Obsah (5)

§ 133§ 134§ 14§ 131§ 6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Kadri Palm Otsuse tegemise aeg ja koht 22. oktoober 2024, Tartu Haldusasja number 3-24-965 Haldusasi X kaebus Toila Vallavalitsuse 27.

) § 131 lg 2 alusel rahuldamata (dtl 33-34). Otsuse kohaselt ületab perekonna sissetulek pärast

§ 133

lg-tes 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud eluasemekulude mahaarvamist toimetulekupiiri 1520,45 euro ulatuses. Vastustaja märkis, et perekonna arvestuslik toimetulekupiir on 200 eurot; tegelik ja arvesse minev sissetulek 1863,55 eurot; eluaseme üld- ja normkulu 143,10 eurot.

1. Kaebaja esitas
2. aprillil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Toila Vallavalitsuse
3. märtsi
4. a otsuse nr 24269970208 tühistamiseks ja toimetulekutoetuse määramise otsustamiseks (dtl 3-4).
5. Tartu Halduskohus võttis
6. aprilli
7. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Toila valla ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl 1819).
8. Toila vald esitas
9. aprillil 2024 vastuse kaebusele (dtl 25-27). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
10. Kaebaja vaidlustab Toila Vallavalitsuse
11. märtsi
12. a otsust nr 24269970208 toimetulekutoetuse määramata jätmise kohta, väites järgmist. 1) Kaebaja esitas
13. märtsil 2024 Toila Vallavalitsusele avalduse koos lisadokumentidega eesmärgiga saada toimetulekutoetus märts
14. a eest ja eluasemekulude kompensatsiooni. Vastustaja kohaldas õigusnorme ebaõigesti ning ignoreeris toimetulekutoetuse arvutamise aluseid, mis on sätestatud

§ 133lg-tes 1 ja 1 1 ning § 132 lg-s 3.

Kaebaja leiab, et nimetatud sätetega on õigusnormide rakendamise võimalus piiratud kalendrikuu eelnevate ajaraamidega enne toimetulekutoetuse taotluse esitamise kuud. 2) Vastustaja ei võtnud toimetulekutoetuse arvutamisel arvesse kaebaja netosissetulekut veebruaris

1. Tõele ei vasta väide, et kaebaja ei ole töötu. 3) Vastustaja poolt väljatoodu puhul, mille kohaselt oli kaebajal veebruaris
2. aastal muu töötasu summas 1863,55 eurot, on tegemist kaebaja mitte kuue kuu netosissetuleku aritmeetilise keskmisega, vaid viie kuu aritmeetilise keskmisega (augustist detsembrini 2023), mis pole õige. Rohkem kui 90 päeva on kaebaja netosissetulekud 0 eurot ning arv 1863,55, millega vastustaja manipuleerib, ajas numbriliselt ei muutu, kuigi peaks vastavalt üldtuntud aritmeetika reegli järgi muutuma.
3. Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja seisukohad on järgmised. 1) Vastustaja sotsiaaltöö spetsialist teostas
4. märtsil 2024 sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri (STAR) põhised kaebaja suhtes toimetulekutoetuse taotluse menetlustoimingud lähtudes

§-st

1. Menetlustoimingute teostamisel tuvastati Maksu- ja Tolliameti päringu tulemusel, et kaebaja on omanud tulu perioodil august kuni detsember
2. Toetuse taotlejal võivad sissetulekud puududa, aga tal võib olla sääste, mida on võimalik oma toimetulekuks kasutada. Ka Riigikohus märkis oma lahendis nr 3-16-1759, et sissetulekuks saab pidada raha, mida inimene reaalselt kasutada saab. 2 3-24-965 2) Toimetulekutoetuse menetlemisel rakendati

§ 133lg-t 4, mille tulemusel saadi kaebaja sissetulekuks 1863,55 eurot.

3) Toimetulekutoetus on vaesuse leevendamise abinõu, mis peaks tagama vaid kõige minimaalsema ehk vaid esmavajadused ja sellest lähtub kogu toimetulekutoetuse kontseptsioon. Toimetulekutoetus peaks olema ajutine abimeede, mille raames pakutakse inimesele igakülgset abi selleks, et ta ei sõltuks enam sotsiaaltoetustest. Kohalikul omavalitsusel tuleb toimetulekutoetuse määramisel ja maksmisel esmalt lähtuda

§ 134

lg-st 3, kus kohalikul omavalitsusel tuleb toimetulekutoetuse määramisel hinnata, kas toetuse taotleja või mõni tema perekonnaliikmetest vajab lisaks toimetulekutoetusele ka muud sotsiaalhoolekandelist abi. 4) Toimetulekutoetust on õigus saada üksi elaval isikul või perekonnal, kelle kuu netosissetulek pärast

§ 133

lg-tes 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud eluasemekulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri. Alates 1. juunist 2022 on toimetulekupiir üksi elavale inimesele või perekonna esimesele liikmele 200 eurot kuus ning 160 eurot perekonna teise ja iga järgmise täisealise liikmele. Arvestades toimetulekupiiri ulatust ei saa ülaltoodust järeldada, et kaebaja oleks kannatanud puudust. Kaebajal on netosissetulek tuvastatu kohaselt 1863,55 eurot, mis on toimetulekupiirist kõrgem ehk kehtiva õiguse kohaselt ta puudust ei kannatanud ja vastavat abi talle anda ei tulnud. Kaebaja sissetulek pärast

§ 133

lg-tes 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud eluasemekulude mahaarvamist ületab toimetulekupiiri 1474,52 euro ulatuses. KOHTU SEISUKOHT

1. Kohtu menetluses on kaebaja nõue Toila Vallavalitsuse
2. märtsi
3. a otsuse nr 24269970208 tühistamiseks ja Toila valla kohustamiseks otsustada toimetulekutoetuse määramine uuesti.
4. Kohus on seisukohal, et esitatud kaebus kuulub rahuldamisele. Kohtu põhjendused on järgnevad.
5. Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas vastustaja on jätnud õiguspäraselt kaebajale toimetuleku toetuse
6. a märtsi eest määramata. Kaebaja leiab, et

§ 133

lg 4 rakendamine on piiratud kalendrikuu eelnevate ajaraamidega, enne toimetulekutoetuse taotluse esitamise kuud vastavalt

§ 133lg-le 1, lg-le 1 1 ja § 132 lg-le 3.

Vastustaja leiab, et toetuse arvutamisel tuli arvestada

§ 133

lg-ga 4, mis sätestab, et kui toimetulekutoetuse taotleja või tema perekonnaliige saab sissetulekuid, mis on makstud mitmeks kuuks ette või tagantjärele, võib toimetulekutoetuse arvestamise aluseks võtta taotlemisele eelnenud kuue kuu keskmise sissetuleku. 11.

§ 14

lg 1 sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksus kehtestab sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, mis peab sisaldama vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldust ja rahastamist ning nende taotlemise tingimusi ja korda.

§ 14

lg 2 kohaselt võib kohaliku omavalitsuse üksus korraldada sotsiaalteenuseid ja maksta täiendavaid sotsiaaltoetusi kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest kohaliku omavalitsuse üksuse kehtestatud tingimustel ja korras. Seega on kohalikul omavalitsusel õigus otsustada, millistel tingimustel ta oma eelarvest täiendavaid sotsiaaltoetusi maksab. Toila vallas kehtib eelnimetatud kehtestatud korrana Toila Vallavolikogu

1. jaanuari
2. a määrus nr 1 "Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord" (edaspidi määrus nr 1). Määruse nr 1 § 78 sätestab, et riigieelarvest valla eelarvesse laekunud toimetulekutoetuse vahenditest määrab ja maksab vallavalitsus 3 3-24-965 toimetulekutoetust (lg 1). Toimetulekutoetust määrab ja maksab vallavalitsus

-ga kehtestatud ulatuses, tingimustel ja korras (lg 2). Toimetulekutoetuse määramisel arvesse võetavad eluasemekulude piirmäärad kehtestab vallavalitsus (lg 3). Kohus märgib, et vaidlusaluses toimetulekutoetuse määramata jätmise otsuses ei ole määrusele nr 1 viidatud. Õiguslike alustena on otsuses märgitud

§ 131lg 2, § 133 lg-d 4-6, § 134 lg 1.

12. Kuigi kohtule on arusaamatu, miks vastustaja ei lähtunud ka määrusest nr 1, ei tingi ainuüksi see vaidlusaluse otsuse tühistamist. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 28 teine lause sätestab, et Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Seega, kuidas riik abi tagab, tuleb sätestada seadusega. Sotsiaalseadustiku üldosa seadus (SÜS) sätestab üldised põhimõtted sotsiaalabi korraldamisel ehk reguleerib sotsiaalkaitse korraldust ja sotsiaalkaitse tagamist avaliku võimu poolt. Teiseks reguleerib sotsiaalteenuste saamise korda

. Nagu eelnevalt märgitud, on vastustaja toetunud

-le. 13. Toimetulekutoetuse eesmärk on isikute iseseisvat toimetulekut soodustava ajutise abimeetmena leevendada abi vajavate isikute ja perekondade materiaalset puudust, tagades minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks (

§ 131lg 1).

Kuivõrd tegemist on ajutise meetmega, tuleb igal toimetulekutoetuse määramisel olla kohaliku omavalitsuse üksusel hoolikas, et kontrollida eeldusi toetuse saamiseks. SÜS § 5 lg 1 kohaselt on isikul esmane vastutus teda ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul. 14. Toimetulekutoetust on õigus saada üksi elaval isikul või perekonnal, kelle kuu netosissetulek pärast

§ 133

lg-tes 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud eluasemekulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri (

§ 131lg 2).

Toimetulekupiiri üksi elavale isikule või perekonna esimesele liikmele kehtestab Riigikogu igaks eelarveaastaks riigieelarvega (

§ 131lg 3).

1. Tulenevalt
2. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 6 p-st 2 on

§ 131

lg 3 alusel kehtestatav üksi elava isiku või perekonna esimese liikme toimetulekupiir 200 eurot kalendrikuus.

§ 131

lg 4 kohaselt on perekonna teise ja iga järgmise täisealise liikme toimetulekupiir 80 protsenti perekonna esimese liikme toimetulekupiirist, s.o 160 eurot. 16. Vaidlustatud otsuse põhjendused piirduvad sellega, et vastustaja hinnangul ületab perekonna sissetulek pärast

§ 133

lg-tes 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud eluasemekulude mahaarvamist toimetulekupiiri 1520,45 euro ulatuses (kohtumenetluses on vastustaja väitnud, et see summa on 1474,52 eurot).

§ 133

lg 5 sätestab, et arvestades sama paragrahvi lg 6 alusel kehtestatud piirmäärasid ja elamuseaduse § 7 lg 1 p 2 alusel kehtestatud eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normi või perekonnaliikmete arvu, võetakse toimetulekutoetuse arvestamisel arvesse järgmised jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluasemekulud: üür; eluaseme soetamiseks võetud laenu tagasimakse, mis sisaldab ka laenu intressi ja kohustusliku eluasemekindlustuse makset; korterelamu haldamise kulu, sealhulgas remondiga seotud kulu; korterelamu renoveerimiseks võetud laenu tagasimakse; veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuste maksumus; soojaveevarustuseks tarbitud soojusenergia või kütuse maksumus; kütteks tarbitud soojusenergia või kütuse maksumus; elektrienergia tarbimisega seotud kulu; majapidamisgaasi maksumus; maamaksukulu, mille arvestamise aluseks on kolmekordne elamualune pind; hoonekindlustuse kulu; olmejäätmete veo tasu.

§ 6

sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksus kehtestab toimetulekutoetuse määramiseks sama paragrahvi lg-s 5 nimetatud kulude piirmäärad, mis tagavad isiku ja tema perekonnaliikmete inimväärse äraelamise. Kohaliku 4 3-24-965 omavalitsuse üksus vaatab kehtestatud piirmäärad vähemalt üks kord aastas üle ning vajaduse korral kehtestab uued piirmäärad. Vaidlustatud otsuses ei ole arvutuskäiku, kuidas arv 1520,45 saadi. Ka vastuses kaebusele ei ole vastustaja selgitanud, miks pärast eluasemekulude mahaarvamist ületab kaebaja sissetulek toimetulekupiiri 1474,52 euro ulatuses. 17.

§ 133

lg 1 sätestab, et toimetulekutoetuse arvestamise aluseks on üksi elava isiku või perekonna kõigi liikmete eelmisel kuul saadud netosissetulekud, millest arvestatakse maha makstud elatis, täitemenetluse seadustiku §-de 131 ja 132 kohaselt täitemenetluses kinnipeetud summad, jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluasemekulud ning kehtestatud toimetulekupiir.

§ 133

lg 11 sätestab, et sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud eelmise kuu netosissetulekuks loetakse eelmisel kalendrikuul saadud sissetulek või põhjendatud juhtudel taotluse esitamisele eelnenud 30 kalendripäeva jooksul saadud sissetulek. Seega on vahetult seaduses määratletud see ajavahemik, mille sees saadud sissetulekut tuleb toetuse arvestamisel aluseks võtta.

§ 133

lg-st 1 ei tulene haldusorganile õigust arvestada perekonnaliikmete varem saadud sissetulekuga. Juhul, kui toimetulekutoetust arvestatakse

§ 133

lg 1 kohaselt, tuleb haldusorganil lähtuda taotluse esitamisele eelneva kuu saadud sissetulekust, mille hulgast on välja arvatud

§ 133lg-s 2 nimetatud laekumised.

18. Tulenevalt

§ 133

lg-st 4 võib toimetulekutoetuse arvestamise aluseks võtta taotlemisele eelnenud kuue kuu keskmise sissetuleku, kui toimetulekutoetuse taotleja või tema perekonnaliige saab sissetulekuid, mis on makstud mitmeks kuuks ette või tagantjärele. Sotsiaalhoolekande seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (693 SE) seletuskirja, millega sätestati norm kehtivas sõnastuses, kohaselt tuleb otsus kuue kuu keskmise sissetuleku arvesse võtmiseks teha juhtumipõhiselt, lähtudes isiku või perekonna abivajadusest. 19. Tartu Ringkonnakohus on 29. augusti 2017. a otsuses asjas nr 3-16-1436 p-des 24 ja 25 selgitanud, et normis (

§ 133

lg 4) kasutatud mõiste „võib“ osutab, et perekonna kuue kuu keskmisest sissetuleku arvestamine toimetulekutoetuse määramisel tuleb igakordselt eraldi otsustada. Kuna selle otsustuse tegemisel on haldusorganil kaalutlusruum, siis tuleb otsustust põhjendada, näidates ära otsuse tegemisel oluliseks peetud asjaolud. Eelkõige peab haldusorgan otsustuse tegemisel veenduma, et kuue kuu keskmise sissetuleku alusel toimetulekutoetuse arvestamine ei tooks kaasa puuduses perekonna abita jätmist. Seega tuleb kuue kuu keskmise sissetuleku arvestamine kõne alla eelkõige juhul, kui mitmeks kuuks ette või tagantjärele makstud sissetulek on saadud toetuse taotlemisele eelneval kuul. Kui sissetulek on saadud varem, siis tuleb hinnata, millised on kuue kuu keskmise sissetuleku alusel toetuse määramise tagajärjed, eelkõige kuidas see mõjutab taotleja toimetulekut. Asjakohane võib siinjuures olla milliseid kulusid on varasemalt saadud sissetuleku arvel tehtud või ka taotleja selgitused selle kohta, milliseid kulusid on kavas teha.

-st tulenevalt on seega võimalik arvestada toimetulekutoetuse määramisel perekonna eelneva kuu sissetuleku või eelneva kuue kuu keskmise sissetulekuga. Nende kahe kombineerimine ei ole ühelgi juhul lubatud.

1. Kaebaja märgib, et vastustaja ei võtnud tema toimetulekutoetuse arvutamisel arvesse kaebaja netosissetulekut veebruaris
2. Vastustaja märkis, et kaebajal oli
3. a veebruaris muu töötasu summas 1863,55 eurot. Selle arvu osas selgitas kaebaja, et see on kaebaja netosissetuleku aritmeetiline keskmine mitte 6 kuu jooksul, vaid 5 kuu jooksul (augustist detsembrini 2023), ja selles mõttes pole see õige. 5 3-24-965
4. Kohus märgib, et vastustaja ei ole vaidlusaluses otsuses selgitanud, miks ta võttis kaebaja tegeliku ja arvesse mineva sissetulekuna arvesse töötasu 1863,55 eurot, mille kaebaja oli saanud töötasuna perioodi august kuni detsember 2023 (5 kuud) eest (seega ka mitte taotlemisele eelnenud kuue kuu, st september 2023 kuni veebruar 2024, keskmise sissetuleku).
5. Asja materjalidest nähtuvalt oli kaebaja
6. a augustikuus saanud töötasu 1304,76 eurot (netosissetulek 1142,68 eurot);
7. a septembrikuus 1450 eurot (netosissetulek 1235,91 eurot);
8. a oktoobrikuus 1450 eurot (netosissetulek 1235,91 eurot);
9. a novembrikuus 1450 eurot (netosissetulek 1235,91 eurot);
10. a detsembrikuus 5642,69 eurot (netosissetulek 4467,32 eurot) (dtl 32). Liites viie kuu netosissetulekud kokku ja jagades need viiega saab summaks 1863,55 ((1142,68+1235,91+1235,91+1235,91+4467,32)÷5). Kuna kaebaja esitas toimetulekutoetuse taotluse
11. a märtsikuus, kuid viimase töötasu sai kaebaja
12. a detsembrikuu eest, siis tulnuks vastustajal hinnata, millised on kuue kuu keskmise sissetuleku alusel toetuse määramise tagajärjed, eelkõige kuidas see mõjutab taotleja toimetulekut. Vaidlusalusest otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks sellise hindamise läbi viinud. Otsusest ei nähtu isegi seda, et kaebaja sissetulek 1863,55 eurot on saadud perioodi august kuni detsember 2023 netotöötasude liitmise ja viiega jagamise tulemusel. Hindamine peab olema sisuline, mitte lihtsalt viitega seadusesättele (otsuses märgitud kui „Lisainfo“).
13. Vastustaja viitab Riigikohtu
14. juuni
15. a otsusele asjas nr 3-16-1759, milles selgitati, et sissetulekuks saab pidada raha, mida inimene reaalselt kasutada saab. Kohus märgib esmalt, et vaidluse tuum asjas nr 3-16-1759 oli selles, kas vara võõrandamisest saadud raha laekumine kohtutäiturile ja võlausaldajale on hõlmatud sissetuleku mõistega ja omistatav kaebajale. Nende küsimuste lahendamisel tuleb arvestada sotsiaalhoolekande põhimõtteid ja toimetulekutoetuse eesmärki. See eesmärk on tagada inimestele minimaalsed rahalised vahendid esmavajaduste rahuldamiseks tarvilike tarbimiskulutuste tegemiseks. Riigikohus selgitas viitega

§ 134

lg 4 p-le 7, et toimetulekutoetuse andmisel arvestatakse lisaks netosissetulekule inimesel olemasolevat, enne arvestusperioodi algust saadud raha (otsuse p 18). Praeguses kohtuasjas ei ole vastustaja kohaldanud

§ 134

lg 4 p 7, mis sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksus võib jätta toimetulekutoetuse määramata või vähendada määratavat toimetulekutoetuse summat, kui kohaliku omavalitsuse üksus leiab, et toimetulekutoetuse taotleja või tema perekonna kasutuses või omandis olev vara, selle üürimine, rentimine või müümine tagab temale või perekonnale toimetulekuks piisavad elatusvahendid. Riigikohus leidis viidatud asjas ka seda, et kaebaja ei saanud täitemenetluse tulemina netosissetulekut

§ 133lg 1 tähenduses (otsuse p 24).

Nagu kohus eelnevalt selgitas, tuleb juhul, kui toimetulekutoetust arvestatakse

§ 133

lg 1 kohaselt, haldusorganil lähtuda taotluse esitamisele eelneva kuu saadud sissetulekust. Vastuses kaebusele on vastustaja märkinud, et toimetulekutoetuse menetlemisel rakendati

§ 133lg-t 4.

1. Kui haldusorgan jätab toetuse taotluse lahendamisel arvestamata taotleja sissetulekute ja väljaminekutega või teeb seda viisil, mis ei ole kohtule kontrollitav, siis on haldusorgan eksinud haldusmenetluse seaduse § 4 lg-s 2 sätestatud põhimõtte vastu, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Samuti on jätnud vastustaja välja selgitamata menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. 6 3-24-965
2. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et vaidlusalune otsus on õigusvastane ja tuleb tühistada.
3. Kaebaja on esitanud ka nõude Toila valla kohustamiseks andma välja uus otsus kaebaja märtsikuu toimetulekutoetuse määramise kohta vastavalt arvutuskorrale, mis on sätestatud

§133lg-s 1 ja lg-s 1 1.

HKMS § 41 lg 3 sätestab, et kohustamiskaebuse rahuldamisel võib kohus kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Tulenevalt riigivastutuse seaduse § 6 lg-st 5 võib kohus teha avaliku võimu kandjale ettekirjutuse haldusakti andmiseks ilma asjaolude täiendava kaalumiseta vaid juhul, kui juhtumi asjaolude tõttu ei saa avaliku võimu kandja haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest asja uuel otsustamisel ühelgi tingimusel keelduda. Kohus on praegusel juhul heitnud vastustajale ette kaalutlusõiguse ebaõiget teostamist. Kohus ei saa astuda haldusorgani asemele ega sisuliselt hinnata kaalumisel asjassepuutuvaid asjaolusid (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-15, p 26). Seega teeb kohus ka praegusel juhul vastustajale ettekirjutuse kaebaja taotluse uueks läbivaatamiseks, arvestades käesoleva otsuse põhjendusi. Kohus ei kohusta vastustajat kaebaja taotlust ilmtingimata rahuldama.

1. Eeltoodut arvestades rahuldab kohus kaebuse tervikuna. Kohus tühistab Toila Vallavalitsuse
2. märtsi
3. a otsuse nr 24269970208 ning kohustab Toila valda lahendama kaebaja taotlus uuesti.
4. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1). Kaebaja on vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest vastavalt riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p-le
5. Muude menetluskulude tekkimise kohta ei ole kaebaja kohtule kuludokumente ja menetluskulude nimekirja esitanud, seega jäävad võimalikud menetluskulud poolte endi kanda.
6. HKMS § 175 lg-te 3 ja 4 ning SÜS § 8 alusel tuleb avaldatavas otsuses asendada kaebaja nimi tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 7