Obsah (10)

§ 104§ 70§ 106§ 371§ 663§ 657§ 272§ 238§ 173§ 696

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis (Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Maris Kuurberg ja kohtunik Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 19.11.2024, Tallinn

§ 104lg 1 kohaselt.

Sellise kokkuleppe lubatavust käenduslepingus, mille käendaja on sõlminud põhivõlgniku juhatuse liikmena enda majandustegevuses, on kinnitatud ka kohtupraktikas (TlnRnKm 2-18-8424, p 8). Maakohtu määrus ja põhjendused

1. Harju Maakohus keeldus 23.11.2023 määrusega Estateguru tagatisagent OÜ hagi B.N-i vastu võla nõudes menetlusse võtmisest ning jättis menetluskulud hageja kanda, kuid rahaliselt kindlaks määramata.
2. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt leidis kohus, tutvunud hagiavaldusega ja kontrollinud kohtualluvust, et hagiavalduse lahendamine ei allu Eesti kohtule ning hagi menetlusse võtmisest tuleb keelduda. Kohus tugines

§ 70

lg-tele 1, 2 ja 4, § 75 lg-le 1, § 104 lg-le 1, § 106, § 371 lg 1 p-le 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 1215/2012 (määrus).

1. Määruse artikkel 4 lg 1 näeb ette, et käesoleva määruse kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest. Artikkel 5 lg 1 järgi võib isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, hagi esitada teise liikmesriigi kohtusse üksnes käesoleva peatüki 2.-
2. jaos sätestatud korras. Artikkel 18 p 2 sätestab, et teine lepingupool võib algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Seega tuleb üldise kohtualluvuse sätete järgi kostja vastu esitada hagi kostja elukoha järgi. Hagiavalduse kohaselt on kostja elukoht XXX, Saksamaa.
3. Hageja on põhjendanud hagi esitamist Harju Maakohtule sellega, et pooled on sõlminud kohtualluvuse kokkuleppe Harju Maakohtu kasuks. Tõendite hindamine on lubatav esmajoones rahvusvahelise kohtualluvuse kindlakstegemisega seoses (vt RKTKm, 19.04.2027, 3-2-1-7-17, p 29.2.). Kohtule nähtub, et pooled sõlmisid tagatislepingu 2 2-23-16320 (käenduslepingu), mille p 4.5 kohaselt lepingust, sealhulgas selle tõlgendamisest, muutmisest või lõpetamisest tuleneva või sellega seotud vaidluse korral üritavad pooled esmalt lahendada vaidluse lepitusega. Kui vaidlust lepitusega ei lahendata, lahendatakse vaidlus Eesti Vabariigi õigusaktidega ettenähtud korras Harju Maakohtus.
4. Määruse artikkel 25 lg 1 kohaselt kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. Seega tuleb kohtul hinnata seda, kas poolte vahel sõlmitud käenduslepingu p-s 4.5 sisalduv kohtualluvuse kokkulepe võib Eesti õiguse alusel olla tühine (vt TlnRnKm, 17.04.2023, 2-22-4972, p 33 jj). 7.

§ 106

lg 1 sätestab, et kohtualluvuse kokkulepe on tühine, kui see on vastuolus käesoleva seadustiku § 104 lõikes 1 sätestatuga.

§ 104

lg 1 kohaselt võib kohus kohtualluvuse järgi asja läbi vaadata ka juhul, kui selle kohtu alluvus on ette nähtud poolte kokkuleppega ja vaidlus on seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega või kui leping on seotud ühe poole majandus- või kutsetegevusega ja teiseks pooleks on riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik või kui mõlemaks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik.

§ 106

lg 1 p 1 kohaselt on kohtualluvuse kokkulepe tühine, kui see on vastuolus

§ 104lg-s 1 sätestatuga.

VÕS § 143 lg 1 kohaselt tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. VÕS § 1 lg 5 kohaselt tarbija VÕS tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. 8. Kohus märkis, et

§ 104

lg 1 välistab kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimise füüsilise isikuga, välja arvatud juhul, kui isik tegutses majandus- või kutsetegevuses.

§ 106

lg 1 p 1 kohaselt on kohtualluvuse kokkulepe tühine, kui see on vastuolus

§ 104lg-s 1 sätestatuga.

Alates 05.04.2011 jõustunud VÕS § 143 lg 1 muudatuse kohaselt mõistetakse tarbijakäenduslepinguna käenduslepingut, kus käendajaks on füüsiline isik. Sisuliselt on eelnimetatud seaduse muudatusega kaasnenud põhimõtteline muudatus selles, et füüsilise isiku poolt sõlmitud käendusleping saabki seadusest tulenevalt olla ainult tarbijakäendusleping. Seega käsitletakse ka ettevõtte juhtide ning osanike poolt antud käendusi edaspidi tarbijakäendustena (vt TlnRnKm, 01.06.2020, 2-19-4584). Kuivõrd käesolev vaidlus ei ole seotud mõlema poole (hageja ja kostja) majandus- ja kutsetegevusega ning

§ 104

lg-s 1 sätestatud eeldus asja läbivaatamiseks Harju Maakohtus ei ole täidetud, on kohtualluvuse kokkulepe, millele hageja tugineb, vastuolu tõttu

§ 104

lgga 1

§ 106

lg 1 p 1 tulenevalt tühine, mistõttu allub hagi kostja vastu üldise kohtualluvuse järgi kostja elukohajärgse riigi kohtule.

1. Hageja viide varasemale kohtupraktikale (TlnRnKm 2-18-8424) ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuivõrd see käsitleb Riigikohtu seisukohti VÕS § 143 lg 1 varasema redaktsiooni kohaldamisel. Nagu kohus eelnevalt selgitas, siis alates 05.04.2011 jõustunud VÕS § 143 lg 1 muudatuse kohaselt mõistetakse tarbijakäenduslepinguna käenduslepingut, kus käendajaks on füüsiline isik. Ka Tallinna Ringkonnakohus selgitas oma 01.06.2020 määruses tsiviilasjas nr 2-19-4584 p-des 37-38, et Riigikohtu varasemad seisukohad ei ole alates 05.04.2011 jõustunud VÕS § 143 lg 1 muudatuse järgselt enam kohaldatavad ning samuti ei ole võimalik juhinduda Euroopa Kohtu lahendis avaldatud seisukohtadest tarbija mõiste tõlgendamise osas.
2. Kuivõrd käesoleval juhul ei ole

§ 104

lg 1 sätestatud tingimused täidetud (vaidlus ei ole seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega), siis on kohtualluvuse kokkulepe 3 2-23-16320 tühine vastavalt

§ 106lg 1 p-le 1.

Tallinna Ringkonnakohus on eelviidatud 01.06.2020 tsiviilasja 2-19-4584 määruse p-s 39 selgitanud, et Brüssel I määruse artikkel 25 lõike 1 esimene lause keelab asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühise kohtualluvuse kokkuleppe alusel kohtuasja menetlemise. 11.

§ 371

lg 1 p 2 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule. Kuna määruse artikkel 25 lg 1 seob kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse liikmesriigi õigusega ning Eesti õiguse kohaselt on kohtualluvuse kokkulepe tühine tulenevalt

§ 106lg 1 p-st 1, ei allu hagi Eesti kohtule.

Lähtudes eeltoodust ning juhindudes

§ 371lg 1 p-st 2, keeldus kohus hagiavalduse menetlusse võtmisest.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

1. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.
2. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus valesti leidnud, et kuna kostja on füüsiline isik, siis on käenduslepingu näol automaatselt tegemist väljaspool kostja majandusja kutsetegevust sõlmitud lepinguga. VÕS § 143 lg 1 ei ole asjakohane kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse hindamise kontekstis. VÕS § 143 lg 1 kohaselt on tegemist tarbijakäenduslepinguga, kui käendajaks on füüsiline isik. Füüsiline isik ei ole aga automaatselt tarbija. VÕS § 143 lg 1 reguleerib üksnes seda, kas käenduslepingut saab pidada tarbijakäenduslepinguks, mitte seda, kas käendaja sõlmis käenduslepingu oma majandus- ja kutsetegevuses. Ka õiguskirjanduses on selgitatud, et VÕS § 1 lg-st 5 tulenev tarbija mõiste ja VÕS § 143 lg-st 1 tulenev tarbijakäenduse mõiste ei ole omavahel seotud ja tarbijakäendusleping võib olla sõlmitud käendaja iseseisva majandus- ja kutsetegevuse läbiviimiseks.
3. Riigikohus on korduvalt kinnitanud, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmis äriühingu kohustuste tagamiseks lepingu, siis tuleb teda pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses, ning sellisele lepingule ei laiene tarbijakaitse sätted, sest leping osaühingu kohustuste täitmise tagamiseks on sõlmitud huvist ühingu majandustegevuse vastu. Kõnealused Riigikohtu lahendid on tehtud enne VÕS § 143 regulatsiooni muutmist, kuid need kohalduvad ka praegu. Seletuskirja kohaselt oli VÕS § 143 muutmise eesmärk tuua kaasa füüsilise isikuga sõlmitud käenduslepingute tühisus, kui lepingus ei ole näidatud ära vastutuse rahalist maksimumsummat, kuid muudatuse eesmärgi ega mõjuna ei ole kirjeldatud tahet tuua kaasa ka füüsiliste isikute poolt sõlmitud käenduslepingutes sisalduvate kohtualluvuse kokkulepete tühisus ning kujundada seeläbi täielikult ümber senine järjepidev praktika.
4. Füüsilist isikut saab pidada tegutsevaks majandus- ja kutsetegevuses, kui ta ei vasta tarbija tunnustele (VÕS § 1 lg 5). Kohtupraktikas on korduvalt leitud, et tarbija mõiste sisustamisel kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse hindamisel tuleb lähtuda Brüssel I bis määrusest ja Euroopa Kohtu praktikast. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole ainult tehingud, mis on sõlmitud isiku eratarbimise vajaduste rahuldamise eesmärgil, seotud isiku majandus- ega kutsetegevusega ning on leitud, et kui äriühingu juht või enamusosanik, tagab äriühingu lepingust tulenevaid kohustusi, tegutseb ta enda majandus- või kutsetegevuses. Ka VÕS-is sisalduva tarbija mõiste sisustamisel lähtutakse Euroopa õigusest tulenevatest põhimõtetest. Järelikult on füüsilise isikuga sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe Eesti õiguse järgi kehtiv, kui füüsiline isik ei ole seda sõlminud eratarbimiste vajaduse rahuldamise eesmärgil, vaid hoopis enda juhitud või omanduses oleva äriühingu kohustuste tagamise eesmärgil. Hageja on hagiavalduses selgitanud, et käesolevalt oli sellise olukorraga tegemist. Kuivõrd käesoleval 4 2-23-16320 juhul ei ole käenduslepingus sisalduv kohtualluvuse kokkulepe tühine, tuleb maakohtul hagi menetleda.
5. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 17. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tuginedes

§ 657

lg 1 p-le 3, §-le 659 ja § 667 lg-le 2, et esitatud määruskaebus on põhjendatud, vaidlustatud Harju Maakohtu kohtumäärus tuleb tühistada ning hagiavaldus saata menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule, kuna ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Määruskaebus rahuldatakse. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga selles, et praegusel juhul on maakohus hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldunud ennatlikult.
2. Iseenesest leidis maakohus õigesti, et rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimisel tuleb kohaldada Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrust (määrus). Määruse artikli 25 lg 1 kohaselt juhul, kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine.

§ 106

lg 1 p 1 kohaselt on mh tühine

§ 104

lg-ga 1 vastuolus olev kohtualluvuse kokkulepe.

§ 104

lg 1 kohaselt võib kohus asja kohtualluvuse järgi läbi vaadata, kui selle kohtu alluvus on ette nähtud poolte kokkuleppega ja vaidlus on seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega. Ka määruse artikli 18 lg-s 2 on sätestatud, et tarbija vastu võib teine lepingupool menetluse algatada üksnes selle liikmesriigi kohtus, kus on tarbija alaline elukoht. Seega kontrollis maakohus põhjendatult, kas käenduslepingust tulenev vaidlus seondub kostja majandus- või kutsetegevusega.

1. Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu seisukohaga, et vaidlus ei saa seonduda kostja majandus- või kutsetegevusega, põhjusel, et füüsilise isiku poolt sõlmitud käendusleping on VÕS § 143 lg 1 järgi tarbijakäendusleping. Kuigi füüsilise isiku antud käendusele kohaldatakse tarbijakäenduslepingu sätteid, ei tähenda see ilmtingimata seda, et isik tuleb kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse hindamisel lugeda tarbijaks, kuna asjas esitatud asjaoludel tuleb tuvastada ka see, kas vaidlus võib olla seotud isiku majandus- või kutsetegevusega. Seega on võimalik ka olukord, kus käenduslepingu, mis on VÕS § 143 lg 1 tähenduses tarbijakäendusleping, sõlmib majandus- või kutsetegevuses tegutsev füüsiline isik.
2. Hagiavaldusest nähtuvalt oli kostja käenduslepingu sõlmimise ajal põhivõlgniku juhatuse liige. Põhivõlgniku juhatuse liikmeks olek annab Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse järgi aluse võimaluseks, et põhivõlgniku kohustust tagades tegutseb isik majandus- või kutsetegevuses ja mitte tarbijana. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole vaid sellised tehingud, mis on sõlmitud isiku eratarbimise vajaduste rahuldamise eesmärgil, seotud isiku majandus- ega kutsetegevusega (EKo 03.07.1997, C-269/95, Francesco Benincasa v Dentalkit Srl, p 17). Kui äriühingu juht või enamusosanik tagab äriühingu lepingust tulenevaid kohustusi, tegutseb ta majandus- või kutsetegevuses (EKo 14.03.2013, C-419/11, Česká spořitelna, a.s. v Gerald Feichter, p-d 36–40). Euroopa Kohus on selgitanud, et isik võib tarbijale kohalduvate kohtualluvuse sätetele tugineda üksnes juhul, kui lepingu ainus eesmärk on eratarbimise käigus rahuldada üksikisiku isiklikke vajadusi või leping on isiku majandus5 2-23-16320 või kutsetegevusega seotud nii nõrgalt, et sellel on lepingu sõlmimise kontekstis vaid tähtsusetu roll (EKo 25.10.2018, C-498/16, Maximilian Schrems v Facebook Ireland Limited, p-d 30 ja 31).
3. Eeltoodust tulenevalt peab maakohus asja uuel läbivaatamisel välja selgitama, kas kostja sõlmis hagejaga käenduslepingu tarbijana Brüssel I bis määruse mõttes. Juhul, kui kostja esitab vastuväite, et vaidlus tema majandus- või kutsetegevusega ei seondu, lasub tal selle asjaolu tõendamise koormus. Taotluste lahendamine
4. Määruskaebuse esitaja on ringkonnakohtule 03.09.2024 esitanud taotluse võtta asja juurde tsiviilasjas nr 2-24-9605 ringkonnakohtu poolt 02.08.2024 tehtud ja jõustunud määrus ning asja lahendamisel selles toodud seisukohtadega arvestada. Kuigi kohtulahendid teistes tsiviilasjades on

§ 272

lg 2 mõttes dokumentaalseks tõendiks, jääb taotlus

§ 238

lg 1 alusel rahuldamata, arvestades, et sisuliselt soovib hageja sellega tõendada õiguse tõlgendamist, mida tõendada ei saa. Menetluskulude jaotus ja edasikaebeõigus 24.

§ 173lg 3 teisest lausest tulenevalt jääb menetluskulude jaotus maakohtu otsustada.

25. Tulenevalt

§ 696

lg-st 1 ja § 372 lg-st 5 ei saa määruskaebust esitada ringkonnakohtu määrusele, millega maakohtu määrus hagi menetlusse võtmisest keeldumise kohta tühistati. (allkirjastatud digitaalselt) /kohtunik, kohtunik, kohtunik/ 6