Obsah (10)

§ 657§ 442§ 652§ 651§ 456§ 654§ 5§ 230§ 164§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 26.04.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-22-15313 Koht

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

29.

§ 442

lg 5 alusel võtab kolleegium esmalt seisukoha kostja apellatsioonimenetluses esitatud uue tõendi kohta. Kostja tugines apellatsioonkaebuses muu hulgas asjaolule, et tal on puuduv töövõime. Kuivõrd maakohtule tõendina esitatud Eesti Töötukassa 09.01.2023 otsuse järgi lõppes kostja töövõime vähenemise periood 05.02.2024, pidas ringkonnakohus vajalikuks saada täiendavat teavet, kas kostja töövõime ulatust on uuesti hinnatud. Eeltoodust tulenevalt andis ringkonnakohus kostjale võimaluse esitada täiendav tõend enda puuduva töövõime kohta. Kostja esitas 16.03.2024 ringkonnakohtule Eesti Töötukassa 26.12.2023 otsuse kostjale töövõimetoetuse määramise kohta (dtl-d 672–673). Ringkonnakohtu hinnangul on esitatud dokumentaalne tõend asjakohane ning kolleegium võtab selle vastu

§ 652lg 3 p 2 alusel.

30. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

§ 651lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Maakohtu otsuse on vaidlustanud kostja osas, milles maakohus hagi rahuldas. Seega on maakohtu otsus

§ 456

lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles maakohus hageja tagasiulatuva elatise nõude perioodi eest 19.01.2022–12.10.2022 rahuldamata jättis. Eeltoodud osas ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli. 31.

§ 652

lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, mistõttu neid käesolevas otsuses

§ 654lg 6 järgi ei korrata.

Kostja on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus esitatud väiteid, mida maakohus on vaidlustatud otsuses piisava põhjalikkusega käsitanud, ja puudub vajadus maakohtu põhjenduste kordamiseks. Kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud.

1. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes selle üle, kas esineb PKS § 102 lg 1 järgi alus jätta kostjalt hageja kasuks elatis välja mõistmata tulenevalt sellest, et kostjal on puuduv töövõime, 6 2-22-15313 teine ülalpeetav ja väidetavalt kehv majanduslik olukord. Kostja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles maakohus tuvastas hageja vajadused.
2. Ringkonnakohus rõhutab, et kohus ei või üldjuhul mõista vanemalt alaealise lapse kasuks välja PKS §-s 101 sätestatust väiksemat elatist. Kui muud isikud vabanevad PKS § 102 lg 1 järgi ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles nad ei ole oma muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimelised andma ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, siis alaealise lapse vanemad oma ülalpidamiskohustusest sellises olukorras PKS § 102 lg 2 esimese lause järgi ei vabane ning peavad kasutama enda käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ühetaoliselt ülalpidamiseks.
3. PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi võib kohus vähendada miinimumelatist üksnes mõjuval põhjusel, s.t olukorras, kus vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline mõjuval põhjusel andma lapsele ülalpidamist. Riigikohus on selgitanud, et kohus peab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hindama, kas on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Mõjuvaks põhjuseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve ja seda, et elatise maksmise eesmärk ei saaks ebaproportsionaalselt kahjustada (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega. Mh võib mõjuvaks põhjuseks olla ka lapse miinimumist väiksemad vajadused, s.t kohus saab mõista vanemalt välja miinimumist väiksema elatise, arvestades mh kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esile toodud asjaolud seda tingivad, kuid seda vaid juhul, kui pool on tõendanud, et lapse vajadused on miinimummäärast väiksemad (RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 28.1–28.2; RKTKo 28.03.2018, 2-16-11905, p 18; 07.02.2018, 2-16-118651, p 12; 22.03.2017, 3-2-1-174-16, p 13). Seega mõjuval põhjusel võib kohus elatist küll vähendada, kuid sellise mõjuva põhjuse olemasolu tuleb kohustatud vanemal tõendada.
4. Maakohus selgitas pooltele põhjalikult tõendamiskoormust ja muu hulgas kohustas kostjat tõendama oma majanduslikku olukorda ja oma teise lapse ülalpidamiskohustusega seonduvat (dtl-d 250–257). Ringkonnakohus märgib, et vaatamata sellele, et elatise vaidlus ei ole tavapärane võistlev kohtumenetlus, menetletakse

§ 5

lg 1 järgi hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

§ 230

lg 3 kohaselt võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses koguda tõendeid ka omal algatusel, kuid see ei ole võimalik kohustatud vanema ega tema teise lapsega seotud kulude kandmise osas, kuna neid asjaolusid teab üksnes kohustatud vanem. Kohus ei saa elatisnõude osalist rahuldamata jätmist põhjendada asjaoludega, mida pool ei ole suutnud korrektselt esitada ega tõendada.

1. Kostja leiab, et olukorras, kus kohustatud vanem kannab lapse kulusid ulatuses, mis on temale võimetekohane, puudub kohtul alus elatise väljamõistmiseks ja kohus peab sellisel juhul hindama, kas kostja on täitnud ülalpidamist sellisel viisil, milles ta on võimeline seda hagejale võimaldama. Maakohus ongi otsuses tõendeid hinnates tuvastanud, millises ulatuses on kostja kohtu hinnangul võimeline hagejale elatist tasuma. See, et kostja hindab oma majanduslikku võimekust kohtust erinevalt, ei anna alust leida, et hagi oleks tulnud jätta täielikult rahuldamata.
2. Vaidlus puudub selles, et kostjal on teine alaealine laps M. M.X (dtl 41). Kostja heidab ette, et maakohus ei pidanud eluliselt usutavaks ja tõendatuks kostja väidet, et tal tuleb teha kulutusi ka teise lapse ülalpidamiseks. Maakohus leidis, et kostja ei ole oma teise lapse M. 7 2-22-15313 M.X osas ülalpidamiskulude kandmist tõendanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et üksnes teise lapse olemasolu ei anna alust mõista elatis välja miinimummäärast väiksemas summas. Vaidluse korral ei saa kohus teise lapse ülalpidamiskohustuse täitmist eeldada, vaid kostja peab tõendama, et ta oma teist last ka reaalselt üleval peab ja millises summas regulaarselt teise lapse ülalpidamiskulusid kannab. Kostja ei ole seda tõendanud. Väitmine, et vastasel korral oleks M. M.X esitanud kostja vastu kohtusse hagi elatise nõudmiseks, ei ole tõendamiskoormise täitmine.
3. Vaidlus puudub selles, et kostjal on puuduv töövõime (dtl-d 263–265 ja 672–673). Maakohus tuvastas, et kostja majanduslik olukord võimaldab kostjal tasuda hagejale elatist, vaatamata tema puuduvale töövõimele. Kostja ei nõustu maakohtu järeldustega tema majandusliku olukorra tuvastamisel. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud poolte esitatud ja kohtu kogutud tõendite põhjal, et kostjal on olnud piisav sissetulek ja vara, mille arvelt saab kostja tasuda elatist hagejale ja kanda lisaks ka enda ja oma teise lapse kulusid. Maakohus võttis põhjendatult arvesse kolmandatelt isikutelt laekunud summasid, kostja osalust A OÜ-s, kostjale kuuluvaid sõidukeid ja kinnisvara. Kostja väide, et kostja sõidukid on üksnes metalli väärtusega ja kinnistu müügikõlbmatu, jääb paljasõnaliseks.
4. Kostja väidab apellatsioonkaebuses, et temale kuuluva A OÜ puhul saab rääkida pigem likvideerimisele kuuluvast äriühingust ja kostjal puudub võimalus läbi äriühingu tulu teenida. Kohus hindab elatise väljamõistmisel kostja võimekust elatist tasuda kohtumenetluse aja seisuga ega pea spekuleerima, milline võib kostja majanduslik olukord olla tulevikus, s.o antud juhul seda, kuidas kostjale kuuluval äriühingul võiks teoreetiliselt edaspidi minna. Kostja üldsõnaliste väidete alusel ei saa kohus veenduda kostjale kuuluva äriühingu väidetavates kehvades majandusnäitajates.
5. Põhjendatud ei ole kostja etteheide, et kuigi maakohus tuvastas, et kostjal on puuduv töövõime, ei arvestanud kohus sellega, et oma puudest tulenevalt on kostjal ka lisakulutusi seoses sõiduki omamise vajadusega. Maakohus on arvestanud tõendina kostja esitatud konto väljavõtet Circle K maksete kohta. Muid tõendeid sõiduki kasutamisega seonduvalt kostja ei esitanud. Maakohus tuvastas, et suurema osa kostja väidetud kuludest kannab kostjale kuuluv äriühing. Kostja ei ole seda järeldust ümber lükanud.
6. Eeltoodust tulenevalt nõustub kolleegium maakohtuga, et kostja väljatoodud asjaolud, s.o tervislik seisund, mittetöötamine, piisava isikliku vara väidetav puudumine ja teine ülalpeetav, ei anna praegusel juhul alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Maakohtu otsusest nähtub, et maakohus hindas kostja sissetuleku suurust ja vara väärtust ning kooskõlas PKS §-ga 102 ja asjakohase kohtupraktikaga seda, kas kostja töövõime puudumine ja teise lapse olemasolu annab alust mõista elatis välja miinimummäärast väiksemas summas. Maakohus tuvastas, et kostja ei ole varatu ja tema töövõime puudumine ei ole tal takistanud sissetulekut teenida, ning leidis, et kostja on võimeline maksma hagejale elatist PKS § 101 lg-te 3–5 alusel arvutatud summas ilma, et tema enda olukord muutuks vähemkindlustatuks. Lisaks selgitab kolleegium, et vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike (RKTKo 24.10.2012, 3-2-1-118-12, p 15). 8 2-22-15313 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
7. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta.
8. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad samuti

§ 164

lg 1 kohaselt poolte endi kanda (RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160, p 21).

§ 164

lg 1 järgi kannab alaealise lapse ülalpidamisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Kolleegiumi hinnangul ei esine asjaolusid, mis tingiksid

§ 164lg-s 1 sätestatud menetluskulude jaotuse üldreeglist kõrvale kaldumiseks.

Asjas ei ole toodud esile asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et kulude poolte endi kanda jätmine ei oleks õiglane või esineksid

§ 164lg-s 3 sätestatud asjaolud.

Eeltoodust tulenevalt puudub vajadus menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks. 44. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt) 9