← Eesti

2-23-109306/12

Obsah (7)§ 113§ 402§ 108§ 403§ 4034§ 3§ 101

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Alo Noormets Otsuse tegemise aeg ja koht 20.09.2024, Põlvas Tsiviilasja number 2-23-109306 Tsiviilasi Aktiva Finance Group OÜ hagi U.N-i

) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

  1. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group hagi U.N-i vastu põhivõlgnevuse 125,61 eurot, intressi 24,50 eurot, sissenõudmiskulude 60 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 23,18 eurot ning tulevikus sissenõutava viivise määras 32,36% aastas osas.
  2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
  3. Toimetada kohtuotsus kätte hageja esindajale ja kostjale. Edasikaebamise kord Kohus lahendab asja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 alusel lihtmenetluses. Kohus ei anna TsMS § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Juhul, kui menetlusosalised siiski soovivad esitada apellatsioonkaebuse, tuleb see esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem 1

(6)kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv ning ringkonnakohus võtab kaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. ASJAOLUD 1. Tartu Maakohtu menetluses on Aktiva Finance Group OÜ hagi U.N-i vastu võlgnevuse nõudes. Hageja palub kostjalt välja mõista kostja ja Placet Group OÜ vahel 19.10.2021 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr TL3728002 ja 31.10.2021 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr TL3731933 tulenev põhivõlgnevus 296,05 eurot, intress 24,50 eurot, sissenõudmiskulud 60 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 23,18 eurot ning viivis alates 26.04.2023 kuni põhinõude summas 296,05 eurot täitmiseni intressimääraga võrdses määras 32,36%. Ühtlasi palub hageja kostjalt välja mõista hageja menetluskulud summas 1089,50 eurot (s.o riigilõiv 140 eurot ja 949,50 õigusabi kulud) ning viivis menetluskuludelt alates a lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

  1. Kostja teatas vastuses hagiavaldusele, et võlgnevuse tasumine ei ole võimalik, kuivõrd isik on töövõimetu ja tema igakuine sissetulek jääb alla elatustaseme piirmäära. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
  2. Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, asub seisukohale, et hagi on osaliselt põhjendatud põhinõude osas. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et esitatud andmetest nähtuvalt rikuti kostjale laenu väljastamisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt peale krediidilepingujärgse põhivõla ning seadusjärgses määras intressi muid tasusid.
  3. Kohus võib lihtmenetlusotsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid ning kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega (TsMS § 444 lg 1 ja 2).
  4. Hagiavalduse kohaselt on hageja nõude aluseks kostja ja Placet Group OÜ vahel 19.10.2021 sõlmitud tarbijakrediidileping nr TL3728002 ja 31.10.2021 sõlmitud tarbijakrediidileping nr TL3731933, mille alusel andis krediidiandja kostjale laenu kokku summas 400 eurot (200 + 200). Puudub vaidlus, et krediidiandja tegutses oma majandus- või kutsetegevuses ning kostja on tarbija võlaõigusseaduse (

) § 1 lg 5 mõistes. Seega on hageja nõude aluseks tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 mõttes. Kuna kostja jäi mõlema lepingu puhul võlgnevusse kolme järjestikuse tagasimakse tegemisega, andis krediidiandja 2

(6)kostjale vastavalt 13.01.2023 ja 10.01.2023 teatega täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Täiendava tähtaja jooksul lepingutest tulenevate kohustuste täitmata jätmisel ütles krediidiandja lepingud vastavalt 28.01.2023 ja 25.01.2023 üles ja loovutas oma nõude kostja vastu hagejale, mille kohta saadeti kostjale teade. Seega on lepingud kehtivalt üles öeldud ja hagejal on õigus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist. 6. Vaidlust ei ole selles, et kostja sai laenulepingute alusel laenu kokku summas 400 eurot. Kostja on teinud krediidiandjale tagasimakseid ning tsiviilasja menetluses avaldanud, et võlgnevuse tasumine ei ole tema majanduslikust seisundist tulenevalt võimalik. Seega ei ole vaidluse all asjaolu, et kostjal on tekkinud lepingu täitmisest võlgnevus, millise täitmist hageja antud vaidluses nõuab. Tegemist on rahalise kohustuse täitmise nõudega

§ 108lg 1 mõttes.

7. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel ja selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet (vt Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 17-24; Tartu Ringkonnakohtu 19.12.2022 otsus tsiviilasjas nr 2-22-118076). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja

§ 403

4 lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisu on hinnata krediidisaaja krediidivõimelisust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018 2-14-21710, p 25.3; 19.02.2014 3-2-1-16913, p 21). Seega ei saa krediidiandja lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda mõistlikult kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke.

§ 4034

lg 2 teise lause kohaselt peab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele.

§ 4034

lg 2 kolmas lause näeb ette, et teises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. Krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks peab krediidiandja

§ 4034

lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid.

§ 4034

lg-st 4 tulenevalt ei saa tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Eelkõige tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõte ja hinnata seda, kui muud andmed ei ole piisavad.

§ 3

(6)4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist peab

§ 4034 lg 13 järgi vaidluse korral tõendama krediidiandja.

8. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on krediidiandja laenulepinguid sõlmides tuginenud erinevate automaat-süsteemide abil kogutud andmetele ja kostja pangakonto väljavõttele, mis kajastab tema sissetulekuid ja väljaminekuid perioodil 16.04.2021–10.10.2021 (dtl 113 – 129). Kõrgema kohtu praktika kohaselt ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on peetud kohtupraktikas minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (Tln RngKo 8.11.2021 nr 2-20-106661, p 55). Seega on krediidiandja iseenesest toiminud kostjalt pangakonto väljavõtet nõudes õigesti. Samas nähtub kohtule esitatud pangakonto väljavõttest, päringust maksehäirete registrisse ja sõlmitud lepingu enda olemusest, et kostja puhul võis olla tegemist n-ö sarilaenajaga. Kui kostja laenutaotlustes esitatud andmeid (dtl 85 ja dtl 96) ja muud kostja kohta esitatud teavet kõrvutada, nähtub juba pealiskaudse infoanalüüsi tulemil, et selles sisalduv ei saanud tõele vastata. Kostja avaldatud sissetulekud ca 1370 eurot kuus ei kajastu kontoväljavõttel, pigem nähtub viimase kuue kuu keskmine sissetulek ühes kuus ca 675 eurot. Kontoväljavõttest ilmneb lisaks, et kostja on saanud viimase kuue kuu jooksul krediiti erinevatelt krediidiandjatelt järgnevalt: ESTO AS 35,26 eurot (05.05.2021); Bondora 500 eurot (23.05.2021); ESTO AS 30,41 eurot; Monefit Estonia OÜ 300 eurot (18.06.2021); Monefit Estonia OÜ 100 eurot (21.06.2021); Monefit Estonia OÜ 100 eurot (22.06.2021); Monefit Estonia OÜ 50 eurot (24.06.2021); Monefit Estonia OÜ 50 eurot (25.06.2021); Monefit Estonia OÜ 100 eurot (26.06.2021); Monefit Estonia OÜ 100 eurot (27.06.2021); ESTO AS 25,57 eurot (06.07.2021); Bondora AS 500 eurot (24.07.2021); ESTO AS 32,35 eurot (05.08.2021); Monefit Estonia OÜ 600 eurot (05.08.2021); Monefit Estonia OÜ 150 eurot (07.08.2021); Monefit Estonia OÜ 300 eurot (07.08.2021); Monefit Estonia OÜ 200 eurot (09.08.2021); BB FINANCE OÜ 190 eurot (23.08.2021); BB FINANCE OÜ 120 eurot (26.08.2021); BB FINANCE OÜ 133 eurot (07.09.2021); ESTO AS 25,57 eurot (13.09.2021); Bondora AS 600 eurot (25.09.2021); ESTO AS 31,38 eurot (06.10.2021). Kokku on kostja kuue kuu jooksul saanud krediidiandjatelt laenu 23 korda (kokku summas 4273,54 eurot, s.o keskmiselt 712 eurot kuus), millele lisandub haginõude aluseks olevate laenulepingute alusel väljastatud krediit kokku summas 400 eurot. Lisaks märgib kohus, et kostja on märkinud esimese taotluse korral, et tal on majapidamiskulud suuruses 250 eurot ja teise taotluse korral 200 eurot. Kulud ülalpeetavatele on kostjal taotluse andmetel 226 eurot kuus. Kohtu hinnangul on krediidiandja oma analüüsis kostja igakuiste kulutuste ja sissetulekute osas olnud põhjendamatult ning masinlikult eluvõõras. Krediidiandjal oleks pidanuks tekkima küsimusi, sest kostja avaldatud majapidamiskulud ei ole eluliselt usutavad. Arvestades, et kostjal tuli majapidamiskuludena tasuda ka igakuine üür, mis oli kostja konto väljavõtte kohaselt ca 150 eurot kuus, sideteenuste kulud ca 30 eurot kuus, siis ei ole võimalik mitte kuidagi jõuda veendumusele, et kostja enda piisavad ülalpidamiskulud olid tagatud, s.o kostjale endale jäi igakuiste kulutuste katteks üksnes 20 – 70 eurot. Ühtlasi leiab kohus, et kuivõrd kostja igakuised laenud krediidiandjatelt (keskmiselt ca 712 eurot kuus) ületasid kostja sissetulekud (keskmiselt ca 675 eurot kuus), siis ei ole eluliselt usutav, et kostja oli sellise sissetulekuga võimeline jätkusuutlikult juba seni võetud laene teenindama. Kostja käitumine finantskohustuste 4

(6)võtmisel viitab kohtu hinnangul sellele, et kostjal ei jagunud igakuiste kulutuste katteks piisavalt sissetulekuid. Vastupidiselt hageja seisukohale ei ole krediidiandja kohtu hinnangul kostjaga laenulepinguid sõlmides kostja esitatud andmete kontrollil ja analüüsil tegutsenud piisava hoolsusega. Lepingu sõlmimisele eelnevaid andmeid sisuliselt analüüsides ja kõrvutades pidanuks ilmnema, et kostja poolt avaldatud sissetulek ja muud andmed ei vasta tõele. Ka kostja varasemad maksehäired on kohtu hinnangul signaaliks, mille puhul võib järeldada laenusaaja alanenud krediidivõimelisust. Krediidivõimelisuse hindamisel süsteemipõhistele päringutele tuginemine ning pinnapealne konto analüüs võib seega osutuda pealiskaudseks lähenemiseks. Eeltoodu kokkuvõtteks on kohus seisukohal, et krediidiandja on kostjale krediiti andes rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. 8. Juhul, kui rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise tagajärjeks olla

§ 4034

lg 7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning muude tasude ja kulude maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt TlnRngKo 19.06.2023 nr 2-22-145432, p 24).

§-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingute sõlmimise ajal 0% (https://www.eestipank.ee/volasuheteintressimaar), mis oli kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt intressi nõuda. Samuti ei võlgne kostja hagejale muid kulusid ega tasusid. Vastavad nõuded (s.o intress, sissenõutavaks muutunud viivis, sissenõudmiskulud) jätab kohus rahuldamata. Samas ei vabane kostja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise maksmise kohustusest. 9. Kooskõlas

§ 101

lg 1 p-ga 1 ja

§ 108

lg-ga 1 võib hageja võlausaldajana nõuda kohustuse täitmist, kui kostja on võlgnikuna rikkunud raha maksmise kohustust. Kuivõrd kostja sai Placet Group OÜ-ga 19.10.2021 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr TL3728002 ja 31.10.2021 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr TL3731933 alusel krediiti summas 400 eurot ja kohustus tasuma lepingute sõlmimise eest tasu 20 (10 + 10) eurot ja on tasunud lepingu kehtivuse ajal ka muid ebaõigesti küsitud kõrvalnõudeid (s.o tasu maksepuhkuse eest), mida tegelikkuses krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu kostjalt nõuda ei saanud, tuleb ümber arvutada ka kostja poolt võlgnetav põhinõue. Summad, mida kostja on tasunud kõrvalnõuete katteks, tuleb maha arvestada kostja põhivõlast. On tuvastatav, et lepingu nr TL3728002 alusel tasus kostja kuni 17.10.2022 lepingujärgselt põhivõlgnevust, intressi, lepingutasu ja maksepuhkuse tasu kokku summas 123,17 eurot (dtl 92). Kõik kostja tasutud summad tuleb maha arvestada esialgselt väljastatud krediidist (200 eurost). Seega oli tarbijakrediidilepingu nr TL3728002 ülesütlemise seisuga kostja põhivõlgnevus krediidiandja ees summas 76,83 eurot. Lepingu TL3731933 alusel tasus kostja kuni 10.10.2022 lepingujärgselt põhivõlgnevust, intressi, lepingutasu ja maksepuhkuse tasu kokku summas 106,39 eurot (dtl 103). Kõik kostja tasutud summad tuleb maha arvestada esialgselt väljastatud krediidist (200 eurost). Seega oli tarbijakrediidilepingu nr TL3731933 ülesütlemise seisuga kostja põhivõlgnevus krediidiandja ees summas 93,61 eurot. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse kokku summas 170,44 eurot (76,83 + 93,61), mis muutub sissenõutavaks alates lahendi jõustumisest ning viivise põhivõlgnevuselt

§ 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates maakohtu otsuse vastavas osas jõustumisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. 10. TsMS § 163 lg 1 alusel jätab kohus hagi osalise rahuldamise tõttu menetluskulud poolte endi kanda, sh arvestades hagi rahuldamise ulatust ja asjaolu, et tegemist oli 5

(6)tarbijakrediidilepingust tuleneva vaidlusega, mille puhul on tuvastatud krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine (vt TrtRngKo 12.05.2023 nr 2-22-11447, p 8). /allkirjastatud digitaalselt/ Alo Noormets kohtunik 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.