Obsah (5)

§ 162§ 657§ 652§ 654§ 230

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Peeter Pällin, Kairi Piirisild ja Siiri Malmberg Otsuse tegemise aeg ja koht 12 . aprill 2024, Tallinn Kohtuasja number 2-2

) § 162 lg 1 järgi kostja I kanda. Menetluskulude rahalist suurust maakohus kindlaks ei määranud. Apellatsioonkaebus

1. Kostjad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi kostja I vastu rahuldati ning menetluskulud jäeti kostja I kanda. Kostjad paluvad teha uue otsuse millega jätta hagi rahuldamata. 4.
2. Maakohus tuvastas valesti, et suuline leping oli sõlmitud hageja ja kostja I vahel. Maakohus on kostjatele põhjendamatult ette heitnud, et pole tõendatud, et kostja II oleks Lagedi talli majandanud. Hagejal või temaga sarnasel mõistlikul isikul ei saanud tekkida kahtlust, et talli majandab kostja II. Hageja pidi järeldama, et kostja I füüsilise isikuna ei tegele bokside rentimisega ka sellest, et kostja I ei tegelenud hobusega enamasti isiklikult ja selleks olid tallis töötajad. Kohe pärast hobusega õnnetuse juhtumist asus hageja nõudma kahju hüvitamist nii kostjalt I kui ka kostjalt II. Kostja I ega kostja II ei ole kunagi olnud talli 4 2-20-10127 omanikud. Maakohtu järeldus, et leping sõlmiti hageja ja kostja I vahel ei ole seega kooskõlas ka hageja ja kostjate arusaamaga lepingust. 4.
3. Maakohus tuvastas lepingu liigi ja lepingust tulenevad kohustused valesti. Tegemist ei ole hobuse ülalpidamise täisteenuslepinguga. Tegemist oli boksi üürilepinguga, mis hõlmas lisateenustena limiteeritud tegevusi hobusega. Hageja kasutas boksi nagu üürnik seda teeks, nt värvis boksi seinu, pani boksi põrandale karendavat teipi, paigaldas boksi uksele ukse kinnitamiseks keti. Lepingu kvalifitseerimine täisteenuslepinguks ei ole vastavuses lepingu alusel igakuiselt makstud tasu suurusega. Kui tegemist on segatüüpi osadeks jagatava lepinguga, ei saa kogu lepingule kohaldada ühe lepinguliigi sätteid. Leping ei sisaldanud boksi uksele stopperi paigaldamise kohustust ja paljudes tallides ei kasutata stoppereid üldse. 4.
4. Maakohus leidis ekslikult, et hobuse vigastuse põhjustas boksi uksel stopperi puudumine. Hageja ei ole tõendanud ega viidanud ka ühelegi allikale, millest tulenevalt oleks stopperid boksi uste kohustuslikud elemendid. Nii hageja kui ka kostja I olid teadlikud stopperi puudumisest, kuid kumbki ei pidanud seda ohuks hobuse turvalisusele. Leping ei hõlmanud kohustust hoida ära hobuse vigastamise oht. 4.
5. Hobuse vigastused 12.02.2020 seisuga on tõendamata. Puudub põhjuslik seos kõõlusevigastuse ja katkise ukse tõttu saadud vigastuse vahel. Ust kinnihoidev kett takistas seda, et uks oleks saanud lahti minna ning hobuse jala vabastada. Hageja uste kinnitamiseks lisatud kett võis põhjustada hobuse jala ukse vahele jäämise. Puudub põhjuslik seos stopperi purunemise ja hobuse jala vigastamise vahel, sest hobune ise lõhkus ühe alumistest stopperitest ära. 4.
6. Kui kostja I rikkus oma kohustusi, siis oli see VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav. Hobune on suur ja mõnevõrra ohtlik loom, kes suudab ka ideaaltingimustes ennast vigastada. Tallipidajal ei ole võimalik mõjutada hobuse iga liigutust tallis ega sellest tulenevalt hobusele tekkida võivaid vigastusi. Teistes tallides ei võta tallipidaja vastutust hobuse käitumisest tulenevate riskide eest. 4.
7. Maakohus hindas asjas esitatud tõendeid valesti, jättis põhjendamatult rahuldamata kostjate täiendava ekspertiisitaotluse ja tuvastas valesti hobuse väärtuse. Q arvamus ei ole asjakohane ega usaldusväärne tõend. Arvamuses pole hinnatud hobuse tegelikku väärtust enne 12.02.2020 õnnetust vaid hobuse hüpoteetilist väärtust, kui hobune oleks olnud enne õnnetust täiesti terve. Ü arvamus ei tõenda hobuse väärtust ega väärtuse vähenemist. Maakohus ei arvestanud, et hobune ei olnud enne vigastust terve ja jaotas valesti selle väitega seotud tõendamiskoormise. Väga tugevate jalavigastuste korral, kus paranemislootust ei ole, pannakse hobune magama, kuid hageja ei ole hobust magama pannud. Maakohus jättis kostjate ekspertiisitaotluse põhjendamatult rahuldamata. 4.
8. Maakohus leidis ekslikult, et hobuse vigastuste vältimine oli lepingu eesmärgiks ning kahju võimalik tekkimine oli kostja I jaoks ettenähtav. Maakohus ei hinnanud pooltevahelist riskijaotust VÕS § 127 lg 2 järgi. Kahju hüvitamise nõude aluseks ega mõistlikuks riskijaotuseks poolte vahel ei ole see, et tallipidaja peab tagama hobuse täieliku ohutuse ning peab maksma kogu hobuse väärtuse hobuse omanikule, kui hobune end vigastab. Kostjad ei teadnud ega pidanudki teadma, et hageja hobuse väidetav väärtus on ca 200 000 eurot. Maakohus jättis arvestamata hageja osa kahju tekkimisel VÕS § 139 lg 1 järgi. 4.
9. Maakohus jättis kahjunõude vähendamise aluseks olevad asjaolud arvestamata. Kahjuhüvitis on kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Kostja I on füüsiline isik, tal ei ole märkimisväärset vara ja tallipidamine ei ole tulus. Tall ei kuulu kostjale I. Hageja jättis hobuse kindlustamata. Kostja I hinnangul oleks kostjalt ca 200 000 euro suuruse hüvitise nõudmine heade kommetega vastuolus ja hageja üritab nõudega kostja arvel rikastuda. 5 2-20-10127 4.
10. Maakohus ei täitnud selgitamiskohustust. Kui maakohus leidis, et kostjate väited teatud positsioonides on ebaselged või tõendamata, siis oleks maakohus pidanud kostjatele selgitama, milliseid tõendeid kostjad peaksid esitama. 4.
11. Maakohus on menetluskulud ebaõigesti jaotanud, jättes kõik kulud kostja I kanda. Maakohus jättis hagi kostja II vastu rahuldamata. Kuna maakohus jättis hagi kostja II vastu rahuldamata, tegi maakohus

§ 162

lg 1 tähenduses otsuse hageja kahjuks ja oleks pidanud jätma kostja II menetluskulud hageja kanda. Vastustaja seisukoht

1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostjate kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis kostja II menetluskulud kostja I kanda. Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus muutmata jätta. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kostja II menetluskulud hageja kanda. Kostjate apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 7.

§ 652

lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus on läbiviinud nõuetekohase eelmenetluse ja arutanud pooltega piisavas mahus nii tõendamiskoormust kui õiguse kohaldamisega seonduvat. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, mistõttu neid käesolevas otsuses

§ 654lõike 6 järgi ei korrata.

Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 8. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti järeldanud, et lepingu hobuse ülalpidamisteenuse osutamiseks sõlmisid kostja I ja hageja. Maakohus on loogiliselt ja üksikasjalikult põhjendanud oma järeldust, et tahteavalduse hobuse ülalpidamislepingu sõlmimiseks tegi kostja I füüsilise isikuna. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (

§ 654lg 6).

Maakohtu järeldus ei saanud tulla pooltele üllatusena, isegi, kui see erines hageja enda seisukohast.

1. Asjassepuutuv ei ole kostjate väide, et maakohus on kostjatele põhjendamatult ette heitnud, et pole tõendatud, et kostja II oleks Lagedi talli majandanud. Maakohus tuvastas lepingu poole lähtudes lepingulistest läbirääkimistest ja lepingupooltele teadaolevatest asjaoludest. Asjakohane ei ole väide, et kohe pärast hobusega õnnetuse juhtumist asus hageja nõudma kahju hüvitamist nii kostjalt I kui ka kostjalt II.
2. Maakohus kvalifitseeris õigesti hageja nõude kostja vastu VÕS § 619 ja § 115 lg 1 järgi kahju hüvitamise nõudena. Põhjendamatud on kostjate etteheited, et maakohus kvalifitseeris lepingu valesti käsunduslepinguks ning jättis eristamata segatüüpi lepingu tunnused. Oluline on, et maakohus tuvastas üheselt, et lepingu järgi oli kostjal I kohustus tagada, et boks on hobusele ohutud ja kostja I rikkus seda kohustust. Selleks ei pidanud maakohus tegema lepingule ulatuslikku õiguslikku analüüsi ja eristama segatüüpi lepingu tunnuseid. Ka kostjad ei ole esile toonud, et mõnest võlaõigusseaduse osast võiks tuleneda välistus sellisest lepingurikkumisest tulenevast vastutusest. 6 2-20-10127
3. Kostjate vastuväite kohaselt olid nii hageja kui ka kostja I teadlikud stopperi puudumisest, kuid nad kumbki ei pidanud seda ohuks hobuse turvalisusele. Kolleegium leiab, et kostjate vastuväide ei ole asjakohane. Põhjusliku seose hindamisel ei olnud oluline, kas hageja stopperi puudumisest teadis. See teadmine ei oleks ka põhjus vähendada kahjuhüvitist. Isegi, kui hageja teadis stopperi puudumisest, ei pidanud ta kostjale I meelde tuletama, et viimane peab tagama boksi ohutuse. Kostja I vastutus ei vähene seetõttu, et talle ei tuletatud meelde tema lepinguliste kohustuste täitmist.
4. Maakohus leidis õigesti, et kostja I ei vabane vastutusest vääramatu jõu tõttu. Kostjad on toonud esile, et hobune on suur ja tugev loom, kes suudab ka ideaaltingimustes endale viga teha. Kolleegium nõustub maakohtuga, vastutust ei välista asjaolu, et üldteadaolevalt on hobune suur ja mõnevõrra ohtlik loom. Täiendavalt tuleb märkida, et praegusel juhul ei realiseerunud tavapärane hobusest tulenev risk, näiteks hobusega liiklemisest või treeningust tulenev oht, vaid õnnetusjuhtum lähtus boksi halvast seisukorrast.
5. Põhjendamatud on kostjate etteheited F 10.03.2020 Soomes koostatud meditsiinilisele aruandele. Tõend viitab piisavalt selgelt hageja hobusele ning vigastuste iseloomu osas riimub see teiste tõenditega. Kostjad ei ole teinud usutavaks, et tõend oleks võidud koostada mõne teise hobuse kohta. Maakohus on kõiki vigastuse kohta esitatud tõendeid loogiliselt ja jälgitavalt analüüsinud.
6. Asjakohane ei ole kostjate väide, et ust kinni hoidev kett takistas seda, et uks oleks saanud lahti minna ning hobuse jala vabastada. Kostjad ei ole suutnud usutavalt selgitada, kuidas keti puudumine oleks saanud mõjutada hobuse jala vabastamist või muul moel vähendada kahju tekkimist. Asjakohane ei ole väide, et hobune ise lõhkus ühe alumistest stopperitest ära, sest praegusel juhul ei ole vaidlust, et hobune ei lõhkunud stopperit vigastuse tekkimise ööl, vaid stopper oli puudu juba ligi aasta.
7. Maakohus on vastanud kostjate argumendile, et dr Q arvamus ei ole asjakohane ega usaldusväärne tõend. Maakohus leidis, et kostjate vastuväide, et hobune ei olnud enne õnnetust terve, on tõendamata. Kolleegiumi hinnangul jaotas maakohus tõendamiskoormise õigesti ning tema järeldus tõendi hindamise kohta on loogiline ja jälgitav. Enne vigastust osales hobune perioodiliselt võistlustel, mis kinnitab, et tema tervis vastas võistlushobuse tavapärasele seisundile. Kostjad väitsid, et hobusel on spetsiifilised haigused – shivering sündroom ja „närviprobleemid“.

§ 230lg 1 järgi leidis maakohus õigesti, et kostjad pidid oma väiteid tõendama.

Maakohus leidis, et kostjate tõendid ei olnud piisavalt veenvad. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu järeldus jälgitav ja põhjendatud.

1. Kostjate teised vastuväited dr Q arvamusele on üldist laadi, kuid kostjad ise hobuse väärtuse kohta tõendeid ei esitanud. Sarnased vastuväited on kostjad esitanud Ü arvamusele, kuid ka siin ei ole kostjad ise ühtegi tõendit esitanud. Ü arvamuse esitas hageja seoses väitega, et hobune ei sobi pärast vigastust ratsutamiseks ja seetõttu on ta väärtus langenud 0-ni. Kolleegiumi hinnangul on maakohus jälgitavalt ja loogiliselt jõudnud järeldusele, et hobune ei sobi enam ratsutamiseks. Kuna tegemist on võistlushobusega, siis on põhjendatud järeldada, et kuna hobune enam ei sobi ratsutamiseks, ei ole tal enam positiivset varalist väärtust.
2. Maakohus järeldas õigesti, et kahju oli kostja I jaoks ettenähtav. Kolleegium märgib, et maakohus on jälgitavalt ja loogiliselt selgitanud, miks sedasorti kahju pidi olema kostjale I ettenähtav. Kahju ettenähtavuse nõue ei eelda, et kostja I oleks pidanud teadma hobuse täpset väärtust. Hageja ei pidanud hobuse täpset väärtust kostjale I teada andma, eriti arvestades, et kostja I oli kutseline tallipidaja ja pidi sarnaste hobuste väärtust üldjoontes ise teadma.
3. Kolleegium nõustub maakohtuga, et asjas ei esine VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 järgi kahjuhüvitise vähendamise aluseid. Maakohus leidis põhjendatult, et tõendamata on kostjate 7 2-20-10127 väited, et hageja teadis stopperi katki minemisest ja talle pakuti teist sobilikku boksi, kuid hageja keeldus. Asjakohane ei ole väide, et hageja vastutab kahju eest ka ise, sest hobune on suurema ohu allikas. Praegusel juhul oli hobune kostja I vastutusel, mistõttu ei ole kohane kostjate viidatud analoogia kahe sõiduki kokkupõrkel tekkiva kahjuga.
4. Kuigi kohus kohaldab VÕS § 140 lg-t 1 sõltumata kahjutekitaja taotlusest, tuleb kahjutekitajal õigeaegselt esile tuua kahjuhüvitise vähendamise põhjused. Kostja I tõi alles apellatsioonkaebuses välja, et tal ei ole märkimisväärset vara ja et tallipidamine ei ole tulus.

§ 652lg 1 p 1 järgi kohus neid asjaolusid kahjuhüvitise vähendamisel ei arvesta.

Kuigi hageja tõi need asjaolud maakohtumenetluses esile hagi tagamise põhistamiseks, ei ole neid VÕS § 140 lg 1 küsimuses maakohtus menetlusse esitatud. Kohus ei saa hagi tagamise avaldusest asjaolusid ise menetlusse kaasata ja nende alusel pooltevahelist vaidlust lahendama asuda. Kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 140 lg 1 järgi ei anna alust see, et hageja ei kindlustanud hobust. Tõendamata on VÕS § 140 lg 1 küsimuses esitatud väited, et hobuse tegelik väärtus oli oluliselt madalam kui 180 000 eurot. Kahju nõudmine ei ole hageja esile toodud asjaoludel vastuolus hea usu põhimõttega TsÜS § 138 lg 1 järgi.

1. Põhjendamatu on kostjate väide, et maakohus ei täitnud selgitamiskohustust. Kostjad ei ole seejuures esile toonud, mis asjaolud või tõendid jäid neil selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu esitamata. Menetluskulude jaotus
2. Kolleegium nõustub kostjaga II, et maakohus on jaotanud ebaõigesti menetluskulud ja jätnud kõik kulud kostja I kanda. Maakohus jättis hagi kostja II vastu rahuldamata. Kuna kohus jättis hagi kostja II vastu rahuldamata, tegi maakohus

§ 162

lg 1 tähenduses otsuse hageja kahjuks ja oleks pidanud jätma kostja II menetluskulud hageja kanda. Kolleegium tühistab selles osas maakohtu otsuse ning jätab kostja II menetluskulud hageja kanda. Hageja ja kostja I menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad kostja I kanda, kostja II menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad hageja kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Kairi Piirisild, Siiri Malmberg Tühistatud osaliselt Riigikohtu 27.11.2024 otsusega RESOLUTSIOON 1.Tühistada nii Harju Maakohtu

1. mai
2. a kui ka Tallinna Ringkonnakohtu
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-10127 osas, milles rahuldati D.C hagi B.V vastu ja jäeti menetluskulud B.V kanda. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. 2.Rahuldada B.V kassatsioonkaebus. 3.Keelduda B.V kassatsioonkaebusele lisatud tõendite vastuvõtmisest. 4.Jätta rahuldamata B.V taotlus tõendite kogumiseks. 8