku laenamise nõuete täitmiseks krediidiasutuses asjakohased sise-eeskirjad, millest F ka lähtus. KAVS § 44 lg 2 sätestab, et 4
lg 3 teine lause sätestab, et tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Finantsinspektsiooni juhend punkt 6.1 sätestab, et krediidi võtmise otsustab tarbija, kes hindab krediidiandja või - vahendaja poolt esitatud teabe ja hoiatuste põhjal krediiditoote ja krediiditingimuste sobivust oma isikliku krediidihuvi, -vajaduse ja finantsolukorraga ning vastutab krediidilepingu sõlmimisega kaasnevate tagajärgede eest. Kostja puhul tegu on täiskasvanu inimesega, kes lähtuvalt finantskirjaoskusest peab ise adekvaatselt hindama oma maksevõimelisust ning mõistma, et krediidi võtmine on vastutus ja kohustus, mida ta endale vabatahtlikult võtab.
) § 2 lg 1 sätestab, et võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Vastavalt
võib võlasuhe tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest.
lg 1 järgi leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.
lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Kohtu hinnangul on haginõude aluseks oleva lepingu puhul tegemist tarbijakrediidilepinguga
lg 1 mõttes.
lause kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm tähendab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 79 tulenevalt, et tehing peab olema tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ja sisaldama tehingu teinud isikute nimesid, kuid ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud.
lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni
§-s 404 või 405 sätestatud andmetest.
lg 2 sätestab, et
lõikes 2 või 2 3 sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Hagejal tuli TsMS § 230 lg 1 mõttes tõendada lepingu sõlmimist kostjaga. Hageja on lepingu sõlmimise osas esitanud järgmised tõendid: laenutaotlused (dtl 172-198); F laenulimiidi üldtingimused (dtl 199-207); hinnakiri (dtl 208); Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo teabelt (dtl 209-212). Euroopa Tarbijakrediidiinfo Standardinfo teabeleht, lepingu üldtingimused, hinnakiri, laenutaotlused ei kinnita selgelt kostja tahet 05.10.2026 krediidilepingu sõlmimiseks. tegemist on dokumentidega, mille koostamine ei eelda kostjapoolset tegevust. Seega
Hageja ei tõendanud laenulimiidi suurendamise lepingu sõlmimist. Krediidilimiidi suurendamise leping ega teabeleht pole kohtule esitatud. Võlaõigusseaduses reguleerivad tarbijakrediidilepingu tühisust erisätted.
lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui järgimata on jäetud
lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni
§-s 404 või 405 sätestatud andmetest.
lg 2 kohaselt
lõikes 2 või 2 3 sätestatud andmete puudumisel, ka vorminõude täitmata jätmisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Hagiavalduse kohaselt kostjale on lepingu kehtivuse ajal teostatud väljamakseid summas 6376 eurot (summa vastab laenutaotlustes esitatud andmetele, dtl 172-198). Kostja on krediidiandjale teostanud tagasimakseid krediidisumma katteks 3417,84 eurot ning peale lepingu lõppemist tasus veel hagejale 540 eurot ning hageja nõuab sellest tulenevalt kostjalt lepingu rikkumisest tingitult põhivõlgnevuse 2418,16 euro väljamõistmist (6376– 3417,84 - 540). Hagejal lasub tõendamiskoormus osas, mis puudutab hagejapoolset kohustuse täitmist ehk rahasumma (krediidi) kostja käsutusse andmist (
). Hagiavalduse p-s 12 ja hagi lisas 9 ja 10 toodud tabeli (dtl 219-224) ning arvete nr 390570, 398240, 405949, (dtl 213-215) alusel ei ole krediidiväljamaksed tõendatud. Kostja ei vaidlusta krediidi kättesaamist ja kasutamist. Kostja esitas laenukonto väljavõtte iseteeninduskeskkonnast mis kajastab andmed laenu väljamaksetest ja kostja tagasimaksetest (dtl 250-268). Andmed ühtivad hageja poolt esitatud tabelis „väljamaksed ja kostja tagasimaksed“ (dtl 219-224) esitatud andmetega. Krediidiandja on teinud kostjale väljamaksed järgmiselt: 17.10.2016 summas 996 eurot, 09.04.2017 summas 319 eurot, 14.07.2017 summas 330 eurot, 30.08.2017 summas 51 eurot, 16.09.2017 summas 52 eurot, 18.11.2017 summas 650 eurot, 22.11.2017 summas 100 eurot, 25.11.2017 summas 100 eurot, 16.12.2017 summas 137 eurot, 08.10.2018 summas 550 eurot, 18.10.2028 summas 250 eurot, 24.10.2018 summas 75 eurot, 13.11.2018 summas 350 eurot, 23.11.2028 summas 50 eurot, 26.11.2018 summas 180 eurot, 28.11.2018 summas 150 eurot, 13.12.2018 summas 550 eurot, 17.12.2018 summas 45 eurot, 31.12.2018 summas 100 eurot, 15.09.2019 summas 300 eurot, 19.02.2019 summas 100 eurot, 20.02.2019 summas 300 eurot, 04.04.2019 summas 38 eurot, 14.07.2019 summas 138 eurot, 16.10.2019 summas 238 eurot, 14.02.2020 summas 145 eurot, 09.05.2020 summas 82 eurot ehk kokku 6376 eurot. Kohus selgitab, et tarbijakrediidilepingu kirjaliku taasesitamist võimaldava vormi järgimata jätmine ei too praegusel juhul kaasa lepingu tühisust seetõttu, et
lg 2 alusel lugeda pooltevaheline 05.10.2016 krediidileping kehtivaks ehk sõlmituks ja kostja vastuväide allkirjastatud lepingu puudumisega seonduvalt ei ole siinkohal asjakohane. Kostja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mis õigustaks krediidi tagastamata jätmist. Eeltoodult on tõendatud, et kostja on hagejalt saanud krediiti kogusummas 6376 eurot. Kostja väidab, et tema on tasunud kogu krediidisumma
lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Nõude loovutamine loetakse
järgi võlgniku suhtes toimunuks, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, või kui uus võlausaldaja esitab endise võlausaldaja poolt nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi. Kohtupraktikas on leitud, et nõude loovutamiseks on piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse eeldusena seaduses sätestatud ei ole (vt RKTKo nr 3-2-1-149-13, p 27; RKTKo nr 3-2-1-62-07, p 12).
lg-d 1 ja 2 sätestavad vastuväited, mida võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu esitada (vt
ja § 171 lg 1 kohaldamise kohta ka RKTKo nr 3-2-1-35-05, p 17).
esimene lause ei välista võlgniku vastuväidet selle kohta, et nõude loovutamine ei ole kehtiv. Seega võib võlgnik
lg 2 alusel esitada ka need vastuväited, mis tulenevad nõude loovutamisest (RKTKo nr 3-2-1-35-05, p 17). Samuti võib võlgnik
kohaselt keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Hageja kui loovutusega nõude omandanud võlausaldaja ülesandeks on TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada, et ta on nõude omandanud loovutusega (RKTKo 3-2-1-74-15, p 18). Hageja on esitanud kostjale 18.03.2022 teate, millest nähtub, et krediidiandja on teavitanud kostjat nõuete loovutamisest hagejale (dtl 218). Hageja saatis ka kostjale 05.04.2022 teate F nõude omandamisest kostja vastu (dtl 217). Kohus selgitab, et kui võlgnik vajab oma õiguste kaitsmiseks tõendit, et talle on nõude loovutamisest teatatud, saab ta
ÜS § 78) või elektrooniliselt allkirjastatud (TsÜS 80 lg 1) teadet nõude loovutamise kohta. Seega annab seadus kostjale kaitsenormid, kui kostjal on põhjendatud kahtlus nõude loovutamise üle. Kostja ei ole varasemalt hagejale vastuväidet esitanud, samuti ei nähtu asjaoludest, et kostja oleks nõude loovutamise kohta tõendit nõudnud. Hagiavalduse ja hageja esitatud tõendi (dtl 225, laekumised hagejale) järgi peale nõude loovutamist tegi kostja hagejale makseid 540 eurot, millele kostja ei ole vastu vaielnud. Arvestades eelnevat, leiab kohus, et kostja tehes ülekandeid hagejale, on vaikimisi 7
lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kostja ei ole tühisusele tuginenud. Riigikohus on märkinud, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06 p 14, 3-2-1- 122-08 p 19). Krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel (
Lepingu sõlmimise ajal 05.10.2016 oli viimati Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 19,49%, seega peaks
Kohus möönab, et lepingujärgne krediidikulukuse määr 58,16 % on piiripealne, kuid ei ületa kolmekordset keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra. Eeltoodust tulenevalt ei ole 05.10.2016 leping tühine krediidikulukuse määra suuruse tõttu (
12.
lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet, st krediidiandja on kohustatud koguma teavet tarbija krediidivõimelisuse kohta ning hindama tarbija krediidivõimet. Laenuandja ja laenusaaja vahelises suhtes on vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisuks hinnata piisavalt laenusaaja krediidivõimekust, tagamaks, et laenu ei anta isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Krediidiandja peab krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 44 lg 2 ja lg 3 p 2 kohaselt kehtestama siseeeskirja, milles tuleb reguleerida krediidivõimelisuse hindamise metoodika ja selle rakendamise kord, sealhulgas teabe kogumise kord. Täpsemad nõuded sellele eeskirjale tulenevad KAVS §-st 49. Seejuures ei saa tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet kontrollima. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida 9 tarbija esitatud teavet, arvestades KAVS-is ja
-is sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Vastavalt
lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Kui krediidiandja ja tarbija lepivad kokku tarbija kasutusse võetava krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmises pärast tarbijakrediidilepingu sõlmimist, peab krediidiandja
lg 9 järgi ajakohastama tema käsutuses oleva teabe tarbija krediidivõimelisuse kohta ning hindama tarbija krediidivõimelisust iga kord enne krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmist.
lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks
4 lg 7 kohaselt on, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei 8
4 lg 6 vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd hageja ei ole vastava põhimõtte järgimise (so kostja krediidivõimelisuse hindamise) osas tõendeid esitanud. Kohus oma seisukoha selgitanud hagejale 05.09.2024 kohtunõudes. 9
lg 7, mille kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt üksnes
§-s 94 sätestatud määras intressi ning viivist
Muid tasusid (nt lepingutasu, haldustasu) tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, väljavõtutasu, ülekande tasu, kiire väljamakse tasu, meeldetuletuskirjade tasu). Laenulepingu kohaselt olid pooled 05.10.2016 kokku leppinud lepingu sõlmimisel intressmääraga 46,72% aastas, krediidikulukuse määraks oli 58,16% aastas.
§-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingute sõlmimise ajal 0%. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt nõuda intressi. Kostja ei võlgne tulenevalt
Lepingu alusel võimaldati kostjale krediiti summas 6376 eurot. Kostja on tagastanud krediiti kokku 8327,48 eurot, millest põhiosana on esialgne võlausaldaja ja hageja arvestanud 3417,84 eurot, ülejäänud tagasimaksed on arvestatud intressi ja kulude ( katteks (dtl 219-224 ja dtl 250268).
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.