lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.
7. Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja vahel olid sõlmitud tarbijakrediidilepingud
Esialgne võlausaldaja oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (
Tarbijakrediidilepingute puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (
), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (
Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (
8.
lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu I kohaselt on krediidi kulukuse määr 45,90% ja lepingu II kohaselt on krediidi kulukuse määr 49%. Lepingute sõlmimise ajal (
Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja
4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (
Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka
Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 3 · tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); · tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); · tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); · tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu
lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks
lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei saa
lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18134930, p 10). 12.
lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja saab nõuda kostjalt põhivõlgnevust. Hageja on hagi p-s 3.1 toonud välja põhivõla Kohus peab põhjendatuks lähtuda hageja toodud arvestusest. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja põhivõlg 2000 eurot (1000 + 1000). 13.
lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslik tasu laenu kasutamise eest. Leping I oli sõlmitud
lg-st 7 tulenevalt saab hageja intressi
§-s 94 sätestatud määras. Kuni 31. detsembrini 2022 (k.a) oli intressimäär 0%. Seega on hageja intressinõue 0 eurot. 14.
lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Lepingu tingimuste kohaselt võrdub viivisemäär intressimääraga (s.o lepingu I puhul on viivisemääraks 20,90% aastas ja lepingu II puhul 30,86% aastas).
lg 7 järgi kohaldub praegusel juhul
§-s 94 sätestatud intressimäär. Kohtu hinnangul ei ole vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas olukord, kus lepingus kokku lepitud seadusjärgset viivisemäära ületav viivisemäär jääks kehtima. Seega tuleb kohtu hinnangul kohaldada seadusjärgset viivisemäära, mitte lepingujärgset viivisemäära (vastavalt 20,90% ja 30,86% aastas). Eelneva tõttu on viivis põhivõlalt (kokku 2000 eurolt) alates
15. Sissenõudmiskulude kohta märgib kohus järgmist. Hageja nõuab kostjalt kummagi lepinguga seoses 50 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmist. Eelnevalt on kohus leidnud, et hageja saab nõuda kummagi lepingu puhul põhivõlgnevust 1000 eurot, kuid mitte intressi. Seega kohaldub praegusel juhul
2 lg 2 p 2 (mitte p 3, nagu on leidnud hageja).
1132 lg 2 p 2 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot. Seega saab hageja nõuda kummagi lepinguga seoses maksimaalselt 40 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmist. Mõlema lepingu puhul on hageja tuginenud sellele, et ta on saatnud kostjale kolm tasulist meeldetuletuskirja. Need kirjad on kohtule ka esitatud (dtl 111 – 120). Lisaks nõuab hageja kostjalt ka muude makseviivitusega tekkinud kulude hüvitamist kummagi lepingu kohta summas 15 eurot (kokku 30 eurot). Hageja on esitanud kohtule tööprogrammi väljavõtted (dtl 121 – 122) tehtud toimingute kohta. Kohus märgib, et 40 euro suuruse piirmäära tõttu ei saa hageja nõuda muude makseviivitusega tekkinud kulude hüvitamist summas 15 eurot. Seega saab hageja nõuda kolme tasulise meeldetuletuskirja eest kokku 30 eurot (20 + 5 + 5) ja muude kulude eest 10 eurot. Kokku on hageja 6 sissenõudmiskulude nõue 80 eurot (40 x 2). 16. Eelneva tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 2198 eurot 82 senti (s.o põhinõue 2000 eurot + sissenõutavaks muutunud viivis 118 eurot 82 senti + sissenõudmiskulud 80 eurot). Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt (2000 eurolt) 20. aprillist 2023 kuni põhinõude täitmiseni
Kohus jätab rahuldamata hageja intressinõude täies ulatuses (139 eurot 44 senti), viivisenõude 217 euro 27 sendi ulatuses (336,09 – 118,82) ja sissenõudmiskulude nõude 20 euro ulatuses (100 – 80).
lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Karina Kukkes kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.