KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht 30.10.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-24-1436 Kohtuasi H.N-i

) § 218 lg 1 sätestatud korda järgimata. Täiteasjas nr 017/2010/1734 ei ole võlgnik vaidlustanud

§ 217sätestatud korras kohtutäituri otsuseid.

Selleks on tähtaeg ka möödunud. Kohtutäituri otsuste aegunuks tunnistamiseks ei olnud põhjust, alust ega vajadust

§ 2231sätestatud õiguse alusel pöörduda kohtusse.

MAAKOHTU MÄÄRUS

1. Harju Maakohus jättis 18.09.2024 määrusega võlgniku avalduse täitemenetluses nr 017/2010/1734 täitmiskulude nõude lõpetamiseks aegumise tõttu läbi vaatamata. Maakohus jättis menetluskulud avaldaja kanda ning määras kindlaks hüvitatavate menetluskulude puudumise. Lisaks vabastati avaldaja riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest.
2. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt jäeti juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p-st 1 koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1 avaldus läbi vaatamata, sest kohtusse pöördunud isik ei ole kinni pidanud seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast ja selle korra rakendamise võimalust ei ole avaldaja minetanud. Kohus märkis, et karistusseadustiku (KarS) § 82 lg 4 ja 5 kohaselt koosmõjus

§ 207lg-ga 1 peatub täitmise aegumine võlgniku vangistuses viibimise ajaks.

Kuna avaldaja kannab kohtule teadaolevalt vanglakaristust, siis võib avaldus olla esitatud ka perspektiivitult.

1. Maakohus tuvastas, et täitemenetlus täiteasjas nr 017/2010/1734 on alustatud kohtuvälise menetleja 27.12.2009 lahendi ÜTkm 00061874 alusel rahatrahvi sissenõudmiseks, mille aegumist ei reguleeri TsÜS §
2. Nimetatud nõuete aegumist reguleerib

§ 207kohaselt koosmõjus §-ga 210 erinormina Kar

S § 82.

§ 207

lg 1 ei näe ette võimalust pöörduda rahalise karistuse ja varalise karistuse täitemenetluse lõpetamiseks otse kohtusse. Nimetatud säte annab täitemenetluse lõpetamise ainupädevuse kohtutäiturile. Täiendavalt selgitas kohus, et 05.04.2011 jõustunud TsÜS § 157 lg 1 muutmise eesmärgiks on täitemenetluse lõpetamise lihtsustamine tsiviilnõudes (täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, XIV riigikogu 291 SE, seletuskiri, lk 1). Seega on

§ 2231lõikest 1 tulenev õiguskaitsevahend ette nähtud üksnes tsiviilnõuetele kohaldamiseks (vt ka Tln

RnKm 06.12.2022, 2-22-13844).

1. Maakohus jättis TsMS § 168 lg 2 alusel menetluskulud avaldaja kanda ning märkis, et täiturile hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Kohus andis 10.05.2024 määrusega avaldajale menetlusabi ja vabastas ta avalduselt riigilõivu 30 euro tasumisest. Kohus vabastas TsMS § 2 2-24-1436 190 lg 7 järgi avaldaja mõjuval põhjusel riigilõivu 30 euro riigituludesse tasumise kohustusest, sest selle väljamõistmisel avaldaja seda arvukate pooleliolevate täitemenetluste tõttu suure tõenäosusega ei suudaks täita ja see põhjustaks uue täitemenetluse. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
2. Avaldaja esitas 18.09.2024 määruskaebuse ning 05.10.2024 määruskaebuse täienduse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 18.09.2024 määruse ja tagastada avalduse menetlemiseks maakohtule. Lisaks palus avaldaja vabastada teda määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Avaldaja leiab, et kohtutäituri tasu otsus on iseseisev täitedokument, mis allub TsÜS §-s 157 sätestatud 10-aastasele aegumise tähtajale. Avaldaja on nõudnud selgelt täituritasu väljanõudmise aegunuks tunnistamist täiteasjas nr 017/2010/
3. Nõude täitmise aegumisele tuginemisel ei ole vajalik läbida kohtueelset kaebemenetlust

§ 217sätestatud korras.

Avaldaja tõi välja ka asjakohase kohtupraktika. 8. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu. Kohtutäituri hinnangul on kohus põhjendatult jätnud avaldaja kaebuse läbi vaatamata. Määruskaebusest ei ole aru saada, kas kaevatakse täitekulude otsusele või kohtutäituri tasu otsuse üle, mida ja mis ulatuses kaevatakse. Määruskaebuses ei ole kohtutäituri menetluses olevate täiteasjadega seost. Täiteasjade numbrid on mujalt võetud ja neid ei menetle kohtutäitur. Vaid kaebuse alguses on ühel korral täiteasja number õige.

nõudeid järgides ei ole võlgnik pöördunud oma nõuetega kohtutäituri poole ega pidanud kinni kohtuvälise kaebuse lahendamise korrast, mis on kohustuslik eeldus. Lisaks on kaebajal piisavalt vahendeid, et tasuda riigilõivu. Kohus ei peaks kinnipeetavale pakkuma menetlusabi. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus tühistab vaidlustatud määruse ja saadab asja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule (TsMS § 667 lg 2). Määruskaebus rahuldatakse.
2. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ekslikult lähtunud sellest, et avaldaja soovib lõpetada täitemenetluse täiteasjas nr 017/2010/1734 täitmisele pööratud rahalise karistuse sissenõude aegumise tõttu, mistõttu on jõudnud valele järeldusele, et nõude aegumist ei reguleeri TsÜS § 157, vaid KarS §
3. Ringkonnakohtu hinnangul on nii avaldaja avaldusest kui ka kaebusest aru saada, et avaldaja taotleb täitemenetluse lõpetamist kohtutäituri tasu väljamõistmise otsusest tulenevate nõuete aegumise tõttu, mille aegumistähtaeg tuleneb TsÜS § 157 lg-st 1 (dtl 2 ja dtl 71). Kohtutäituri tasu väljamõistmise otsusest nähtub, et kohtutäitur nõuab võlgnikult täitemenetluse alustamise tasu summas 300 krooni (sh käibemaks 20% 50 krooni) ja kohtutäituri põhitasu summas 300 krooni (sh käibemaks 20% 50 krooni). Kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus on tehtud 25.01.2010 (dtl 25). Seega on maakohus eksinud avalduse eseme määratlemisel.
4. Lisaks on maakohus jõudnud järeldusele, et

§-s 2231 sätestatud kord ei kohaldu kohtutäituri tasu ja täitekulude väljamõistmise otsuste aegumisele, mistõttu jättis TsMS § 423 lg 1 p 1 koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1 avalduse läbi vaatamata. Kolleegium nõustub avaldajaga, et maakohus ei saanud avaldust TsMS § 423 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata jätta, sest siinse asja lahendamiseks ei ole seadusega sätestatud kohustuslikku kohtueelset menetlust, mille kasutamise võimaluse avaldaja oleks minetanud. Avaldaja ei esitanud kohtule kaebust kohtutäituri poolt kohtutäituri otsuse või tegevuse(tuse) peale esitatud kaebuse kohta tehtud otsuse peale

§ 218

lg 1 alusel, vaid avalduse täitemenetluse lõpetamiseks kohtutäituri tasuotsusest tulenevate nõuete täitmise aegumise tõttu

§ 2231 lg 1 alusel.

Seadus andis avaldajale võimaluse valida, kas esitada vastavasisuline avaldus 3 2-24-1436

§ 481

lg 1 alusel kohtutäiturile või

§ 2231 alusel otse kohtusse.

Seega ei olnud avaldajal kohustust pöörduda esmalt kohtutäituri poole, kuigi tal oli selleks võimalus. 12. Eelnevat kinnitab ka varasem kohtupraktika, mille järgi, kui täitedokumendiks olevat trahvi või rahalist või varalist karistust, menetluskulusid või muid avalik-õiguslikke rahalisi sissenõudeid ei ole sisse nõutud KarS §-s 82 ettenähtud tähtaja jooksul, lõpetab täitur täitemenetluse sissenõudes täitmise aegumise tõttu (

§ 202lg 1, § 207 lg 1, §-d 209 ja 210).

Täitemenetluse kulude täitmist ei saa aga samal alusel lõpetada. Kohtutäituri tasu otsus on

§ 1lg 1 p 16 järgi iseseisev täitedokument, millest tuleneva nõude aegumistähtaeg on sätestatud Ts

ÜS § 157 lg-s 1 (vt RKTKm 02.11.2011, 3-2-1-79-11, p 11; TlnRnKm 28.06.2023, 2-20-12743, p 14.2.3; TsÜS komm

§ 2231

alusel) või esitada avaldus kohtutäiturile (

§ 481alusel). Seega ei ole avaldajal kohustust pöörduda esmalt avaldusega kohtutäituri poole (Tln

RnKm 05.04.2022, 2-21-8023, p 10; TlnRnKm 28.06.2023, 2-20-12743, p 13.2; TlnRnKm 31.10.2023, 2-2217323, p 36, TrtTnKm 04.04.2022, 2-21-20355, p 9, TlnRnKm 03.10.2024, 2-24-11570, p 16).

1. Seega on maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ning rikkunud menetlusõiguse norme, mistõttu tuleb maakohtu määrus tühistada ning saata asi menetluse jätkamiseks maakohtule. Maakohtul tuleb asja lahendamisel hinnata, kas kohtutäituri tasu väljamõistmise otsusest tulenevad nõuded on aegunud, mis annaks alust täitemenetluse lõpetamiseks sundtäitmise aegumise tõttu.
2. Määruskaebusest nähtub, et avaldaja taotles enda vabastamist määruskaebuse esitamisel kohustusliku riigilõivu tasumisest. Maakohus on avaldaja taotluse lahendanud 23.09.2024 määrusega ning selle rahuldanud.
3. Ringkonnakohus jätab TsMS § 173 lg 3 ls 2 alusel menetluskulude jaotuse maakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt) 4