KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 28.03.2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-22-121023 T

) § 102 lg 2 alusel vähendada elatist alla

§ 101alusel arvutatud summa.

Laste ema tõi lapsed 26.05.2022 Eestisse ilma kostja kui hooldusõigusliku vanema nõusolekuta ja ilma teda eelnevalt informeerimata, s.o pani toime lapseröövi. Eelnevaga tekitas ema teadlikult ja õigusvastaselt olukorra, kus hagejate ülalpidamiskulud suurenesid oluliselt ja kostjal oli võimatu hagejatega koos aega veeta ja vahetult nende ülalpidamise eest hoolitseda. Seega oli õiglane, et laste ema kanda on suurem osa laste kuludest, arvestades mh ka Eesti oluliselt kõrgemate palkadega. Samuti tuli arvestada lapsetoetustega, mis laekusid laste emale. Hagejad jõudsid Eestisse 26.05.2022 ning nende alaliseks elukohaks võis Eesti saada kõige varem alles Harju Maakohtu 05.12.2022 määruse jõustumisega tsiviilasjas nr 2-22-

1. Kuni hetkeni, mil hagejate alaliseks elukohaks sai Eesti, tuli nende elatisnõudele kohaldada Egiptuse õigust. Maakohtu otsus
2. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja I kasuks välja elatise perioodi 14.06.2021-13.06.2022 eest 1608 eurot, perioodi 14.06.2022-31.03.2023 eest 2138,62 eurot ning alates 01.04.2023 kuni hageja I täisealiseks saamiseni 260,33 eurot kuus. Kohus mõistis kostjalt hageja II kasuks välja elatise perioodi 14.06.2021-13.06.2022 eest 1560 eurot, perioodi 14.06.2022-31.03.2023 eest 1817,79 eurot ning alates 01.04.2023 kuni hageja II täisealiseks saamiseni 221,28 eurot kuus. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Kuivõrd hagejate elukohariik oli alates 09.06.2022 Eesti, kuulus kohaldamisele Eesti õigus, sh sai Eesti õiguse kohaselt kindlaks määrata, mil määral said hagejad nõuda elatist tagasiulatuvalt. Hagejatel oli kostjast lahuselavate alaealiste lastena kostja vastu

§-dest 96-100 lähtudes nõue ülalpidamise saamiseks. Kohtule esitatud elatise nõude rahuldamise eelduseks oli kohustatud isiku poolt ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine. Perioodil 14.06.2022 kuni 31.01.2023 oli miinimumelatise summaks hageja I puhul 225,64 eurot ja hageja II puhul 191,79 eurot. Perioodil 01.02.2023 kuni 31.03.2023 oli miinimumelatise summaks hageja I puhul 215,64 eurot ja hageja II puhul 183,29 eurot. Alates 01.04.2023 oli miinimumelatise summaks hageja I puhul 260,33 eurot ja hageja II puhul 221,28 eurot. Kostja ei esitanud tõendeid, et ta oleks hagejatele elatist regulaarselt vähemalt miinimumulatuses tasunud. Kohtule esitatud üksnes tõend selle kohta, et

1. aasta augustist kuni
2. aasta märtsini tasus kostja elatist kokku 610 eurot, s.o keskmiselt mõlemale hagejale kokku 76,25 eurot kuus. Seega oli elatise nõude esitamine kostja vastu õiguslikult põhjendatud. Hagejad palusid hagejale I välja mõista elatise igakuiselt 304,50 eurot ja hagejale II 243 eurot ja märkisid hageja I igakuisteks kuludeks kokku 609 eurot ja hageja II igakuisteks kuludeks kokku 486 eurot. Kuivõrd hagejate nõue ületas miinimumsuurust, tuli kohtul hinnata kulude põhjendatust. Esmalt märkis kohus, et hagejate esitatud nimekirjade kohaselt moodustasid hageja I igakuised kulud kokku 561 eurot (mitte 609 eurot) ja hageja II igakuised kulud 453 eurot (mitte 486 eurot). Hagejatel tuli seoses eluasemega tasuda igakuiselt üüri 500 eurot, millele lisandusid kommunaalkulud keskmiselt 138 eurot kuus, elektrikulu keskmiselt 14,48 eurot kuus ja kulud Elisa Eesti AS-ile keskmiselt 15,41 eurot kuus. Seega moodustasid igakuised kulud seoses eluasemega kokku 667,89 eurot. Arvestades, et hagejad elasid koos emaga, tuli vastavad kulud jagada kolme inimesega, s.o ühe hageja osaks jäi ligikaudu 223 eurot. Hageja I osas lisandusid nimetatule sidekulud 3 eurot kuus. Seega olid hageja II eluaseme ja sidekulud põhjendatud 223 euro ulatuses ja hageja I kulud 226 euro ulatuses. Kohus luges põhjendatud igakuiseks treeningkuluks mõlema hageja osas 50 eurot. Arvestades, et hagejad olid kooliealised, siis oli eluliselt usutav, et tekkisid kulutused seoses kooliga. Hagejad tõid välja, 3 et hageja I õppis interneti vahendusel ning igakuine makse oli 120 eurot. Samas ei tõendatud, et hageja I käiks aastaringselt internetitundides. Tõendatud oli üksnes hagejale I arve esitamine kolme kuu eest maksumusega 316,05 eurot. Seega pidas kohus hageja I osas põhjendatud koolikuluks 36,34 eurot ja hageja II osas 10 eurot. Ülejäänud kulude osas hagejad tõendeid ei esitanud. Kohtu hinnangul puudus alus eeldada, et kulud toidule, hügieenitarvetele, ravimitele, riietele ja meelelahutusele oleksid hagejatel igakuiselt keskmisest suuremad ning ületaksid koos eluaseme-, treeningu- ja koolikuluga seaduses sätestatud kahekordset baassummat. Kuivõrd hagejad ei tõendanud, et nende igakuised kulud oleksid miinimumist suuremad, võis pidada usutavaks ja põhjendatuks, et hagejate igakuised kulud vastasid vähemalt seaduses sätestatud kahekordsele baassummale. Tulenevalt

§ 101

lg-st 5 tuli elatise suuruse määramisel arvestada laste emale laekuva lastetoetustega, mis oli 2022. aastal esimese ja teise lapse puhul 60 eurot ning alates 01.02.2023 80 eurot.

§ 101

lg 7 kohaselt tuli hageja II elatise summat vähendada 15% võrra, kuivõrd hagejate vanusevahe oli väiksem kui kolm aastat. Kostja viitas menetluses oma keerulisele majanduslikule olukorrale ja tõi välja, et tal oli lisaks hagejatele veel kaks ülalpeetavat. Ühtegi tõendit kostja oma majandusliku olukorra, sh sissetulekute ja väljaminekute ning teiste laste kulude kohta kostja ei esitanud. Kohus pidas eluliselt usutavaks, et kostjal olid igakuised kulud ning teiste laste olemasolul pidi ta ka nende ülalpidamises osalema. Samas ei leidnud tõendamist, et kostja või tema võimalikud teised ülalpeetavad jääksid elatise väljamõistmisel varaliselt vähemkindlustatuks. Asjaolu, et vanem elas teises riigis kui tema lapsed, ei olnud alus elatise vähendamiseks. Kohtu hinnangul puudus alus elatise vähendamiseks alla miinimummäära ning kostjalt kuulus väljamõistmisele hagejate kasuks elatis miinimummääras alates hagiavalduse esitamisest kuni hagejate täisealiseks saamiseni (sh alates 14.06.2022 kuni 31.03.2023 hagejale I 2138,62 euro ulatuses ning hagejale II 1817,79 euro ulatuses). Hagiavalduse kohaselt nõudis hageja I tagasiulatuvat elatist perioodi eest 14.06.202113.06.2022 summas 1608 eurot ning hageja II tagasiulatuvat elatist perioodi eest 14.06.202113.06.2022 summas 1560 eurot. Tegemist oli kuludega, mis kanti Egiptuses elades. Kostja ei esitanud kohtule tõendeid, et ta oleks nimetatud perioodil oma ülalpidamiskohustust täitnud või ei oleks pidanud seda tegema. Seega rahuldas kohus hagejate tagasiulatuva elatise nõude. Kostja apellatsioonkaebus 5. Kostja palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega rahuldati hagejate nõuded tagasiulatuva elatise saamiseks, mõisteti perioodi 14.06.2022 kuni 31.10.2022 eest kummalegi hagejale elatist rohkem kui 50 eurot ühe kuu eest ning millega määrati edasiulatuv elatis iga aasta 1. aprillil muutuma. Tühistatud osas palus kostja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja I kasuks välja elatis perioodi 14.06.2022-31.10.2022 eest kokku 225 eurot ning alates 01.11.2022 kuni tema täisealiseks saamiseni 260,33 eurot kuus ning kostja II kasuks välja elatis perioodi 14.06.2022-31.10.2022 eest kokku 225 eurot ning alates 01.11.2022 kuni tema täisealiseks saamiseni 221,28 eurot kuus. Alternatiivselt palus kostja tühistada otsuse täies ulatuses ja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus kohaldas ebaõigesti

§-i 108, §-i 101 ja § 102 lg-t 2 ning rikkus oluliselt menetlusõigust. Kohus kohaldas alusetult Eesti õigust perioodi osas, mil hagejate alaline elukoht oli Egiptus. Kuni lõpplahendi jõustumiseni tsiviilasjas nr 2-22-8169 oli hagejate peamine elukoht Egiptus. Väide, et rahvastikuregistris oli hagejate peamine elukoht alates 09.06.2022 Eesti, oli asjassepuutumatu, kuna kostja kui hooldusõigusliku vanema nõusolek selleks puudus. Laste peamine elukoht ei saanud lapseröövi korral muutuda, sest lapsed viidi kodust ära ilma isa nõusolekuta. 4 Kohus jättis tähelepanuta kostja väited selle kohta, et tagasiulatuva elatise nõudmine oli hea usu põhimõtte vastane. Kui kohaldada Eesti õigust, oleks tulnud jätta

§ 108VÕS § 6 lg 2 alusel kohaldamata.

Kostja pidas oma lapsi Egiptuses kohaselt ülal ning hea usu põhimõttest lähtuvalt ei olnud vastuvõetav mõista temalt selle perioodi eest välja raha Eesti seaduste ja elustandardi alusel. Terve perioodi vältel, mille eest tagasiulatuvalt elatist nõutakse, oli hagejate peamine elukoht Egiptus ning valdava enamuse nõudeperioodist viibisid nad füüsiliselt seal. Egiptuse olusid arvestades oli 3168 eurot ebamõistlik summa ning kostjal puudus mõistlik võimalus ette näha ja arvestada võimalusega, et temalt nõutakse selline summa Eesti õiguse alusel tagantjärele välja. Perioodil, mille eest tagasiulatuvat elatist nõutakse, oli kostja sissetulek 15 000 Egiptuse naela, mis moodustas ligikaudu 444 eurot.

§ 101

kohaselt igal aastal muutuva elatise väljamõistmisega ületas kohus nõude piire vastuolus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-ga

1. Hagejad nõudsid elatise väljamõistmist kindla summana, kuid kohus määras, et elatis hakkab iga aasta
2. aprillil muutuma. Arvestades tarbijahinnaindeksi ja keskmise brutokuupalga kiiret tõusu, võis juba lähiaastatel olla kohtu poolt välja mõistetud elatis suurem kui hagejad nõudsid. Mitme aasta lõikes võib summa, mis kostja peaks maakohtu otsuse alusel hagejatele tasuma, olla märkimisväärselt suurem sellest, mida hagejad nõudsid. Kohus oleks pidanud võtma nõude muutmise vastuvõtmise kohta selge seisukoha enne kohtuotsuse tegemist, kuid jättis sellele adekvaatselt reageerimata. Kuni kostjal oli võimalik Belgia tööandja juures töötamist jätkata, oli ta nõus tasuma hagejale I 260,33 eurot kuus ja hagejale II 221,28 eurot kuus. Üllatavad olid kohtu põhjendused kostja väidete puuduliku tõendamise osas, kuivõrd kohus ei selgitanud, et kostja väited vajasid täiendavat tõendamist. Egiptuses toimus arveldamine üldjuhul sularahas, seda nii palkade kui ka väljaminekute puhul ning õigussuhete dokumenteerimine ei olnud tavaks. Teise kahe lapse olemasolu ja neile elatise tasumine oli menetlusosalistele teada, mistõttu selles osas vaidlus puudus. Ebaõiglane oli kohtu väide, et elatise vähendamiseks

§ 102

lg 2 alusel ei saanud pidada põhjendatuks olukorda, kus vanem elab teises riigis kui tema lapsed. Vanemad nõustusid koos lastega Egiptusesse kolima. Laste toomine Eestisse oli lapserööv, kuivõrd selle jaoks puudus kostja nõusolek. Seega oli põhjendatud lugeda teises riigis elamist mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamiseks. Ebamõistlik oli kostjalt nõuda, et ta peaks jätma maha oma kodu ja kogu senise elukorralduse ning kolima rikkamasse riiki, sest ema toimetas lapsed kõrgema elukallidusega riiki. Kui laste ema Eestis rahaliselt toime ei tule, tuleks lapsed toimetada tagasi Egiptusesse. Samuti oli oluline arvesse võtta, et laste elamine Eestis tähendab, et kostjal on oluliselt keerulisem osaleda laste vahetus ülalpidamises. Eelnevast tulenevalt tuli nii teiste laste olemasolu kui ka kostja elamist Egiptuses lugeda mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamisel. Hagejate seisukoht

1. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle läbi vaatamata. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.
3. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli 5 õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
4. TsMS § 631 lg 1 näeb ette, et apellatsioonkaebuses võib tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Kaebuse kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus oluliselt menetlusõigust. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse rikkumisi ega ebaõiget materiaalõiguse kohaldamist, mis oleks viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Asjaolu, et kostja ei ole nõus maakohtu seisukohtadega, ei anna alust väita, et maakohus oleks rikkunud menetlusõigust või kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
5. Kostja hinnangul kohaldas kohus alusetult tagasiulatuva elatise osas Eesti õigust, kuivõrd hagejate peamine elukoht oli vastava perioodi vältel Egiptus. Samuti oli tagasiulatuva elatise nõudmine apellatsioonkaebuse väidete kohaselt vastuolus hea usu põhimõttega, sest kostja pidas lapsi Egiptuses elades kohaselt ülal.
6. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 65 sätestab, et vanema ja lapse vahelistele perekonnaõiguslikele suhetele kohaldatakse lapse elukohariigi õigust. REÕS § 61 kohaselt kohaldatakse perekonnasuhetest tulenevatele ülalpidamiskohustustele ülalpidamiskohustuste suhtes kohaldatavat õigust käsitlevat 23.11.2007 Haagi Protokolli. Protokoll sätestab artikkel 3 lg-s 1 üldreegli, et ülalpidamiskohustust suhtes kohaldatakse õigustatud isiku peamiseks elukohaks oleva riigi õigust. Protokolli artikkel 3 lg 2 sätestab, et kui õigustatud isiku peamine elukoht muutub, kohaldatakse uueks peamiseks elukohaks oleva riigi õigust alates muutuse toimumise hetkest. Artikkel 4 lg 2 sätestab, et kui õigustatud isikul ei ole artiklis 3 osutatud õiguse alusel võimalik kohustatud isikult elatist saada, kohaldatakse kohtu asukohariigi õigust.
7. Õigustatud isikuteks on käesoleval juhul hagejad, kelle elukoha riik on rahvastikuregistrijärgselt alates 09.06.2022 Eesti. Hagejad nõudsid tagasiulatuvat elatist alates 14.06.2021 kuni 13.06.
8. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega, et antud juhul tuleb nii tagasiulatuva kui ka edasiulatuva elatise väljamõistmisel lähtuda Eesti õigusest tulenevalt Haagi Protokolli artikkel 4 lg-st
9. 16.11.2022 kohtuistungil märkis hagejate seaduslik esindaja, et proovis pöörduda elatise saamiseks Egiptuse kohtusse, kuid kuivõrd hagejad ja nende seaduslik esindaja ei olnud Egiptuse kodanikud, ei osutunud Egiptuses kohtusse pöördumine võimalikuks (dtl 99). Samuti avaldas kostja kahtlusi tagasiulatuva elatise õiguspärasuse osas Egiptuse õiguses (dtl 86). Ringkonnakohus märgib, et Haagi Protokolli artikkel 4 lg 2 tagab, et õigustatud isikutel oleks võimalik elatist saada, kui taotluse saanud asutuse õiguses on see ette nähtud. Kuivõrd hagejad ei saanud pöörduda elatise nõudmiseks Egiptuse kohtusse, leidis maakohus põhjendatult, et Egiptuse õiguse alusel ei olnud võimalik kohustatud isikult elatist saada ja kohaldas põhjendatult nii tagasiulatuva kui ka edasiulatuva ülalpidamisnõude lahendamisel Eesti materiaalõigust ehk perekonnaseadust. 13.

§ 108

järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist.

§ 108

kohaselt elatist välja mõistes tuleb erisätete puudumise tõttu lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (RKTKo 27.10.2021, 2-19-18082, p 13).

1. Ringkonnakohus märgib, et kostjal oli menetluse jooksul võimalik esitada tõendeid selle kohta, et ta täitis tagasiulatuva elatise perioodil kohaselt ülalpidamiskohustust. Samuti juhtis maakohus 16.11.2022 istungil kostja tähelepanu asjaolule, et tagasiulatuva perioodi osas on vajalikud kostja täiendavad selgitused ja tõendid selle kohta, kuidas kostja sel perioodil 6 ülalpidamiskohustust täitis (dtl 98). Vaatamata eelnevale ei põhistanud kostja oma väidet, et pidas lapsi Egiptuses elades kohaselt ülal. Asjaolu, et Egiptuses arveldati üldjuhul sularahas ja kostjale jäi arusaamatuks, milliseid tõendeid kohus sellises olukorras piisavaks peab, ei ole alus tõendite esitamata jätmiseks. Ringkonnakohus märgib, et kuigi kohtu roll on perekonnaasjades tõendite kogumisel suurem, kui tavapärases hagimenetluses, siis ei võta see pooltelt ära kohustust tuua esile asjaolusid ja tõendeid, millele ta vaidluses tugineb. Ringkonnakohtu hinnangul täitis maakohus kohaselt selgitamiskohustust ja kostjal tui oma vastuväiteid tõendada. Eelnevast tulenevalt oli paljasõnaline ja tõendamata kostja väide, et ta pidas hagejaid Egiptuses elades kohaselt üleval. Asja materjalide pinnalt puudub alus väita, et tagasiulatuva elatise nõudmine oli vastuolus hea usu põhimõttega.
2. Kostja hinnangul oli 3168 euro tagasiulatuva elatise nõudmine Egiptuse elukallidust arvestades ebamõistlik ning kaebuse väidete kohaselt esinesid antud juhul alused

§ 102

lg 2 järgi elatise vähendamiseks, sest kostjal oli veel kaks last ning kostja elas Egiptuses. 16. Riigikohtu praktika kohaselt peab mõjuvale põhjusele

§ 102

lg 2 mõttes tuginema kohustatud vanem ehk kostja, kes peab mõjuva põhjuse aluseks olevad asjaolud välja tooma ja neid ka tõendama (RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160, p 15.2.; RKTKo 07.02.2018, 2-16118651, p 10; RKTKo 28.10.2015, 3-2-1-124-15, p 15). Mõjuvad põhjused on

§ 102lg 2 neljandas lauses toodud näidisloeteluna.

Kohus saab hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus

§ 101

alusel arvutatud summast väiksema elatise väljamõistmiseks iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades (RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160, p 15.3.; RKTKo 28.03.2018, 2-1611905, p 18; RKTKo 07.02.2018, 2-16-118651, p 12). Mõjuv põhjus võib mh olla asjaolu, millele on viidatud

§ 101

lg-tes 5-7 (RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160, p 15.3.).

§ 102

lg 2 kohaldamine ja mõjuva põhjuse hindamine on kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsustus (RKTKo 07.02.2018, 2-15-15909, p 14), millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire.

1. Arvestades maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid ning kostja apellatsioonkaebuses esitatud väiteid, puudub käesoleval juhul alus vähendada maakohtu otsusega hagejate kasuks väljamõistetud tagasiulatuvat elatist ulatuses nagu kostja seda apellatsioonkaebuses taotles. Ringkonnakohtu hinnangul ei toonud kostja esile selliseid asjaolusid, mis kaaluksid üles hagejate õigustatud huvi saada oma vanemalt ülalpidamist. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (RKTKo 24.10.2012, 3-2-1-118-12, p 15).
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega, et elatise vähendamiseks ei andnud alust asjaolu, et kostja elas Egiptuses. Hageja I soovis kostjalt tagasiulatuvat elatist kokku 1608 eurot, mis moodustas 134 eurot ühes kalendrikuus ning hageja II kokku 1560 eurot, mis moodustas ühe kalendrikuu kohta 130 eurot. Hagejate esitatud dokumentidest nähtuvalt oli tagasiulatuva elatise puhul tegemist kuludega, mida kanti Egiptuses elades. Kostja nõustus tasuma mõlemale hagejale edasiulatuvalt ligikaudu poole suuremat igakuist elatist võrreldes tagasiulatuva elatise kuupõhise suurusega. Kostja märkis, et tal oli veel kaks last, kuid ei tuginenud asjaolule, et tema teised lapsed osutuksid elatise väljamõistmisel oluliselt vähem kindlustatuks kui elatist saavad lapsed. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus õigesti, et antud juhul ei esinenud niivõrd erandlikke asjaolusid, mis annaksid

§ 102lg 2 järgi aluse tagasiulatuva elatise vähendamiseks.

7

1. Kostja hinnangul oli põhjendatud tasuda alates 01.04.2023 kuni hageja I täisealiseks saamiseni elatist 260,33 eurot kuus ning alates 01.04.2023 kuni hageja II täisealiseks saamiseni elatist 221,28 eurot, kuid ta vaidles vastu elatisesummade muutumisele iga aasta
2. aprillil.
3. Ringkonnakohus selgitab, et alates 01.01.2022 kehtima hakanud

§ 101

lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis olla väiksem kui

§ 101

alusel arvutatud summa.

§ 101

lg 3, lg 4, lg 5 ja lg 6 kohaselt on igakuise elatise arvutamise aluseks baassumma. Baassumma ühe lapse kohta on 200 eurot, mida indekseeritakse iga aasta

1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega. Pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma. Baassummale lisandub kolm protsenti eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast. Lisanduv summa arvutatakse vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta
2. aprillil. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus edasiulatuva elatise suuruse kindlaksmääramisel korrektselt materiaalõigust ning põhjendamatu ja ebaõige oli kostja väide, et kohus ületas igal aastal muutuva elatise väljamõistmisega nõude piire. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb hagilises perekonnaasjas jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes poolte endi kanda (TsMS § 164 lg 1; RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160, p 21). Tulenevalt TsMS § 164 lg-st 1 jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Sellise kulude jaotuse puhul puudub vajadus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. (allkirjastatud digitaalselt) 8