KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Mati Maksing ja Kairi Piirisild Otsuse tegemise aeg ja koht 6. juuni 2024, Tallinn Kohtuasja

) § 238 lg 5 alusel kõrvale. Kostja viitas tunnistaja ütluste ebausaldusväärsusele juba maakohtu menetluses, kuid maakohus vaidlustatud otsuses kostja väidete arvestamata jätmist põhjendanud ei ole. 5.

1. Ka rikkus maakohus selgitamiskohustust. Maakohus selgitas hagejale, et hageja peab tõendama, millal ta igast hagiavalduses väidetud varjatud puudusest teada sai ning millal ta igast sellisest puudusest kostjale teatas. Sellega aga maakohtu selgitamiskohustuse täitmine piirdus. Maakohus ei ole vajalikul määral järginud asja ammendava arutamise kohustust. Kuna maakohus neid kohustusi ei täitnud, siis tulid vaidlustatud otsuses maakohtu poolt kohaldatud õigusnormid kostjale üllatusena. 5.
2. Maakohus on vaidlustatud otsuses käsitlenud tunnistaja D ütlusi puudulikult. Maakohus ei arvestanud tunnistaja ütlusi osas, milles tunnistaja teavitas hagejat, et korter oli ehitatud buumi ajal ning hageja loobus korteri ülevaatamisel asjatundja kasutamisest. 5.
3. Maakohus tuvastas varjatud puudustena, et korsten on projektis ettenähtust madalam ja korstna ümbruses puudus isolatsioonivill ning et vundamendi soojustamiseks kasutatud soojusisolatsiooniplaadid ei ole niiskuskindlad. Samas jättis maakohus tuvastamata, millal hageja kostjat viidatud puudustest teavitas. Ka ei ole maakohus arvestanud kostja vastuväidetega ega põhjendanud nendega arvestamata jätmist. Näiteks tugines kostja asjaolule, et müügilepingu p-s 2.1 antud kinnitus ei hõlmanud endas korstnaga seonduvat. Samuti selgitas kostja, et vaidlusalune korter soetati pankrotivarast. Lisaks jättis maakohus tuvastamata, millal vaidlusalune korter ehitati. Praegusel juhul tuleb arvestada, et kui müügilepingu esemeks on kümneid aastaid vana majakarp, siis ei saa selle lepingutingimustele vastavuse hindamiseks võtta aluseks kaasaegseid ehitusstandardeid. Vaidlustatud otsusest ei nähtu ka see, millise tõendiga on tõendatud puuduste kõrvaldamise maksumus. Kuigi kostja esitas hageja hinnapakkumistele mitmeid vastuväiteid, ei ole maakohus neid sisuliselt hinnanud. Seisukohad apellatsioonkaebustele
4. Mõlemad pooled vaidlevad vastaspoole apellatsioonkaebusele vastu, paludes selle jätta rahuldamata. 6 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 järgi tühistada osas, millega maakohus jättis hagi kahjuhüvitise 6702,80 euro ja sellelt arvutatava viivise ning kahjuhüvitiselt 16 160 eurot arvutatava viivise saamiseks rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas saab ringkonnakohus teha uue otsuse, millega hagi tühistatud osas rahuldada, ning jaotab menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule. Muus osas, s.o hagi rahuldamine 16 160 euro saamiseks ja hagi rahuldamata jätmine 33 170,60 euro ja sellelt arvutatava viivise saamiseks, jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.

1. Esmalt otsustab kolleegium uute tõendite vastuvõtmise küsimuse. Hageja esitas
2. aprillil 2024 uued dokumentaalsed tõendid: moodulkorstna paigaldusjuhendi, Päästeameti juhendmaterjali küttesüsteemide tuleohutuse kohta, EPSisolatsiooniplaatide kasutusjuhendi ja Saint-Gobain Eesti AS-i esindaja
3. aprilli
4. a ekirja. Lisadega 1, 2 ja 4 soovib hageja tõendada väidet, et moodulkorsten ei ole paigaldatud nõuetekohaselt ning puuduse kõrvaldamiseks tuleb korsten lammutada ja ehitada uus. Lisaga 3 soovib hageja tõendada väidet, et kui majakarbi soojustamiseks kasutatud isolatsiooniplaadid ei ole niiskuskindlad, ei vasta soojustus keskmisele kvaliteedile, samuti nägi ehitusprojekt vundamendi soojustamise materjalina ette EPS200F 70 mm isolatsiooniplaadid. Kuigi

§ 652

piirab oluliselt uue asjaolu ja tõendi esitamist apellatsioonimenetluses, näeb

§ 652lg 3 ette juhud, mil ringkonnakohus peab uute asjaolude ja tõenditega arvestama.

Üheks selliseks põhjuseks on see, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusnormi olulise rikkumise tõttu. Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks nõuetekohaselt täitnud

§ 392

lg 1 p-des 1-4 sätestatud eelmenetluse ülesandeid, selgitades hagejale, et tal tuleb esile tuua ja tõendada, millistele nõuetele pidi korter vastama ning milliseid ehitusnõudeid ja -tavasid on ehitamisel rikutud. Samuti ei selgitanud maakohus välja korstna ja katuse parandamise kuludega seotud asjaolusid, mistõttu tuleb selles osas esitatud hageja väiteid apellatsioonimenetluses arvestada. Kolleegiumi hinnangul on tegemist

§ 238lg 1 järgi asjakohaste ja lubatavate tõenditega ning need tuleb vastu võtta.

9. Järgnevalt hindab kolleegium kostja väiteid tõendite ebausaldusväärsuse ja

-is sätestatud nõuetele mittevastavuse kohta. 9.1. Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et maakohus oleks pidanud jätma tunnistaja Q ütlused

§ 238lg 5 järgi nende ebausaldusväärsuse tõttu arvestamata.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kostja väiteid piisavas ulatuses hinnanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega (vt maakohtu otsuse p 41). See, et tunnistajana ülekuulatud isik on menetlusosalise sugulane, ei anna alust jätta tõendit ebausaldusväärsuse tõttu arvestamata. Ka see, et Q oli asja materjalide ja sisuga kursis ning ta kasutas ütluste andmisel märkmeid, ei muuda tema ütlusi kõlbmatuks.

§ 251

lg 1 järgi kuulatakse tunnistajana üle inimene, kellel on teadmised asjas tähtsust omavate asjaolude kohta. See juba eeldab, et tunnistaja teab vaidluse sisu ning

-is puudub keeld tunnistajal end asjaga kurssi viia. Kolleegium märgib, et tunnistaja saab kohtus ütlusi anda minevikus toimunu kohta, millest tal on isiklikul tajul põhinev teadmine.

§ 264

järgi võib tunnistaja ütlust andes mäluvärskendusvahendina kasutada märkmeid ning maakohus sai nende märkmetega tutvuda (kd I, tl 187).

§ 251

lg 1 keelab tunnistajana üle kuulata isikut, kes on asjas 7 menetlusosaline või menetlusosalise esindaja. Seda keeldu ei ole tunnistaja Q ülekuulamisel rikutud. Eelnevat arvestades ei pea kolleegium vajalikuks sekkuda maakohtu otsustusse, et tunnistaja Q ütlusi saab tõendina arvestada. 9.2. Kostja heidab maakohtule ette, et maakohus ei ole kostja vastuväiteid hinnapakkumistele (puuduste kõrvaldamise maksumuse tõendamise kohta esitatud tõendid) arvestanud. Kolleegiumi hinnangul vastavad hinnapakkumised

§ 272

lg 2 sätestatud dokumentaalse tõendi nõuetele, need on osa kohtule esitatud asjatundja arvamusest, mis on digitaalselt allkirjastatud (kd I, tl 26). Hinnapakkumised võttis eriteadmistega isik V ühe ja sama tööde loetelu kohta, mis selgitab ka pakkumiste sarnasust.

1. aprilli
2. a nõudekirjas andis ringkonnakohus teada, et kõnealused tõendid on seaduses sätestatud protsessivormis ning neid hinnatakse otsuse tegemisel. Ka selgitas ringkonnakohus kostjale, et kui kostja leiab, et puudused on võimalik kõrvaldada odavamalt, ei piisa üksnes vastuväite esitamisest või vastaspoole tõendi kritiseerimisest, vaid kostja peab

§ 230lg 1 esimese lause järgi esitama oma väidete tõendamiseks tõendid.

Vaatamata sellele, et ringkonnakohus tegi kostjale ettepaneku esitada oma väidete tõendamiseks tõendid, kostja seda võimalust apellatsiooniastmes ei kasutanud.

1. Veel heidab kostja apellatsioonkaebuses maakohtule ette selgitamiskohustuse ning asja ammendava arutamise kohustuse rikkumist. Osaliselt on kostja etteheited põhjendatud ning ringkonnakohus saab maakohtu menetluslikud minetused kõrvaldada. Küll aga ei selgu kostja apellatsioonkaebuse väidetest, millise õigusnormi kohaldamine tuli kostjale üllatusena. 10.
2. Pooltel tuleb kohtu ette tuua ja tõendada materiaalõiguse normi kohaldamise eelduseks olevad asjaolud (vt RKTKo 04.05.2022, 2-19-121704/50, p 11). Ainuüksi viitamine Riigikohtu praktikale, sidumata sellest tulenevad põhimõtted praeguse vaidluse asjaoludega, ei anna asja lahendamisele midagi juurde. Siinses asjas leidis maakohus õigesti, et hageja nõue tuleneb poolte vahel sõlmitud müügilepingust (VÕS § 208 lg 1). Ka on maakohus õigesti välja toonud müügilepingu rikkumise korral kahju hüvitamise nõude üldised eeldused VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel (vt maakohtu otsuse p-d 16–19). Maakohus on
3. septembri
4. a istungil osaliselt selgitamiskohustust täitnud (kd I, tl 139 pöördel), kuid ringkonnakohtu hinnangul ei olnud see

§ 392

lg 1 p-des 1–4 sätestatut arvestades piisav, et hageja nõue korrektselt lahendada. Praegusel juhul ei vaielnud pooled õigussuhte kvalifikatsiooni üle, pooltele oli tõendamiskoormis teada, küll aga jäid maakohtul hageja nõude aluseks olevad tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata, millega maakohus rikkus asja ammendava arutamise kohustust (

§ 348lg 2, § 435 lg 1).

Menetluslikud minetused maakohtus tõid kaasa osaliselt ebaõige lahendi. 10.2. Kolleegium leiab, et viidates küll oma otsuses, et müügilepingu ese on puudustega, kui see ei vasta lepingutingimustele või ei ole vähemalt keskmise kvaliteediga, ei tule maakohtu otsuse põhjendustest selgelt välja, millistes asja omadustes pooled kokku leppisid või millistele muudele nõuetele pidi asi vastama (vt maakohtu otsuse p 42). Ringkonnakohus sai maakohtu menetlusnormi olulised rikkumised kõrvaldada, võimaldades pooltel esitada uusi asjaolusid ja tõendeid (kd II, tl-d 88–89 pöördel). Kolleegium ei nõustu kostjaga, et apellatsioonimenetluses ei ole võimalik tuvastada esmakordselt faktilisi asjaolusid, sest see piirab ebaproportsionaalselt isikute põhiseaduslikku kaebeõigust. See seisukoht ei järgi Riigikohtu praktikat (RKTKo 22.11.2011, 3-2-1-113-11, p 28). Kui maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (

§ 656

lg 2 teine lause), andes pooltele vajaduse korral 8 võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt

§ 230lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9).

Sellisel juhul ei piira

§ 652

lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist (vt RKTKo 09.03.2011, 3-2-1-169-10, p 11). Samuti olukorras, kus maakohus on menetlenud ebaselget nõuet, saab ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (vt ringkonnakohtu

1. mai
2. a nõudekiri; kd II, tl-d 123 ja pöördel). Samuti, kahjuhüvitise arvutusmetoodika täpsustamise puhul on tegemist väidetega õiguse tõlgendamise kohta, mida on

§ 634

lg 2 järgi lubatud esitada ka pärast apellatsioonitähtaja möödumist (vt RKTKo 26.10.2016, 3-2-1-93-16, p 15).

1. Maakohtu otsus on poolte poolt täies ulatuses vaidlustatud. Apellatsioonimenetluse esemeks on hageja kui korteri ostja nõue kostja kui müüja vastu tulenevalt korteri lepingutingimustele mittevastavusest. Hageja nõue koosneb puuduste kõrvaldamise tööde maksumusest ja asjatundja arvamuse kulust. Esitatud asjaolude järgi ei ole hageja kõiki vaidluse all olevaid puudusi kõrvaldanud, st hageja nõuab puuduste kõrvaldamiseks vajalike tulevaste kulutuste hinnangulise maksumuse hüvitamist. Selliste kulutuste hüvitamist saab nõuda VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel puuduste kõrvaldamise kui kohustuse täitmise asemel esitatava kahju hüvitamise nõudena. Viidatud sätete alusel on hüvitatavad ka kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks kantud kulud. Kolleegium märgib, et isegi kui hageja on asja parandamisele kulutusi teinud, võib ta nõuda kulutusi jätkuvalt hinnapakkumiste alusel (vt RKTKo 21.06.2011, 3-2-1-55-11, p 14).
2. Kolleegiumi hinnangul on maakohus menetlusnorme rikkumata tuvastanud, et maakler saatis
3. jaanuaril 2021 hageja pojale ehitusprojekti ning hageja oli vaatamata müügikuulutuses avaldatud andmetele enne müügilepingu sõlmimist teadlik, et majakarp on ehitatud oluliselt varem kui
4. aastal ning see on pikalt seisnud. Maakohus on põhjendatult leidnud, et praegusel juhul tuleb korteri väidetavat lepingutingimustele mittevastavust hinnata VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi (vt maakohtu otsuse p 21). Seda kinnitab müügilepingu p 2.1, millest ei saa teha hageja soovitud järeldust, et korter pidi olema seisundis, mis võimaldas alustada siseviimistlustöödega, samuti ei saa nendest teha kostja soovitud järeldust, et korteri puhul lepiti kokku keskmisest madalamas kvaliteedis, sest see oli ehitatud buumi ajal. Kohtupraktikas on leitud, et kokkulepitud omadusteks VÕS § 217 lg 2 p 1 tähenduses ei ole poolte tagantjärele eeldatavast tahtest tulenevad omadused. Kui müügileping ei sisalda kokkuleppeid asja omaduste kohta, saab asja lepingutingimustele mittevastavus kõne alla tulla üksnes VÕS § 217 lg 2 p-des 2 jj sätestatud tingimustel (vt RKTKo 20.03.2024, 2-2011098/57, p 17). Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendada maakohtu otsuse põhjendusi järgnevalt. VÕS § 217 lg 2 p 2 kohaselt ei vasta asi muu hulgas lepingutingimustele, kui kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Müügilepingust tulenevate kohustuste kohta kehtib ka VÕS § 77 lg 1, mille järgi peab võlgnik kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga. Kui lepingulise kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. Kolleegium märgib, et keskmise kvaliteedi määramine on väärtusotsustus, mille tegemisel tuleb lähtuda tavaarusaamast ning konkreetse juhtumi asjaoludest. VÕS § 217 lg 2 p-s 2 nimetatud „seda liiki asjade“ kindlaksmääratlemisel tuleb arvesse võtta asja vanust ning senist kasutust ja sellest lähtuvalt hinnata, kas asi sobib otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Asjaolu, et ostja kinnitas müügilepingu p-s 2.1, et ta on teadlik, et elamu mõõtmed, uste, akende, korstna asukohad ning mõõdud vastavad elamu projektis olevatele 9 andmetele, ei tähenda seda, et korteri muud osad võisid olla ehitatud ehitusprojekti ja -norme eirates. Kostja arusaama kohaselt esineb buumi ajal ehitatu puhul „arvestatava tõenäosusega külgnev risk, et selle ehituskvaliteet võib jätta soovida“. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja esile toonud ega tõendanud, et buumi ajal ehitatud ehitiste kvaliteet tähendab tavaarusaama järgi seda, et ehitis ei pea vastama ehitusprojektis ega -normides sätestatule.
5. Kolleegium leiab, et lõplikult välja ehitamata ja seisnud ehitise puhul ei saanud hageja korteri lepingutingimustele vastavuse hindamisel võtta aluseks kaasaegseid ehitusstandardeid. Samas leiab kolleegium, et vaidlusaluse lepingueseme puhul sai hageja eeldada, et korter vastab olemasolevale projektdokumentatsioonile ja kõrvalekalded sellest peaks olema kokku lepitud. Siiski tuleb arvestada, et igasuguseid kõrvalekaldumisi projektist ei saa iseenesest lugeda korteri puuduseks, kui ehitatu vastab ehitus- ja tuleohutusnõuetele (vt RKTKo 30.11.2005, 3-2-1-131-05, p 15). Ringkonnakohus selgitas kostjale, et tema peab tõendama, et projektist kõrvalekaldumise osas oli pooltel kokkulepe või et kõrvalekaldumised ei ole müügilepingu rikkumiseks. Nagu kolleegium eelnevalt märkis, siis ostja kinnitus müügilepingu p-s 2.1 ei tähenda, et kõik muu peale ehitise mõõtmete, uste, akende, korstna asukohtade ning mõõtmete võivad ehitusprojektist või -nõuetest kõrvale kalduda. Sellist järeldust ei saa teha ka asjaolust, et hageja oli teadlik, et majakarp oli ehitatud
6. aastal, mida kutsuti ehitusbuumi ajastuks.
7. Kui lepinguesemeks on pooleliolev ehitis, saab puudusena käsitada nii juba tehtud tööde ümbertegemise vajadust kui ka projektijärgselt ettenähtud selles valmidusastmes tegemata töid, kui lepingus ei ole kokku lepitud teisiti (vt eespool viidatud RKTKo 3-2-1-131-05, p 15). Järelduse, kas tegemist on varjatud puudusega või mitte, teeb asjaolusid hinnates kohus. Müügilepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 218 lg 4 järgi ei vastuta müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma. Kolleegium märgib, et tegemist ei ole varjatud puudusega, kui arvestades müüja avalikustatud teavet tervikuna, võiks järeldada, et ostja pidi avalikustatud info põhjal aru saama, et müügiesemel esineb vaidlusalune puudus. Vastupidisel juhul tuleb eeldada, et tegemist on varjatud puudusega, mille eest vastutab VÕS § 218 lg 4 järgi müüja (vt RKTKo 30.05.2017, 3-2-1-46-17, p 26). Kui võimalikule puudusele viitas spetsialist, saab järeldada, et tegemist oli varjatud puudusega, mida ostja ei pidanud avastama (vt samas). Varjatud puuduste tuvastamisel tuleb lähtuda eriteadmisteta isiku, mitte asjatundja mõistlikest ja põhjendatud järeldustest (vt samas, p 25). Ka tuleb varjatud puudused tuvastada iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades, sest need sõltuvad lepingueseme ainulaadsusest, komplitseeritusest, kasutuseesmärgist ja väärtusest. Eeltoodud põhimõtted võtab kolleegium müügilepingu rikkumise eelduste tuvastamisel arvesse.
8. Järgnevalt analüüsib kolleegium hagiavalduses märgitud korteri puudusi. Kuna kõikide puuduste osas ei ole maakohtu otsusest võimalik järeldada, millistele tingimustele pidi korter vastama, täiendab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi, kõrvaldades sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumise (

§ 436lg 1 ja § 442 lg 8).

15.

1. Pooled ei vaidle selle üle, et korteri välisseinad on ehitatud 5 cm kitsamast plokist, kui ehitusprojektis on ette nähtud. Maakohus leidis, et välisseinad olid katmata ning seega pidi plokkide laius olema hagejale ülevaatuse käigus nähtav. Kolleegium maakohtuga ei nõustu ja muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Asjatundja arvamusega on tõendatud, et korteri välisseinad (kandvad konstruktsioonid) pidid 10 olema laotud 25 cm laiusest tuhaplokist (kd I, tl 29). Kolleegium leiab, et keskmine kvaliteet, millele kandvad konstruktsioonid pidid vastama, tuleneb ehitusprojektist. Seega on korteri konstruktsioon 5 cm õhem ja vähem soojapidavam. Kuna vastupidine kokkulepe müügilepingus puudub, siis ei vasta lepinguese kokkulepitud tingimustele. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et hageja ei teadnud ega pidanudki lepingu sõlmimisel teadma, et korteri kandvad konstruktsioonid on ehitatud 20 cm laiusest tuhaplokist. Pooled ei vaidle, et hageja vaatas enne müügilepingu sõlmimist korteri üle. Hageja on müügilepingu p-s 2.2 andnud kinnituse, et ta on elamu katusetalad, laotud siseseinad, kogu sisekonstruktsiooni jms visuaalselt kahel korral üle vaadanud. Kolleegium nõustub hagejaga, et ülevaatusel ei saanud ta märgata, et seinad on laotud 20 cm ja mitte 25 cm laiusest plokist. Eriteadmisteta isikult ei saa eeldada, et lepinguesemega tutvudes vaatab ta ehitusprojekti ning mõõdab tuhaploki laiust. Ehitusprojektist erineva laiusega tuhaplokkide kasutamine on selline kõrvalekalle, millest oleks tulnud müügilepingus eraldi kokku leppida. Pealegi, tuhaploki 5 cm laiuse erinevust ei ole võimalik silmaga märgata, see eeldab mõõdulindi kasutamist. Tunnistaja D ütlused ei tõenda, et hagejat tuhaploki laiusest teavitati ning buumi ajal ehitatud ehitise puhul ei pidanud hageja mõistma, et tal tuleb mõõta majakarbi ehitamisel kasutatud tuhaplokkide laiust. Kolleegium leiab, et arvestades kostja avaldatud teavet, ei pidanud hageja VÕS § 218 lg 4 mõttes sellisest mittevastavusest teadma. 15.
2. Hageja selgituse kohaselt avastas ta puuduse ehitusprojektiga lähemalt tutvudes
3. augustil 2021, mis on tõendatud tunnistaja Q ütlustega, ning e-kirjaga on tõendatud, et hageja teavitas sellest kostjat
4. septembril 2021 (kd I, tl-d 16–18, 20). 15.
5. Pooled ei vaidle selle üle, et korteri korsten on ehitusprojektis ettenähtust madalam ja selle ümbruses puudub isolatsioonivill. Maakohus leidis, et tegemist on varjatud puudusega. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja neid ei korda. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Kostja väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Kolleegium leiab, et arvestades kostja avaldatud teavet tervikuna, ei saa järeldada, et hageja pidi selle info põhjal aru saama, et lepinguesemel esineb vaidlusalune puudus. Seega tuleb eeldada, et tegemist on varjatud puudusega, mille eest vastutab VÕS § 218 lg 4 järgi kostja. Korstna nõuetele mittevastavust tõendab asjatundja arvamus (kd I, tl-d 29 pöördel–30 pöördel). Korsten kaldub kõrvale ehitusprojektist ega vasta tuleohutusnõuetele, ka ei ole selle paigaldamisel järgitud toote paigaldusjuhiseid (kd II, tl-d 94–100, 103–116). Toote esinduse info kohaselt on ilma isolatsioonita korsten ohtlik ja ei vasta nõuetele (kd II, tl 117). Müügi ajal kehtinud Päästeameti küttesüsteemide tuleohutusnõuete kohaselt peab viilakatuse korral ulatuma korsten vähemalt 0,8 m kõrgemale katuse pinnast, kui katuse kalle on üle 30º, siis 1 m (EVS 812-3; 2018). Kolleegiumi hinnangul tuleb lähtuda eeltoodud nõuetest, sest hageja sai eeldada, et korter müüakse seisundis, mille olemasolevad osad vastavad müügi ajal kehtivatele nõuetele. Seega ei oma selle puuduse puhul tähtsust, et majakarp ehitati
6. aastal. 15.
7. Hageja selgituse kohaselt avastas ta puuduse ehitusprojektiga lähemalt tutvudes
8. augustil 2021, mis on tõendatud tunnistaja Q ütlustega, ning e-kirjaga on tõendatud, et hageja teavitas sellest kostjat
9. septembril 2021 (kd I, tl-d 16–18, 20). 15.
10. Pooled ei vaidle selle üle, et vundamendi soojustamiseks kasutatud soojusisolatsiooniplaadid ei ole niiskuskindlad. Maakohus leidis, et tegemist on varjatud puudusega. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja neid ei korda. Vastuseks kostja 11 apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Nii nagu ka korstna puhul, on maakohus vundamendi lepingutingimustele mittevastavuse osas põhjendatult leidnud, et tegemist on varjatud puudusega. Hageja ei pidanud kostja avaldatud info põhjal aru saama, et lepinguesemel esineb vaidlusalune puudus. Asjatundja arvamuse kohaselt on vundamendi soojustus teostatud vale materjaliga (kd I, tl 31). Kasutatud materjal ei vasta ei projektile ega ka ehitusnõuetele, sest materjal (asjatundja arvates võib olla tegemist EPS 50-80 margiga) ei ole tugev ega niiskuskindel. Kolleegium nõustub hagejaga, et poolelioleva majakarbi müügi puhul saab keskmiseks kvaliteediks pidada seda, et vundamendi soojustamiseks on kasutatud niiskuskindlat isolatsiooniplaati (kd I, tl-d 101– 102). 15.
11. Pooled ei vaidle selle üle, et majakarbi müürivöö puittala oli kinnitatud naeltega pehmesse tuhaplokki, mille tulemusel vajusid maja seinad ülevalt laiali. Maakohus leidis, et vaatamata sellele, et tegemist on lepingueseme mittevastavusega, oli see tavapärase ülevaatuse käigus avastatav puudus. Kolleegium maakohtuga ei nõustu ja muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Asjatundja arvamusega on tõendatud, et majakarbil puudub viimase rea seinaplokkidel betoonvöö, samuti ei ole seinte ladumist lõpetatud U-plokiga või siis tehtud lisa ankurdust, et müürivöö oleks kinnitatud maja seina külge tugevalt (kd I, tl-d 31 pöördel–32 pöördel). Asjatundja arvamuse kohaselt on tegemist väga ohtliku ehitisega, arvestades veel ka kivikatuse raskust. Kuna müügilepingus ei ole kostja sellist asjaolu hagejale avaldanud, siis ei vasta lepinguese kokkulepitud tingimustele. Pooled vaidlevad selle üle, kas tegemist on varjatud puudusega. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et ainuüksi see, et betoonvöö oli katmata ja katusetalad olid nähtavad, ei saanud hageja sellist ehitustehnilist puudujääki märgata. Hageja, kellel ei ole ehitustehnilisi teadmisi, ei pidanud ülevaatuse käigus aru saama, et viimase rea seinaplokkidel betoonvöö ja U-plokkide puudumise puhul on tegemist väga ohtliku puudusega, mis tingib maja katuse laiali vajumise. Ülevaatuse käigus ei saanud hageja märgata, kas maja seinad on juba ülevalt lahti vajunud või mitte. Kolleegium leiab, et arvestades kostja avaldatud teavet, ei pidanud hageja VÕS § 218 lg 4 mõttes sellisest mittevastavusest teadma. 15.
12. Hageja selgituse kohaselt avastas ta puuduse
13. aprillil 2021, kui oli võimalik katusekonstruktsioonidele ligi pääseda, kostjat teavitati sellest samal päeval telefoni teel. Kolleegiumi hinnangul on tunnistaja Q ütlustega tõendatud, et see puudus avastati
14. a suvel (kd I, tl 187 pöördel), ning e-kirjaga on tõendatud, et hageja teavitas sellest kostjat
15. septembril 2021 (kd I, tl-d 16–18, 20). 15.
16. Pooled ei vaidle selle üle, et katuseharjatihend ja harjakivid on valesti paigaldatud. Maakohus leidis, et tegemist on varjatud puudusega. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja neid ei korda. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Kolleegiumi hinnangul sai hagejal olla mõistlik ootus, et kui majakarbile on paigaldatud uus kivikatus, siis peab see vett, katusekivide alumised read on kinnitatud roovitise külge ning katusekile hoiab niiskuse eemale. Asjatundja arvamuses on katusel esinevad ehitusvead esile toodud, sh katuse aluskatte ebasobivus (kd I, tl-d 33–34 pöördel). Hageja on
17. oktoobri
18. a menetlusdokumendi p-s 8 märkinud, et ta avastas puuduse (vihmavee majja 12 lekkimine)
19. veebruaril 2021, teavitades sellest e-kirjaga kostjat (kd I, tl-d 71 pöördel ja 72). 15.
20. Pooled ei vaidle selle üle, et seinte plokkide vuugid asetsevad mitmes kohas üksteise peal, vuugid on paljudes kohtades täitmata, plokid on viltu, armatuur on seintest väljas ning alumise korruse põrand ei ole seotud välisseinte, vundamendi ega seinaga. Maakohus leidis, et tegemist ei ole varjatud puudusega, sest seinad olid katmata ning kõnealused puudused olid avastatavad korteri ülevaatuse käigus. Kolleegium nõustub maakohtuga. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Hageja ei ole oma apellatsioonkaebuse p-s 16 vaidlustanud maakohtu tuvastatut plokkide ladumist puudutavas osas (vuugid, viltune ladumine, read on kohakuti). Küll aga leiab hageja, et tal ei olnud võimalik ülevaatuse käigus märgata vundamendi ja seinte ühenduskohti, sest põrandat katsid liivahunnikud ja ehitusjäätmed. Tunnistaja Q ütluste kohaselt varjasid liivakuhjad naabripoolsest küljest veeleket (kd I, tl 188). Kolleegiumi hinnangul nägi või pidi hageja kõnealuseid puudusi märkama ning hageja väide, et seinte ühenduskohad ei olnud terve korteri ulatuses nähtavad, on ümber lükatud müügikulutuse fotodega (kd I, tl-d 112 pöördel–113). Seega oli hagejale majakarbi vundamendi ja seinte ehitustehniline lahendus teada ning tegemist ei ole varjatud puudusega. Asjatundja arvamuse kohaselt ei ole sellisel viisil laotud seinad ohtlikud (kd I, tl 38). 15.
21. Pooled ei vaidle selle üle, et maja ees olev varikatus oli tugipostide külge kinnitamata. Maakohus leidis, et vaatamata sellele, et tegemist on lepingueseme mittevastavusega, oli see tavapärase ülevaatuse käigus avastatav puudus. Kolleegium maakohtuga ei nõustu ja muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Asjatundja arvamusest nähtuvalt oli maja ees olev varikatus tugipostide külge kinnitamata ja rippus 20 cm alla vajunult vaid roovide toel.
22. aastal oli varikatus toestatud, kuid toestus on eemaldatud (kd I, tl 37). Hageja selgituse kohaselt avastas ta puuduse siis, kui ta tutvus kevadel katuse konstruktsiooniga ja nägi, et osa katusest ripub ilma toestuseta. Kolleegiumi hinnangul sai hageja varikatuse seisundit märgata ainult siis, kui see oli juba hakanud alla vajuma. Praegusel juhul ei ole asjas tõendamist leidnud, et korteri ülevaatuse ajal oli varikatus sellises seiskorras nagu asjatundja arvamuse fotodel, s.t avastatav ostjalt eeldatava hoolsusega varikatust üldiselt väliselt üle vaadates (kd I, tl 37). Seega nõustub kolleegium hagejaga, et varikatuse konstruktsioon on varjatud puudus ja see sai ilmneda alles katusekonstruktsiooni avamisel. Tunnistaja Q ütlustega on tõendatud, et hageja avastas varikatuse vajumise
23. a kevadel ning teavitas sellest koheselt märts-aprill kostjat (kd I, tl 188 pöördel).
24. Vastuseks ringkonnakohtu järelepärimisele hageja täpsustas, et ta ei ole põrandakütte torustikku puudutavas osas nõuet esitanud (kd II, tl 91 pöördel). Kuna hageja ei ole selle puudusega seoses nõuet esitanud, siis tuleb see osa maakohtu otsuse põhjendustest välja jätta (vt maakohtu otsuse p 26).
25. Ringkonnakohus, osaliselt maakohtuga nõustudes ning osaliselt maakohtu otsust muutes, on tuvastanud järgmised puudused: välisseinad on ehitatud 5 cm kitsamast plokist; korstna kõrgus ei vasta ehitusprojektile, korsten on valesti paigaldatud; vundament on soojustatud valede isolatsiooniplaatidega; majakarbil puudub betoonvöö ja viimast rida ei ole lõpetatud Uplokiga (müürivöö ei ole tugevalt seina külge kinnitatud); katuseharjatihend ja harjakivid on valesti paigaldatud, katusekivide alumised read on kinnitamata; varikatus on tugipostide külge kinnitamata. Asja materjalidest nähtuvalt andis hageja kostjale võimaluse puuduste kõrvaldamiseks (kd I, tl-d 16–22; tunnistaja Q ütlused; kd II, tl 188). 13
26. Kolleegiumi hinnangul on hageja kostjat korteri lepingutingimustele mittevastavusest nõuetekohaselt teavitanud (VÕS § 220 lg-d 1 ja 3). 18.
27. Kolleegium märgib, et VÕS § 220 lg-te 1 ja 3 peamiseks eesmärgiks on tagada, et müüdud asja puuduste üle peetavad vaidlused lahendatakse võimalikult peatselt pärast vastava puuduse ilmnemist, mis omakorda aitab ära hoida olulisi tõendamisraskusi ning aitab tagada müüja õigustatud huvide kaitse (VÕS II komm

§ 439). Ringkonnakohus võtab hageja apellatsioonkaebust lahendades aluseks hageja 16.

mail 2024 esitatud menetlusdokumendi (kd II, tl-d 124–127). 24.

1. Kolleegiumi hinnangul ei tulene seadusest keeldu võtta kahjuhüvitise suuruse kindlakstegemisel aluseks mitme hinnapakkumise keskmine, sest kostja peab hüvitama lepingueseme vähemasti keskmise kvaliteediga seisundisse viimiseks vajalikud kulutused. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, siis ei ole alust kahelda asjatundja arvamuses sisalduvate hinnapakkumiste usaldusväärsuses. 16 24.
2. Praegusel juhul on tõendid kahju hüvitise suuruse kohta esitanud hageja. Kui kostja leidis, et puuduste kõrvaldamine on odavam, tuli tal oma väidet

§ 230lg 1 järgi tõendada.

Samuti, kui kahjuhüvitis on kohtu hinnangul asjaolude kohaselt liiga suur, on võimalik väljamõistetavat summat vähendada VÕS § 127 lg 5, § 139 või § 140 alusel (vt RKTKo, 30.09.2015, 3-2-1-100-15, p 24). Kui puudus on olemas, kuid hüvitatavate kulude määramine on keeruline, saab kohus seda teha diskretsiooniotsusega VÕS § 127 lg 6 esimese lause ja

§ 233

lg 1 alusel, kuid sellisel juhul peavad pooled

§ 5

lg 1 kohaselt kohtu ette tooma asjaolud, mida kaaludes kohus hinnangul põhineva otsustusena kahjuhüvitise suuruse kindlaks määrab. Eeltoodud põhimõtteid on ringkonnakohus pooltele kirjalikus menetluses selgitanud ning võimaldanud neil esitada seisukohad (kd II, tl-d 88–89 pöördel). 24.

1. Hageja esitatud hinnapakkumiste kohaselt on korstna parandamise kulu 5598 eurot. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks ebaõigesti välja kõige kallima hinnapakkumise järgi 7020 eurot, sest hagi esitamisel tulenes kahjuhüvitise nõue hinnapakkumiste keskmisest ning hageja nõuet ei suurendanud. Hageja on tõendanud, et korstna ehitusvigade kõrvaldamiseks tuleb olemasolev korsten lammutada ja ehitada uus. Moodulkorstnale ei ole võimalik hiljem lisada juurde isolatsioonivilla (kd II, tl 117). 24.
2. Kuna kostja majakarbi vundamendi soojustamise mittevastavuse eest ei vastuta, on maakohus ebaõigesti kostjalt hageja kasuks välja mõistnud 7640 eurot. Selles osas jääb hagi rahuldamata. 24.
3. Hageja esitatud hinnapakkumiste kohaselt on katusel esinevate puuduste parandamise kulu 8524,80 eurot, mis sisaldab järgmisi töid: katusekivi eemaldamine ja uuesti paigaldamine koos vajalike tihenditega ning uue aluskatte paigaldus. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et katusel esinevate puuduste kõrvaldamise kulu saab olla 5112 eurot, sest arvestada tuleb ka uue aluskatte paigalduse kulutusega. Samuti on maakohus ebaõigesti järeldanud, et hinnapakkumistes märgitud hinnad ei ole konkreetse puuduse kõrvaldamiseks. Kolleegium märgib, et kui maakohtul oli hinnapakkumistes märgitud tööde sisu osas kahtlusi, tulnuks seda hagejale selgitada ja võimaldada esitada kahju suuruse kohta tõendeid. Ringkonnakohus küsis hagejalt täpsustust, mille kohaselt hageja selgitas, et hinnapakkumise ridadel 6 ja 7 on märgitud hagiavalduses kirjeldatud katuse ehitusvigade kõrvaldamise tööd. Sellega haakub ka asjatundja arvamus. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. 24.
4. Ringkonnakohus ei pidanud varjatud puuduseks plokkide ladumise ja esimese korruse põrandaga seotud puudusi, mistõttu ei ole hinnapakkumise rida 4 (hoone konstruktsiooni tugevdamine) täies ulatuses põhjendatud. Kuid kuna see sisaldab endas ka müürivöö ja varikatuse puuduste kõrvaldamist, peab ringkonnakohus sellest kulust põhjendatuks 50%, s.o 5940 eurot (= 11 880 ÷ 2). Majakarbi müürivöö ankurdamise kulu 1300 eurot peab ringkonnakohus põhjendatuks. Kolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt. Hageja selgituse kohaselt tuleb puuduste kõrvaldamiseks (välisseinte plokkide mittevastavus projektile, betoonvöö puudumine, müürivöö ebaõige paigaldamine, plokkide ebaõige ladumine, põrand ei ole seotud välisseinte vundamendi ega seinaga, varikatus on tugipostide külge kinnitamata) korraga tugevdada ehitise konstruktsioone, ankurdada hoone müürivöö, taastada puistevill, paigaldada lisasoojustus ja ehitada ümber vihmaveerennid, mis kõik maksab kokku 32 517,80 eurot. Kolleegium on eelnevalt tuvastanud, et kõigi eelnimetatud puuduste eest kostja ei vastuta. Asjatundja arvamusest saab teha järelduse, et ehitise konstruktsiooni tugevdamine on vajalik mitme asjaolu tõttu – betoonvöö ja U-plokkide puudumine, müürivöö ebapiisav kinnitamine, mitmed ploki read on laotud kohakuti, vuugid 17 on täitmata, katuse viimane sarikas ei toeta metallraami peale (kd II, tl-d 31 pöördel, 35 ja 37). Kuna ehitise konstruktsiooni tugevdamise töö sisaldab endas ka betoon- ja müürivöö ning varikatuse puuduste kõrvaldamist, peab ringkonnakohus asjatundja arvamuses avaldatud seisukohta arvestades sellest kulust põhjendatuks 50% (kd I, tl 32 pöördel). VÕS § 127 lg-st 1 tulenevalt on lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud, kusjuures kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks. Kahju hüvitamise eesmärgiks ei ole kohustust rikkunud poole karistamine (vt RKTKo 21.12.2005, 3-2-1-137-05, p 11). 24.
5. Hageja nõue sisaldab vihmaveerennide ümberehituse kulu 258,60 eurot ja vihmakahjustusi saanud puistevilla taastamise kulu 679,20 eurot. Kuigi hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, milles hagi jäeti rahuldamata, ei ole ta oma apellatsioonkaebuses nende nõuetega seotud asjaolude kohta sisulisi väiteid esitanud. Viidatud puuduste kõrvaldamise kulud on põimitud ehitise konstruktsiooni tugevdamise, müürivöö ankurdamise ja lisasoojustuse kulutuste sisse, kuid esile ei ole toodud nõude rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, et kui lepingu esemeks oli pooleliolev ehitis, oli puudusena käsitatav ka vihmaveerennide paigaldamata jätmine, s.t vihmaveerennid olid projektijärgselt ettenähtud selles valmidusastmes tegemata töö. Ka katuse parandamise tööde juures ei ole märgitud, et sellega seoses vajab puistevill taastamist – vajalike töödena on märgitud vaid katusekivi eemaldamine ja tagasipaigaldamine koos vajalike tihenditega ning uue aluskatte paigaldamine (vt hageja apellatsioonkaebuse p 13). 24.
6. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue puuduste kõrvaldamise kulude hüvitamiseks on põhjendatud 21 362,80 euro (= 5598 + 8524,80 + 5940 + 1300) ulatuses (koos käibemaksuga). Kolleegium nõustub hagejaga, et tal on õigus nõuda kahjuhüvitist koos käibemaksuga (vt RKTKo 07.11.2012, 3-2-1-133-12, p 24).
7. Lisaks puuduste kõrvaldamisest tulenevale kahju hüvitamisele nõuab hageja kostjalt ka kohustuse rikkumise tõttu tekkinud asjatundja arvamuse saamiseks tekkinud kulutuse kui kahju hüvitamist. Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult rahuldanud hageja nõude kostja vastu asjatundja arvamuse kulutuse 1500 euro hüvitamiseks. VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud või tulevikus kantavaid mõistlikke kulutusi, sealhulgas mõistlikke kulusid hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Lepingu rikkumine, mis seisneb müügieseme nõuetele mittevastavuses, on ostjale kõigi müügilepingust tulenevate õiguskaitsevahendite kohaldamise eelduseks ning selle tuvastamisega seotud ostjale kohtueelselt tekkivad kulud on käsitatavad otsese varalise kahjuna VÕS § 128 lg 3 tähenduses (vt ka RKTKo 03.04.2013, 3-2-1-19-13, p 12). Hageja eelnimetatud kulude hüvitamise nõude rahuldamise esmase eeldusena peavad olema täidetud kahju hüvitamise nõude (VÕS § 115 lg 1) eeldused. Lisaks peavad kulud olema mõistlikud, s.t vajalikud ja mõistliku suurusega (vt samas, p 11). Hageja on esitanud kohtumenetluses tõendina V arvamuse ja selle maksumuse kohta arve (kd I, tl-d 27–40). Kolleegiumi hinnangul on kulutus asjatundja arvamuse saamiseks vajalik selleks, et kindlaks teha, kas ja millised puudused olid müüdud kinnisasjal paikneval korteril ning milliseid kulutusi tuleb lepinguesemel puuduste kõrvaldamiseks kanda. Hageja kulud arvamuse saamiseks olid praegusel juhul hageja õiguste kaitseks vajalikud, samuti on need mõistliku suurusega. Seega tuleb hageja kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 lg 1, § 127 ja § 128 lg 3 alusel rahuldada. 18
8. Kolleegiumi arvates jättis maakohus ebaõigesti hageja viivisenõude rahuldamata seetõttu, et hageja ei olnud selgitanud ega välja toonud viivise määra õiguslikku alust. Tõsi, hagiavalduses esitatud viivisenõue on ebaselge, samuti ei ole võimalik hagiavalduse põhjendustest tuletada, kas tegemist on kokkulepitud viivise määraga või VÕS § 113 lg 1 teisest lausest tuleneva määraga. Kolleegium märgib, et enne nõude rahuldamata jätmist tulnuks maakohtul anda

§ 340

¹ lg 1 järgi hagejale tähtaeg viivisenõude täpsustamiseks ning alles seejärel, kui nõude ebaselgust ei ole kõrvaldatud, saab jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohus on maakohtu menetlusnormi rikkumise kõrvaldanud. Hageja on täpsustanud, et hagiavalduse esitamisel oli tema eesmärk nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel alates hagiavalduse esitamisest. Hageja põhinõude rahuldamise tõttu tuleb rahuldada ka hageja viivisenõue kahjuhüvitiselt 22 862,80 eurot (= 21 362,80 + 1500). Kolleegium märgib, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi viivist. Kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud, siis loetakse VÕS § 113 lg 1 teise lause ja § 94 järgi viivise määraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, millele lisandub 8% aastas.

§ 367

järgi võib hageja lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele taotleda ka viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni, ning eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab viivist alates hagiavalduse esitamisest (s.o 9. november 2022) kuni kohustuse täitmiseni seaduses sätestatud määras, mis on kooskõlas VÕS § 113 lg-s 2 sätestatuga. Viivisenõue on õiguslikult põhjendatud.

§ 367

teisest lausest tulenevalt saab kohus mõista otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise välja kindla summana ning viivise, mis ei ole veel sissenõutav, saab välja mõista otsuse tegemisest edasi protsendina põhinõudest (vt RKTKo 03.04.2020, 2-1818420/26, p 14). Käesoleva otsuse tegemise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 576 päeva eest 4072,78 eurot. 27. Seoses hageja apellatsioonkaebuse nõude täpsustamisega muudab ringkonnakohus 15. märtsi 2024. a määrusega määratud hageja apellatsioonkaebuse hinda (

§ 136lg 4).

27.1.

§ 137

lg 1 järgi on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust.

§ 124

lg 1 kohaselt määratakse raha maksmisele suunatud hagi puhul hagihind nõutava rahasummaga.

§ 133

kohaselt arvutatakse hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi.

§-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale.

§ 134lg 1 kohaselt liidetakse hagihinda arvutades ühes hagis sisalduvad nõuded.

27.

1. Maakohus rahuldas hageja hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 16 160 eurot.
2. mail 2024 esitatud täpsustuse p-st 13.2 nähtuvalt palub hageja rahuldada hagi täiendavalt 39 873,40 euro osas ning sellele lisanduva seadusjärgse määraga viivisenõude (alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude tasumiseni) osas. Kuigi hageja on kõnealuse punktis sidunud viivisenõude täiendava kahjuhüvitise summaga, arvestab kohus, et hageja nõuab viivist kogu põhinõudelt. Hageja selline soov nähtub nii apellatsioonkaebuse p-st 1 kui ka
3. mai
4. a täpsustuse p-st 13.
5. Seega on hageja apellatsioonkaebuse hind 44 236,07 19 eurot (= täiendav kahjuhüvitis 39 873,40 + kogu põhinõudelt, s.o summalt 54 533,40 viivis ühe aasta eest 4362,67). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
6. Kuna ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt tühistab, tuleb kooskõlas

§ 173

lgtega 1 ja 3 muuta menetluskulude senist jaotust ja määrata kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse. 29. Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium

§ 163lg-st 1.

Nimetatud sätte kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades vaidluse asjaolusid ja hagi rahuldamise ulatust, ei pea ringkonnakohus õiglaseks lähtuda kõigi menetluskulude jaotamisel rahalise nõude rahuldamise proportsioonist. Ringkonnakohtu arvates on õiglane, et kostja hüvitab hagejale hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu hagi rahuldamise proportsiooni ulatuses (s.o 41% 1540 eurost), ülejäänud maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad aga kummagi poole enda kanda. Mõlema poole apellatsioonkaebuses esitatud väited olid osaliselt edukad, kuid samas ei saavutanud kumbki pool oma kaebusega soovitud tulemust. Kolleegiumi hinnangul on praeguses olukorras põhjendamatu ja menetlusökonoomia põhimõttega vastuolus, et maakohus määrab

§ 174

lg 4 järgi kindlaks menetluskulude suuruse üksnes maakohtus tasutud riigilõivu puudutavas osas. Seega määrab kolleegium ise

§ 174lg 3 järgi kindlaks hagejale hüvitatavad menetluskulud.

30. Hageja tasus hagiavalduselt riigilõivu 1540 eurot. Tegemist on põhjendatud menetluskuluga (

§ 138lg 1).

Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista esimeses astmes tasutud riigilõiv 631,40 eurot, rohkem rahaliselt kindlaksmääratavaid menetluskulusid ei ole. Lisaks peab kostja tulenevalt hageja taotlusest tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

§ 177

lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. 31. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) 20