← Eesti

3-23-2595/50

Obsah (6)§ 15§ 25§ 23§ 68§ 6§ 10

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Kaire Pikamäe ja Kristjan Siigur Määruse tegemise aeg ja koht 17.10.2024, Tallinn Haldusasja number 3-23-2595

) § 10 lg 1 ja lg 2 p-de 1‒3 ja 5 alusel järelevalvemeetmeid. 3. PPA pidas 16.11.2023 kell 11.45 X. X.-i

§ 15lg 1 alusel kinni.

Tartu Halduskohus andis 17.11.2023 määrusega nr 3-23-2595 PPA-le loa isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 17.01.2024 (k.a). Isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega on pikendatud Tallinna Halduskohtu 17.01.2024 ja 10.05.2024 määrustega (viimati kuni 10.09.2024 (k.a)). 4. PPA esitas 03.09.2024 Tallinna Halduskohtule taotluse X. X.-i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni neljaks kuuks

§ 25

lg 2 alusel, sest isiku osas esinevad

§ 23lg 1 p-des 1 ja p 3 sätestatud alused.

X. X.-il puudub pärast vanglast vabanemist seaduslik alus Eestis viibimiseks. Isiku jätkuv kinnipidamine tema väljasaatmiseks on vajalik, kuna isiku reisidokumendi taotlemine on pooleli. Isik ei soovi lahkuda Eesti Vabariigist ja vabaduses viibides ei täida ta vabatahtlikult lahkumiskohustust. Isik ei täida kaasaaitamiskohustust (keeldub taotlemast tagasipöördumistunnistust ja passi). PPA on teinud isiku osas 04.12.2023 Venemaa Föderatsioonile tagasivõtutaotluse, millele vastati 01.03.2024, et puuduvad tõendid isiku Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse osas. Venemaa Föderatsiooni saatkond kinnitas 23.05.2024 kirjas PPA-le, et isikule on 26.07.2005 väljastatud Venemaa Föderatsiooni pass. PPA tegi seejärel Venemaa Föderatsioonile korduva tagasivõtupalve koos saatkonna kinnitusega, millele ei ole seni vastust tulnud. PPA varasem praktika Venemaa Föderatsiooni kodanikele dokumentide hankimisega näitab, et isiku dokumenteerimine võtab isiku koostööga aega umbes pool aastat, kuid isiku poolt kaasaaitamiskohustuse mittetäitmisel võib see võtta aega üle pooleteise aasta. Isiku puhul esineb

§ 68p-de 4 ja 6 kohane põgenemisoht.

Isik on kuuel korral kriminaalkorras karistatud toimepandud süütegude eest. PPA ei tugine põgenemisohu hindamisel üksnes isiku karistatuse faktile, vaid isikuga seonduvatele asjaoludele kogumis. Isiku käitumine, mis väljendub korduvate süütegude toimepanemises, sh ka pärast vanglast vabanemist, näitab isiku suhtumist Eesti seadusandlusesse. Viru Vangla on hinnanud iseloomustuses puudutatud isiku kõrgohtlikuks avalikkusele ning täpsustanud, et oht seisneb selles, et alkoholijoobes tekib tal konflikt teiste isikutega, mis halvimal juhul võib lõppeda teise isiku surmaga. Isikut, kes jätkab vabaduses olles alkoholi ja narkootikumide tarvitamist ja lisaks enese ohtu panemisele seab oma käitumisega potentsiaalselt ohtu ka teda ümbritsevad inimesed, saab pidada tõsist ohtu kujutavaks ka pärast vanglast vabanemist. Isik on küsitlustel PPA-le korduvalt kinnitanud, et tal puudub tahe Venemaa Föderatsiooni kodaniku passi hankida, ta soovib Eestisse elama jääda ja lahkumisettekirjutust ei kavatse täita. Isik ei ole asunud koostööle enda dokumenteerimise osas. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole põgenemisohu ja isiku varasema käitumise tõttu võimalik. Isiku ema ja isa on surnud, Eestis elavad sugulastest vend ja tädi. Isikul on 2015. a-l sündinud tütar, kelle osas on temalt ära võetud isiku- ja varahooldusõigus ja kelle kasvatamises ta ei osale. 5. X. X. selgitas 05.09.2024 kohtuistungil et ei soovi kinnipidamiskeskuses viibida ja ei saa aru, miks tal on vaja Eestis viibides passi. Ta ei soovi Venemaale minna. Isik saab aru, et tal on kohustus Eestist lahkuda, kuid ta ei soovi seda teha. Puudutatud isiku esindaja viitas, et isik on viibinud kinnipidamiskeskuses pikka aega. Vahepeal vabaduses viibides elas ta 2

(6)3-23-2595 sotsiaalmajas ja ta võiks jälle minna sinna elama, tema elukoht oleks PPA-le teada ja kui väljasaatmine on võimalik, saab isiku sealt kätte ja välja saata. Isikul ei ole reisidokumente ja ta ei saa Eestist kuhugi minna. Euroopasse minemise korral saadetaks ta Eestisse nagunii tagasi. Seega on isiku jätkuv kinnipidamine ebaproportsionaalne. 6. Tallinna Halduskohus rahuldas 05.09.2024 määrusega taotluse ja andis PPA-le loa X. X.-i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 05.01.2024 (k.a). Puudutatud isiku puhul esineb põgenemisoht tulenevalt tema õigusrikkumistest ja nendega seotud käitumismustrist. Arvestades PPA taotluses välja toodud asjaolusid, võib pidada tõenäoliseks, et isik ei pruugi vabaduses viibides olla PPA-le väljasaatmismenetluse toimingute tegemiseks kättesaadav. Ta võib asuda ennast varjama või enda väljasaatmist takistama. Isik on ka pärast viimase vanglakaristuse kandmist rikkunud avalikku korda. See viitab tema hoolimatule suhtumisele õiguskorda või vähemasti suutmatusele oma käitumist piisaval määral reguleerida. Isiku põgenemisohtu ei kummuta asjaolu, et pärast vanglast vabanemist viibis ta mõnda aega vabaduses ja oli PPA-le kättesaadav. Selleks hetkeks ei olnud veel lõpuni jõudnud isiku elamisloa taotluse menetlus, kuid praeguseks on selles osas keelduv otsus jõustunud. Isik on selgelt väljendanud, et ta ei soovi Venemaale minna ega kavatse taotleda endale tagasipöördumistunnistust. Isik kinnitas kohtuistungil, et ta ei näe dokumentide taotlemiseks vajadust, tal ei ole kodakondsusjärgse riigi dokumentide saamise vastu huvi ja ta ei taha Venemaale minna. Kohtud on jaatanud isiku osas põgenemisohu esinemist ja ei esine asjaolusid, mis võimaldaks asuda varasemast teistsugusele seisukohale. Isik on käesolevaks ajaks viibinud kinnipidamiskeskuses veidi rohkem kui 9 kuud, mida ei saa asjaolusid arvestades pidada ülemäära pikaks. Puudutatud isik ei täida jätkuvalt kaasaaitamiskohustust ning tema tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine vastuvõtvast riigist viibib (

§ 23lg 1 p 3, § 26 4 lg 1 p 3).

PPA on asunud tegema menetlustoiminguid isiku dokumenteerimiseks ja esitanud Venemaa Föderatsioonile tagasivõtupalve. Isiku lähivõrgustikku kuuluvad vend, tütar ja tädi. Poja osas on X. X.-ilt ära võetud isiku- ja varahooldusõigus. Puudutatud isiku ema ja isa on surnud. PPA andmetel märkis puudutatud isik Viru Vanglas olles, et oma tütre kasvatamisest ta osa ei võta ning tal on vanema lapse osas elatise võlgnevus. Kinnipidamiskeskuses ei ole isikut külastanud ükski perekonnaliige. Leebemad järelevalvemeetmed ei ole põgenemisohu tõttu tõhusad. Isiku korduv kuritegude toimepanemine ja selgelt väljendatud soov Eestist mitte lahkuda viitavad sellele, et vabaduses viibides ei ole tal motivatsiooni enda Eestist lahkumist korraldada, endale reisidokumenti hankida ega väljasaatmiseks PPA-ga koostööd teha. Olemasoleva teabe pinnalt ei saa väita, et puudutatud isiku väljasaatmine oleks muutunud perspektiivituks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. X. X. palub 20.09.2024 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 05.09.2024 määrus ja jätta uue määrusega PPA taotlus rahuldamata. Põgenemisohtu ei esine. Isegi kui isikul oleks kehtiv Venemaa Föderatsiooni pass, on praegune rahvusvaheline olukord selline, et isik ei saaks liikuda Euroopa Liidu territooriumil vabalt, eriti ilma elamisloata. Põgenemise korral mõnda teise Euroopa Liidu riiki peetaks ta kinni ja saadetaks Eestisse tagasi. Pärast vanglast vabanemist täitis isik järelevalvemeetmeid, ilmus regulaarselt PPA määratud kohtumistele, andis aru oma elamiskohast ja elatusvahenditest. Seega on põgenemisoht ebatõenäoline. PPA ei suutnud kohtuistungil 3

(6)3-23-2595 selgitada, millised toimingud on vajalikud väljasaatmise ettevalmistamiseks ja milliseid toiminguid ei saaks teostada, kui isik viibiks vabaduses. PPA kasutab kinnipidamist pigem mõjutusvahendina, kuna isik on väljendanud, et ta ei soovi Venemaale tagasi minna. Kinnipidamine on kestnud peaaegu aasta ega ole proportsionaalne. Isiku kinnipidamine peab olema võimalikult lühike ja on kasutatav viimase abinõuna. 8. PPA palub 25.09.2024 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Isiku põgenemisohtu on piisavalt põhistatud. PPA on tuginenud objektiivsetele asjaoludele ning lähtunud isiku varasemast käitumisest, ütlustest ja juhtumiga seotud muudest asjaoludest kogumis. Isiku suhtes esineb varasematest õigusrikkumistest ja käitumismustrist tulenevalt põgenemisoht. Kinnipidamiskeskuses kinnipidamine ei ole karistus, vaid see on vajalik ja proportsionaalne meede, tagamaks isiku kättesaadavus väljasaatmismenetluse lõpuleviimiseks. Isik ei ole teinud ise püüdlusi endale reisidokumendi hankimiseks, kuigi tal on igapäevaselt kasutada internetiga mobiiltelefon. Isik peaks esitama kõik andmed ja dokumendid ning muud tema valduses olevad tõendid, mis omavad väljasaatmismenetluses tähtsust, kuid isik ei tee seda. Ta on alates vanglas viibimisest väljendanud, et ei soovi dokumenti hankida ega Eestist lahkuda. 05.09.2024 kohtuistungil väljendas isik selgelt, et ta ei nõustu lahkumiskohustusega ega soovi Eestist lahkuda. Järelevalvemeetmete eesmärk on, et isik saaks ennast vabaduses viibides ise dokumenteerida ja teeks samme Venemaale lahkumiseks. Põgenemisoht ei tähenda üksnes omavolilist riigist lahkumist, vaid hõlmab ka siseriiklikult lahkumiskohustuse täitmisest kõrvale hoidumist. Isikul ei ole Eestis kindlat elukohta. Isiku kinnipidamise kestus on sõltuvuses tema enda tegevusest. PPA-le on teada, et Venemaa Föderatsiooni saatkond väljastaks isiku soovil temale passi maksimaalselt kolme kuu jooksul. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole põgenemisohtu tõttu põhjendatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9.

§ 23

lg 1 p-de 1–3 alusel võib Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase kinni pidada, kui samas seaduses sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust, ja eelkõige juhul, kui 1) esineb välismaalase põgenemisoht; 2) välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust; 3) välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiitriigist viibib.

§ 23

lg 1 1 kohaselt peab kinnipidamine olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab igal üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid.

§ 23

lg 1 p-s 1 nimetatud põgenemise ohtu iseloomustavad objektiivsed asjaolud on loetletud

§-s

  2. Põgenemise ohu kindlakstegemiseks ei piisa üksnes mõne

§-s 6 8 nimetatud asjaolu tuvastamisest, vaid arvestada tuleb ka muid isikuga seotud asjaolusid kogumis (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). Seejuures võib arvesse võtta ka minevikusündmusi ja isiku varasemat käitumist (Riigikohtu 27.02.2014 otsus nr 3-3-1-1-14, p-d 17 ja 19). Arvestada tuleb ka põgenemisohtu maandavaid tegureid, samuti hinnata isiku kuriteo toimepanemise järgset käitumist. 11. Halduskohus tuvastas õigesti, et praegusel juhul esineb puudutatud isiku põgenemise oht (

§ 23

lg 1 p 1 koostoimes

§ 68

p-des 4 ja 6 nimetatud ning konkreetset juhtumit ja isikut iseloomustavate asjaoludega). Puudutatud isik on korduvalt toime pannud kuritegusid, mille eest on talle mõistetud vangistus, s.o esineb

§ 68 p-s 4 nimetatud alus. Isik vabanes vanglast 24.08.2022. Viru Vangla poolt antud iseloomustuse kohaselt on isik hinnatud 4

(6)3-23-2595 avalikkusele kõrgohtlikuks (vt Tartu Ringkonnakohtu 06.06.2023 otsus nr 3-21-2178, p 18). PPA on loataotluses selgitanud, e isik jätkas pärast vanglast vabanemist alkoholi ja narkootikumide tarvitamist, on viibinud avalikus kohas alkoholijoobes ning on alkoholi ja narkootikumide mõjul käitunud konfliktsena ja impulsiivselt. Puudutatud isikul oli Eestis tähtajaline elamisluba, mille PPA tunnistas 14.09.2021 otsusega nr 15.3-3.4/578-2 kehtetuks ja tegi ettekirjutuse lahkuda Venemaale. Kohtumenetlus vaidluses selle otsuse õiguspärasuse üle lõppes 07.11.2023 (haldusasi nr 3-21-2178) X. X.-i kaebuse ja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega. Seega on puudutatud isik Eestis seadusliku aluseta viibiv välismaalane. Isik on keeldunud taotlemast Venemaale tagasipöördumiseks vajalikke dokumente. PPA on taotluses toonud välja küsitlused, mille käigus on puudutatud isik PPA-le korduvalt kinnitanud, et ta ei soovi lahkuda Venemaa Föderatsiooni. Ka Tallinna Halduskohtu 05.09.2024 kohtuistungil selgitas isik, et ta ei soovi Venemaale minna, kuigi tal on selline kohustus. Seega esineb ka

§ 68p-s 6 nimetatud alus.

Põgenemisohtu ei vähenda asjaolu, et puudutatud isik oli pärast vanglast vabanemist järelevalvemeetmete kohaldamise ajal PPAle kättesaadav. Sel perioodil oli veel pooleli kohtumenetlus haldusasjas nr 3-21-

  2. Eeltoodud asjaolud viitavad ohule, et kinnipidamiskeskusest vabanemise korral ei oleks puudutatud isik PPA-le kättesaadav ega aitaks kaasa enda väljasaatmisele. Puudutatud isiku varasem käitumine näitab samuti soovimatust või võimetust järgida kehtestatud õigusakte. Ringkonnakohtu hinnangul on usutav, et puudutatud isik ei asuks vabaduses viibides vabatahtlikult korraldama enda lahkumist Venemaale, sh pöörduks ise reisidokumendi taotlemiseks Venemaa Föderatsiooni saatkonda. Haldusasjas nr 3-21-2178 on kohtumenetlus lõppenud puudutatud isiku kahjuks, mis vähendab veelgi tema motivatsiooni aidata kaasa enda Venemaale väljasaatmise korraldamiseks. Pärast halduskohtu määruse tegemist ei ole ilmnenud uusi asjaolusid, mis annaks aluse muuta halduskohtu hinnangut puudutatud isiku põgenemise ohule.
  3. Halduskohus on loa andmisel õigesti tuginenud ka

§ 23

lg 1 p-le 3.

§ 23

lg 1 ple 3 tuginemine eeldab muu hulgas seda, et isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisel (vrd Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11). Isikul puuduvad Venemaale lahkumiseks vajalikud dokumendid. Ta ei ole teinud PPA-ga koostööd dokumentide hankimiseks. Isikul on kinnipidamiskeskuses igapäevaselt kasutusel internetiga mobiiltelefon ning ta saaks soovi korral esitada ise dokumenteerimise taotluse või küsida saatkonnast passi koopia, kuid isik on jäänud enda seisukohale kindlaks ega täida kaasaaitamiskohustust. PPA on taotluses selgitanud, et Venemaa Föderatsiooni saatkond on 23.05.2024 kinnitanud, et puudutatud isikule on väljastatud 26.07.2005 Venemaa Föderatsiooni pass. PPA on esitanud Venemaale korduva tagasivõtutaotluse koos saatkonna kinnitusega, kuid seni ei ole vastust tulnud. PPA on selgitanud ka seda, et isiku väljasaatmise kiirem korraldamine oleks võimalik, kui isik esitaks ise esitaks Venemaa Föderatsiooni saatkonnale taotluse reisidokumendi saamiseks. 14. Puudutatud isiku kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne. Määruskaebuses ei ole välja toodud ühtegi kaalutlust (nt tervis või turvalisus), mis seda hinnangut kummutaks. Asja materjalide põhjal saab järeldada, et puudutatud isiku suhted oma pereliikmetega ei ole lähedased. Isik on PPA andmetel vanglas viibides kinnitanud, et ta oma tütre kasvatamises ei osale, poja osas on isikult võetud isiku- ja varahooldusõigus ning puudutatud isikul on elatise võlgnevus. Kinnipidamiskeskuses ei ole ükski lähedane (tütar, poeg, vend, tädi) teda külastanud. Vaidlustatud määrusega ei ole ületatud kinnipidamise maksimaalset lubatud pikkust (

§ 25lg 2).

Puudutatud isiku põgenemise ohu tõttu ei ole

§ 10

lg-s 2 nimetatud leebemad järelevalvemeetmed lahkumiskohustuse täitmise tagamiseks piisavalt tõhusad. Puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamine ei ole tema karistamine ega mõjutusvahend, vaid selle eesmärk on tagada lahkumisettekirjutuse tõhus täitmine. 5

(6)3-23-2595
  1. Eelneva põhjal jääb X. X.-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 05.09.2024 määrus muutmata.
  2. Ringkonnakohus asendab avaldatavas lahendis puudutatud isiku nime ja sünniaja tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.