2-20-10127/74

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Peeter Pällin, Kairi Piirisild ja Siiri Malmberg Otsuse tegemise aeg ja koht 12 . aprill 2024, Tallinn Kohtuasja number 2-20-10127 Kohtuasi D.C hagi B.V ja Mittetulundusühingu Lagedi Mõis vastu võla ja viiviste saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 19. mai 2023. a otsus Kaebuse esitaja ja liik B.V ja Mittetulundusühingu apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuste hinnad B.V apellatsioonkaebuse hind 202 972 eurot Lagedi Mittetulundusühingu Lagedi apellatsioonkaebuse hind 0 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Mõis Mõis Hageja D.C (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Erki Vabamets Kostja B.V (isikukood XXX) Kostja Mittetulundusühing Lagedi Mõis (registrikood 80298367) Kostjate lepingulised esindajad vandeadvokaat Liis Könn ja vandeadvokaadi abi Kristi Traagel Menetluse liik Asja läbivaatamine 8. märtsi 2024. a istungil RESOLUTSIOON 1. Tühistada Harju Maakohtu 19. mai 2023. a otsus osaliselt, s.o menetluskulude jaotuse osas.

2.Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

2.1. Jätta hagi MTÜ Lagedi Mõis vastu rahuldamata.

2-20-10127 2.2. Rahuldada hagi B.V vastu.

2.3. Mõista B.V-lt välja D.C kasuks põhivõlgnevus 186 531 eurot.

2.4. Mõista B.V-lt D.C kasuks välja hagiavalduse esitamise kuupäevaks (so 13.07.2020) sissenõutavaks muutunud viivis 2045 eurot.

2.5. Mõista B.V-lt D.C kasuks viivis alates hagi esitamisest (s.o 13.07.2020) kuni kohtuotsuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras summalt 179 959 eurot ehk algses hagiavalduses esitatud põhinõudelt.

2.6. Mõista B.V-lt välja D.C kasuks viivis alates nõude suurendamisest (so 17.05.2021) kuni kohtuotsuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras summalt 6575 ehk põhinõude suurendatud osalt.

3.Rahuldada B.V ja Mittetulundusühingu Lagedi Mõis apellatsioonkaebus osaliselt.

4.Jätta D.C ja B.V menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus B.V kanda. Jätta Mittetulundusühingu Lagedi Mõis menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus D.C kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud 1. D.C (hageja) esitas 13.07.2020 Harju Maakohtule hagi B.V (kostja I) ja MTÜ Lagedi Mõis (kostja II) vastu, milles palus kostjatelt välja mõista kahjuhüvitise 186 531 eurot ja seadusjärgses määras edasiulatuva viivise kuni nõude rahuldamiseni.

1.1. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt kuulus hagejale hinnaline ja suure eduväljavaatega võistlushobune Fürst Roman. Hageja sõlmis kostjatega hagejale kuuluva võistlushobuse Fürst Roman täisülalpidamisteenuse lepingu ja andis hobuse ülalpidamiseks Lagedi mõisa talli. Hobune toodi talli 2018. a. mais Hageja on tasunud kostjatele hobuse ülalpidamise eest igakuiselt 450 eurot.

1.2. 12.02.2020 sai hobune Lagedi mõisa talli boksis vigastada. Vigastuse põhjustas katkine boksiuks, mille lükandukse alumine vasak stopper oli puudu ja ei fikseerinud ukse alumist osa. Hobune lükkas püsti tõustes tagajala ukse allääre vastu, mille tulemusena uks puuduva stopperi tõttu alt eemale liikus ning hobuse jalg jäi ukse vahele kinni ja sai viga. Vigastuse tõttu muutus hageja hobune lemmikloomaks ja seega väärtusetuks.

2 2-20-10127 1.3. Kostjate kohustus oli kontrollida boksi korrasolekut, seal hobuse hoiustamise turvalisust ning katkine boksiuks parandada. Kostjad vastutavad hagejale tekkinud kahju eest solidaarselt. Hagejale on tekkinud otsene varaline kahju: hobuse väärtuse vähenemine 180 000 euro võrra, hobuse ravikulud 4956 eurot ja kohtueelsed õigusabikulud 1575 eurot.

Kostjate vastuväited 2. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Hageja ja kostja II leppisid 2018. aastal kokku, et hageja tasub kostjale II hobuse ülalpidamise eest raha ja kostja II hakkab hobust ülal pidama. Hageja ei soovinud kirjalikku lepingut allkirjastada. Tegemist ei olnud hoiulepinguga.

2.2. Hobune oli oma füüsilise vormi tõttu ja pidevalt erinevate uimastite mõju all viibimise tõttu nii boksis kui ka areenil ebapiisava sooritusega. Samuti oli tal probleeme lamamise ja püsti tõusmisega. 12.02.2020 vigastas hobune jalga keti tõttu, mille hageja boksi riputas. Selle tegevusega rikkus hageja omal vastutusel ohutusreegleid.

2.3. Kostja II tegi hagejale korduvalt ettepaneku boks uue vastu asendada, kuid hageja keeldus. Stopperi rikkus hageja hobune ja hageja oli sellest teadlik, kuid soovis boksi edasi kasutada.

2.4. Pärast vigastust tegi veterinaararst C hobusele kliinilise uuringu. Luumurde ei tuvastatud.

Veterinaararst soovitas piirata hobuse liikumisvabadust. Hageja ei täitnud veterinaararsti soovitusi. Hageja viis hobuse Soome kliinikusse uuringutele. Looma transport kliinikusse süvendas võimalikku vigastust.

2.5. Hageja ei ole tõendanud hobuse väärtust enne ega pärast vigastust. Hobune ei olnud ka enne vigastust terve, tal oli mitmeid haigusi, sealhulgas shivering sündroom tõsises vormis.

Maakohtu otsus ja põhjendused 3. Harju Maakohus rahuldas 19.05.2023. a otsusega hagi kostja I vastu täielikult ning jättis hagi kostja II vastu rahuldamata. Maakohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 186 531 eurot, otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 2045 eurot ning edasiulatuva viivise kuni nõude rahuldamiseni.

3.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal oli leping kostjaga I või kostjaga II. Maakohus tuvastas, et hageja pöördus teenuse saamiseks kostja I kui eraisiku poole. Kostja I ei ole esile toonud, kuidas hageja pidi aru saama, et sõlmib lepingu kostjaga II. Lepingu sõlmimisele kostjaga I viitab talli kasutamise eest valdavalt sularahas tasumine kostjale I ilma arveid esitamata. Maakohus järeldas, et lepingu hobuse hoidmiseks Lagedi tallis sõlmisid hageja ja kostja I.

3.2. Maakohus leidis, et vaidluse lahendamisel on kohaldatavad võlaõigusseaduse (VÕS) käsunduslepingu sätted. Lisaks boksi kasutamise õigusele hõlmas hageja tellitud teenus boksi korrashoidu (allapanu, puhastus), söötmine, jootmine, koplisse viimine. Tegu ei olnud pelgalt üürilepinguga VÕS § 271 mõttes. Sarnast kokkulepet hobuse hooldamiseks on käsunduslepinguna käsitletud ka varasemas kohtupraktikas.

3.3. Kostja I oli kohustatud lepingu olemusest tulenevalt tagama hobuse ohutuse boksis, eeskätt boksi seisundist lähtuva ohutuse. Samuti oli tal käsundist tulenev kohustus võtta tarvitusele abinõud, et hobune ei saaks vigastada. Hobuse boksi ukse alumises osas olid stopperid. Stopperid ukse alumise ääre sees olid vajalikud selleks, et uks ei kõiguks boksist sisse- ja väljapoole. Kuigi kostja I möönis, et oli ukse alumise stopperi purunemisest teadlik, ei parandanud ega asendanud ta seda. Kostja I ei teinud tema valduses oleva hageja hobuse hooldamisel ja valvamisel niisuguseid pingutusi, mida temaga samal tegevus- või kutsealal 3 2-20-10127 tegutsev mõistlik isik samadel asjaoludel oleks teinud (VÕS § 24 lg 2). Sellega rikkus kostja I oma kohustust hoida boks tehniliselt korras ja tagada hobuse ohutus.

3.4. Maakohus leidis, et kostja I rikkumine on põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga.

12.02.2020 öösel sai hobuse jalg raskelt vigastada. Hobuse vigastus tekkis jala ukse alla kinni jäämise tagajärjel. Hobune lükkas püsti tõustes tagajala ukse alumise ääre vastu, mille tulemusena liikus uks puuduva stopperi tõttu alt eemale ning hobuse jalg jäi ukse vahele kinni. Boksi ukse all oli terav U-profiil, mis lõikas hobuse tagajala painutaja kõõlusesse.

Kostjate väited, et vigastused võisid tekkida või süveneda pärast õnnetust või et hobune lonkas ka varem, on tõendamata. Samuti on tõendamata kostjate väited, mille kohaselt hageja viis hobuse pärast õnnetust treeningutele ja eiras loomaarsti juhiseid. Vigastuse tekkimine nähtub videosalvestuselt ning vigastuse on fikseerinud veterinaar C.

3.5. Puuduvad tõendid, et vigastus oleks olnud tingitud millestki muust kui katkisest uksestopperist. Muuhulgas ei ole tõendatud, et selle oleks põhjustanud hageja poolt uksele paigaldatud kett. Videolt on näha, et hobuse jalg jääb ukse alla, mitte ei takerdu üleval pool olevasse ketti. Tõendamata on kostjate väited, mille kohaselt hagejale pakuti katkise ukse tõttu teisi bokse.

3.6. Maakohus leidis, et võlgniku vastutus lepingu rikkumise eest, st rikkumine ei ole VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav. Tõendamist ei ole leidnud, et rikkumine oleks toimunud vääramatu jõu tõttu. Vastutust ei välista üldteada asjaolu, et hobune on suur ja mõnevõrra ohtlik loom.

3.7. Hageja on asjatundja dr Q arvamusega tõendanud, et enne õnnetust oli hobuse väärtus 180 000 eurot. Samuti on hageja tõendanud, et pärast õnnetust ei kõlba hobune enam spordiks ning on muutunud väärtusetuks, st maksab 0 eurot. Tõendamata on kostjate väited, et hobusel olid psüühikaprobleemid ja shivering sündroom. Alusetud on kostjate väited hobuse hindamise ekspertiisi puudulikkuse kohta. Asjatundja on tunnustatud ekspert ja kohtul puudub alus tema hinnangus kahelda, hindamist ei muuda kaheldavaks see, et asjatundja ei vaadanud hobust isiklikult üle, vaid andis hinnangu talle esitatud materjali alusel. Maakohus tegi ettepaneku määrata hobuse väärtuse kindlakstegemiseks ekspertiis, otsis ise Euroopast sõltumatut eksperti ja isegi määras eksperdi, kuid kostjad ei tasunud eksperditasu ettemaksu, mille tõttu ekspertiis jäi läbi viimata. Hobuse ravikulud 4956 eurot ja õigusabikulud 1575 eurot on tõendatud ja põhjendatud.

3.8. Maakohus leidis, et kostja pidi arvestama sellega, et lepingurikkumise korral võib hagejale kuuluv hobune viga saada ning tema väärtus sporthobusena võib väheneda. Tekkinud kahju oli seega ettenähtav VÕS § 127 lg 3 järgi.

3.9. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi kostja I kanda. Menetluskulude rahalist suurust maakohus kindlaks ei määranud.

Apellatsioonkaebus 4. Kostjad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi kostja I vastu rahuldati ning menetluskulud jäeti kostja I kanda. Kostjad paluvad teha uue otsuse millega jätta hagi rahuldamata.

4.1. Maakohus tuvastas valesti, et suuline leping oli sõlmitud hageja ja kostja I vahel.

Maakohus on kostjatele põhjendamatult ette heitnud, et pole tõendatud, et kostja II oleks Lagedi talli majandanud. Hagejal või temaga sarnasel mõistlikul isikul ei saanud tekkida kahtlust, et talli majandab kostja II. Hageja pidi järeldama, et kostja I füüsilise isikuna ei tegele bokside rentimisega ka sellest, et kostja I ei tegelenud hobusega enamasti isiklikult ja selleks olid tallis töötajad. Kohe pärast hobusega õnnetuse juhtumist asus hageja nõudma kahju hüvitamist nii kostjalt I kui ka kostjalt II. Kostja I ega kostja II ei ole kunagi olnud talli 4 2-20-10127 omanikud. Maakohtu järeldus, et leping sõlmiti hageja ja kostja I vahel ei ole seega kooskõlas ka hageja ja kostjate arusaamaga lepingust.

4.2. Maakohus tuvastas lepingu liigi ja lepingust tulenevad kohustused valesti. Tegemist ei ole hobuse ülalpidamise täisteenuslepinguga. Tegemist oli boksi üürilepinguga, mis hõlmas lisateenustena limiteeritud tegevusi hobusega. Hageja kasutas boksi nagu üürnik seda teeks, nt värvis boksi seinu, pani boksi põrandale karendavat teipi, paigaldas boksi uksele ukse kinnitamiseks keti. Lepingu kvalifitseerimine täisteenuslepinguks ei ole vastavuses lepingu alusel igakuiselt makstud tasu suurusega. Kui tegemist on segatüüpi osadeks jagatava lepinguga, ei saa kogu lepingule kohaldada ühe lepinguliigi sätteid. Leping ei sisaldanud boksi uksele stopperi paigaldamise kohustust ja paljudes tallides ei kasutata stoppereid üldse.

4.3. Maakohus leidis ekslikult, et hobuse vigastuse põhjustas boksi uksel stopperi puudumine.

Hageja ei ole tõendanud ega viidanud ka ühelegi allikale, millest tulenevalt oleks stopperid boksi uste kohustuslikud elemendid. Nii hageja kui ka kostja I olid teadlikud stopperi puudumisest, kuid kumbki ei pidanud seda ohuks hobuse turvalisusele. Leping ei hõlmanud kohustust hoida ära hobuse vigastamise oht.

4.4. Hobuse vigastused 12.02.2020 seisuga on tõendamata. Puudub põhjuslik seos kõõlusevigastuse ja katkise ukse tõttu saadud vigastuse vahel. Ust kinnihoidev kett takistas seda, et uks oleks saanud lahti minna ning hobuse jala vabastada. Hageja uste kinnitamiseks lisatud kett võis põhjustada hobuse jala ukse vahele jäämise. Puudub põhjuslik seos stopperi purunemise ja hobuse jala vigastamise vahel, sest hobune ise lõhkus ühe alumistest stopperitest ära.

4.5. Kui kostja I rikkus oma kohustusi, siis oli see VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav. Hobune on suur ja mõnevõrra ohtlik loom, kes suudab ka ideaaltingimustes ennast vigastada.

Tallipidajal ei ole võimalik mõjutada hobuse iga liigutust tallis ega sellest tulenevalt hobusele tekkida võivaid vigastusi. Teistes tallides ei võta tallipidaja vastutust hobuse käitumisest tulenevate riskide eest.

4.6. Maakohus hindas asjas esitatud tõendeid valesti, jättis põhjendamatult rahuldamata kostjate täiendava ekspertiisitaotluse ja tuvastas valesti hobuse väärtuse. Q arvamus ei ole asjakohane ega usaldusväärne tõend. Arvamuses pole hinnatud hobuse tegelikku väärtust enne 12.02.2020 õnnetust vaid hobuse hüpoteetilist väärtust, kui hobune oleks olnud enne õnnetust täiesti terve. Ü arvamus ei tõenda hobuse väärtust ega väärtuse vähenemist. Maakohus ei arvestanud, et hobune ei olnud enne vigastust terve ja jaotas valesti selle väitega seotud tõendamiskoormise. Väga tugevate jalavigastuste korral, kus paranemislootust ei ole, pannakse hobune magama, kuid hageja ei ole hobust magama pannud. Maakohus jättis kostjate ekspertiisitaotluse põhjendamatult rahuldamata.

4.7. Maakohus leidis ekslikult, et hobuse vigastuste vältimine oli lepingu eesmärgiks ning kahju võimalik tekkimine oli kostja I jaoks ettenähtav. Maakohus ei hinnanud pooltevahelist riskijaotust VÕS § 127 lg 2 järgi. Kahju hüvitamise nõude aluseks ega mõistlikuks riskijaotuseks poolte vahel ei ole see, et tallipidaja peab tagama hobuse täieliku ohutuse ning peab maksma kogu hobuse väärtuse hobuse omanikule, kui hobune end vigastab. Kostjad ei teadnud ega pidanudki teadma, et hageja hobuse väidetav väärtus on ca 200 000 eurot.

Maakohus jättis arvestamata hageja osa kahju tekkimisel VÕS § 139 lg 1 järgi.

4.8. Maakohus jättis kahjunõude vähendamise aluseks olevad asjaolud arvestamata.

Kahjuhüvitis on kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Kostja I on füüsiline isik, tal ei ole märkimisväärset vara ja tallipidamine ei ole tulus. Tall ei kuulu kostjale I. Hageja jättis hobuse kindlustamata. Kostja I hinnangul oleks kostjalt ca 200 000 euro suuruse hüvitise nõudmine heade kommetega vastuolus ja hageja üritab nõudega kostja arvel rikastuda.

5 2-20-10127 4.9. Maakohus ei täitnud selgitamiskohustust. Kui maakohus leidis, et kostjate väited teatud positsioonides on ebaselged või tõendamata, siis oleks maakohus pidanud kostjatele selgitama, milliseid tõendeid kostjad peaksid esitama.

4.10. Maakohus on menetluskulud ebaõigesti jaotanud, jättes kõik kulud kostja I kanda.

Maakohus jättis hagi kostja II vastu rahuldamata. Kuna maakohus jättis hagi kostja II vastu rahuldamata, tegi maakohus TsMS § 162 lg 1 tähenduses otsuse hageja kahjuks ja oleks pidanud jätma kostja II menetluskulud hageja kanda.

Vastustaja seisukoht 5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostjate kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis kostja II menetluskulud kostja I kanda. Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus muutmata jätta. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kostja II menetluskulud hageja kanda. Kostjate apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

7.TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus on läbiviinud nõuetekohase eelmenetluse ja arutanud pooltega piisavas mahus nii tõendamiskoormust kui õiguse kohaldamisega seonduvat. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, mistõttu neid käesolevas otsuses TsMS § 654 lõike 6 järgi ei korrata. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8.Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti järeldanud, et lepingu hobuse ülalpidamisteenuse osutamiseks sõlmisid kostja I ja hageja. Maakohus on loogiliselt ja üksikasjalikult põhjendanud oma järeldust, et tahteavalduse hobuse ülalpidamislepingu sõlmimiseks tegi kostja I füüsilise isikuna. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). Maakohtu järeldus ei saanud tulla pooltele üllatusena, isegi, kui see erines hageja enda seisukohast.

9.Asjassepuutuv ei ole kostjate väide, et maakohus on kostjatele põhjendamatult ette heitnud, et pole tõendatud, et kostja II oleks Lagedi talli majandanud. Maakohus tuvastas lepingu poole lähtudes lepingulistest läbirääkimistest ja lepingupooltele teadaolevatest asjaoludest.

Asjakohane ei ole väide, et kohe pärast hobusega õnnetuse juhtumist asus hageja nõudma kahju hüvitamist nii kostjalt I kui ka kostjalt II.

10.Maakohus kvalifitseeris õigesti hageja nõude kostja vastu VÕS § 619 ja § 115 lg 1 järgi kahju hüvitamise nõudena. Põhjendamatud on kostjate etteheited, et maakohus kvalifitseeris lepingu valesti käsunduslepinguks ning jättis eristamata segatüüpi lepingu tunnused. Oluline on, et maakohus tuvastas üheselt, et lepingu järgi oli kostjal I kohustus tagada, et boks on hobusele ohutud ja kostja I rikkus seda kohustust. Selleks ei pidanud maakohus tegema lepingule ulatuslikku õiguslikku analüüsi ja eristama segatüüpi lepingu tunnuseid. Ka kostjad ei ole esile toonud, et mõnest võlaõigusseaduse osast võiks tuleneda välistus sellisest lepingurikkumisest tulenevast vastutusest.

6 2-20-10127 11. Kostjate vastuväite kohaselt olid nii hageja kui ka kostja I teadlikud stopperi puudumisest, kuid nad kumbki ei pidanud seda ohuks hobuse turvalisusele. Kolleegium leiab, et kostjate vastuväide ei ole asjakohane. Põhjusliku seose hindamisel ei olnud oluline, kas hageja stopperi puudumisest teadis. See teadmine ei oleks ka põhjus vähendada kahjuhüvitist. Isegi, kui hageja teadis stopperi puudumisest, ei pidanud ta kostjale I meelde tuletama, et viimane peab tagama boksi ohutuse. Kostja I vastutus ei vähene seetõttu, et talle ei tuletatud meelde tema lepinguliste kohustuste täitmist.

12.Maakohus leidis õigesti, et kostja I ei vabane vastutusest vääramatu jõu tõttu. Kostjad on toonud esile, et hobune on suur ja tugev loom, kes suudab ka ideaaltingimustes endale viga teha. Kolleegium nõustub maakohtuga, vastutust ei välista asjaolu, et üldteadaolevalt on hobune suur ja mõnevõrra ohtlik loom. Täiendavalt tuleb märkida, et praegusel juhul ei realiseerunud tavapärane hobusest tulenev risk, näiteks hobusega liiklemisest või treeningust tulenev oht, vaid õnnetusjuhtum lähtus boksi halvast seisukorrast.

13.Põhjendamatud on kostjate etteheited F 10.03.2020 Soomes koostatud meditsiinilisele aruandele. Tõend viitab piisavalt selgelt hageja hobusele ning vigastuste iseloomu osas riimub see teiste tõenditega. Kostjad ei ole teinud usutavaks, et tõend oleks võidud koostada mõne teise hobuse kohta. Maakohus on kõiki vigastuse kohta esitatud tõendeid loogiliselt ja jälgitavalt analüüsinud.

14.Asjakohane ei ole kostjate väide, et ust kinni hoidev kett takistas seda, et uks oleks saanud lahti minna ning hobuse jala vabastada. Kostjad ei ole suutnud usutavalt selgitada, kuidas keti puudumine oleks saanud mõjutada hobuse jala vabastamist või muul moel vähendada kahju tekkimist. Asjakohane ei ole väide, et hobune ise lõhkus ühe alumistest stopperitest ära, sest praegusel juhul ei ole vaidlust, et hobune ei lõhkunud stopperit vigastuse tekkimise ööl, vaid stopper oli puudu juba ligi aasta.

15.Maakohus on vastanud kostjate argumendile, et dr Q arvamus ei ole asjakohane ega usaldusväärne tõend. Maakohus leidis, et kostjate vastuväide, et hobune ei olnud enne õnnetust terve, on tõendamata. Kolleegiumi hinnangul jaotas maakohus tõendamiskoormise õigesti ning tema järeldus tõendi hindamise kohta on loogiline ja jälgitav. Enne vigastust osales hobune perioodiliselt võistlustel, mis kinnitab, et tema tervis vastas võistlushobuse tavapärasele seisundile. Kostjad väitsid, et hobusel on spetsiifilised haigused – shivering sündroom ja „närviprobleemid“. TsMS § 230 lg 1 järgi leidis maakohus õigesti, et kostjad pidid oma väiteid tõendama. Maakohus leidis, et kostjate tõendid ei olnud piisavalt veenvad.

Kolleegiumi hinnangul on maakohtu järeldus jälgitav ja põhjendatud.

16.Kostjate teised vastuväited dr Q arvamusele on üldist laadi, kuid kostjad ise hobuse väärtuse kohta tõendeid ei esitanud. Sarnased vastuväited on kostjad esitanud Ü arvamusele, kuid ka siin ei ole kostjad ise ühtegi tõendit esitanud. Ü arvamuse esitas hageja seoses väitega, et hobune ei sobi pärast vigastust ratsutamiseks ja seetõttu on ta väärtus langenud 0-ni.

Kolleegiumi hinnangul on maakohus jälgitavalt ja loogiliselt jõudnud järeldusele, et hobune ei sobi enam ratsutamiseks. Kuna tegemist on võistlushobusega, siis on põhjendatud järeldada, et kuna hobune enam ei sobi ratsutamiseks, ei ole tal enam positiivset varalist väärtust.

17.Maakohus järeldas õigesti, et kahju oli kostja I jaoks ettenähtav. Kolleegium märgib, et maakohus on jälgitavalt ja loogiliselt selgitanud, miks sedasorti kahju pidi olema kostjale I ettenähtav. Kahju ettenähtavuse nõue ei eelda, et kostja I oleks pidanud teadma hobuse täpset väärtust. Hageja ei pidanud hobuse täpset väärtust kostjale I teada andma, eriti arvestades, et kostja I oli kutseline tallipidaja ja pidi sarnaste hobuste väärtust üldjoontes ise teadma.

18.Kolleegium nõustub maakohtuga, et asjas ei esine VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 järgi kahjuhüvitise vähendamise aluseid. Maakohus leidis põhjendatult, et tõendamata on kostjate 7 2-20-10127 väited, et hageja teadis stopperi katki minemisest ja talle pakuti teist sobilikku boksi, kuid hageja keeldus. Asjakohane ei ole väide, et hageja vastutab kahju eest ka ise, sest hobune on suurema ohu allikas. Praegusel juhul oli hobune kostja I vastutusel, mistõttu ei ole kohane kostjate viidatud analoogia kahe sõiduki kokkupõrkel tekkiva kahjuga.

19.Kuigi kohus kohaldab VÕS § 140 lg-t 1 sõltumata kahjutekitaja taotlusest, tuleb kahjutekitajal õigeaegselt esile tuua kahjuhüvitise vähendamise põhjused. Kostja I tõi alles apellatsioonkaebuses välja, et tal ei ole märkimisväärset vara ja et tallipidamine ei ole tulus.

TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi kohus neid asjaolusid kahjuhüvitise vähendamisel ei arvesta. Kuigi hageja tõi need asjaolud maakohtumenetluses esile hagi tagamise põhistamiseks, ei ole neid VÕS § 140 lg 1 küsimuses maakohtus menetlusse esitatud. Kohus ei saa hagi tagamise avaldusest asjaolusid ise menetlusse kaasata ja nende alusel pooltevahelist vaidlust lahendama asuda. Kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 140 lg 1 järgi ei anna alust see, et hageja ei kindlustanud hobust. Tõendamata on VÕS § 140 lg 1 küsimuses esitatud väited, et hobuse tegelik väärtus oli oluliselt madalam kui 180 000 eurot. Kahju nõudmine ei ole hageja esile toodud asjaoludel vastuolus hea usu põhimõttega TsÜS § 138 lg 1 järgi.

20.Põhjendamatu on kostjate väide, et maakohus ei täitnud selgitamiskohustust. Kostjad ei ole seejuures esile toonud, mis asjaolud või tõendid jäid neil selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu esitamata.

Menetluskulude jaotus 21. Kolleegium nõustub kostjaga II, et maakohus on jaotanud ebaõigesti menetluskulud ja jätnud kõik kulud kostja I kanda. Maakohus jättis hagi kostja II vastu rahuldamata. Kuna kohus jättis hagi kostja II vastu rahuldamata, tegi maakohus TsMS § 162 lg 1 tähenduses otsuse hageja kahjuks ja oleks pidanud jätma kostja II menetluskulud hageja kanda.

Kolleegium tühistab selles osas maakohtu otsuse ning jätab kostja II menetluskulud hageja kanda. Hageja ja kostja I menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad kostja I kanda, kostja II menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad hageja kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Kairi Piirisild, Siiri Malmberg Tühistatud osaliselt Riigikohtu 27.11.2024 otsusega RESOLUTSIOON 1.Tühistada nii Harju Maakohtu 19. mai 2023. a kui ka Tallinna Ringkonnakohtu 12. aprilli 2024. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-10127 osas, milles rahuldati D.C hagi B.V vastu ja jäeti menetluskulud B.V kanda. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

2.Rahuldada B.V kassatsioonkaebus.

3.Keelduda B.V kassatsioonkaebusele lisatud tõendite vastuvõtmisest.

4.Jätta rahuldamata B.V taotlus tõendite kogumiseks.

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.