1-07-2186/259

1-07-2186 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2011 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-07-2186 Kohtukoosseis Paavo Randma, Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
2. novembri 2011 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdimõistetu J.R määruskaebus Tartu Maakohtu
3. novembri 2011 määrusele. RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
4. novembri 2011 määrus muutmata ja süüdimõistetu J.R määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule kümne päeva jooksul alates vaidlustatavast kohtumäärusest teada saamisest. Asjaolud Tartu Maakohtu 10.01.2011 otsusega mõisteti J.R süüdi KarS § 386 lg 1 järgi (alates 15.03.2007 vastab KarS § 389 2 lg 1 ja KarS § 25 lg 2, 4 – § 3892 lg 2 kuriteokoosseisule) ning karistati 1 aasta vangistusega. Kohtuotsus jõustus 04.11.2011 Riigikohtu otsusega. Tartu Maakohus saatis 07.11.2011 J.R-ile teatise, milles teda kohustati asuma karistust kandma Tartu Vanglas hiljemalt 28.11.
5. J.R esitas 28.11.2011 Tartu Maakohtule taotluse kohtuotsuse täitmise edasilükkamiseks KrMS § 415 lg 3 alusel. Taotluse kohaselt on J.R-ile saanud hiljuti teatavaks, et Riigikohus ja Justiitsministeerium pöördusid Advokatuuri juhatuse poole palvega algatada J.R kaitsjate vandeadvokaat V.K. ja advokaat R.L. tegevuse suhtes aukohtumenetlus kaitseülesande täitmisel kohtus. Kriminaalasja menetlemisel on tekkinud küsimus mõistlikust menetlusajast ning kohus heidab aja kulutamist ette J.R kaitsjatele. See asjaolu on aluseks kohtuasja teistmisele Riigikohtus ning omakorda võib sellega kaasneda J.R-ile soodsam tulemus. Tartu Maakohus jättis 29.11.2011 määrusega rahuldamata J.R taotluse Tartu Maakohtu 10.01.2011 otsusega mõistetud vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks. Määruse põhjenduste järgi ei esine J.R-ile Tartu Maakohtu 10.01.2011 otsusega mõistetud karistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks KrMS § 415 ettenähtud aluseid. Tartu Maakohtu 10.01.2011 otsus jõustus 04.11.
6. KrMS § 409 järgi on jõustunud kohtuotsust kohustatud täitma kõik isikud Eesti Vabariigi territooriumil. Maakohus pidas tähelepanuväärivaks asjaoluks, et J.R esitas taotluse karistuse kandmisele asumise päeval, kuid asjaolud, mis avalduses nimetatakse, on esinenud enam kui 10 päeva enne taotluse esitamist. Selline tegevus viitab otsuse täitmisega venitamisele. Maakohus asus seisukohale, et taotluses esitatud asjaolud ei ole käsitletavad KrMS § 415 lg 3 nimetatud erakordsete asjaoludena, mille tagajärjel võivad vangistuse kandmise alustamisega kaasneda rasked tagajärjed süüdimõistetule või tema perekonnaliikmetele, seetõttu puudub ka taotluse rahuldamiseks seaduslik alus. Määruskaebuses esitatud taotluste sisu J.R esitas määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist ning uue määruse tegemist, millega lükata KrMS § 415 lg 3 alusel vangistuse täitmisele pööramine edasi 2 kuu võrra. Määruskaebuse põhjenduste järgi on Eesti Advokatuuri juhatus algatanud aukohtu menetluse J.R kaitsjate V.K. , R.L. ja A.K. tegevuse suhtes. Seega on võimalik, et aukohus tuvastab Eesti Advokaatide Eetikakoodeksi rikkumise ja seeläbi advokaatide distsiplinaarüleastumise. J.R leiab, et ükskõik milline on aukohtu otsus, on tegemist kriminaalasja teistmise alusega. J.R leiab, et tema seisukohta kinnitab ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 22.11.2011 lahend Andreyev vs Eesti, milles tuvastati Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg 1 ehk õiglase kohtumenetluse õiguse rikkumine selles, et Eesti Advokatuuri otsusest, millega tuvastati Eesti Advokaatide Eetikakoodeksi rikkumine, ei tulenenud individuaalkaebuse esitanud isikule mitte mingeid tõhusaid õiguskaitsevahendeid – nii näiteks puudub õigusnormides ning kohtupraktikas sellekohane selge teistmise alus. Kui Advokatuuri Aukohus ei tuvasta V.K. ja R.L. käitumises obstruktsionismi ning menetlusõiguste kuritarvitamist kaitsetaktika läbiviimisel, siis langeb ära ainus tingimus, mis Riigikohtu 04.11.2011 otsuse p 19 kohaselt välistas ebamõistliku menetlusaja tuvastamist J.R suhtes toimunud kriminaalmenetluses. Tegemist on muu alusega jõustunud kohtuotsuse teistmiseks KrMS § 366 p 5 tähenduses. Kui aga Advokatuuri Aukohus (ning sellele järgnevalt võimaliku menetluse kaudu kohus) nõustub Riigikohtu hinnanguga ning tuvastab kaitsjate tegevuses distsiplinaarsüüteo koosseisu, on selline olukord lähedane KrMS § 366 p 3 toodud alusele kohtuasja teistmiseks. Sellisel juhul on siiski tegemist kaitseõiguse rikkumisega määral, mis tõi kaasa J.R süüditunnistamise. J.R ei ole venitanud vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamise taotluse esitamisega. J.R sai aukohtu menetlusest teada juhuslikult vestluse käigus advokatuuri liikmega, kuid ametliku kinnituse Eesti Advokatuurilt sai ta teabenõude alusel alles maakohtule taotluse esitamise päeval. R. Raala taotleb kontrollida KrMS § 414 lg 4 vastavust Eesti Vabariigi Põhiseadusele ning Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklitest 6 ja 13 ning sellekohasest EIK kohtupraktikast tulenevatele põhimõtetele. Nii on EIK kohtuasjas Van Anraat vs. Holland leidnud, et sageli määratletakse isikute õigusi ja kohustusi seadusandliku -2 - tehnika abil, kus õigusnorm sisaldab üldise määratluse ning mitte ammendavat loetelu. Sellisel juhul tuleb kohaldada opinio iuris sive necessitatis põhimõtet ning uurida, kas on olemas piisav haldus- või kohtupraktika, millest isik võib saada õigusselgust mingis küsimuses. Kohtulahendis Subicka vs. Poola on EIK rõhutanud, et riigi kõrgemal kohtul on kohustus likvideerida oma praktika kaudu õiguslik ebaselgus ning niikaua kui seda ei ole tehtud, on ebaselge halduspraktika kohaldamine isiku kahjuks tema põhiõiguste eraldivõetav riive. J.R leiab, et maakohtu tuginemine KrMS § 414 lg 4 on ebaproportsionaalne olukorras, kus isik on oma taotluses selgelt väljendanud alused, mis leiavad kohaldamist KrMS § 415 lg 3 alusel. J.R on seisukohal, et KrMS § 415 lg 3 sõnastuses sisalduvad õigusmõisted "erakordsed asjaolud" ja "rasked tagajärjed" on õiguslikult avamata mõisted. Ilmselgelt ei saa KrMS § 415 lg 3 osas raskete tagajärgede näol silmas pidada isiku tervist või tervisega kaasnevaid võimalikke raskeid tagajärgi, sest nimetatud asjaolud on leidnud käsitlemist KrMS § 415 lg 1 p
7. Seega tuleb erakordsete asjaolude ja raskete tagajärgede all silmas pidada teisi asjaolusid. Raske oleks ette kujutada raskemaid tagajärgi isikule ja tema lähedastele kui isiku suhtes pööratakse vangistus täitmisele olukorras, kus Riigikohtu kohtuotsus on oma olemuselt tingliku iseloomuga. J.R leiab, et kuna EIKi kohtulahendid on Eesti õiguse allikas (Riigikohtu Üldkogu 22.03.2011 otsus nr 3-3-1-85-09 p 79) ja Euroopa Nõukogu liikmesriikide kohtutel on EIK-i kohtupraktika kohaldamise kohustus analoogilistes asjades - Vasil Sashov Petrov vs Bulgaaria (EIK otsus 10.06.2010), tuleb määruskaebuse lahendamisel kohaldada EIK lahendis Andreyev vs Eesti esitatud õiguskäsitlust. Tegemist on ilmselgelt analoogilise asjaga, sest ka J.R kaitsjate tegevuse suhtes toimub Advokatuuri Aukohtu menetlus. Kui tuvastatakse distsiplinaarüleastumine, peab see olema teistmise aluseks tulenevalt EIK-i õiguskäsitlusest ning EIK-i otsuse kohaselt tuleb tagada ka teistmise korras asja uus sisuline läbivaatamine, s.t Riigikohtul tuleb teistmisavaldus võtta menetlusse. Kui aga aukohus ei tuvasta distsiplinaarüleastumist kaitsjate tegevuses, peavad siiski EIK-i kohtulahendi kohaselt aukohtu otsusest tulenema isikule menetluslikud võimalused oma kaitseõiguse teostamiseks ja asja uueks sisuliseks arutamiseks. J.R leiab, et EIK-i otsus asjas Andreyev vs Eesti, on tema jaoks erakorraline asjaolu KrMS § 415 tähenduses. Raske tagajärg J.R-ile ning tema lähedastele oleks isikuvabaduse intensiivne riive olukorras, kus tema kaitseõigus ei ole realiseerunud. Samuti võib EIK õiguskäsitluse kohaselt isiku põhiõiguste rikkumine olla see, kui siseriiklik kohus ei esita eelotsustuse küsimust õigusselguse loomiseks Euroopa Ühenduse Kohtule. EIKi kohtupraktikale tuginedes ei ole seetõttu kahtlust, et Ringkonnakohtul, mis on kõnealuse määruskaebuse läbivaatamisel viimane kohtuaste, on alternatiivsed võimalused - kas esitada eelotsustuse taotlus Euroopa Ühenduse Kohtule või põhjendada eelotsustuse küsimuste mitteesitamist. J.R taotleb ringkonnakohtul esitada Euroopa Ühenduse Kohtule eelotsustuse korras järgmised küsimused: 1) Kas ühenduse õigusega - Euroopa põhiõiguste harta artikli 52 lg 3 sätestatud põhimõtet silmas pidades on kooskõlas liikmesriigi kohtu praktika, mille kohaselt isiku taotlus vangistuse edasi lükkamiseks on võimalik jätta rahuldamata tingimustes, kus isik on esitanud selgelt argumenteeritud väite, et tema kaitseõigust on rikutud ja EIK on alles hiljuti tuvastanud sama riigi suhtes analoogilistel asjaoludel konventsiooni artikkel 6 rikkumise; 2) Kas eelmisele küsimusele jaatava vastuse korral tuleb EÜ artikli 249 lg 3 tõlgendada selliselt, et liikmesriikide kohtute kohustus siseriikliku õiguse kooskõlalisel tõlgendamisel ei hõlma Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendeid. -3 - Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide ja määruskaebusega, asub seisukohale, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Kohtukolleegium osundab, et käesoleval hetkel kehtiv menetlusseadus lahendab üheselt J.R paljusõnaliselt esitatud õigusküsimuse. Nimelt võib KrMS § 415 lg 3 kohaselt täitmiskohtunik karistuse täitmisele pööramise tõepoolest oma määrusega edasi lükata kuni kahe kuu võrra, kui vangistuse kandmise viivitamatu alustamisega võivad erakordsete asjaolude tõttu kaasneda rasked tagajärjed süüdimõistetule või tema perekonnaliikmetele. KrMS § 414 lg 4 sätestab aga samas, et erinevate taotluse esitamine vangistuse täitmise edasilükkamiseks ei peata vangistuse täitmisele pööramist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et käesoleval juhul puuduvad sellised erakordsed asjaolud ja alused, mis tingiksid J.R-ile mõistetud vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamise. Ringkonnakohus leiab, et KrMS § 415 lg-s 3 sätestatud alusest lähtuvalt ei ole alust kohtuotsuse täitmisele pööramist edasi lükata põhjusel, et Eesti Advokatuuri juhatus on algatanud aukohtu menetluse J.R kaitsjate V.K. , R.L. ja A.K. tegevuse suhtes. Kõnealune aukohtumenetluse läbiviimine ei muuda vähimalgi määral fakti, et siseriiklikult on J.R kriminaalkuriteo toimepanemises süüdi mõistetud ning talle on selle eest mõistetud karistuseks vangistus. Riigikohtu otsusega, millega J.R lõplikult kriminaalkuriteos süüdi mõisteti, on lühidalt kokkuvõttes sedastatud, et nii J.R kui ka tema kaitsjad tegid kõik endast oleneva, et häirida ning venitada kohtumenetluse kulgemist; lahendist on üheselt aru saada, et J.R ja tema kaitsjate tegevus oli selles osas kooskõlastatult suunatud. Seega ei oma ka mingit sisulist tähendust see, millise seisukoha võtab enda liikmeskonda kuuluvate advokaatide tegevuse suhtes Advokatuuri aukohtumenetlus. Puutuvalt J.R väitesse määruskaebuses, et maakohtu tuginemine KrMS § 414 lg 4 on ebaproportsionaalne olukorras, kus isik on oma taotluses selgelt väljendanud alused, mis leiavad kohaldamist KrMS § 415 lg 3 alusel, märgib ringkonnakohus, et ka Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu nr 599 SE seletuskirja punkti 286 järgi alates 01.09.2011 kehtiva KrMS § 414 lõike 4 osas märgitakse, et taotluse esitamine vangistuse täitmise edasilükkamiseks ei peata vangistuse täitmisele pööramist. Eelnõu seletuskirja kohaselt on selle sätte sisseviimine kriminaalmenetluse seadustikku vajalik just praktikas tõusetunud erinevate tõlgenduste vastuolude lahendamiseks ja õigusselguse tagamiseks. Kriminaalkolleegium jagab seda seisukohta. Ringkonnakohus märgib, et ebaõige on määruskaebuse väide, et J.R määruskaebuse läbivaatamisel on ringkonnakohus viimane kohtuaste. Tulenevalt KrMS § 384 lg 2 järgi on ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus käesoleva seadustiku § 344 lõikes 3 loetletud isikutel, samuti menetlusvälisel isikul advokaadi vahendusel, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. Seega on J.R-il õigus esitada ringkonnakohtu määruse peale advokaadi vahendusel määruskaebus Riigikohtule. Käesoleva kriminaalasja menetlemisel ringkonnakohus ei tuvastanud, et kohaldatavad sätted oleks vastuolus Põhiseaduse või teiste seaduste sätetega. -4 - Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et ei ole tuvastatud ühtegi sellist erakordset asjaolu, mis tingiksid J.R-ile mõistetud vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamise KarS § 415 lg 3 alusel. Paavo Randma Tiit Lõhmus -5 - Maarika Kuusk