Obsah (9)

§ 405§ 438§ 5§ 230§ 231§ 147§ 173§ 162§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Triin Niinemets Otsuse tegemise aeg ja koht 21. august 2024, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-24-100917 Tsiviilasi AS ÜHISTEENUSED ha

) § 124 lg 1 kohaselt 72,07 eurot. Kohus lahendab asja lihtmenetluses

§ 405lg 1 alusel.

8.

§ 438

lg 1 esimese lause järgi otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

§ 5

lg 1 ja 2 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 231

lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Eeltoodust tulenevalt hindab kohus tsiviilasjas kogutud tõenditele tuginedes seda, kas poole väited on tõendatud. 9. Kostja on esitanud aegumise vastuväite. Kostja leiab, et nõue on esitatud aegunult. Kohus selgitab, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat.

§ 147

lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. TsÜS § 160 lg 1 järgi aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Sama paragrahvi lõike 2 p 3 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Hageja esitas leppetrahvinõude 14.01.2021, mille maksetähtaeg oli 28.01.

1. Seega oli leppetrahvinõude tasumise maksetähtaeg 28.01.2021 ning leppetrahv muutus sissenõutavaks 29.01.2021 ning oleks aegunud 28.01.
2. Hageja esitas kostja vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse 10.01.2024, s.o enne nõude aegumist. Seega ei ole hageja nõue aegunud.
3. Kohus selgitas pooltele tõendamiskoormist.
4. Tasulisel parkimisalal parkimiseks sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 mõttes. Tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) võimaldab parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala (vt RKTKo 26.01.2017, 3-2-1-82-16, p 22). Hagejal tuleb

§ 230

lg 1 alusel seega tõendada, et ta sõlmis kostjaga parkimislepingu parkimisala kasutamise võimaldamiseks ja lepingule kohalduvad parkimislepingu tingimused, sh leppetrahvi kokkulepe. Hagejal lasub tõendamiskoormis leppetrahvinõude eelduseks olevate asjaolude tõendamiseks (vt RKTKo 10.05.2017, 3-2-1-36-17, p 11). Arvestades, et hageja nõuab leppetrahvi tasumisega viivitamise eest viivist, tuleb hagejal põhistada 3 ja tõendada, et leppetrahv on muutunud sissenõutavaks alates kuupäevast, millest hageja viivist nõuab.

1. Kahjustatud pool kaotab VÕS § 159 lg 2 järgi õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Mõistlik aeg jääb rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele. Selle aja kindlaks määramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (vt RKTKo 21.12.2011, 3-2-1-142-11, p 16).
2. Hageja toob esile, et teatas leppetrahvinõudest pärast rikkumise avastamist pannes nõude sõiduki kojamehe vahele ning esitanud tõendina sõidukist tehtud fotod. Kohtu hinnangul on hageja fotodega (dtl 26-27) tõendatud, et parklasse sissesõidul oli olemas märk koos parkimistingimustega, ning et kostja autol puudus parkimiskell või luba parkimiseks. Kostjale kuuluv auto sisenes parklasse hageja poolt reguleeritud parkimisalasse, kus kostja pidi ise piisava hoolsuse ilmutamisel ilma raskusteta silte nägema. Parkimislepingu poolel (kostjal) lasub hoolsuskohustus kontrollida, kas võõrale territooriumile sisenedes ja seal parkides tuleb tasuda selle eest üüri või veenduda, et tasuta parkimise korral on nähtaval kohal luba/parkimiskell.
3. Riigikohus on 06.12.2017 lahendis 2-15-3430 p 18 leidnud, et leppetrahvinõude tõendamiseks piisab üldjuhul sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha. Seejärel on parkijal võimalik tõendada, et vaidlusalust autot ei ole sel ajal kõnealuses parklas pargitud. Seega ei pea foto parkimistingimustest olema tehtud leppetrahvi vormistamise päeval, samuti ei pea sellelt olema näha parkimistingimusi rikkunud sõiduk ja parkimistingimused üheaegselt. Sageli ei olegi sellist fotot võimalik teha. Kostja ei ole tõendanud, et eeltoodud sõiduki parkimise kuupäevadel kehtisid teistsugused parkimistingimused või et kostja seal ei parkinud. Kohus juhib kostja tähelepanu, et sõiduk ei olnud pargitud invakohale.
4. Eeltoodust tulenevalt on leppetrahvinõue 30 eurot põhjendatud.
5. Hageja on esitanud ka nõude sissenõudmiskulude 30 eurot hüvitamiseks. VÕS § 1132 lg 2 p 1 järgi võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta: sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Sama paragrahvi kolmas lause sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja saata esimese tasulise meeldetuletuskirja kõige varem seitsme päeva möödumisel lepingu lõppemisest. Teise ja kolmanda tasulise kirja võib võlausaldaja saata kõige varem seitsme päeva möödumisel eelmise kirja saatmisest.
6. Pärast lepingu lõppemist saadetud meeldetuletuskirjade saatmise osas on VÕS § 1132 lg-s 2 sätestatud sissenõudmiskulu ülempiir. Tegemist ei ole fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemääraga. Kui meeldetuletuskirja eest tasu nõudmiseks eelnevat kokkulepet ei ole, saab võlausaldaja nõuda ainult tekkinud kahju hüvitamist üldise kahju hüvitamise regulatsiooni alusel ning peab kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama (vt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud 4 väljaanne. Koostajad P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K Sein. Tallinn 2016, lk 580-581).
7. VÕS § 115 lg 1 järgi kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele.
8. TSüS § 70 alusel loetakse kiri võlgniku poolt kätte saaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui võlausaldaja tõendab, et ta on kirja saatnud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Hageja on hagiavalduses välja toonud hagi lisana kogu saadetud meeldetuletuskirjade sisu, kuupäevade, edastamisviisi ja adressaadi (dtl 34-39). Hageja on tõendanud meeldetuletuste edastamist. Hageja on esitanud sissenõudekulude nõude põhjendusena kliendi kohta avatud toimiku väljavõtte (dtl 71-173). Väljavõttest nähtub, et hageja on kliendiga otsinud kontakti ligikaudu 50 korral, mis on märkimisväärne ressursikulu. Lisaks on tekkinud muud makseviivitusega kulud nagu päringu tegemine Transpordiametile, nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud, võlgniku kontaktandmete otsingu ja päringu kulud ning võlanõude avaldamisega tehtud kulud.
9. Kohus leiab, et sissenõudmiskulu 30 on põhjendatud ja tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
10. Hagiavalduses nõuab hageja kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise 8,32 eurot ja jooksva viivise seadusjärgses määras põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni väljamõistmist.
11. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 järgi kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg-s 1 on sätestatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
12. Kohus on seisukohal, et hagejal on õigus nõuda viivist tasumata põhinõudelt, sest see õigus tuleneb seadusest (VÕS § 113 lg 1). Perioodi 29.01.2021-01.02.2024 eest on seadusjärgne viivis põhinõudelt 30 eurot 8,32 eurot. Nimetatud summa kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele.
13. Lähtudes

§-st 367 mõistab kohus kostjalt välja ka edasiulatuva viivise tasumata põhivõlgnevuselt kuni selle tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Menetluskulud 25.

§ 173

lg 1 ja 4 ning § 174 lg 1 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ning kostjalt hageja kasuks välja mõistetava menetluskulu rahalise suuruse.

§ 162lg 1 alusel jäävad menetluskulud kostja kanda.

1. Kostjal menetluskulud puuduvad. Hageja menetluskulud on taotluse järgi riigilõiv 100 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulud 20 eurot ja õigusabikulu 4,5 tunni eest 591,50 eurot tunnihinnaga 169 eurot (ilma käibemaksuta).
2. Riigilõivu ja maksekäsu kiirmenetluse kulu tasumise kohustus tuleneb seadusest, 5 mistõttu on tegemist põhjendatud kulutustega. Asjas ei toimunud kohtuistungit, vaid see lahendatakse kirjalikus lihtmenetluses ning tegemist ei ole keeruka vaidlusega. Seetõttu leiab kohus, et põhjendatud on õigusabikulud 120 euro ulatuses. Kostjal tuleb hagejale hüvitada menetluskulusid seega 240 (100+20+120) eurot. 28.

§ 177

lg 4 ja hageja taotluse alusel mõistab kohus kostjalt välja menetluskulult viivise VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik 6