Obsah (6)

§ 74§ 7§ 29§ 24§ 6§ 32

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised

) § 72 lg 2 p 4). Vastavas osas on PPA otsus jõustunud ning kaebaja on käesolevaks ajaks Eestist Venemaa Föderatsiooni lahkunud. Seega on vaidluse esemeks üksnes see, kas PPA on õigesti kohaldanud kaebaja suhtes nelja aasta pikkust sissesõidukeeldu. 3.2.

§ 74

lg-st 2 tuleneb, et kui lahkumisettekirjutuses ei anta välismaalasele vabatahtliku lahkumise tähtaega ehk talle tehakse sundtäidetav lahkumisettekirjutus, kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks.

§ 74

lg 3 jätab PPA-le võimaluse 2 kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks juhul, kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. Tulenevalt

§ 74 lg-st 4 võib jätta sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata.

3.3. Halduskohus leidis, et PPA ei ole teinud kaalutlusvigu

§ 74lg 3 alusel kaebajale kohaldatava sissesõidukeelu kestuse üle otsustamisel.

PPA on otsuses arvetanud ka kaebajaga seonduvaid positiivseid ajaolusid, näiteks seda, et kaebaja on vangistuses asunud õppima eesti keelt, ta on vangistuses töötanud probleemideta ning läbinud mitmeid sotsiaalprogramme. Samuti on PPA arvesse võtnud kaebaja väljendatud soovi enda käitumist ja elustiili muuta. Neid asjaolusid kõrvutas PPA aga sellega, et kaebaja pani varasemalt Eestis toime tõsiseid kuritegusid ning katseajal olles ka süütegusid. Karistusregistri väljavõtte kohaselt mõisteti kaebaja esimest korda süüdi

1. a röövimises ja avaliku korra rikkumises vägivallaga (Viru Maakohtu 02.04.
2. a otsus nr 1-07-470), kusjuures kaebaja toime pandud vägivalda sisaldavaid kuriteoepisoode oli viis. Järgmisena mõisteti kaebaja Viru Maakohtu 10.12.
3. a otsusega nr 1-09-17914 süüdi vägivalla rakendamises enda elukaaslase ja lapse ema suhtes (vähemalt kolm episoodi, kvalifikatsiooniks piinamine sel ajal kehtinud karistusseadustiku (KarS) § 122 järgi) ja talle mõisteti reaalne vanglakaristus kolm aastat, kolm kuud ja 28 päeva. Kaebaja kandis vanglakaristuse lõpuni. Veel on kaebaja süüdi mõistetud mootorsõiduki juhtimise eest süstemaatiliselt omamata vastava kategooria juhtimisõigust (Viru Maakohtu 12.05.
4. a otsus nr 1-16-4105; Viru Maakohtu 02.10.
5. a otsus nr 117-8433) ning Harju Maakohtu 11.10.
6. a otsusega nr 1-18-5249 narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest grupis. PPA arvestas asjakohaselt ka seda, et kaebaja oli enne viimast vangistust pannud toime hulgaliselt väärtegusid, sh narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse rikkumisi; kaebaja oli viimase vangistuse ajal kinnipidamisasutuses teist isikut rünnanud, millest tulenevalt oli tema suhtes kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid; ning et tema toime pandud kuritegude tõsidusest ja sõltuvusainetega seotusest tulenevalt tuli pidada tema poolt korduvate kuritegude toimepanemise ohtu ja seega ka ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule piisavalt tõsiseks ja reaalseks. PPA on eelnevalt välja toodud asjaolusid omavahel kaalunud ega ole kaalutlusreeglite vastu eksinud. 3.
7. Halduskohus leidis, et PPA ei ole eksinud ka kaebaja eraeluliste sidemete arvestamisel ning on asjakohaselt põhjendanud, et muu hulgas kaebaja sugulastega seotud asjaolusid arvestades on õigustatud vähendada sissesõidukeelu kestust ühe aasta võrra. Asja materjalidest lähtuvalt on kaebaja
8. a sündinud tütar lapsendatud ning oma kahe poja kasvatamises ei ole ta osalenud, suhtlemine nendega on olnud vähene ning ta ei ole neid ka materiaalselt toetanud. Poegade ema sõnul kaebaja Eestist väljasaatmine laste elu ei mõjutaks. Halduskohus leidis, et sissesõidukeelu kohaldamist ja selle kestuse määramise õiguspärasust ei mõjuta kaebaja väited sellest, et ta soovib suhteid enda lastega taastada, ega see, et kaebaja on ka reaalselt poegadega kontakti otsinud ja nendega kontaktis olnud ning üks poegadest on kohtule 20.01.2023 esitatud avalduses kinnitanud, et soovib oma isaga pärast tema vangistusest vabanemist suhteid säilitada, ja palunud isa mitte välja saata. Halduskohus märkis, et puudub alus arvata, et kaebajal ei oleks võimalik hoida oma poegadega kontakti Venemaal olles ning jätkata võimalusel nendega suhtlemist pärast sissesõidukeelu kestuse lõppu võimalikul Eestisse naasmisel. Sissesõidukeelu ebaproportsionaalsust ei ole võimalik järeldada ka kaebaja väitest, et tema onu on eakas ning vajab tema hoolt, kuivõrd kohtul puuduvad andmed, millest nähtuks, et kaebaja onu saaks käsitada kaebaja perekonnana

§ 29lg 4 tähenduses.

3.

1. Kuigi kaebaja on väitnud, et on haige ning võtab eluliselt vajalikke tablette, ei ole kaebaja ega tema esindaja avanud kohtule haiguse täpsemaid asjaolusid või selgitanud, millised ravimid kaebajale Venemaal kättesaadavad ei ole. Viru Vanglas kaebaja kohta 25.08.2022 koostatud iseloomustusest nähtub, et kaebajal esinevad kroonilised haigestumised, ta vajab 3 pidevat ravi ja jälgimist, kuid samas on iseloomustusse märgitud ka see, et isik ise hindab oma tervist heaks ega kurda probleemide üle. Kaebaja sõnul oli tal varasemalt, st üle 10 aasta tagasi diagnoositud psüühikahäire ja ta oli ravil kliinikus. Seejuures oli tema psüühiline seisund tingitud pereprobleemidest ning iseloomustuse koostamise ajal ei olnud need probleemid enam päevakorras. PPA on aga kohtumenetluses osutanud sellele, et kaebajal on varasemalt tuvastatud liigesevalu (põlvedes) ja HIV (PPA 24.03.
2. a e-kiri). Kohtupraktika kohaselt saavad isiku tervislik seisund ja ravivõimalused sihtriigis olla lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist välistavaks asjaoluks vaid väga erandlikel juhtudel (vt RKHK 26.01.2022 otsus asjas nr 3-20-915, p 25; 03.05.
3. a otsus asjas nr 3-18-89, p 25). Halduskohtu hinnangul ei anna kaebaja väited praegusel juhul piisavalt alust arvata, et tema haiguste ravi ei oleks vajadusel Venemaal tagatud ning sellest tulenevalt oleks pidanud jätma sissesõidukeelu kaebajale üldse kohaldamata. 3.
4. Kaebajale on haldusmenetluses antud korduvalt võimalus olla ära kuulatud. Seejuures on PPA kaebajalt seisukohtade küsimisel selgelt viidanud sellele, et elamisloa kehtetuks tunnistamisega võib kaasneda lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5. Kaebaja esitas 29.01.2024 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. 4.
6. Kui lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld vaidlustatakse eraldi elamisloa kehtetuks tunnistamise otsusest, tuleb neid eraldi hinnata. 4.
7. Kaebaja leiab, et tema varasem kriminaalkorras karistatus ei ole asjakohane sissesõidukeelu kehtestamisel, eriti kui ta saabub Eestisse näiteks viisa alusel. Varasemad karistused ei anna alust eeldada, et ta jätkaks kuritegelikku tegevust Eestis. Kaebaja soovimatus korrata varasemaid kuritegusid ja tema püüdlused elumuutusteks vangistuses peaksid olema olulised kaalutlused tema suhtes kohaldatava sissesõidukeelu pikkuse määramisel. Kaalutlusotsuse tegemisel tuleks arvestada ka tema hiljutiste positiivsete pingutustega, sealhulgas õppimise ja töötamisega vangistuses. 4.
8. Sisesõidukeelu kehtestamisega võetakse kaebajalt ära õigust siseneda Eestisse või mõnda teise Euroopa Liidu (EL) liikmesriiki. Elamisloa kehtetuks tunnistamisel kaotab kaebaja õiguse siseneda EL-i ilma viisata või elamisloata. Seega soovides külastada Eestit või mõnda muud EL-i riiki, peab ta taotlema Eestilt või mõnelt teiselt EL-i riigilt viisat või elamisluba. Kui kaebaja näiteks taotleb viisat sugulaste külastamiseks, siis viisa andjal on võimalus veel kord hinnata, kas varasemad kriminaalkaristused ja kaebaja käitumine tema koduriigis (Venemaal) õigustavad ohtu Eesti ja laiemalt EL-i julgeolekule. Sama kehtib ka elamisloa taotlemisel. 4.
9. Kaebajal on Eestis sugulasi, sh onu, kes tegeles tema kasvatamisega. Samuti elavad Eestis kaebaja lapsed. Kaebaja hinnangul ei oma tähtsust asjaolu, et tema vanemlikud õigused on ära võetud, kuna kaebaja on menetluse kestel mitu korda väljendanud soovi taastada vanemlikud õigused. 4.5.Vaatamata sellele, et kaebaja hakkas täitma lahkumisettekirjutust hilinemisega, täitis ta selle siiski lõpuks vabatahtlikult. Pärast vangistusest vabanemist saadeti kaebaja kinnipidamiskeskusesse, kus ta viibis enne lahkumisettekirjutuse täitmist. Selle tõttu ei olnud tal võimalust korraldada oma asju Eestis enne lahkumist. Kaebajal on rasked terviseprobleemid. Eelnevalt nimetatud asjaolud võiksid moodustada aluse kaebaja lühiajaliseks Eesti külastamiseks. Sisenemiskeelu kehtestamine võtaks temalt antud võimaluse ära. Seetõttu ei saa sisenemiskeelu kehtestamist proportsionaalseks pidada. 4.
10. Olukorras, kus kaebaja nõustub elamisloa kehtetuks tunnistamisega ja lahkub vabatahtlikult Eestist, on PPA kohustatud andma eraldi hinnangu sellele, kas antud 4 asjaoludest lähtudes sissesõidukeelu kehtestamine on põhjendatud ja proportsionaalne, arvestades eespool välja toodud asjaolusid.
11. Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 5.
12. Vastustaja peab halduskohtu otsust õiguspäraseks. Halduskohus selgitas välja olulise tähtsusega asjaolud, hindas asjas kogutud tõendeid ning leidis õigesti, et kaebajale kohaldatud lühem sissesõidukeeld on õiguspärane ning puuduvad alused PPA otsuse tühistamiseks kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas osas. 5.
13. Kuigi kaebaja esitas esialgu kaebuse kogu PPA otsuse peale, loobus kaebaja ise hiljem kogu otsuse vaidlustamisest ning kohtu menetlusse jäi vaid nõue tühistada PPA otsus sissesõidukeeldu puudutavas osas. Seega ei ole sissesõidukeeldu vaidlustatud eraldi elamisloa kehtetuks tunnistamise otsusest, vaid kohtumenetlus jätkus üksnes sissesõidukeeldu puudutavas osas. 5.
14. Vastustaja on vaidlustatud otsuses analüüsinud sissesõidukeelu kohaldamise põhjendatust ja pikkust. Kaebajale anti võimalus esitada arvamusi ja vastuväiteid sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemisel kaasneva kuni viieaastase sissesõidukeelu kohaldamisele. Vastustaja kaalus kaebajast tulenevat ohtu ja tema eraelulisi sidemeid Eesti Vabariigis ja leidis, et kaebajale tuleb kohaldada maksimaalsest võimalikust sissesõidukeelust lühemat, so nelja aasta pikkust sissesõidukeeldu. Samuti on vastustaja hinnanud sissesõidukeelu kohaldamisel kaebaja terviseseisundit ja võtnud arvesse, et puuduvad humaansed kaalutlused sissesõidukeelu täielikult kohaldamata jätmiseks. Vastustaja ei ole teinud sissesõidukeelu kestuse üle otsustamisel kaalutlusvigu ning sissesõidukeelu pikkust ei saa pidada ebaproportsionaalseks. 5.
15. Kaebaja väidab, et täitis lahkumisettekirjutuse vabatahtlikult. Vastustaja selgitab, et kaebajal ei olnud vabatahtlikku lahkumisettekirjutuse täitmise võimalust, vaid PPA 17.09.
16. a otsusega tehti kaebajale sundtäidetav lahkumisettekirjutus tulenevalt sellest, et kaebaja on välismaalane, kes kujutab endast ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja julgeolekule. Samuti tulenevalt ohust, et isik jätkab lühikese aja jooksul pärast kinnipidamisasutusest vabanemist raskete kuritegude toimepanemist, leidis vastustaja, et vajalik on kohaldada lahkumisettekirjutuse sundtäitmist. Kaebaja saadeti Eestist välja Venemaa Föderatsiooni sundtäitmisega 26.06.
17. Asjaolu, et kaebaja loobus kaebusest osaliselt, ei tähenda, et kaebaja oleks täitnud lahkumisettekirjutuse vabatahtlikult. Kaebaja vabastati kinnipidamiskeskusest vaid Venemaa Föderatsiooni väljasaatmise võimaldamiseks (

§ 24lg 1), millega täideti ühtlasi PPA 17.09.2021.

a otsusega koostatud lahkumisettekirjutus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus vaidlusaluses otsuses õigesti, et PPA 17.09.
2. a otsus nr 15.3-3.1/374-3 on õiguspärane ka sissesõidukeeldu puudutavas osas. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning ei pea HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
3. PPA tunnistas 17.09.
4. a otsusega nr 15.3-3/374-3 kehtetuks kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa VMS § 241 lg 1 p 2 alusel, kuna kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Sama otsusega tegi PPA kaebajale lahkumisettekirjutuse

§ 7

2 lg 2 p 4 ja § 74 lg 2 alusel lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtajata, sest isik kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Sissesõidukeeldu kohaldati kaebaja suhtes neljaks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Kohtumenetluses on vaidluse all PPA kõnealune 5 otsus vaid osas, millega isiku suhtes kohaldati nelja aasta pikkust sissesõidukeeldu, kuna elamisloa kehtetuks tunnistamist ja lahkumisettekirjutust puudutavas osas loobus kaebaja PPA otsust vaidlustamast ning halduskohus lõpetas 28.06.

1. a määrusega nimetatud osas asja menetluse. PPA otsus on jõustunud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise ja lahkumisettekirjutuse kohaldamise osas, mistõttu ei kuulu nimetatud otsus eeltoodud osas enam analüüsimisele ning kaebaja sellekohased väited ei oma asja lahendamisel tähtsust.
2. Kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks vastavalt

§ 74lg-le 2.

Viidatud sättest tuleneb, et vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmisega kaasneb imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine. Seega ei vasta tõele kaebaja arusaam, et ta lahkus Eestist küll hilinemisega aga siiski vabatahtlikult. Ka vastustaja selgitas, et kaebaja saadeti Eesti Vabariigist välja Vene Föderatsiooni sundtäitmisega 26.06.2023. Kaebaja vabastati kinnipidamiskeskusest vaid Venemaa Föderatsiooni väljasaatmise võimaldamiseks (

§ 24

lg 1) ning sellega täideti ühtlasi vaidlusaluse PPA otsusega koostatud lahkumisettekirjutus. Ka asjaolu, et kaebaja hiljem loobus vaidlustamast elamisloa kehtetuks tunnistamist ja lahkumisettekirjutust, ei muuda tema lahkumist riigist vabatahtlikuks. 9. Mis puudutab sissesõidukeeldu, siis

§ 6

kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärgiks on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja siin viibimist. Samas näevad

§ 74

lg-d 3 ja 4 haldusorganile ette kaalumiskohustuse, sätestades, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks või jätta selle humaansetel kaalutlustel kohaldamata. Käesoleva vaidluse kontekstis märkis halduskohus õigesti, et oluline on hinnata, kas kaebajale saanuks kohaldada lühemat sissesõidukeelu kestust või loobuda sissesõidukeelu kohaldamisest üldse humaansetel kaalutlustel. Õige on ka see, et sissesõidukeelu kohaldamise õiguspärasust tuleb hinnata haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2; RKHK otsus 01.10.2019 asjas nr 3-181891, p 18). 9.

1. Vaidlustatud PPA otsuse kohaselt põhjendati sissesõidukeelu kohaldamist sellega, et isik kujutab endast reaalset ja piisavalt tõsist ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja julgeolekule. Sellele eelnevalt oli PPA oma otsuses tuvastanud, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise aluseks on kaebajast lähtuv oht Eesti riigi avalikule korrale ja julgeolekule ning, et kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise eelduseks olev ohulävend on samuti ületatud, sest kaebajast lähtuv oht on tegelik ja piisavalt tõsine. PPA viitas mh sellele, et kaebaja on toime pannud rahvatervisevastaseid kuritegusid, mis on oma olemuselt piiriülesed kuriteod, lisaks ka liikluskuritegusid ja raskeid vägivallakuritegusid, ning need teod on tõenäolised realiseeruma ka tulevikus (PPA otsuse p 29), st ka tulevikus esineb tõenäoliselt kaebajast tulenev piisav ja tegelik oht Eesti riigile. Sissesõidukeelu kohaldamist põhjendades viitas PPA ka sama otsuse p-le 25, kus analüüsiti kaebajast tulenevat ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja julgeolekule pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise kontekstis, pidamata vajalikuks sedasama uuesti sissesõidukeelu osas eraldi välja tuua. Samas ei olnud kaebajaga seonduv ohuhinnang ainus põhjendus, millele PPA sissesõidukeelu kohaldamisel ja selle pikkuse üle otsustamisel tugines. Nimelt käsitles vastustaja ka kaebaja enda poolt välja toodud asjaolusid (soov elada edasi Eestis, riigikeele õpe vanglas jne), sh tema tervislikku seisundit ning leidis, et arvestades tema pikaajalisi sidemeid Eestiga, kaebaja vanust ja seda, et Eestis elavad tema onu ja pojad, tuleb tema suhtes siiski kohaldada mitte maksimaalset viie aasta pikkust sissesõidukeeldu, vaid lühemat, nelja aasta pikkust sissesõidukeeldu. Seda, et kaebaja osas esineksid lisaks eelnevale veel mingid asjaolud, mis võimaldaksid talle näiteks humaansetel kaalutlustel 6 sissesõidukeelu üldse kohaldamata jätta, vastustaja ei tuvastanud ja ka kaebaja ei ole varasemalt ega ka kohtumenetluses selgelt välja toonud selliseid asjaolusid, mida võiks nn humaansete kaalutluste aluseks pidada. PPA on seega vaidlusaluses otsuses kaalunud nii sissesõidukeelu pikkust, kui ka otsustust, kas kohaldada kaebajale sissesõidukeeldu või mitte. PPA arvestas kaalumisel nii kaebajast avalikule korrale lähtuva ohu suurust kui ka tema Eestis elamise kestust, samuti lähisugulaste Eestis elamist ning kaebaja Eestisse lõimumise ulatust (sh kaebaja eesti keele taset jms). PPA kontrollis ja kaalus sissesõidukeelu kohaldamisel ka lühema pikkusega sissesõidukeelu kohaldamist ning asuski seisukohale, et kaebajale ei ole siiski vajalik kohaldada maksimaalse lubatud pikkusega sissesõidukeeldu, vaid talle kohaldatakse nelja aasta pikkust sissesõidukeeldu. 9.
2. Asja materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud tähelepanuta mõne olulise asjaolu, mis oleks andnud aluse kohaldada kaebajale sissesõidukeeldu veelgi lühemaks ajaks kui neli aastat või jätta see humaansetel kaalutlustel üldse kohaldamata. Nagu juba märgitud, kaebaja onu ja laste Eestis elamist PPA arvestas. Sissesõidukeelu kohaldamata jätmist või täiendavat lühendamist ringkonnakohtu hinnangul see ei tingi, sest kaebaja onu ja laste puhul pole tegemist isikutega, kes oleksid kaebajast sõltuvad. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja oma laste kasvatamises aktiivselt osalenud ning hakkas nende vastu rohkem huvi üles näitama alles pärast seda, kui talle sai teatavaks, et ta võidakse Eestist välja saata. Ka väide, et kaebaja on raskelt haige ja tema Eestis viibimine oleks seetõttu põhjendatud, on üksnes paljasõnaline väide. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tervislikel põhjustel oleks pidanud tema suhtes sissesõidukeelu kohaldamisest loobuma või selle kestust veelgi rohkem vähendama. Halduskohus on eelnevalt kirjeldatud asjaolusid oma lahendis põhjalikult analüüsinud ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks neil pikemalt peatuda.
3. Pärast sissesõidukeelu kohaldamist tekkinud asjaolud ei ole sissesõidukeelu õiguspärasuse seisukohalt olulised. Asjaolude olulisel muutumisel pärast sissesõidukeelu kohaldamist on kaebajal võimalik taotleda pädevalt asutuselt sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või selle kehtetuks tunnistamist (

§ 32

). Seega olukorras, kus kaebaja soovib taotleda viisat Eestisse sisenemiseks, on kohane taotleda haldusorganilt sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või kehtetuks tunnistamist, kuid käesolevas kohtumenetluses ei muuda kaebaja soov Eestisse lühiajalise külastamise eesmärgil siseneda kuidagi vaidlustatud PPA otsuse õiguspärasust sissesõidukeeldu puudutavas osas.

1. Halduskohus leidis ringkonnakohtu hinnangul seega igati põhjendatult, et 17.09.
2. a otsuse tegemisel pole sissesõidukeelu kohaldamise osas rikutud kaalutlusreegleid ning PPA otsusest ei saa järeldada ka seda, et kaebaja suhtes neljaks aastaks kohaldatud sissesõidukeeld oleks ebaproportsionaalne. Isikut on menetluse algatamisest teavitatud ning talle on antud õigus esitada kavandatud otsuse suhtes enda seisukohad ja vastuväited. Arvesse on võetud kaebaja isikut, tema peresidemeid ning Eestis viibimise kestust. Ka ringkonnakohtu arvates kaalub käesoleval juhul avalik huvi tagada riigis avalik kord ja julgeolek üles kaebaja huvi selleks, et tema suhtes kohaldatud sissesõidukeeld tühistataks või vähendataks veelgi selle pikkust põhjusel, et ta soovib siiski kasvõi lühiajaliselt külastada siin elavaid sugulasi.
3. Kõike eeltoodut arvestades ei anna kaebaja esitatud seisukohad alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.
4. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui menetluskulud on kohustatud hüvitama menetlusabi saaja ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Kui kohtule 7 kuludokumente ja menetluskulude nimekirja ei esitata, menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1 neljas lause). Ringkonnakohus jätkas 25.03.
5. a määrusega kaebajale menetlusabi andmist ja vabastas ta apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 20 euro tasumisest. Need menetluskulud jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Kaebaja muud võimalikud menetluskulud ja ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1 ls 4).
6. Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt) 8