← Eesti

1-19-4079/40

Obsah (9)§ 121§ 66§ 74§ 75§ 16§ 56§ 57§ 58§ 44

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse kuulutamise aeg ja koht 10. märts 2020.a, Tartu kohtumaja Kriminaalasja number 1-19-4079 Kohtunik Marju Persidskaja Sekretär Merili Riga Kr

§ 121lg 2 p 3 järgi üldmenetluses Prokurör Tatjana Tamm Süüdistatav X.

X., isikukood XXX; XXX kodanik; emakeel: XXX; XXX; elukoht: XXX; XXX; kriminaalkorras karistamata. Tõkendit kohaldatud ei ole. Kaitsja Anne Tammer RESOLUTSIOON Juhindudes Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 306, § 309 lg-st 3, § 311 ja § 313, kohus otsustas: 1. Süüdi tunnistada X. X.

§ 121

lg 2 p 3 järgi ning karistuseks mõista rahaline karistus 250 (kahesaja viiekümne) päevamäära (päevamäär 10 eurot) suuruses summas, s.o 2500 (kaks tuhat viissada) eurot.

§ 66lg 1, 3 alusel tuleb X.

X. tasuda rahaline karistus 2500 (kaks tuhat viissada) eurot ositi alates kohtuotsuse jõustumisest 12-ne kuu jooksul, tasudes esimese 11 kuu jooksul igakuiselt vähemalt 208,33 eurot ning

  1. kuul 208,37 eurot. Rahaline karistus tuleb tasuda kohtu poolt määratud tähtaja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank AS või EE502200221014193355 Swedbank AS või EE401700017002872300 Luminor Bank AS, märkides ära viitenumbri 99920400001091 ning selgituse “X. X., otsus nr 1-19-4079, rahaline karistus“.
  2. Jätta kannatanu H. K. taotlus – kohaldada tema isikuõiguste kaitseks X. X. suhtes lähenemiskeeldu – rahuldamata.
  3. Menetluskulu: KrMS § 180 lg 3 alusel jätta X. X. menetluskuludest pool, s.o ekspertiisi kulust 30,50 eurot, kaitsjatasust 89,40 eurot ja sundrahast 438 eurot riigi kanda. KrMS § 175 lg 1 p 3, 4, 9, § 179 lg 1 p 2, § 180 lg 1, § 189 lg 2 alusel mõista X. X. välja menetluskulu riigieelarvesse järgmiselt:    ekspertiisikulu 30,50 eurot; kaitsjatasu 89,40 eurot; sundraha 438 eurot. KrMS § 180 lg 3, § 313 lg 1 p 7, 12 alusel määrata, et X. X. on õigus tasumisele kuuluv menetluskulu kokku 557,90 (viissada viiskümmend seitse eurot ja üheksakümmend senti) eurot tasuda 12-ne kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, tasudes igakuiselt esimese 11 kuu vältel vähemalt 46,49 eurot ja viimasel
  4. kuul 46,51 eurot kuni menetluskulu täieliku tasumiseni. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulu tuleb tasuda kohtu poolt määratud tähtaja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank AS või EE502200221014193355 Swedbank AS või EE401700017002872300 Luminor Bank AS, märkides ära viitenumbri 99920700012667 ning selgituse “X. X., otsus nr 1-19-4079, menetluskulu“. Menetluskulu on võimalik vabatahtlikult tasuda kohtuotsuses määratud aja jooksul. Kui rahalised kohustused pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
  5. KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja juurde kriminaalasja juures pakendis nr 1 asuv CD-plaat salvestisega (H. K. poolt X. X. edastatud videoklipp) ja pakendis nr 2 asuv CD-plaat salvestisega (H. K. vestlus O. S.). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 7 (seitsme) päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist võib teatada ka elektrooniliselt. Apellatsioon esitatakse Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult 15 (viieteistkümne) päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsiooniteate esitamisel on kohtuotsus kättesaadav Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja kantseleis 14.04.2020.a alates kella 11.00-st. SÜÜDISTUS JA KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  6. X. X. süüdistatakse selles, et tema: 2

(19)- 17.08.2018 kella 23.00–24.00 vahel Tartu linnas XXX maja hoovis tõmbas jalgadest kinni võttes H. A. murule pikali, misjärel surus oma küünarvarre kannatanu kõrile. Seejärel tõstis oma käe kannatanu kõrilt ja ütles „tõmba siis üks kord hinge“, pärast mida surus käsivarre uuesti H. A. kõrile ning kägistas teda. Edasi X. X. tõstis hetkeks uuesti kannatanu kõrilt oma käsivarre, kuid asetas siis kohe taas kannatanu kõrile ning jätkas kägistamist. Sellise tegevusega põhjustas X. X. kannatanule H. A. füüsilist valu, hingamisraskuse ning kaela vasakule küljele hematoomi; - 03.11.2018 hilisõhtul kella 23.00–24.00 vahel Tartu linnas XXX korteris haaras ühe käega H. K. vasaku käe küünarvarrest kinni ja pigistas, põhjustades kannatanule füüsilist valu. Seejärel haaras X. X. kahe käega H. K. õlavartest kinni ja pigistas neid ning lükkas kinni hoides kannatanu vastu koridori seina. Edasi lasi X. X. kannatanul õlavartest oma käed lahti ja pani ühe oma käe kannatanule kõrile ning teise käe pani kannatanu nina ja suu ette, surudes nii, et H. K. ei saanud hingata. Sellise teo tagajärjel tundis H. K. füüsilist valu ning talle tekitati tervisekahjustus – mõlema käe õlavartel sisepindadel triipjad hematoomid. Sellega pani X. X. toime

§ 121

lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava teo, s.o teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud korduvalt. 2. Prokurör leidis kohtuvaidluses, et X. X. süü on tõendamist leidnud ja palus X. X. süüdi mõista

§ 121

lg 2 p 3 järgi ning karistada teda 3-aastase vangistusega, mis jätta

§ 74lg-te 1, 3 alusel 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata.

Lisaks

§ 75lg-s 1 sätestatud kontrollnõuete täitmisele palus prokurör panna X.

X.

§ 75lg 2 p-des 2, 7 ja 8 sätestatud lisakohustused.

Ühtlasi palus prokurör rahuldada kannatanu H. K. taotlus ning kohaldada VÕS § 1055 ja KrMS § 3101 alusel X. X. H. K. suhtes 3-aastast lähenemiskeeldu.

  1. Süüdistatav X. X. kinnitas, et süüdistuse sisu on talle arusaadav, aga ta ei tunnista ennast süüdi. Lisaks avaldas X. X. viimases sõnas, et kui kohus leiab, et ta on süüdi, palub ta kaaluda rahalist karistust, kuna ta XXX ja leida selle tasumiseks vajaliku viisi.
  2. Kaitsja asus kohtuvaidluses seisukohale, et X. X. etteheidetud esimeses episoodis seoses H. A. ei ole

§ 121koosseis täidetud, samuti ei ole tõendatuid X.

X. süü H. K. 03.11.2018 kehavigastuste tekitamises. Seega tuleks X. X. talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. KOHTU SEISUKOHT 5. Kohus hindab esmalt X. X. esitatud süüdistuse põhjendatust (I) 17.08.2018 H. A. kehalise väärkohtlemise episoodi osas (

  1. a)ja seejärel 03.11.2018 H. K. episoodi osas (b), mõistab X. X. karistuse (II), lahendab lähenemiskeelu kohaldamise taotluse (III), võtab seisukoha asitõendite osas (IV) ning seejärel otsustab menetluskulude hüvitamise (V). I (
  2. a)6. Vaidlust ei ole, et süüdistatav X. X. oli kannatanu H. A. pikaaegne sõber ning et enne menetletavat sündmust olid nende omavahelised suhted head. Seda on ütlustes kinnitanud nii süüdistatav kui ka kannatanu H. A. ning ka tunnistajad U. S. ja T. S. Samuti tuleb see välja tunnistaja O. S. ütlustest. Vaidlus puudub selleski, et X. X. etteheidetava H. A. kehalise 3

(19)väärkohtlemise ajal peale X. ja O. S. ning H. A. enam kedagi X. ja O. S. kodus aadressil XXX ei viibinud. Vaidlusalune pole ka H. A. poolt politseisse avalduse tegemise aeg: süüteoteate vormi kohaselt (I kd, tl 154) tegi kannatanu politseisse avalduse 09.11.
  2. Süüdistatav X. X. sõnul oli ta 17.08.2018 kodus ja tal olid külas kolm lähemat sõpra, s.o S. K. E., S. I. ja M. H. Õues oli ka tema XXX mõne sõbraga. XXX kodus ei olnud. Koosviibimisel tarvitasid nad sõpradega alkoholi. Ta oli alkoholijoobes, oli joonud Vana Tallinnat, šampust. Ta mäletab, et ühel hetkel nad lihtsalt ei tahtnud enam üksteist näha ja kõik läksid erinevatesse kohtadesse. Tüllimineku peamiseks põhjuseks oli ilmselt alkohol. Enne tema külaliste lahkumist lahkusid O. sõbrad. Ühel momendil ilmus H. tänavanurgalt. Ta mäletab, et ta oleks justkui ümber kukkunud ja järgmine pilt mälust on, kuidas talle vett näkku visati ja lohistati ta mõned meetrid eemale nende hoovi. Mäletab, kuidas H. ütles, kui ta silmad lahti tegi, et ta XXX on ikka üks paras sitakott, et on sellise XXX üles kasvatanud. See mõjus talle. Samuti mäletab, et H. kuidagi provotseeris teda, midagi et „Sa niikuinii ei jõua püsti tõusta ja mis sa mulle ikka teha saada“. Ta sai väga pahaseks. Kui H. talle seda ütles, oli ta pikali ja H. seisis. XXX seisis kõrval. Ta oli nii pahane, et leidis endas korraks jõu haarata H. jalgade ümbert ja ta pikali tõmmata. H. jäi seejärel selili pikali maha. Tema ise jäi kuidagi pikali H. kõrvale. Ilmselt oli ta tol momendil veel kuidagi külje peal. Ta tõmbas H. pikali, kuna H. solvas tema XXX. Ta tahtis H. selgeks teha, et tema XXX kohta nii ei öelda. Ta tõmbas H. pikali ja läks talle peale: rullus talle peale ja toetas enda käega H. rinnale rangluude juurde. Ta ronis H. peale, et esiteks tal oleks paremini näha ja et ta justkui hoiaks H. kinni. Ta ei tahtnud kindlasti kuidagi H. liiga teha sellega. Ta tahtis, et H. ei liigutaks ja saaks aru, et ta mõtleb seda tõsiselt. Ta tahtis H. lihtsalt hirmutada: tõsise näoga talle otsa vaadata ja öelda, et nii ei tohi teha, vähemalt mitte tema kuuldes ja ta lootis, et see mõjub H. H. ütles talle, et saab aru ja ta üritas maha tulla sealt. Ta üritas purjus inimesena ennast tõugata kuidagi üles, aga ta lihtsalt vajus uuesti H. peale tagasi ja ta vajus seekord H. kaela peale. Käsi liikuski kaela peale, kuna tal tasakaal puudus, ta ei kontrollinud ennast ja kukkus. Ta oli ülakehaga H. peal, käega toetas H. peale. Tollel õhtul ta tõesti ei saanud aru, et H. võib valus olla või et H. saab haiget. H. oli ilmselt šokeeritud, sest ei arvanud, et ta üldse oleks võimeline kuidagigi teist inimest puutuma. H. on tundnud teda väikesest peale ja ta teab, mis kasvatusega ta on. Ta ei saanud aru, et H. läheb pilt taskusse. O. kõrvaltvaatajana tundus, et asi läks hullemaks ja ta tuli ütles talle „X., rahune maha“. Tema ütles, et ta juba tulebki ära ja X. aitas ta sealt pealt ära ja tassis ta tuppa. Ta kuulis, et H. jooksis kuskile tänavanurka, kuskile ära. Tema ise seda ei näinud, ei mäleta, ei tea. Ta ei mäleta, et uurija oleks küsinud, millises asendis ta H. küünarvarrega kõrile surus. Uurija ei küsinud ka, miks see surve või surumine tekkis. Järgmisel hommikul kuulis ta O. käest täpsustavaid asjaolusid. Ta rääkis sellest H. toimunust ka M., kuid ta ei ole kordagi kasutanud vestluses sõna „kägistama“, et ta oleks teda kägistanud. See on inimese omalooming võib-olla kokkupandult sellest, mida tema rääkis.
  3. Süüdistatava X. X. ülekuulamise käigus avaldati antud episoodi osas tema 28.12.2018.a ülekuulamise protokollist üks lause tema ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks, kuna prokuröri hinnangul rääkis X. X. kohtuistungil seda, kuidas ta H. peal oli, mida oma kätega tegi, kuhu toetas ja surus, teisiti kui kohtueelses menetluses. Avaldatud lause oli „Vihastasin selle ütlemise peale ning haarasin H. jalgadest kinni ja tõmbasin ta maha muru peale ning surusin küünarvarrega H. kõri peale. Hoidsin kätt umbes 5 sekundit ja lasin lahti ning ilmselt tõesti võisin midagi sellist H. öelda, nagu ta ütles ning surusin veel küünarvarrega paar sekundit H. kõrile“. Süüdistatav avaldas seejärel, et ilmselt rääkis ta kohtueelses menetluses kiiremini ja kokkuvõtvamalt, õigem on ilmselgelt see, mis ta kohtuistungil on rääkinud, kuna ta on palju rohkem sellesse süvenenud, on seda läbi mõelnud ja seda XXX arutanud. Võimalik, et see, et ta hoidis kätt umbes 5 sekundit, vastab tõele. Seejärel ta vajus sinna peale ja hoidis paar sekundit 4
(19)enne, kui maha tuli.
  1. Sündmuse juures viibinud tunnistaja O. S. ütluste kohaselt oli sündmus vahemikus 16.18.08., kuna samal ajal toimus Pärnus Weekend festival ja Tartu oli päris tühi. Mingil hetkel tuli tänava algusest H. A., kes oli sinna kutsutud tänu X. ühele sõbrale M. H.. Kui X. sõber S. K. E. aitas X. vedada sissepoole aeda maja ette muru peale ja kuhugi ära läks, jäid ainult tema, X. ja H.. Nad üritasid X. üles äratada, kuna X. oli teadvusetu, sest magas. Tema tõi toast vett ja H. valas seda X. näkku, et teda üles äratada. See oli umbes südaöö paiku. Ta ei mäleta täpselt, kuidas see jutt sinnani arenes, kuid H. ütles, et kas XXX ka teab, milline sa oled ja X. ütles, et jah, teab küll ja siis H. olevat öelnud „Su XXX on ikka selline sitapea, kui ta on kasvatanud sellise joodiku üles“, mille peale X. läks närvi. H. väljendas end täpselt nii. Edasi hakkas H. X. ässitama „Mida sa mulle teha suudad, sa ei suuda isegi püsti tõusta?“, mille peale X. tõusis põlvili, võttis H. jalgadest kinni, ja tõmbas H. maha. H. vist ei saanud sellel hetkel aru, kui tõsine see olukord on, kuna H. ise naeris selle käigus. Tema kui pealtvaataja teadis, et nad on 10 aastat üksteist tundnud ja head sõbrad olnud ja lihtsalt vaatas ka, et H. naerab ja et ta hoiab end viisakalt tagasi. X. tõmbas H. pikali, H. jäi selili, ja läks talle kehaga peale ja surus talle käega rangluu peale. X. surus käsivarrega ja ütles „Enam minu perekonnast niimoodi ei räägi“. X. olid põlved maas, ta polnud H. peal ning üks X. käsi oli maas. X. ülakeha oli H. kohal, toetas H. peale. H. noogutas seepeale, et jah, ta ei räägi. X. üritas püsti tõusta, aga kuna ta ei olnud väga konditsioonis, vajus ta ühe käega H. kaela peale, mille peale tema läks lähemale, kükitas maha ja ütles „X., rahune maha nüüd“, mille peale X. keeraski ennast H. pealt maha. Selle „Rahune maha“ ütles ta, kuna vaatas, et X. käsi hakkab sinna kaela peale vajuma. Kui X. hakkas H. rangluu peale vajuma, ütles H. „X., mul on valus“. X. ütleski seepeale „Minu perekonnast enam nii ei räägi“. H. ütles korduvalt „jah“, X. lasigi lahti ja siis kukkus käega kaela peale. Ta ütleks, et selline rangluule vajumine toimus 2 korda. Kui tema ütles X. „Rahune maha“, siis X. oligi üritanud samal ajal maha tulla ja siis X. vist sai aru, et ta ei suuda püsti tulla ja keeras end H. pealt maha. X. ei kontrollinud oma keha, kuna oli päris palju joonud. See situatsioon võis H. hirmutav olla ja ta võis selle käigus haiget saada. H. jooksis aiast välja tänava lõppu ja kükitas maha. H. võis paar pisarat olla, ta oli endast väljas. X. seda, mis ta H. tegi, ei mäletanud, tema tuletas selle X. meelde, rääkis X. tema tegevusest. X. oli päris ehmunud.
  2. Kannatanu H. A. ütluste kohaselt jõudis ta 17.08.2018 X. elukohta XXX, Tartu vahetult enne südaööd. Maja juurde jõudes nägi ta X., kes rääkis telefoniga ja oli päris purjus. Peale X. olid väljas E. ja X. vend O.. Edasi võttis X. tal ümbert kinni ning sellele järgnes diskussioon ning mingil hetkel X. viskas keset autoteed pikali nii, et temaga ei saanud mitte mingit kontakti enam. E. ja O. vedasid ta hoovi, maja ette väiksele muruplatsile. E. mingi hetk lahkus ja tema jäi O. ja X. kahekesi X. eest hoolitsema: O. tõi X. vett ja tema ajas X. isegi näppe kurku, et ta oksendama saada. Ta mõtles, et X. on täiesti alkoholimürgituse saanud. Nad üritasid X. teadvusele saada. Mingi hetk tuli X. teadvusele, et temaga sai vestelda. Ta ütles mitmel korral, et kutsub nende XXX. X. ütles selle peale, et „XXX teab, et ma olen joodik“. Selleks ajaks oli ta päris pahane, kuna tal oli plaan sõpradega minna suve lõpu puhul peole ja siis see oli see, millega ta pidi tegelema. Ta ütles X. „Kui XXX teab, milline sa oled ja midagi ette ei võta, siis ta on imbetsill“. Ta tögas ka X., aga ta ei mäleta täpselt seda. Selle peale X. sai väga pahaseks ja tõmbas ta põlvedest pikali murule maha. Ta ei võtnud seda absoluutselt kui midagi ohtlikku tol hetkel, mõtles, et see on lihtsalt ähvardus, et X. ei teeks talle niimoodi haiget. Siis pani X. talle käe niimoodi kõrile, et ta ei saanud hingata. X. surus oma käsivart maa suunas ja lükkas vastu lõuga oma käe. Suu ette X. midagi ei pannud. Kui X. surus oma küünarvart talle kõrile, tuli talle hirm peale ja ta hakkas väga rabelema ja mingi aja möödudes X. vist sai aru, et tal hakkab pilt taskusse minema ja siis ta tõstis küünarvarre ära ja ütles „Hinga siis korraks“. Tema 5
(19)hinnangul X. sõnad „Hinga siis korraks“ väljendavad seda, et X. sai aru, mis ta tegi. X. lasi tal ühe korra hingata, siis kägistas edasi ja niimoodi korduvalt. Teisel korral, kui X. käsivarre tõstis, ta nuttis ja palus vabandust X. XXX pärast. Mingi hetk X. väsis ära ja tuli tema pealt ära ja siis ta jooksis aiast välja, aga ta jooksis ja nuttis läbisegi. See oli füüsiliselt ääretult valus, kui otse kõriplaadi peale suruda ja tegelikult oli X. kogu oma ülakeha raskusega tal rinna ja kõri peal. See oli õudne, ta oli täiesti šokis. Järgmisel päeval olid tal rangluudel sinikad, täppverevalumid kõril ja ta tegi neist pilti. EMO-s ta ei käinud. Ta saatis uurijale foto verevalumitest ja screenshoti vestlustest 27.11.
  1. Vestlustes on „L.“ L. P. ja „S t“ on M. H.
  2. Seega nähtub eelnevalt käsitletud X. X., tunnistaja O. S. ja kannatanu H. A. ütlustest, et üldjoontes on nende nägemus 17.08.2018 kella 23.00-24.00 vahel Tartus XXX maja hoovis, s.o X. ja O. X. elukohast toimunu osas üldjoontes sarnane. X. ja O. S. ning kannatanu poolt antud ütluste omavaheline erinevus seisneb ainult selles, et kui süüdistatav X. X. ja tunnistaja O. S. on seisukohal, et X. X. ei tahtnud H. haiget teha, vaid tema küünarvars sattus korduvalt kannatanu kõrile vaid seetõttu, et X. X. oli alkoholijoobe tõttu ebaadekvaatne, siis H. A. ütlustest nähtuvalt tegutses X. X. oma küünarvart tema kõrile pannes pigem tahtlikult ja eesmärgipäraselt.
  3. Siinkohal märgib kohus, et kohtu hinnangul tuleb X. X. ütlused selles osas, mis põhjusel ja kuidas tema küünarvars korduvalt kannatanu H. A. kõrile sattus, nende ebausaldusväärsuse tõttu tõendikogumist välja jätta. Kohus ei pea X. X. selgitusi, miks tema kohtuistungil antud ütlused selles osas on õiged ja kohtueelsel uurimisel antud ütlus mitte, piisavateks selleks, et jaatada tema poolt kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsust. Seda enam, et Riigikohus on varasemalt märkinud, et kohtupraktikas on välja kujunenud nõue, mille kohaselt on ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väike tõenäosus on argument ütluste evausaldusväärseks lugemise kasuks. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. 1 Kohtul puudub alus kahelda, et X. X. oli H. A. seotud sündmuse ajal joobeseisundis. Seda on kinnitanud eeltoodud ütlustes nii ta ise kui ka O. S. ja H. A.. Samas leiab kohus, et olukorras, kus X. X. ei oleks oma keha kontrollinud, nagu seda on väitnud nii O. kui ka X. X., oleks tõenäolisem, et kannatanu H. A. pealt maha tulles ei lange tema küünar- ja käsivars korduvalt kannatanule kõri peale, vaid erinevatesse kohtadesse (nt rindkerele, kannatanu kõrvale maha jne). Selline korduv X. X. küünar- ja käsivarre kannatanu kõrile langemise tõenäosus on kohtu hinnangul seetõttu (ülimalt) ebatõenäoline. Veelgi enam jääb kohtule, juhul kui tegemist oleks tõesti väga ebaõnnestunud juhusega, arusaamatuks, miks O. S. oleks pidanud X. X. selles olukorras, kus viimase käsi hakkas O. S. hinnangul kogemata kannatanule kaelale vajuma, hakkama kutsuma üles rahunemisele. Pigem viitab O. S. poolt X. X. rahustada püüdmine, et O. S. tajus, et X. X. on kannatanu H. A. suhtes agressiivne, mitte ei saanud toimunust aru selliselt, et X. X. vajub ebaõnnestunud maast püsti tõusmise katse käigus kannatanule peale. Seda enam, et kohtu hinnangul oli süüdistatav X. X. tekkinud konfliktis ilmselgelt agressiivsemaks pooleks, reageerides kannatanu sõnalisele pöördumisele, mis talle ei meeldinud, kannatanu murule maha tõmbamise ja talle peale ronimisega.
  4. Seda, et H. A. ütlused, et X. X. pani, surus oma küünar- ja käsivarrega korduvalt H. A. kõrile, on usaldusväärsed, on vastavalt Riigikohtu praktikale võimalik kontrollida ka läbi H. A. ütlusteväliste selgituste.2 Nimelt on kriminaalasjas tõendina esitatud ka kannatanu H. A. poolt 1 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.02.
  5. a otsus nr 3-1-1-109-15, p 111 6
(19)kasutajatele „L.“ ja „S t“ edastatud sõnumid (I kd, tl 156-166), milles H. A. on temaga toimunut kirjeldanud samamoodi, nagu ta kirjeldas seda kohtuistungil antud ütlustes: X. vihastas, väänas ta murule pikali ja küünarvarrega surus ta kõrile nii, et ta ei saanud hingata, tõstis siis korraks ja kägistas edasi. Siis ta juba nuttis ja kui lasi veel korraks hinge tõmmata, siis ta juba anus, et ta laseks tal minna ja ta vaatas, et mida sa nutad, sa ju saad praegu hingata. Lõpuks ta ikka lasi minna ja ta jooksis minema. Seega on kohus seisukohal, et tõendatud on, et X. X. surus sihilikult kannatanule käsi- ja küünarvart kaelale, mitte tema käsi- ja küünarvars ei vajunud kogemata kannatanule korduvalt kaelale.
  1. Menetlusseadustik ei sätesta tähtaega, millal tuleb kuriteoteade uurimisasutusele või prokuratuurile esitada. H. A. esitas politseisse avalduse vähem kui kolm kuud pärast sündmuse toimumist. Erinevalt kaitsjast on kohus seisukohal, et kuriteoteate esitamine vähem kui kolm kuud pärast sündmuse toimumist ei ole asjaoluks, mis annaks aluse kahelda kohtu poolt eelnevalt usaldusväärseks hinnatud kannatanu H. A. ütlustes.
  2. Kohtule on tõendina esitatud ka kannatanu H. A. poolt menetlejale edastatud foto tekitatud verevalumist (I kd, tl 155 pöördel) ning antud foto on ka kohtuliku uurimise käigus asjatundja J. T. ülekuulamise käigus viimasele arvamuse avaldamiseks esitatud. Asjatundja avaldas, et tema antud foto põhjal midagi öelda ei julgeks, kuna selle kvaliteet ei luba otsustada, kas siin kaela rangluu piirkonnas esineb vigastusi või mitte. Kohus nendib, et tõepoolest ei ole antud fotolt aru saada, kas kannatanul H. A. esineb rangluul mingeid vigastusi, s.o hematoome. Samas, kuivõrd kannatanu on istungil antud ütlustes kinnitanud, et tal olid järgmisel hommikul rangluudel sinikad, täppverevalumid ja kohtu hinnangul pole neis kannatanu ütlustes põhjust kahelda, ei anna nimetatud asjaolu alust lugeda X. X. esitatud süüdistust tõendamatuks.
  3. Kaude kinnitavad X. X. esitatud süüdistust ka süüdistatava XXX ja XXX, s.o tunnistajate O. ja T. S. ütlused. Tunnistajad andsid ütlusi, kuidas nemad ei viibinud 17.08.2018 õhtust kodus, vaid olid Tartu kesklinnas, jäädes ööseks hotelli ööbima. Järgmisel hommikul oli U. S. telefonis H. A. poolt saadetud sõnum, et nad peaksid ruttu koju minema, kuna XXX on kontrolli alt väljas. Koju saabudes XXX magasid. U. S. ütluste kohaselt sai ta suhtlemisel H. A. teada, et viimane oli tema kohta X. „sitapea“ öelnud, mille peale X. oli H. jalgadest rabanud, nö maha niitnud ja käskinud sõnad tagasi võtta. H. sõnul oli X. purjus olnud. H. A. ütles U. S., et ta oli X. käitumisest šokis, kuna nad on nii ammused sõbrad ja ta ei saanud aru, miks X. niimoodi käitus. Kodus ajas U. S. mõlemad XXX üles ja küsis, mis toimus. X. väga hästi ei mäletanud, aga õnneks oli O. kodus, kes mäletas väga hästi. O. ütluste kohaselt oli X. kuidagi H. rindkerele käega toetanud ja ära tulles kuidagi hakanud ära kukkuma ja käsi oli libisenud kehale või rinnale või rangluule. Ka tunnistaja T. S. kinnitas ütlustes, et nemad U. S. kuulsid O. kaudu, kuna X. hästi ei mäletanud, ja said aru, mis sõnelus oli X. H. ja kuidas H. oli X. XXX sitakotiks kutsunud, mille peale X. oli ägestunud ja püüdnud öelda, et nii rääkida ei saa ja oli H. maha tõmmanud ning oli tema peal kuidagi.
  4. Siinkohal, olles eelnevalt asunud seisukohale, et pole põhjust kahelda, et X. X. tegevus tekitas kannatanule kehavigastuse, märgib kohus sedagi, et nõustumisväärne ei ole kaitsja seisukoht, justkui ei oleks

§ 121objektiivne koosseis täidetud, kuna pole võimalik tõsikindlalt jaatada, et H.

A. tundis X. X. tegevuse tulemusena valu.

§ 121

puhul ei loeta karistatavaks selliseid tegusid, mis seisnevad teise inimese keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise 2 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15.02.2019. a otsus nr 1-18-1247, p 37 7

(19)tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Selle lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos nendel juhtudel, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse tagajärje (nt valu) tekkimise võimalikkust. 3 H. A. kinnitas ütlustes, et tal oli X. X. tegevuse tulemusena valus. Kohtu hinnangul on võimalik asuda seisukohale, et X. X. tegevuse – korduv küünar- ja käsivarrega kõrile surumine – tüüpiliseks tagajärjeks on ka objektiivse kõrvalseisja jaoks valuaistingu tekkimine.
  1. Eeltoodu alusel tegi kohus kogutud ja kogumis uuritud tõendite alusel kindlaks, et X. X. tõmbas 17.08.2018 kella 23.00-24.00 vahel Tartu linnas XXX maja hoovis jalgadest kinni võttes H. A. murule pikali, misjärel surus küünarvarre kannatanu kõrile, seejärel tõstis kannatanu kõrilt oma käe ja ütles „tõmba siis üks kord hinge“, pärast mida surus küünarvarre uuesti kannatanu kõrile ning kägistas teda. Edasi tõstis X. X. uuesti oma käsivarre kannatanu kõrilt, kuid asetas selle taas kannatanu kõrile, jätkates kägistamist. Sellise tegevusega põhjustas X. X. H. A. füüsilist valu, hingamisraskuse ja kaela vasakule küljele hematoomi. (b)
  2. Vaidlust ei ole, et süüdistatav X.X. oli kannatanu H. K. tuttav. Samuti ei ole vaidlust, et kannatanu H. K. oli tuttav ka X. X. XXX O. S. Seoses O. S. on kohus seisukohal, et kuigi süüdistatava X. X. ja tunnistajate O. S., G. P., U. S. ning T. S. ütlustest võiks lugeda välja, et O. S. ja H. K. vahelises suhtluses oli aktiivsemaks pooleks kannatanu H. K., siis võttes aluseks ka kannatanu H. K. ja tunnistaja H. P. ütlused ning kohtule esitatud H. K. ja O. S. omavahelised vestlused, nähtub, et nendevahelises suhtluses initsiatiiv vaheldus, st et vahel oli suhtluse aktiivsemaks pooleks kannatanu ning vahel O. S. Lisaks puudub vaidlus, et enne X. X. süüdistuses inkrimineeritavaid sündmusi, s.o 03.11.2018 hilisõhtul kannatanu H. K. elukohas, oli süüdistatava ja H. K. vahel 02.11.2018 XXX puhkemajas toimunud sünnipäevapeol intsident. Mingil määral on oma ütlustes XXX puhkemajas toimunut kinnitanud nii süüdistatav X. X., kannatanu H. K. kui ka tunnistajad H. P., G. P., O. S., K. K., U. S. ja T. S.. Vaidlusalune ei ole ka X. X. süüksarvatava kehalise väärkohtlemise aeg. Sündmuse toimumise aeg on tõendatud nii süüdistatava, kannatanu kui ka tunnistajate O. S., G. P. kui ka H. P. ütlustega ning ka kohtule tõendina esitatud G. P. telefonist tehtud kuvatõmmisega (I kd, tl 167), kust nähtub, et G. P. helistas C. K. K. 03.11.2018 kella 23.49 ajal.
  3. Kohtu hinnangul ei anna tunnistajate U. S. ja T. S. ütlused käesoleva sündmuse tõendamise seisukohalt erilist tõendusteavet, kuivõrd nad ei ole sündmust ise pealt näinud ning teadsid menetletavast sündmustest vaid nii palju, kui nad XXX X. ja O. S. pärast sündmuse toimumist hiljem kuulsid. Seejuures kinnitas U. S., et tema XXX ei ole talle avaldanud, et nad on H. K. suhtes vägivalda tarvitanud, teda kuskilt pigistanud või tal kätt suu ees hoidnud. Tunnistaja T. S. ütluste kohaselt rääkisid XXX pärast seda, kui nad seal käisid, et nemad ei ole H. suhtes vägivalda tarvitanud. Seega tuleb kohtu hinnangul selleks, et anda hinnang, kas X. X. on pannud toime talle etteheidetava kehalise väärkohtlemise H. K. suhtes, keskenduda eelkõige süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate O. S., G. P. ning H. P. ütlustele ning käesoleva episoodiga seoses kohtule esitatud dokumentaalsetele tõenditele.
  4. Järgnevalt tuleb nii süüdistatava X. X. kui ka tunnistajate G. P. ja O. S. ning kannatanu H. K. ütlustes juttu kannatanu poolt süüdistatavale videosalvestise saatmisest. Nimetatud videosalvestis koos selle vaatlusprotokolliga on esitatud tõendina ka kohtule (I kd, tl 139-141). 23.01.
  5. a asitõendi vaatlusprotokollis vaadeldi 06.12.2018 uurija e-posti aadressile O. S. 3 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.11.
  6. a otsus asjas nr 1-18-7833, p 27 8
(19)poolt edastatud videoklippi, mille saatis X. X. H. K. Vaatlusprotokollist nähtuvalt on videol naisterahva vasak käsi, millel on näha verd. Samuti on näha, kuidas vasaku randme juures on kaks verist triipu. Videoklipil on tekst „Ilmselt oled õnnelik“.
  1. Süüdistatava X. X. ütluste kohaselt oli H. saatnud talle 03.11.2018 video enda käest, kus tundusid olevat lõikehaavad ja veri käe ümber ning sinna oli kirjutatud suurelt „Ilmselt oled õnnelik“. Ta näitas seda videot kohe O. ja siis nad alguses mõtlesid, et ei jaksa sellega hetkel tegeleda, et vaatame, mis päev toob. Õhtul said nad G. Raekoja platsis kokku. O. ja C. K. K. tulid ka temaga kaasa. Nad kõndisid ringi ja läksid Treppi, see on baar Rüütli tänaval. Ühel hetkel rääkisid nad uuesti sellest videost, mida H. saatis ja kõik olid täiesti nõus sellega, et see ei ole normaalne, mida inimene teeb. G. vist oli ka seda videot näinud, sest ta küsis, mis see oli. Ta näitas seda videot G. uuesti ja rääkis ka eelnevast õhtust. Edasi nad mõtlesid, et lähevad räägivad H. K. Seda otsustasid nad 23.00 ajal ja siis umbes 10 minutit mõtlesid, sest kõht oli tühi, et lähevad tee peal veel Metrost ka läbi. Nad läksidki ja võtsid sealt süüa. Edasi suundus ta koos O. S. ja G. P. H. juurde. Sinna minemisega tahtsid nad saavutada selle, et H. jätaks O. rahule ja lõpetaks manipuleerimise. H. juures oli uks alt lukus, aga O. teadis koodi, H. oli selle kunagi varem talle saatnud. O. pani selle koodi sinna sisse ja nad läksid üles H. korteri ukse taha. Sealt ukse tagant O. helistas H.. H. võttis telefoni vastu ja O. ütles „Me oleme X. siin ja me tahame sinuga korra rääkida“. H. tegi ilma pikema jututa ukse lahti ja nad astusid sisse. Kõigepealt läksid korterisse tema ja O., G. jäi ukse taha, kuna ei tahtnud sellest osas saada. Alguses ütles ta H. „Sinu käitumine ei ole normaalne. Ma näitasin täna seda videot O. ja G. ka ja keegi ei arva, et see on okei käitumine“. H. ütles „Ma ei usu, et sa G. rääkisid. Kuna H. ei uskunud seda, siis ta lükkas ukse lahti ja G. tuli sisse. G. ütles, et see asi ei puutu temasse, et ta pigem vaatab, kuidas C. K. K. on. Tema ütles, et G. läheks siis sinna magamistuppa. G. läks magamistuppa. H. seisis käed risti rinnal hästi pinges. Ta ütles, et H. näitaks oma lõikehaavu. H. ütles, et ei näita ja hoidis käsi risti rinnal. Ta haaras H. käest, täiesti labakäest võttis, sõrmede juurest kinni, tõmbas käes välja ja tõmbas plaastri maha teise käega. H. käel oli täpselt kolm triipu, mida ta oli video pealt varem näinud. Tal olid nahkkindad käes, nendega polnud probleemi plaastrist kinni haarata ja see ära tõmmata. H. ehmus, aga ei teinud midagi. H. seisis nagu enne, käed risti rinnal. Peale selle, kui ta H. sõrmede juurest ja käest kinni hoidis, ta kuidagi H. ei puutunud. Ott ka ei puudutanud ega katsunud H. Ta ütles H. O. juuresolekul „Kui sa XXX kiusamist ei lõpeta, ma saadan selle lõikumisvideo su XXX ja nemad kindlasti panevad su kusagile hullarisse“. Ta ütles nii, kuna tahtis rangemalt mõjuda selle jaoks, et H. ei julgeks enam ta XXX midagi halba rääkida ja et ta jätaks ta XXX üleüldiselt rahule“. Edasi, kui H. karjus „Kaduge välja“, ta läks ja tegi korra magamistoa ukse lahti ja ütles G. „Lähme“ ja siis nad läksid sealt ära. Ta ei mäleta, kas G. ja H. midagi omavahel rääkisid. H. korteris ei nutnud ja appi ei karjunud. Ta oli 03.
  2. õhtul alkoholi tarvitanud, võttis Trepis ühe kokteili. See H. K. juurde minemine tuli jooksvalt järsku. Nad arutasid seda teemat ja mõtlesid, et lähevad käivad lihtsalt ära, et nad ei ole ju kaua ja et kell ei ole veel ka nii hiline, et vaevalt ta magab. Momendil ei tahtnud telefonis seda arutada H., kuna näost-näkku tundus kindlam. Ta ei usu, et H. sai tema käest kiskumisest haiget. H. oli ehmunud, et ta tal käest kinni võttis. Ta tunneb, et käitus seal valesti, kuid ei leia, et see on nii tõsine asi.
  3. Tunnistaja G. P. selgitused H. K. poole minemise idee ja sinna jõudmise osas kattuvad süüdistatav X. X. ütlustega. Tunnistaja kinnitas, et mõte H. juurde minna tuli X. ning ta jõudis koos X. ja O. S. H. juurde enne kella 00.
  4. O. oli ukse avamiseks kood teada ja O. valiski koodi. O. ütles fonolukule vajutades oma nime. Kui nad H. ukse taha jõudsid, siis O. tema meelest veel helistas H., kas ta lubab nad sisse. H. tegi ukse lahti ja korterisse sisenesid X. ja O., tema jäi trepikotta. Trepikojas oli ta natukest aega, võib-olla 1 minut, siis tegi X. ukse lahti ja ütles, et H. tahab teda näha, et ta vist ei uskunud, et tema ka seal kaasas on. Ta nägi H. enda 9
(19)elutoa ukse juures seismas ja siis X. ja O. välisriietes. Nad seisid seal ja X. tahtis näha neid lõikumisjälgi, aga H. keeldus neid näitamast ja naeris selle peale lihtsalt. Järgnevalt soovis X. rääkida nendest O. ja H. vahelistest suhtetest, aga selle jaoks X. palus, et tema (G.) läheks teise tuppa. Momendil, kui X. palus H. kätt näidata, ta oma käega H. kusagilt kinni ei võtnud. H. olid käed risti rinnal ja tema tal mingeid vigastusi ei näinud, sest käed olid rinnal risti ja käe sisekülg oli keha poole. Tema suundus edasi magamistuppa. Seal helistas ta C. K., et küsida, kas ta jõudis ikka ilusti koju. Telefoniga rääkis ta umbes 3 minutit, magamistoas üldse oli võibolla siis 4 minutit. Kui ta kõne lõpetas, hakkas ta süvenema sellesse juttu, mis neil omavahel oli ja kuulis, kui X. ütles, et H. võiks hullarisse panna ja ta võiks ikkagi O. rahule jätta. Siis H. viskas neid kodust välja ja ütles, et nad ära läheksid ja siis tehti uks lahti ja nad läksid. H. palus neil korterist lahkuda kõrgendatud hääletoonil. Kui talle uks lahti tehti, nägi ta H. samas asendis – käed risti rinnal. Magamistoas olles tema meelest mingeid mütsatusi vastu seina ei olnud. H. appihüüdeid ta ei kuulnud. H. ei avaldanud talle, et tema vastu oleks vägivalda tarvitatud, teda kinni hoitud, käsi suu ette pandud. H. ei nutnud. H. ta mingeid vigastusi ei näinud, aga ta ei vaadanud teda pikalt. H. käel ta kusagil plaastrit ei näinud. X. oli tema meelest must või tume mantel ja kindad olid käes. X. ei võtnud kindaid ära. Ta arvab, et tal olid ka endal sel päeval kindad käes. Esmaspäeval nägi ta H. käe tagaküljel vigastusi ja ta kuulis läbi klassikaaslaste, et X. tungis talle kallale ja siis vist isegi kägistas teda. Talle jäi natuke selline mulje, et H. tahtis neid sinikaid demonstratiivselt näidata.
  1. Süüdistatava ja tunnistaja G. P. samasuguseid ütlusi andis kohtuliku uurimise käigus 03.
  2. H. poole koju minemise idee ja sinna saabumise asjaolude kohta ka tunnistaja O.S.. Mõtte H. juurde minna käis välja X. ja tema G. oli nõus. See oli umbes südaöö paiku. Ta leidis, et on normaalne minna sellisel kellaajal välja selgitama. H. oli saatnud talle kunagi oma uksekoodi ja siis ta sai sealt esimesest uksest sisse. Edasi läksid nad H. korteri ukse taha ja ta helistas talle ning ütles, kas ta võib oma XXX korra temaga rääkida. H. ütles „Okei, kohe tulen“. Korterisse sisenesid nad kõik, alguses tema kahekesi X., kuna G. vist tahtis telefonile helistada ja ei tahtnud koridoris rääkima hakata, kus kajab ja siis ütles, et tahab ka sisse tulla ja siis tuli sisse. Korteris G. läks magamistuppa, et helistada. X. tahtis näha lõigutud kohta, aga H. olid käed risti rinnal ja X. võttis H. käe ja tõmbas selle plaastri pealt ära, et veenduda, kas oli ikka tema see, kes lõikus ennast. Seal olid välimuse järgi žiletitriibud randme koha peal. Edasi läks X. H. päris lähedale ja ütles talle „Nüüd lihtsalt lõpeta minu XXX igasuguse jutu levitamine ja ära tüüta teda või muidu me saadame selle lõikumisvideo sinu XXX ja nad otsivad sulle mingisugust abi“. H. läks endast välja ja karjus „Mis õigusega te minu korteris olete“ ja selle peale X. ütles, et H. ei ole kordagi käskinud, et nad ära läheks. Selle peale H. karjus „Minge välja!“, millele nad reageerisid kohe ja läksid välja. Välja läksid tema, X. ja G.. Temal endal H. mingit füüsilist kontakti ei olnud. Kui nad H. rääkisid ja G. magamistoas oli, siis H. ei karjunud ega appi ei hüüdnud ega nutnud. Tol õhtul oli tal talvejope, kindad olid käed. X. olid ka kindad käes. Korteris olid nad maksimaalselt 5 minutit. H. nägi ta esmaspäeval 05.
  3. koolis ja kuna H. oli põhimõtteliselt maikaga tulnud, nägi ta, et H. olid õlavarte peal sinikad. Jutt levis, et H. oli käinud politseis ja nende peale avalduse teinud, et nad olid talle liiga teinud. Ta ütles ta, et sellist asja pole olnud.
  4. Seega nähtub süüdistatav X. X. ja tunnistaja O. S. ütlustest, et X. X. H. K. 03.11.2018 kannatanu korteris kehaliselt ei väärkohelnud. Tunnistaja G. P. ütlustest nähtuvalt ei näinud ta X. ja O. S. suhtlust H. K. pealt, kuivõrd ta viibis pea kogu suhtluse ajal H. K. korteri magamistoas. Samas nähtub aga O. S. ja G. P. ütlustest, et esmaspäevasel päeval, s.o 05.
  5. nägid nad mõlemad kannatanu kehal sinikaid, milliste tekitamises süüdistatakse X. X. Seega tõendavad nimetatud tunnistajate ütlused lisaks sündmuste üldisele käigule ka kannatanul H. K. kehavigastuste olemasolu. Kohus märgib siinkohal, et kohtule jääb arusaamatuks, miks pidid 10
(19)süüdistatav ja tunnistajad O. S. ja G. P. nii hilisel ajal minema kambakesi kannatanu H. K. elukohta. Seejuures on kohtu hinnangul tähelepanu vääriv asjaolu, et mõte kannatanu elukohta minna tekkis just X. X., kelle sõnul oli selle eesmärgiks, et kannatanu jätaks tema XXX O. S. rahule ning X. X. ütluste kohaselt tahtis ta selle eesmärgi saavutamiseks mõjuda kannatanut piisavalt rangelt. Kuivõrd süüdistatav X. X. eitab aga seejuures kannatanu suhtes vägivalla tarvitamist, nagu seda teeb ka tema XXX O. S. ning kuivõrd tunnistaja G. P. X. ja O. S. ning H. K. vahelise suhtluse juures ei viibinud, tuleb kohtu hinnangul vaadata, kas ülejäänud tõendid kogumis siiski kinnitavad X. X. poolt H. K. kehalist väärkohtlemist.
  1. Kannatanu H. K. ütluste kohaselt toimus 03.11.2018 sündmus südaöö paiku tema kodus Tartus aadressil XXX. Ta oli magama minemas, kui talle helistas O. S. ja ütles, et tal on vaja temaga rääkida. Kui ta küsis O., millest on vaja rääkida, ütles O. lihtsalt, et ta on ukse taga. Alt trepikoja uksest said nad sisse, kuna keegi neist teadis seda uksekoodi. Kuna O. ütles, et tema on ukse taga mina-vormis, siis ta eeldas, et O. on üksinda seal ja tegi talle ukse lahti. O. teadis uksekoodi, kuna ta oli selle talle öelnud. X. X. ta uksekoodi öelnud ei olnud. Ta keeras ukse lukust lahti ja sisse astus X. X.. X. järel astus uksest sisse O. ja mõni aeg hiljem G.. Kui nad olid sisse tulnud, asetsesid tema käed rinnal risti. X. oli purjus, kuna haises viina järgi tugevalt. X. hakkas teda jällegi tema XXX kohta juttude levitamises süüdistama, ütles, et ta on tema pere vahele tulnud. X. küsis äkki ka tema poolt saadetud video kohta, aga ta ei mäleta. Tema ei saanud aru, mida X. sellega mõtles. Pärast G. sisenemist tõmbas G. korteri välisukse kinni. Pärast seda, kui X. tema randme juurest kinni võttis, ütles G. talle „Jäta järgi, sa teed talle haiget“. X. ütles G. „Kui sa ei suuda seda vaadata, mine minema, aga ma lähen äärmusteni, kui vaja“. Pärast G. öeldut keegi X. sellist tegevust takistada ei püüdnud. G. ütles, et ta ei lähe ära ja ta läheb ootab vaikselt teises toas ja siis keeras X. korteri ukse lukku. G. suundus tema magamistuppa ja pani ukse enda järelt kinni. Tal pole ajaliselt aimugi, kui kaua G. magamistoas oli. Enne 03.
  2. olid tema kätel eelmisest õhtust kriimustused ühel randmel. Kui G. oli magamistuppa läinud, võttis X. tal õlavartest kinni ja lükkas ta tugevalt vastu seina ja tal olid veel jupp aega pärast seda abaluud valusad ja sellest tugevast õlavartest kinni võtmisest sai ta väga haiget, kuna tal olid seal hiljem ka sinikad. Ta üritas lahti rabeleda ja sellel hetkel, kui X. ainult kinni hoidis, suutis ta ennast ka lahti rabeleda. Kui X. oli öelnud O., et ta võtaks talt jalgadest kinni, pani X. talle käe nina ja suu peale ning pigitas. Ta ei saanud hingata ja tal oli sellest valus. Tal olid hiljem tükk aega nina ja ülahuul tundlikud. Sündmuste aset leidmise ajal seisid nad korteri esikus. Kui X. teda õlavartest pigistas, oli ta püsti asendis, seisis. Kui X. tal hingamise kinni surus, üritas ta karjuda, kuid ei tea, kas ja kui hästi seda kuulda oli, sest tal oli käsi suu ees. X. olid mõlemas käes nahkkindad. X. hoidis tema suu ees ainult üht kätt, teisega hoidis tal kõrist. Tal tekkis paanika, ta ei saanud hingata ja tal oli väga valus, ta hakkas oma elu pärast kartma. Tal on sellest hetkest täielik lünk mälus, nagu ta oleks seda kõrvalt vaadanud. Mingi hetk oli ta lihtsalt püsti vastu seina. Kui X. oli ta lahti lasknud, ütles X., et kõik on tema süü, et ta on ise süüdi, et neile korteriukse lahti tegi. X. ütles, et ta sellest kellelegi ei räägiks ja et kas ta hoolib oma perest. Sellest luges ta välja ähvarduse oma pere suhtes. Selline X. lause mõjus talle hirmutavalt. X. ja O. lahkusid korterist selle peale, kui ta oli kõva häälega karjatanud „Kaduge minema“. Toimunust rääkis ta samal ööl oma vanematele ja M. L., K.-C. K. ning kui jutt sündmustest hakkas levima erinevates versioonides, selgitas ta omaltpoolt ka asja. Samal ööl sõitsid vanemad talle Tartusse järele. Nad kutsusid koju veel kiirabi ja politsei ning nemad saatsid ta EMO-sse ja seal fikseerisid vigastused. Arvab, et EMO-sse pöördusid nad peale 01.00, ta täpselt ei mäleta. Ta ei oska öelda, kas tal tekivad sinikad kergesti. Pärast 03.11.2018 juhtumist ei ole nad O. S. suhelnud peale selle, et O. saatis talle Facebooki „like“ märgi, millele ta ei reageerinud. X. X. on ta saatnud sama videoklipi, mis on ka toimikus olemas. See on tehtud tema kodus XXX. Selle saatis ta pärast 02.
  3. sündmusi Kivi puhkemajast peolt koju jõudes, aga miskipärast läks see läbi alles hommikul, ilmselt oli see 11
(19)internetiviga. Videoklipil olid tema kriimustatud käsi ja ta saatis selle selleks, et kui X. näeb, et tema tegevusel on ka reaalseid tagajärgi vigastuste näol, saab äkki aru, et nii ei tohi käituda. Vigastus oli sellest, kui ta taganes X. eest vastu kivimüüri, X. käsi tema kõri ümber oli ja ta koperdas ja tasakaalu kaotas ning toetuspinda üritas leida ning kraapis oma randme ära. Seal mööda sõrmi jooksev ongi veri. Kui ta kätt vigastas, oli tal seljas nahktagi, aga nahktagi varrukad on natuke lühikesed ja kui ta kätt sirutab, on ranne paljas. Pärast, kui normaalses asendis on, jäi tal tagi sisevooder sinna külge ja kui ta tagi seljast ära võttis koju jõudes, tõmbas see kooriku lahti ja sealt hakkas verd voolama. Ta ei lõigu ennast. Ta kirjutas sinna videoklipile juurde sõnumi „Loodan, et oled õnnelik“. Pärast 03.
  1. sündmusi nägi ta X. päris tihti koolimajas XXX ja XXX õppeaasta alguse peol augusti viimasel päeval aastal
  3. Kannatanu H. K. ülekuulamise käigus avaldati kaitsja taotlusel tema ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks KrMS § 289 lg 1 alusel tema kohtueelses menetluses 04.11.2018 ülekuulamisel antud ütlustest 3 lauset, kuna kannatanu ütluste kohaselt oli G. hetkeks, kui X. temalt kahe käega õlavartest kinni haaras, läinud teise tuppa ja seega seda ei näinud, aga kaitsja sõnul rääkis kannatanu kohtueelses menetluses teistmoodi. Avaldatud kolm lauset on: „Ühel hetkel hoidis mind kätest kinni ja lükkas mind vastu seina. Mul oli siis valus. Kõike seda nägi kõrvalt G. P.“. Kannatanu selgitas, et kui ta sellel hetkel nii ütles, siis ilmselt oli nii, sest nagu ta ütles, ta hetkel ei mäleta detaile enam nii hästi, millal G. teise tuppa läks. Kohtu hinnangul avaldatu kannatanu ütluste usaldusväärsust kahtluse alla ei sea.
  4. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel tähelepanu pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi. Samuti on kohtupraktikas peetud isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel võimalikuks tugineda ka tema ütlustevälistele selgitustele.4 Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas see riimub teiste tõenditega. Küsimus isikulise tõendiallika usaldusväärsusest tõusetub kahtlemata siis, kui isik on andnud ajas omavahel lahknevaid ütlusi. Sellisel juhul tuleb otsustada, milline osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on varem antud ütlustega diametraalses vastuolus ja kas isik on suutnud mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada ütluste erinevuse põhjust. Sõltuvalt sellele küsimusele antavast vastusest saab edasiselt isiku ristküsitlusel antud ütlusi arvesse võtta osaliselt või tervikuna või tuleb need mingis osas või tervikuna tõendikogumist välja jätta. 5 Käsilolevas asjas peab kohus kannatanu selgitust, et ta mäletas kohtueelses menetluses ütlusi andes sündmusi paremini, piisavaks, et selgitada kannatanu ütluste mõningast lahknevust ja neid mitte selles osas ebausaldusväärseiks lugeda. Igati mõistetav on, et sündmusi mäletatakse paremini päev pärast nende toimumist, kui enam kui aasta hiljem. Lisaks sellele ei ole põhjendatud kannatanu ütluste usaldusväärsuses kahelda ka seetõttu, et need riimuvad ülejäänud tõendikogumiga.
  5. Kannatanu H. K. ütluste usaldusväärsusele annab kaalu ka asjaolu, et kuigi, nagu eelnevalt selgus, tunnistajad O. S. ja G. P. ei kinnitanud antud ütlustes X.X. poolt H. K. suhtes korteris vägivalla kasutamist, siis nägid mõlemad tunnistajad esmaspäeval kannatanu kehal hematoome. Lisaks on kannatanu kirjeldus muus osas, s.o välja arvatud X. X. poolt kannatanu suhtes tarvitatud vägivalla osas, tunnistajate O. S. ja G. P. ütlustes kirjeldatuga praktiliselt üksühele kattuv, s.o ka osas, milles nii kannatanu, süüdistatav kui ka tunnistajad O. S, ja G. P. kinnitasid, et X. X. kandis terve korteris toimunud intsidendi käigus kindaid.
  6. 4 5 Tunnistaja H. P. sõnul tuli talle natuke peale südaööd H. kõne, kus häälest oli aru saada, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15.02.
  7. a otsus nr 1-18-1247, p 37 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21.12.
  8. a otsus nr 3-1-1-100-15, p-d 16-17 12
(19)et midagi on väga valesti ja H. ütles, et ta peab talle millestki rääkima, et see teeb teda väga õnnetuks, aga O., X. ja G. olid käinud tema juures ja X. ja O. olid talle kallale tulnud. Ta küsis, kuidas kallaletung välja nägi ja H. ütles, et ta oli juba voodisse minemas, kui O. oli talle helistanud, et on vaja rääkida, H. küsis, et millest ja O. üles „Tee uks lahti, ma olen sul ukse taga“. Kui H. ukse lahti tegi, siis sisenes kõigepealt X., kes oli H. seina äärde surunud ja H. ütles, et ta oli tal suu kinni pannud, kõrist pigistanud ja H. küsis „XXX, kas sa tead, mis tunne see on, kui sa ei saa enam hingata ja sa kõrvalt näed, mis sinuga toimub?“. Mitte keegi ei taha sellist kõnet saada. H. ütles, et X. oli kinnas käes, kui ta talle näo peale pani. H. jaoks oli see arusaamatu, sest väljas oli liiga soe selleks, et kindaid kanda. Ilm ei olnud selline, et kindaid kanda, mäletamist mööda tundus olevat mingi 7-10 kraadi. Nad jõudsid H. juurde koju umbes öösel kella 01.00 ajal. Enamuse ajast oli H. telefoni otsas, nad rääkisid ja rahustasid teda, kuna H. nuttis, kartis iga krõbinat, mis seal oli. Kui nad korterisse jõudsid, nägi ta, et H. olid suured hematoomid mõlema käevarre peal. Selle peale ta helistas hädaabisse, kirjeldas olukorda ja enne, kui kõne lõppes, oli politsei juba ukse taga ja mõne hetke pärast tuli kiirabi järgi. Kui korteris need protseduurid lõpetati, läksid nad EMO-sse, kus fikseeriti ja kui EMO-s lõpetasid, läksid uurija juurde Lõunakeskuses asuva arestimaja juurde. H. ei saanud aru, miks talle kallale tuldi ning miks G., keda ta sõbrannaks pidas ja kellega nad olid suhelnud, talle appi ei tulnud. Ta on korduvalt mõelnud, kust see probleem vastastiku tekkis, on ka küsinud, aga pole vastust saanud, et miks nad läksid sinna laupäeva öösel vastu pühapäeva kell 00.
  1. H. ei olnud ju peol, ta oli oma kodus ning see ei ole kesklinnas, vaid kesklinna piiri peal.
  2. KrMS § 66 lg 21 p 2 kohaselt tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, välja arvatud kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Arvestades sündmuse toimumise aega ning seda, et tunnistaja H. P. sõnul jõuti H. juurde umbes öösel kella 01.00 ajal, on selge, et ajal, mil H. K. andis oma XXX H. P. telefoni teel teada tema suhtes X. X. poolt toimepandu asjaolusid, oli H. K. ilmselgelt veel tajutud vägivalla mõju all. Seega on tunnistaja H. P. ütlused käsitletavad lubatud tõendina. Ühtlasi ei ole kohtu hinnangul käesolevas asjas tuvastatavad asjaolud, millised annaksid aluse tunnistaja ütluste usaldusväärsuses kahtlemiseks. Seda enam, et tunnistaja H. P. ütlused riimuvad ka ülejäänud tõendikogumiga.
  3. Lisaks eeltoodule kinnitavad kannatanu H. K. ütlusi kohtule tõendina esitatud SA Tartu Ülikooli Kliinikumi dokumendid (I kd, tl 142-147), kust nähtub kannatanu poolt meditsiiniasutusse saabumise aeg ning temal fikseeritud vigastused, mis on ka fotografeeritud. Dokumenditest nähtuvalt on H. K. mõlemal õlavarrel hematoomid. Ühtlasi kuulati kohtuistungil asjatundjana üle J. T. ning H. K. osas teostati ka kohtuarstlik ekspertiis (II kd, tl 1-5). Ka asjatundja ütlused ning kohtuarstliku ekspertiisi aktis sedastatu kinnitab kohtu hinnangul kannatanu ütlusi, tõendades X. X. H. K. kehalises väärkohtlemises esitatud süüdistust.
  4. Asjatundja J. T. ütluste kohaselt on SA Ülikooli Kliinikumis tehtud foto, mis asub I kd tl 145, kvaliteet äärmiselt halb. Ta näeb sellel fotol ülajäset, millel on tõenäoliselt 3 verevalumit. Ta ei saa aru, kas need on täppverevalumid või marrastused. I kd tl 146 asuval fotol on samuti ülajäse, millel on sedastatavad 3 järjestikust vigastust. Foto järgi ei saa ta öelda, mis vigastusega on tegemist, kas need on nahaalused verevalumid või nahamarrastused. Kui ta lähtuks fotost I kd tl 145, võib ta olla kindel, et tegemist on verevalumitega ja kuna nende värvus on vähemalt selle foto järgi sinakas-lilla, peavad need olema värsked vigastused ja selliste nahaaluste verevalumite tekitamise aeg võib olla maksimaalselt 2 päeva, päris 13
(19)maksimaalselt 3 ööpäeva enne fotografeerimise aega. Asjatundja sõnul annab toimikus I kd tl 144 asuv patsiendikaart, kus on diagnoosis märgitud mõlemal õlavarrel hematoomid ehk verevalumid, alust arvata, et ka teisel ülajäsemel on tegemist verevalumitega. Päevikukannetes (I kd, tl 143) on objektiivses leius, et mõlema käe õlavartel on triipjad hematoomid, mis annavad alust arvata, et fotol I kd tl 146 sedastatavad vigastused on samuti hematoomid. Sellised nahaalused verevalumid tekivad tavaliselt sõrmedega pigistamisel. Ta ei ole päris kindel, kas ühe paksu nahast sooja voodriga labakindaga käes saab neid vigastusi tekitada, aga sõrmkindad, miks mitte, on võimalik. Pole välistatud, et need vigastused on saadud 03.11.2018 kella 23.50 ajal. Põhimõtteliselt ei takista nende vigastuste paiknemine nende tekitamist kannatanu enda poolt, nad on kättesaadavad.
  1. Ekspertiisi teostamise tulemusena jõudis kohtuarst-ekspert H. R. ekspertiisiaktis nr 19ELÕ0107 (II kd, tl 11-18) seisukohale, et SA Tartu Ülikooli Kliinikumis 04.11.2018 tehtud fotodel on sedastavad järgmised kehavigastused: värsked nahaalused verevalumid ja nende vahel paiknevad triipjad alad parema õlavarre painutuspinna keskmises kolmandikus; värske nahaalune verevalum ja triipjad alad vasaku õlavarre painutuspinna keskmises kolmandikus. Nahaalused verevalumid võivad olla saadud sõrmedega õlavarte pigistamisel. Nahaaluste verevalumite vahel paiknevate triipjate alade olemus ei ole fotode halva kvaliteedi tõttu täpselt määratav. Sedastatavad kehavigastused võivad olla saadud orienteeruvalt mitte rohkem kui 1-2 ööpäeva enne vigastuste fotografeerimist 04.11.
  2. Esinevate kehavigastuste asukoht sümmeetriliselt õlavarte painutuspindadel võimaldab nende tekitamist nii teise isiku kui kannatanu enda poolt. Fotode halb kvaliteet ja vigastuste morfoloogilisi iseärasusi arvestades ei ole võimalik määrata, kas need võidi tekitada nahast sõrmkindaid kandva isiku poolt. H. K. sedastatavad kehavigastused võivad olla saadud süüdistuses toodu viisil. Esitatud videosalvestise põhjal (23.01.2019 asitõendi vaatlusprotokollis vaadeldud videoklipp) ei ole võimalik kinnitada ega välistada, kas H. K. esinevad vaadeldud videol kehavigastused. Kannatanu sõnade kohaselt esinesid tal vasaku randme sisepinnal pindmised nahakriimustused ja/või – marrastused, kuid kohtuarst-eksperdil ei ole võimalik määrata, kas kirjeldatud vigastused esinesid ka 04.11.2018 SA Tartu Ülikooli Kliinikumi pöördumisel ja juhul kui esinesid, siis kas on tõenäoline, et need jäeti Kliinikumi päevikukannetes fikseerimata. Enesevigastamisele iseloomulikke jälgi isiku kohtuarstlikul läbivaatlusel 23.01.2020 H. K. ei esinenud.
  3. Kaitsja esitas kohtule tõendina kannatanu H. K. kiirabikaardi ja H. P. poolt uurijale edastatud fotod (II kd, tl 30-33). Kohtul hinnangul asjaolu, et uurijale edastatud fotodel on näha kannatanu jalgadel tumedamaid kohti, kuigi kiirabikaardil nende esinemist märgitud ei ole, ei sea kahtluse alla eelnevalt tuvastatut, et X. X. tekitas kannatanule talle süükspandavad hematoomid mõlema käe õlavarte sisepinnale. Viimaste vigastuste tekitamine on tõendatud ning jalgadele hematoomide tekitamist X. X. süüdistuses ette ei heideta.
  4. Siinkohal märgib kohus, et kuigi kohtuliku uurimise käigus on nii süüdistatav kui ka mitmed tunnistajad (U. S., G. P., T. S., O. S.) viidanud sellele, et kannatanu H. K. tegeleb enesevigastamisega ning sellele osutas tähelepanu ka süüdistatava kaitsja, viidates otsuse punktis 21 käsitletud videosalvestisele, siis ükski kriminaalasjas uuritud tõend seda ei kinnita. Lisaks sellele, et H. K. ise seda ei kinnitanud, välistas ka tema XXX, s.o tunnistaja H. P. XXX enesevigastamise, nähtus ka eelmisest punktist, et kohtuarst-eksperdi arvamuse kohaselt H. K. kehal enesevigastamisele iseloomulikke jälgi ei esine. Kohus on seetõttu seisukohal, et puudub alus väita, et H. K. tekitas meditsiiniasutuses temal tuvastatud vigastused endale ise, mõeldes loo X. X. poolsest kehalisest väärkohtlemisest lihtsalt välja. Ühtlasi ei ole kohtu hinnangul usutav, et H. K. mõtles selle lihtsalt välja, et X. X. tema suhtes vägivalda kasutas, seetõttu, et 14
(19)kohtu hinnangul ei olnud H. K. emotsionaalne seisund ilmselt selline, mis oleks võimaldanud tal selle ajaga, mis jäi X. ja O. S. ning G. P. tema korterist lahkumise ning tema poolt oma XXX H. P. helistamise vahele, niivõrd läbimõeldud sündmuste käiku välja mõelda ning endale selle looga kokkulangevaid kehavigastusi tekitada. 37. Eeltoodud tõenditele kogumis tuginedes tegi kohus kindlaks, et X. X. väärkohtles kehaliselt H. K., haarates 03.11.2018 kella 23.00-24.00 vahel Tartus XXX korteris ühe käega H. K. vasaku käe küünarvarrest kinni ja pigistas, põhjustades füüsilist valu. Seejärel haaras X. X. kahe käega kannatanu õlavartest kinni ja pigistas neid, lükates kinni hoides kannatanu vastu koridori seina. Edasi lasi X. X. kannatanul õlavarrtest oma käed lahti ja pani oma käe kannatanule kõrile ning teise käe pani kannatanu nina ja suu ette, surudes nii, et H. K. ei saanud hingata. Sellega põhjustas ta H. K. füüsilist valu ja tervisekahjustuse mõlema käe õlavarte sisepindade triipjate hematoomide näol. 38.

§ 121

lg 2 p 3 sätestab kuriteona teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, kui see on pandud toime korduvalt. Korduvus on kehalise väärkohtlemise varasem toimepanemine, sõltuvamata kas selle eest on karistatud või mitte. Tegemist on vastutust raskendava erilise isikutunnusega § 24 lg 3 mõttes. Peksmine kui korduv löömine ühe episoodi raames jääb põhikoosseisu raamidesse ega moodusta käesoleva kvalifikatsiooni. Korduv kehaline väärkohtlemine moodustub karistusõiguslikult korduvatest tegudest teomitmuse mõttes.6 Arvestades eelnevat, kus kohus luges tõendatuks X. X. poolt nii H. A. kui ka H. K. kehalise väärkohtlemise, on X. X. korduva kehalise väärkohtlemise toime pannud isikuks

§ 121lg 2 p 3 mõttes.

39. Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav kuritegu tahtlust.

§ 121

järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemiseks piisab igas koosseisualternatiivis ka kaudsest tahtlusest, s.t sellest, et toimepanija üksnes peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist ning möönab seda. Karistusõigusdogmaatikas ja kohtupraktikas on selgitatud, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element – tagajärje ettenägemine – kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse tahtluse kui kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega. Kergemeelsuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-50-13, p 13.4). Erinevalt kavatsetusest ja otsesest tahtlusest ei pürgi toimepanija kaudse tahtluse puhul tagajärje poole ega tunneta seda ka kindlalt saabuvana, vaid jätab selle pigem juhuse hooleks. Seega samamoodi kui teiste tahtluse liikidega on ka kaudse tahtluse miinimumeelduseks koosseisuasjaolude teadvustamine toimepanija poolt.7 40. Süüdistatav X. X. pani kannatanute H. A. ja H. K. kehalise väärkohtlemise toime vähemalt kaudse tahtlusega

§ 16lg 4 mõttes.

Kohtu hinnangul, isegi kui X. X. ei tahtnud H. A. oma tegevusega liiga teha, vaid tahtis teda üksnes hirmutada, pidi ta endale teadvustama, et ta võib H. A. enda keharaskusega küünar- ja käsivarre kõrile toetamise ja seal hoidmisega valu ja kehavigastusi (siinkohal hematoome) tekitada. Lisaks pidi X. X. kohtu arvates ka H. K. episoodi puhul endale teadvustama, et H. K. õlavartest kinni võtmise ja pigistamisega sellise tugevusega, mille tagajärjel tekkisid hematoomid ning kannatanule ühe käe kõrile ning teise 6 7 Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2015, § 121 komm. 8.4.1, 8.4.2 Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2015, § 16 komm. 15 15

(19)käe nina ja suu ette surumisega võib ta tekitada H. K. füüsilist valu ja ka kehavigastusi. II 41.

§ 121

lg 2 p 3 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse.

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü.

Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Analüüsides X. X. süü suurust, märgib kohus, et X. X. ei tekitanud kannatanutele tõsiseid kehavigastusi, süükspandavatest kehalise väärkohtlemise episoodidest on möödunud juba küllaltki pikk aeg ning uusi rikkumisi X. X. toime pannud ei ole. Antud asjas on tegemist noortevaheliste suhetega, mida iseloomustab emotsionaalsus ja liigne kärsitus, mis viitab vähesele oskusele konfliktsituatsioone lahendada. Mis omakorda annab siiski märku sellest, et X. X. ei ole pahatahtlik, kelle soov ja eesmärk on teistele haiget teha. Ühtlasi arvestab kohus, et X. X. pani teod toime kaudse tahtlusega, millisel juhul õiguskirjanduse kohaselt on toimepanija teo ebaõigussisu ja süü suurus väiksem.8 Eelnevast tulenevalt on X. X. süü pigem keskmine. Kergendavaid asjaolusid kohus

§ 57

mõttes tuvastanud ei ole, samuti ei ole raskendavaid asjaolusid

§ 58mõttes.

  1. Kohtule on esitatud tõendina ka X. X. karistusregistri väljavõte (I kd, tl 149), mille kohaselt X. X. ei ole kriminaalkorras karistatud. Samuti puudusid tal tegude toimepanemise ajal väärteokaristused (pärast tegude toimepanemist on teda karistatud liiklusalase rikkumise eest, kuid see on käesolevaks ajaks kustunud). Lisaks on X. X. kohta kohtule esitatud teatis tema keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta (I kd, tl 148). Sellest nähtuvalt oli X. X. keskmise päevasissetuleku suuruseks
  2. aastal 0 eurot. 43.

§ 56lg 2 kehtestab eriregulatsiooni vangistuse kohaldamiseks.

Seda tohib mõista üksnes äärmise abinõuna (ultima ratio põhimõte) siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada rahalise karistuse või arestiga. Kohtu jaoks on mõistmatu prokuröri poolt karistuseks taotletud 3-aastane vangistus olukorras, kus prokurör oli nõus menetluse alguses lepitusmenetlusega. Lepitusmenetlus küll luhtus, kuna kannatanud ja süüdistatav ei jõudnud tingimustes kokkuleppele, kuid kui see oleks õnnestunud, siis X. X. ei oleks karistust üldse järgnenud. Käesoleval juhul, arvestades eeltoodut kogumis, on kohus seisukohal, et X. X. karistamine vangistusega ei ole põhjendatud, vaid karistuse eesmärkide saavutamiseks piisab X. X. karistamisest

§ 121

lg 2 p 3 järgi just keskmises määras rahalise karistusega.

§ 44

lg 1 kohaselt võib kohus kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära, seega on keskmiseks rahalise karistuse päevamäärade arvuks 250. Sama paragrahvi lõigete 2, 3 kohaselt arvestatakse päevamäärade suurus kriminaalmenetluse alustamise aastale vahetult eelnenud aasta andmete alusel ning päevamäära suurus ei või olla väiksem kui miinimumpäevamäär, milleks on 10 eurot. Eelnevale tuginedes mõistab kohus X. X.

§ 121lg 2 p 3 järgi karistuseks rahalise karistuse 250 päevamäära.

Arvestades, et X. X. päevasissetulek 2017. aastal oli 0 eurot, on päevamäära suuruseks 10 eurot, mis teeb X. X. mõistetava rahalise karistuse kogusummaks 2500 eurot. X. X. näol on tegemist XXX, kes käesoleval ajal XXX, kuid kinnitas, et rahalise karistuse mõistmisel on tal võimalik selle tasumiseks rahaliste vahendite leidmiseks tööle minna. Neid andmeid arvesse võttes ning selleks, et tagada, et karistuse kandmine ei kahjustaks X. X. hariduse omandamist, on kohtu hinnangul põhjendatud anda X. X.

§ 66

lg-te 1, 3 alusel võimalus tasuda mõistetud rahalist karistust ositi, kohustades teda tasuma rahaline karistus ära alates kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul, tasudes igakuiselt 11 kuu jooksul vähemalt 208,33 eurot ning 12. 8 Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2015, § 16 komm. 15 16

(19)kuul 208,37 eurot. III
  1. Kannatanu H. K. ülekuulamise käigus esitas prokurör kohtule kannatanu 27.11.2019.a kirjaliku taotluse X.X. osas lähenemiskeelu kohaldamiseks. Taotluse kohaselt soovib kannatanu lähenemiskeeldu 3 aastaks, kuna X. X. on võtnud temaga lubamatul teel 31.08.2019 ühendust, alandades teda XXX kooli peost osavõtjate ees. Seetõttu kardab kannatanu taotluse kohaselt, et X. X. võib temaga uuesti ühendust võtta ning jälle teda traumeerida. Kannatanu palub keelata X. X. talle läheneda lähemale, kui 100 meetrit, läheneda tema elukohta, samuti võtta temaga ühendust telefoni teel, tava- ja e-posti teel ning kõiksuguste suhtluskanalite teel (I kd, tl 136). Lisaks selgitas kannatanu kohtuistungil (I kd, tl 64 pöördel ja I kd, tl 68), et ta taotleb lähenemiskeeldu maksimaalseks 3 aastaks, kuna kui ta gümnaasiumi ära lõpetab, tahab ta ülikooli minna ja seda ilmselt Tartusse. Seega, kui ta tahaks välja minna sõpradega või midagi, ei peaks ta koguaeg kartma, et X. X. võib jälle tulla ja midagi teha. Lähenemiskeeldu kohaldamist soovib ta aadressidele XXX ja XXX.
  2. Süüdistatav X. X. leidis, et lähenemiskeelu kohaldamine küll vajalik ei ole, kuivõrd ta ise ei taha ka väga H. K. lähedal olla. Ta ei taha ka olukordi, kus tema on näiteks mingil üritusel ja H. K. tuleb ja tema peab lahkuma.
  3. KrMS § 3101 kohaselt võib kohus kannatanu taotlusel võlaõigusseaduse (VÕS) § 1055 alusel kannatanu eraelu või muude isikuõiguste kaitseks kohaldada isikuvastases või alaealise vastu toime pandud kuriteos süüdimõistetule lähenemiskeeldu tähtajaga kuni kolm aastat. VÕS § 1055 kohaselt, kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. Kehavigastuste tekitamise, tervise kahjustamise, eraelu puutumatuse või muu isikuõiguse rikkumise puhul võib muu hulgas nõuda kahju tekitaja teisele isikule lähenemise keelamist (lähenemiskeeld), eluaseme kasutamise või suhtlemise reguleerimist või muude sarnaste abinõude rakendamist.
  4. Ühtlasi on Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitanud lähenemiskeelu kohaldamisega seonduvat. Tõsi, lahendis on käsitletud ajutise lähenemiskeeld kohaldamist, kuid kohus leiab, et neist põhimõtetest on võimalik juhinduda ka käesoleval juhul. Nii selgitas Riigikohtu kriminaalkolleegium
  5. novembri
  6. a määruses kriminaalasjas nr 1-19-4240, et lisaks isikuvastase ja alaealise vastu toime pandud kuriteos kahtlustusele peab kohus ajutise lähenemiskeelu kohaldamiseks kindlaks tegema kannatanu eraelu ja muude isikuõiguste tagamise vajaduse. Viimane aktualiseerub isikuvastase või alaealise vastu toimepandud kuriteo puhul eelkõige siis, kui kahtlustatavast või süüdistatavast lähtuv oht ei tingi kõige intensiivsemat tõkendit – vahistust, ja tähendab sisuliselt negatiivset tulevikuprognoosi kahtlustatava või süüdistatava käitumise kohta, mida ajutise lähenemiskeelu kohaldamine aitab vältida. Sarnaselt KrMS § 3101 nimetatud lähenemiskeeluga peab kohus ka ajutise lähenemiskeelu kohaldamisel selgepiiriliselt kindlaks määrama need piirangud, mida keelu adressaadil tuleb järgida. Nende piirangute määramisel peab arvestama konkreetse juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaati rohkem, kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Selleks tuleb kohtul konkreetse kaitseabinõu valikul hinnata selle sobivust (kas abinõu võimaldab ära hoida kannatanut ähvardavat isikuõiguste rikkumist) ja vajalikkust (kas rikkumist ei oleks võimalik sama tõhusalt vältida mõne muu abinõuga, mis koormaks lähenemiskeelu adressaati vähem) ning kaaluda ühelt poolt kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile. 17
(19)
  1. Kohus on seisukohal, et kuigi X. X. mõistetakse käesoleva otsusega süüdi H. K. kehalises väärkohtlemises, ei ole põhjendatud alust kannatanu lähenemiskeelu kohaldamise taotlus rahuldada. H. K. kehalise väärkohtlemise episood leidis aset novembrikuu alguses aastal
  2. Kohtuliku uurimise käigus selgus, et pärast seda puutusid X. X. ja H. K. kokku veel eelmise aasta augustikuu lõpus toimunud XXX peol. Andmeid, et X. X. oleks teadlikult ja tahtlikult üritanud pärast seda H. K. mingil moel ühendust võtta, ei ole. Seda enam, et selleks ei saa pidada väidetavat ühenduse võtmist 10.12.2019 kell 22.55, kuivõrd selles osas on kohtu hinnangul usutav süüdistatava selgitus, et ta tegelikult ei soovinud H. K. kontakteeruda, vaid soovis edastada kaitsjale viimase korraldusel kuvatõmmist. Ühtlasi puuduvad andmed, et ta sooviks ka käesoleval ajal H. K. mingil viisil kontakti astuda või et ta oleks H. K. ähvardanud kahju tekitamisega, kuna kohtuistungil ta välistas sellise suhtlemissoovi. Seega pole võimalik jaatada kahju õigusvastase tekitamise kestvust ega sellega ähvardamist. Lisaks ei ole kohtule käesoleval ajal teada, mis kooli H. K. edasi õppima asub, s.o kas tegemist on Tartu Ülikooliga või mitte. Samas, isegi kui tegemist oleks Tartu Ülikooliga, kus käesoleval ajal õpib X. X., ei annaks see kohtu hinnangul alust X. X. H. K. osas lähenemiskeelu kohaldamiseks. Keelates X. X. Tartu Ülikoolis õppides õppeasutuses ning sellega seonduvatel üritustel osalemine või kohustades teda seejuures hoidma H. K. teatud distantsi, oleks kohtu hinnangul tegemist olukorraga, kus see keeld riivaks X. X. kui keelu adressaati enam, kui see oleks keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Kohtu arvates lasub H. K. selles osas talumiskohustus. Sama kehtib ka olukorrale, kus H. K. sooviks sõpradega kuskile välja minna. Seega jätab kohus lähenemiskeelu kohaldamata. IV
  3. Kriminaalasjas on asitõenditeks kriminaalasja juures pakendis nr 1 asuv DVD-plaat, millel on salvestatud H. K. poolt X. X. edastatud videoklipp, ning pakendis nr 2 asuv CDplaat, millele on salvestatud H. K. vestlus O. S. Antud CD-plaadid tuleb kohtuotsuse jõustumisel jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde. V
  4. Süüdistatav X. X. kaitsja esitas kohtule taotluse mõista Eesti Vabariigilt X. X. kasuks välja 5208 eurot valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks (II kd, tl 34-43). Taotlusele on lisatud advokaadibüroo poolt X. X. esitatud arved ning ka tasumist tõendavad konto väljavõtted.
  5. KrMS § 171 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. KrMS § 181 lg 1 p 1 kohaselt hüvitab riik õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud. Kuivõrd käesolev kohtuotsus on X. X. osas süüdimõistev, siis puudub alus X. X. valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks. Nimetatud kulu jääb X. X. enda kanda.
  6. KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel on menetluskuluks isiku kohtuarstliku ekspertiisi maksumus 61 eurot ja KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel määratud kaitsjale makstud tasu 178,80 eurot (I kd, tl 150-152). Lisaks on KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt menetluskuluks süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. Teise astme kuriteos süüdimõistmise korral on sundraha suuruseks 1,5 kuupalga alammäära, s.o 876 eurot (alates
  7. jaanuarist 2020 on kuutasu alammäära 584 eurot). Seega on kõik X. X. menetluskulud kokku 1115,80 eurot.
  8. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu 18
(19)varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Alaealise puhul võib menetluskulud tervikuna jätta riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi.
  1. X. X. näol on tegemist Tartu Ülikoolis õppiva üliõpilasega, kes XXX. Käesoleva kohtuotsuse alusel tuleb tal tasuda küllaltki suur rahaline karistus. Kuigi X. X. avaldas rahalise karistuse puhul, et tal on võimalik minna tööle ning leida võimalus karistuse tasumiseks, leiab kohus kõike eelnevat arvestades, et KrMS § 180 lg 3 alusel on põhjendatud X. X. menetluskulusid nii vähendada kui ka võimaldada talle nende ositi tasumist. Seega jätab kohus X. X. ekspertiisikulust, määratud kaitsjale makstud tasust ning ka sundrahast poole, s.o vastavalt 30,50 eurot, 89,40 eurot ja 438 eurot riigi kanda. X. X. tuleb tasuda ekspertiisikulust 30,50 eurot, kaitsjatasust 89,40 eurot ning sundraha 438 eurot, s.o kokku 557,90 eurot. Nimetatud menetluskulu tuleb X. X. ära tasuda ositi 12 kuu jooksul, tasudes 11 kuu vältel vähemalt 46,49 eurot ja viimasel
  2. kuul 46,51 eurot kuni menetluskulude täieliku hüvitamiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Marju Persidskaja Kohtunik 19
(19)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.