Obsah (5)

§ 406§ 4062§ 403§ 4034§ 416

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Kaie Almere Otsuse tegemise aeg ja koht 23.09.2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-23-135533 Tsiviilasja hind 3141,30 eurot Menetlusosalise

) § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus peab hagi rahuldamiseks seega kindlaks tegema, kas kostjal on hageja ees raha maksmise kohustus, mida ta on rikkunud. 17. Kostja ja krediidiandja sõlmisid 19.06.2020 krediidilepingu nr 9773441489, mille kohaselt sai kostja kasutada krediiti summas 2000 eurot. Esile toodud asjaoludel andis krediidiandja oma majandus- või kutsetegevuses krediiti füüsilisest isikust kostjale väljaspool viimase majandustegevust. Seega on krediidiandja ja kostja sõlminud tarbijakrediidilepingu võlaõigusseaduse (

) § 402 lg 1 mõttes.

1. Krediidiandja on lepingu alusel teinud kostjale väljamakseid perioodil 19.06.2020 – 14.02.2023 kokku 2407 eurot. Vastavalt lepingule tuli kostjal tagastada kasutatud krediit ja muud kulud igakuiselt 15ndal kuupäeval selliselt, et tasuda tuli 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot ning kasutatud krediidilt tuli tasuda ka intressi ja kuutasu (krediidilepingu tingimused).
2. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul kohustus omal algatusel kontrollida, kas tarbijale antud KKM ehk krediidi kogukulu tarbijale (

§ 406lg 1) on seadusega kooskõlas (RKTKm nr 2-21-13098 p-d 14).

20. Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli lepingu sõlmimise ajal avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine KKM 20,52%.

§ 4062

lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks krediidi andmise ajal oli seega 3*20,52% = 61,56%. Kostjale antud laenu KKM oli 59,28% aastas, mis ei ületanud laenu väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära.

1. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul ka kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seda ka juhul, kui kostja pole esitanud sellekohast vastuväidet (RKTKm nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus) (RKTKm nr 2-21-13098 p-d 17).
2. Riigikohus on teabe saamise kohustuse täitmise kohta selgitanud järgmist: „Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Krediidiandja 3 peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034 lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

1. Seega kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.“
2. Hageja on kohtule selgitanud, et krediidiandja on teinud järgnevaid toiminguid kontrollimaks kostja krediidivõimelisust: sissetuleku arvutamiseks tehti päring AS Eesti Pensionikeskusesse, kus nähtus kolme kuu keskmine sissetulek 718,50 eurot, kostja arvelduskontolt arvestati sissetulekuna Eesti Töötukassa hüvitis 373,98 eurot ja töötasu 144,60 eurot kokku 518,58 eurot, kostja enda poolt öeldud sissetulekut 750 eurot kuus ning kostja kohustused 150 eurot kuus ning kostja varasemate maksekohustuste täitmise kohta tehti päring E-krediidiinfo andmebaasi, Taust.ee andmebaasi ja rahvastikuregistrisse.
3. Hageja esitatud asjaoludest järeldub, et krediidiandja on kogunud kostja krediidivõimelisuse kohta infot üksnes andmekogudest, millest on võimalik teha järeldusi osaliselt kostja sissetuleku ja tema võimaliku varasema maksekäitumise kohta. Hageja välja toodud asjaoludel on tuvastatav, et krediidiandja on jätnud täielikult kogumata teabe, mille alusel oleks võimalik tuvastada kostja võimalike varaliste kohustuste suurus (vt eelnevalt viidatud Riigikohtu otsuse punktis 2 nimetatud teave). Krediidiandja on lähtunud finantskohustuste arvestamisel laenutaotluses märgitust, kuid on jätnud välja selgitamata finantskohustuste tegeliku suuruse. Samuti ei nähtu, et krediidiandja oleks arvestanud kostja majapidamiskulusid, seega on krediidiandja jätnud välja selgitamata selliste kulude tegeliku suuruse. Krediidivõimelisuse hindamiseks on oluline välja selgitada kõik laenutaotleja varalised kohustused, sest see mõjutab selgelt laenutaotleja võimet igakuiselt krediiti tagasi maksta. Üksnes võimaliku sissetuleku suuruse ja maksehäirete puudumise pinnalt ei saa teha järeldust, et laenutaotleja on krediidivõimeline. Seega tulnuks krediidiandjal küsida kostjalt varaliste kohustuste kohta 4 täiendavat teavet, sh nõuda tema kõikide pangakontode väljavõtete esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et hinnata kostja tegelikku krediidivõimelisust.
4. Eeltoodule tuginedes on kohtu hinnangul krediidiandja rikkunud praegusel juhul teabe saamise kohustust ning seega rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
5. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on

§ 403

4 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Eeltoodust tuleneb, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevalt on kostjal kohustus tagastada laenu põhiosa ning tasuda laenult

§-s 94 sätestatud määras intressi. Kuivõrd hageja on esitanud lepingu ülesütlemisest tuleneva nõude saab hageja nõuda nii põhiosa kui intressi tasumist eeldusel, et tarbijakrediidileping on kehtivalt üles öeldud. 28.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

1. Nagu kohus on eelnevalt tuvastanud, siis kostja sai lepingu alusel krediiti kokku 2407 eurot. Krediidilepingus lepiti kokku, et kostjal tuleb tagasimakseid teostada igakuiselt – kostja pidi krediidi koos intressiga tagastama igakuiselt
2. kuupäevaks kasutusse võetud krediidilt minimaalse tagasimaksena. Seejuures ei leppinud krediidiandja ja kostja kokku konkreetses maksegraafikus, vaid selles, et kostja peab tasuma vähemalt minimaalse osamakse (võimalus oli ka tasuda laen tagasi suuremas ulatuses). Krediidikonto väljavõttest järeldub, et kostja pole pärast 14.10.2022 igakuist krediidi tagasimaksmise kohustust täitnud. Krediidiandja on andnud kostjale 30.01.2023 täiendava tähtaja 13.02.2023 võlgnevuse tasumiseks (

§ 416

lg 1) ning selgitanud, et kui võlgnevust ei tasuta, siis loetakse leping ülesöelduks täiendava tähtaja möödumisest alates. Kostja võlgnevust ei tasunud ning krediidiandja ütles lepingu üles 14.02.2023. Seega oli lepingu ülesütlemise ajaks kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, so november, detsember 2022 ja jaanaur 2023 eest (

§ 416lg 1).

Ülesütlemisavaldus on tehtud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning edastati e-posti teel aadressile, mille kostja oli lepingu sõlmimisel oma kontaktaadressina teatanud. Järelikult on krediidiandja kostjaga sõlmitud laenulepingu kehtivalt ülesöelnud. 30. Kuivõrd krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb kõik kostja tehtud tagasimaksed lugeda põhinõude tagasimakseks (

§ 4034 lg 7).

Kohus on eelnevalt tuvastanud, et krediidiandja on lepingu alusel teinud kostjale väljamakseid perioodil 19.06.2020 – 14.02.2023 kokku 2407 eurot ning kostja on hagejale teinud makseid kokku 2382,85 eurot. Samuti on hageja välja toonud, et laenu väljamaksmisel arvati maha laenu väljavõtte tasu 153,

1. Kostja on teinud kokku tagasimakseid summas 2536,73 eurot (2382,85 eurot +153,88). Seega on kostja teinud tagasimakseid summas, mis ületab põhinõuet ning puudub alus hagi rahuldamiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud 5
2. Menetluskulud jäävad hagi rahuldamata jätmise tõttu hageja kanda TsMS § 162 lg 1 järgi. Rahaliselt kindlaksmääratavad ja väljamõistetavad menetluskulud puuduvad. Kohtuotsuse avalik kättetoimetamine
3. Kuivõrd kohtule ei ole teada kostja elukoht on kohus tsiviilasja materjalid kostjale kättetoimetanud TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kohtuotsuse tegemise ajaks pole kohus tuvastanud kostja täiendavaid kontaktandmeid, mille kaudu ta võiks olla kohtule kättesaadav. Seega tuleb TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel ka käesolev kohtuotsus kostjale kättetoimetada otsuse väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohtuotsus loetakse TsMS § 317 lg 5 kohaselt avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte avaldamisest väljaandes Ametlikud Teadaanded. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaie Almere kohtunik 6