KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 07.11.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-23-14866 Kohtuasi Estate

§ 104lg 1 alusel.

1. Ringkonnakohus märgib esmalt, et Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art-d 17–19 reguleerivad kohtualluvust tarbijalepingute korral. Kui tegemist on tarbijalepinguga, seab Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 19 kohtualluvuse kokkuleppele täiendavad tingimused. Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 17 lg 1 on kohaldatav juhul, kui täidetud on kolm tingimust: esiteks on üks lepingupooltest tarbija, kes tegutseb oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil; teiseks on leping sellise tarbija ja oma äri- või kutsetegevuse raames tegutseva isiku vahel tõepoolest sõlmitud, ning kolmandaks kuulub see leping ühte art 17 lg 1 p-des a–c nimetatud kategooriatest. Need tingimused peavad olema täidetud kumulatiivselt, mistõttu juhul, kui üks kolmest tingimusest ei ole täidetud, ei saa kohtualluvust kindlaks määrata vastavalt reeglitele, mis reguleerivad kohtualluvust tarbijalepingute valdkonnas (vt nt EKo 02.04.2020, C-500/18, AU vs. Relianto Investments, p 45). Hageja on juriidiline isik ja on kostjaga käenduslepingut sõlmides tegutsenud enda majandustegevuses. Käenduslepingu teiseks pooleks on kostja, kes on poolte esile toodud asjaolude kohaselt Primono, kelle kohustust kostja hageja ees käendas, täisosaniku juhatuse liige ehk Primono esindusõiguslik isik. Euroopa Kohus on leidnud, et kui äriühingu juht või enamusosanik tagab äriühingu lepingust tulenevaid kohustusi, ei ole tema puhul tegemist tarbijaga (EKo 14.03.2013, C-419/11, Česká spořitelna, a.s. vs. Gerald Feichter, p-d 36–40). Euroopa Kohus on märkinud, et isik võib tarbijale kohalduvate kohtualluvuse sätetele tugineda üksnes juhul, kui lepingu ainus eesmärk on eratarbimise käigus rahuldada üksikisiku isiklikke vajadusi või leping on isiku majandus- või kutsetegevusega seotud nii nõrgalt, et sellel on lepingu sõlmimise kontekstis vaid tähtsusetu roll (vt nt EKo 25.10.2018, C-498/16, Maximilian Schrems vs. Facebook Ireland Limited, p-d 30 ja 31; 09.03.2023, C-177/22, JA vs. Wurth Automotive GmbH, p 23). Hagiavalduse kohaselt käendas kostja Primono ja hageja 4 2-23-14866 vahel sõlmitud paralleelkohustuse lepingut, millega Primono võttis kohustuse tasuda hagejale summa, mis on võrdne Estateguru portaali kaudu Primono poolt sõlmitud laenulepingutest tulenevate Primono kohustuste summaga. Arvestades Euroopa Kohtu praktikat leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul ei kohaldu Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art-d 17–19, kuivõrd täitmata on art 17 lg-s 1 sätestatud tingimus, et üks lepingupooltest on tarbija, kes tegutseb oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil.
2. Maakohus kohaldas õigesti Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 25 lg-t 1, mille kohaselt võivad pooled olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, kokku leppida, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. TsMS § 106 lg 1 p 1 sätestab, et kohtualluvuse kokkulepe on tühine, kui see on vastuolus TsMS § 104 lg-s 1 sätestatuga. TsMS § 104 lg 1 kohaselt võib kohus kohtualluvuse järgi asja läbi vaadata ka juhul, kui selle kohtu alluvus on ette nähtud poolte kokkuleppega ja vaidlus on seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega. Maakohus leidis, et käesolev vaidlus ei ole seotud mõlema poole (hageja ja kostja) majandus- ja kutsetegevusega, mistõttu on käenduslepingu p-s 4.5 sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe tühine. 10.
3. Kolleegiumi hinnangul ei ole praegusel juhul tegemist olukorraga, kus Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 25 lg-st 1 ja TsMS § 104 lg-st 1 ning § 106 lg 1 p-s 1 tulenevalt on hageja ja kostja vahel sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe tühine. Vaatamata sellele, et praegusel juhul on kostja kui füüsilise isiku sõlmitud käendusleping VÕS § 143 lg 1 järgi tarbijakäendusleping, ei tähenda see, et isik tuleks lugeda tarbijaks ka igas muus aspektis ja et välistatud oleks olukord, kus vaidlus on seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega TsMS § 104 lg 1 kontekstis. Kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse hindamisel tuleb tuvastada, kas vaidlus on seotud isiku majandus- või kutsetegevusega, mis on eraldiseisev küsimus sellest, kas isiku sõlmitud käenduslepingule kohaldatakse tarbijakäenduse sätteid. Põhivõlgniku Primono täisosaniku juhatuse liikme olek annab nii Eesti õiguse kui ka Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse järgi aluse eelduseks, et põhivõlgniku kohustust tagades tegutseb isik majandus- või kutsetegevuses ja mitte tarbijana (RKTKo 05.11.2008, 3-2-1-8908, p 11; 08.12.2009, 3-2-1-126-09, p 12 teine lõik; EKo 14.03.2013, C-419/11, Česká spořitelna, a.s. vs. Gerald Feichter, p-d 36–40). Kostja ei ole toonud esile ega tõendanud, et tema juhitava äriühingu, milles tal on läbi teiste äriühingute ka osalus, kohustuse käendamisel oleks olnud majandustegevusest või kutsealast sõltumatu eesmärk. 10.
4. Lisaks on kostja väitnud, et kohtualluvuse kokkulepe on tühine ka seetõttu, et kostja käendab laenulepingut, kus laenuandjateks olid füüsilised isikud, kes ei tegutsenud oma majandus- või kutsetegevuses. Kolleegiumi arvates ei oma tähtsust, kes on Primono ja Estateguru OÜ vahel sõlmitud laenulepingutes võimalikeks tegelikeks laenuandjateks. TsMS § 104 lg 1 järgi peab vaidlus olema seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega. Seega tuleb viidatud sätte järgi kontrollida üksnes, kas konkreetse vaidluse pooled, kes omavahel kohtualluvuse kokkuleppe sõlmisid, vastavad samas lõikes sätestatud tingimustele. Kohtualluvuse kokkulepe on sõlmitud kostja ja hageja vahel, mitte kostja ja füüsilistest isikutest laenuandjate vahel. Käenduslepinguga on kostja võtnud kohustused hageja ees, mitte nende füüsilisest isikutest laenuandjate ees, kes Estateguru portaali kaudu Primonole laenu andsid. Kostja väited, et füüsilistel isikutel polnud õigust anda laenu tegevuslubade puudumise tõttu, ei oma hageja nõude esitamisel ja kohtualluvuse kokkuleppe kontrollimisel tähtsust, sest hageja on esitanud nõude kostja vastu hageja ja kostja vahelisest õigussuhtest tulenevalt. Ringkonnakohus ei nõustu, et tegemist võiks olla füüsilisest isikute nõuetest kostja 5 2-23-14866 vastu nö formaalse vahendaja kaudu forum shoppinguna. Praegusel juhul tuli kindlaks teha vaid see, kas hageja ja kostja vaheline kokkulepe on sõlmitud ja kas see on kehtiv. 10.
5. Kostja ei ole toonud esile muid tühisuse aluseid Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 25 lg 1 tähenduses. Art 25 lg 1 p a järgi sõlmitakse kohtualluvuse kokkulepe mh kirjalikult. Hageja ja kostja sõlmisid kirjalikult käenduslepingu, mille p-s 4.5 on kokku lepitud kohtualluvuses. Nendel asjaoludel leiab ringkonnakohus, et poolte vahel sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe käenduslepingu p-s 4.5 on kehtiv ja hagi allub Harju Maakohtule. Seetõttu ei ole alust jätta hagi TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata.
6. Kostja märkis määruskaebemenetluses, et vajalik võib olla menetluse peatamine, kuna Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-23-14994 esitanud Euroopa Kohtule eelotsuse taotluse, milles palub selgitada, kas kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse sidumine selle sõlminud füüsilise isiku tegutsemisega majandus- ja kutstegevuses (Eesti õiguse regulatsioon TsMS § 104, § 106) on kohtualluvuse kokkuleppe sisulise kehtivuse küsimus (Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 25 lg 1 kontekstis). Ringkonnakohtu hinnangul ei sõltu käesolevas asjas arutatav kohtualluvuse küsimus tsiviilasjas nr 2-23-14994 esitatud eelotsuse taotluse vastusest. Riigikohus küsis viidatud asjas Euroopa Kohtult, kas Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 25 lg-s 1 tehtud viide „asjaomase liikmesriigi õigusele“ tähendab Eesti õiguse puhul viidet mh TsMS § 106 lg 1 p-le 1 ja § 104 lg-le
7. Kuigi ringkonnakohus kohaldas praeguses määruses koos Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 25 lg-ga 1 ka TsMS §

§ 104

lg-t 1, leidis ringkonnakohus, et kohtualluvuse kokkulepe ei ole siseriikliku õiguse järgi tühine. Seetõttu ei muutuks määruse lõpplahendus sellest, kui Euroopa Kohtu suuniste järgi ei oleks TsMS §

§ 104

lg 1 sätestatud tingimused sisulise kehtivuse küsimus Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 25 lg 1 tähenduses, mis tähendaks, et TsMS §

§ 104

lg-t ei peaks Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 25 lg 1 kontrollimisel kohaldama. Ühtlasi ei puuduta tsiviilasjas nr 2-23-14994 taotletud eelotsus tarbijakäenduslepinguid ega küsimust, millal saab lugeda, et füüsiline isik tegutseb majandusvõi kutsetegevuses, samuti olukorda, kus käendatava laenulepingu poolteks võivad olla füüsilised isikud, kes ei tegutse majandus- või kutsetegevuses.

1. Määruskaebemenetluses esitatud tõendite vastuvõtmise otsustab maakohus asja sisulisel lahendamisel.
2. Kuna käesolev määrus ei ole asja menetlust lõpetav määrus TsMS § 173 lg 1 esimese lause mõttes, jaotatakse menetluskulud hagi lahendamisel osana üldisest menetluskulude jaotusest.
3. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule, siis ei ole ringkonnakohtu määrus edasikaevatav (TsMS § 427 esimene lause; vt ka RKTKm 21.02.2018, 2-14-7385, p 13). (allkirjastatud digitaalselt) 6