← Eesti

2-20-10127/86

Obsah (12)§ 692§ 691§ 456§ 688§ 442§ 230§ 238§ 294§ 148§ 654§ 652§ 173

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-20-10127 Otsuse kuupäev Tartu, 27. november 2024 Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Vahur-Peeter Liin ja Margit

) § 654 lg 6). Maakohus leidis hobuse ülalpidamise lepingut tõlgendades õigesti, et kostjal I oli kohustus tagada talliboksis hobuse ohutus. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud kostjad suutnud usutavalt selgitada, kuidas talliboksi ukseriivil asunud keti puudumine oleks saanud mõjutada hobuse jala vabastamist või muul moel vähendada kahju tekkimist. Ringkonnakohus pidas ebaoluliseks ka seda, kas hageja teadis uksestopperi puudumisest või mitte. Isegi kui hageja teadis uksestopperi puudumisest, ei pidanud ta kostjale I meelde tuletama, et viimane peab tagama hobuse ohutuse talliboksis. Kostjate etteheited hageja esitatud asjatundja arvamuse asjakohatuse ja ebausaldusväärsuse kohta on põhjendamatud. Kostjad ei ole tõendanud seda, et hobune ei olnud enne õnnetust terve, mistõttu lähtus asjatundja õigesti eeldusest, et hobune oli terve. Maakohus jättis põhjendatult kostjate ekspertiisitaotluse rahuldamata. Maakohus on õigesti jõudnud järeldusele, et kuna hobust ei saanud õnnetuse järel võistlushobusena kasutada, vähenes hobuse väärtus nulli euroni. Tekkinud kahju pidi olema kostjale I ettenähtav. Kostja I oli kutseline tallipidaja ja pidi seetõttu sarnaste hobuste väärtuse suurusjärku teadma. Lisaks leidis maakohus õigesti, et VÕS § 139 lg-tes 1 ja 2 kirjeldatud kahjuhüvitise vähendamise alused puuduvad. Kostja I väitis alles apellatsioonkaebuses, et tallipidamine ei ole tulus ning tal pole 4

(10)2-20-10127 märkimisväärset vara. Seetõttu ei saa ringkonnakohus neid asjaolusid arvesse võtta. Kuigi kostjad on heitnud maakohtule ette selgitamiskohustuse täitmata jätmist, ei ole nad välja toonud, millised asjaolud või tõendid jäid neil seetõttu esitamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  1. Kostja I esitas kassatsioonkaebuse, milles palub nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega rahuldati tema vastu esitatud hagi ja jäeti menetluskulud tema kanda. Tühistatud osas palub kostja I teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja kostja I menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palub kostja I saata asi tühistatud osas maa- või ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus valesti, et hobuse ülalpidamise lepingu sõlmisid hageja ja kostja I. Viimane sõlmis juhatuse liikmena lepingu kostja II nimel. Ringkonnakohus rikkus kvalifitseerimiskohustust. Hobuse ülalpidamise leping oli eelkõige üürileping, milles ei lepitud kokku hobuse ohutuse tagamise kohustuses. Kostja I ei ole oma kohustusi rikkunud. Hageja ei ole uksestopperi puudumist varem ohtlikuks pidanud ning stopperite olemasolu ei ole tallides nõutav. Ringkonnakohus tuvastas hobuse õnnetuse-eelse turuväärtuse hageja esitatud asjatundja arvamuse alusel, mis ei olnud usaldusväärne. Asjatundja lähtus arvamuse andmisel valest eeldusest, et hobune oli terve. Hobuse terviseseisundit enne õnnetust oleks pidanud tõendama hageja, sest kostjad põhistasid, et hobuse tervis enne seda oli halb. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis kohtuistungil vastu võtmata kostjate esitatud tõendid. Hobuse turuväärtus pärast õnnetust ei saa olla null eurot. Ringkonnakohus rikkus põhjendamiskohustust. Kostja I väidetav rikkumine ei olnud põhjuslikus seoses kahju tekkimisega. Uksestopper ei oleks kahju tekkimist ära hoidnud. Hobune sai vigastada talliboksi ukseriivil olnud keti tõttu, mille oli paigaldanud hageja. Kahju tekkimine ei olnud kostja I jaoks ettenähtav. Kohtud jätsid selgitamiskohustuse kahju ettenähtavuse osas täitmata. Arvesse ei ole võetud pooltevahelist riskijaotust ja hobuse olemusest tulenevat riski. Kahjuhüvitist oleks tulnud vähendada. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis maakohtu otsuse tühistamata ekspertiisi määramata jätmisel tehtud menetluslike vigade tõttu. Kostja I esitas kassatsioonimenetluses uusi tõendeid ja taotles täiendavate tõendite kogumist.
  2. Hageja vaidleb kostja I kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 692

lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles rahuldati hagi kostja I vastu ja jäeti hageja menetluskulud kostja I kanda. Asi tuleb tühistatud osas saata

§ 691p 4 alusel uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldatakse. 10. Kassatsioonkaebuse on esitanud kostja I, kes vaidlustas tema vastu esitatud hagi rahuldamist. Kuna maakohus jättis hagi kostja II vastu rahuldamata ning maakohtu otsust selles osas ei vaidlustatud, on maakohtu otsus

§ 456lg 1 kohaselt selles osas jõustunud.

Seega kontrollib kolleegium ringkonnakohtu otsust

§ 688lg 1 kohaselt üksnes kostjat I puudutavas osas.

Kassatsioonimenetluses vaieldakse peamiselt selle üle, kas hageja ja kostja I vahel oli hobuse ülalpidamise leping, millised olid sellest lepingust tulenevad hobuse hoidja kohustused, kas kostja I 5

(10)2-20-10127 rikkus neid kohustusi olukorras, kus hobune sai talliboksis olles vigastada, ja kui suur oli hobuse turuväärtus pärast talliboksis saadud vigastust.
  1. Esmalt käsitleb kolleegium lepingust tuleneva kohustuse rikkumist ja vastutust rikkumise eest (I), seejärel kahju tekkimist ja selle hüvitamist (II) ning vaidlusaluse lepingu sõlmimist (III). Lõpuks lahendab kolleegium menetluslikud küsimused (IV). I
  2. Maakohus leidis, et kuigi talliboksi kasutamisele vaidlusaluse lepingu alusel kohaldusid üürilepingu sätted, ei olnud talliboksi kasutada võimaldamine kogu võlasuhte mahtu arvestades iseseisva tähendusega, vaid oli olemuslikult hõlmatud lepingulise kohustusega hooldada hageja hobust ning tagada VÕS §-st 619 tulenevalt hobuse ohutus talliboksis. Maakohtu käsitlusega nõustus ka ringkonnakohus. Kostjad on menetluses läbivalt olnud seisukohal, et vaidlusalune leping oli talliboksi üürileping, millele lisandusid kokkulepitud teenused.
  3. Sõltumata sellest, kellega hageja lepingu sõlmis, on kohtud kolleegiumi arvates rikkunud kvalifitseerimiskohustust, kui kvalifitseerisid talliboksis hobuse ohutuse tagamise kohustuse käsunduslepingust (VÕS § 619) tulenevaks kohustuseks. 13.
  4. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja andis vaidlusaluse lepingu alusel lepingu teisele poolele ajutiselt üle hobuse, lepingu teine pool kohustus hoidma hobust talliboksis, viima hobust koplisse ja sealt talliboksi tagasi tooma. Seega oli poolte vahel õigussuhe, mille sisuks oli hobuse talliboksis hoidmine. 13.
  5. VÕS § 24 lg 1 kohaselt võib lepingupool olla lepinguga kohustatud saavutama teatud tulemuse või tegema tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult võimaliku. Konkreetse tulemuse saavutamine on iseloomulik töövõtulepingu tüüpi teenuse osutamise lepingule ja tulemuse saavutamiseks kõige mõistlikult võimaliku tegemine on iseloomulik käsunduslepingu tüüpi teenuse osutamise lepingule (vt nt RKTKo 22.06.2011, 3-2-1-56-11, p 14). 13.
  6. Hoiuleping VÕS § 883 mõttes on suunatud konkreetse tulemuse saavutamisele. Lepingut saab käsitada hoiulepinguna siis, kui hoiuleandja annab hoidjale üle vallasasja otsese valduse ja hoidmise lõppemisel kohustub hoidja selle hoiuleandjale tagastama. Seega peab hoidjal olema võimalik asja üle faktilist võimu teostada (vt RKTKo 08.06.2016, 3-2-1-43-16, p 15). Hoiulepingu regulatsiooni saab kohaldada ka loomade suhtes, millele kohaldatakse asjade suhtes kehtivaid sätteid (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 49 lg 3). Hoiulepinguga ei ole siiski tegemist juhtudel, kus asja hoidmine on lepingu kõrvalkohustus (RKTKo 09.02.2011, 3-2-1-138-10, p 35). Looma hoiuleping hõlmab ka looma hooldamise kohustust. 13.
  7. Tuvastatud asjaoludest nähtuvalt teostas hagejaga vaidlusaluse lepingu sõlminud isik lepingu alusel ajutiselt tegelikku võimu hobuse üle (asjaõigusseaduse § 33 lg 1). Seejuures oli kohtute hinnangul lepingu laiem eesmärk hobuse hooldamine. Seega vastas leping VÕS § 883 mõttes hoiulepingu tunnustele. 13.
  8. VÕS § 891 lg 2 esimesest lausest tulenevalt on asja hoidjal kohustus tagastada asi seisundis, milles see hoiule võeti. Hoidmiskohustuse sisu sõltub asja omadustest ning hoidmise asjaoludest. Hoidja peab tagama, et hoiule antud asi ei kahjustuks, häviks ega läheks kaotsi. Olukorras, kus hoiule antud asi on saanud hoiul olles kahjustada, kahjustus ei ole tingitud asja tavapärasest kulumisest ning asja seisundit ei ole võimalik taastada, võib VÕS § 891 lg 2 esimesest lausest tuleneva kohustuse rikkumine tulla kõne alla juba enne asja tagastamist. 6
(10)2-20-10127
  1. Kvalifitseerimiskohustuse rikkumisele vaatamata leidsid kohtud kokkuvõttes õigesti, et lepingulist kohustust on rikutud. Kuna hageja hobune sai kahjustada ajal, mil lepingu teine pool oli kohustatud hobust hoidma, rikkus hoidja VÕS § 891 lg 2 esimesest lausest tulenevat hoiule antud asja seisundi säilitamise kohustust.
  2. Kuna hoiuleping on töövõtulepingu tüüpi teenuse osutamise leping, kohaldatakse asja seisundi tagamise kohustuse rikkumisele VÕS § 103 lg 1 järgset vastutuse standardit. VÕS § 103 lg 1 esimese lause kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. VÕS § 103 lg 1 teise lause järgi eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kolleegium nõustub kohtute järeldusega, et hoidja vastutus ei olnud praegusel juhul vääramatu jõu tõttu välistatud (VÕS § 103 lg 2). Madalama astme kohtute tuvastatu kohaselt põhjustas hobuse vigastuse talliboksi uks, mis uksestopperi puudumise tõttu avanes nii palju, et hobuse jalg jäi boksi ukse vahele kinni. Kohtud tuvastasid ka lepingulised kohustused, mille rikkumise tõttu sai hobune vigastada. Seega ei tekkinud vastupidi kostja I väidetele kahju hobuse olemusest tuleneva riski realiseerumise tõttu. II
  3. Hagiavalduses väitis hageja, et õnnetuse järel ei saanud hobust võistlushobusena kasutada, mistõttu vähenes tema turuväärtus lemmikloomana 5000 euroni. Hiljem asus hageja väitma, et hobuse turuväärtus vähenes nullini, sest tema väärtus võistlushobusena oli õnnetuse järel null eurot. Kostja I arvates ei saanud hobuse turuväärtus pärast õnnetust olla null eurot. Maakohus nõustus
  4. mai
  5. a määrusega hageja nõude suurendamisega ja leidis otsuses, et hobuse turuväärtus õnnetuse järel oli null eurot.

§ 442

lg 8 teise lause järgi peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kuigi hageja tugines hagiavalduses sellele, et hobuse turuväärtus lemmikloomana vähenes 5000 euroni, jättis maakohus hageja väite tähelepanuta. Seejuures ei ole kolleegiumi arvates hageja väited hobuse turuväärtuse kohta üksteist välistavad, st hobuse turuväärtus võistlushobusena võib olla null eurot, samal ajal kui hobuse turuväärtus lemmikloomana võib olla 5000 eurot. Seetõttu rikkus maakohus kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Seda kohustust rikkus ka ringkonnakohus, kes maakohtu rikkumist ei kõrvaldanud. Kolleegium tühistab

§ 692

lg-st 5 tulenevalt kohtute otsused ja saadab asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. 17. Kolleegium leiab, et kohtud jätsid põhjendamatult kontrollimata, kas asjas kohaldub VÕS § 127 lg 2, rikkudes sellega otsuse põhjendamise kohustust. Eelviidatud sätte järgi ei hüvitata kahju ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Kolleegium on selgitanud, et VÕS § 127 lg 2 kohaselt peab võlgnik kahju hüvitama, kui kahju tekkis sellise riski realiseerumise tulemusena, mille vältimiseks oli vastav lepinguline kohustus võetud. Muuhulgas tuleb VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel arvesse võtta pooltevahelist riskide jaotust. Teguriteks, mille alusel määrata, kes lepingupooltest mingit konkreetset riski kandma peaks, on eelkõige lepingujärgne tasu (st kas mingi riski ülevõtmist saab eeldada sellise tasu eest või kas tasu suuruse kujundamisel on sellist kahjuriski arvesse võetud), riski kindlustatavus (ehk kummalt lepingupoolelt saab eeldada sellise riski vastu kindlustamist) ning küsimus sellest, kumma poole jaoks oleks vastava kahju vältimine odavam ja mõistlikum (RKTKo 17.01.2024, 2-20-9824/111, p-d 25.3 ja 25.4). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja maksis vaidlusaluse lepingu järgi lepingu teisele poolele 450 eurot kuus. Olukorras, kus maakohus tuvastas, et hagejale tekkis õnnetuse tulemusel hobuse turuväärtuse vähenemise tõttu kahju 180 000 eurot, oleks maakohus pidanud hindama, kas lepingu 7

(10)2-20-10127 alusel makstava tasu suurust arvestades saab kogu hageja nõutav kahjuhüvitis olla hõlmatud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) Kuna kohtu õiguslik hinnang ei või tulla pooltele üllatuslikult (vt RKTKo 08.12.2021, 2-18-4181/75, p 14), oleks maakohus pidanud andma pooltele võimaluse oma seisukohtade esitamiseks. Kuivõrd ringkonnakohus maakohtu rikkumist ei kõrvaldanud, rikkus ka ringkonnakohus selles osas põhjendamis- ja selgitamiskohustust. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul eelmärgitud rikkumine kõrvaldada. 18. Hageja esitas asjatundja arvamuse, mille kohaselt oli hobuse õnnetuse-eelne turuväärtus 180 000 eurot. Kostja I arvates tuvastasid kohtud sellele tuginedes ebaõigesti hobuse õnnetuse-eelse turuväärtuse, kuna arvamuses lähtuti eeldusest, et hobune oli terve, mis aga ei vastanud tõele. 18.1.

§ 230

lg-st 1 tulenevalt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Praegusel juhul kostja I tõendeid hobuse õnnetuse-eelse turuväärtuse kohta ei esitanud. 18.2. Kolleegium leiab, et hageja esitatud asjatundja arvamus ei olnud lubamatu või asjakohatu tõend, mida ei oleks tohtinud

§ 238lg 1 alusel vastu võtta.

Kohtute hinnangul ei tõendanud kostjad, et hobune ei olnud enne õnnetust terve või et hobuse käitumisraskused mõjutasid tema turuväärtust. Kolleegiumi arvates leidsid kohtud õigesti, et eelviidatu osas lasus tõendamiskoormis kostjatel.

§ 230

lg 1 järgi peab pool oma väiteid tõendama, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 230

lg-st 1 tulenev tõendamiskoormis võib hea usu põhimõttest tulenevalt ümber pöörduda, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on teise poole kontrolli all, poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja teine pool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (RKTKm 08.05.2024, 2-19-1488/79, p 18). Kolleegiumi arvates ei olnud hobuse käitumisraskuste mõju hobuse turuväärtusele asjaolu, mille kohta kostjal I ei olnud võimalik tõendeid esitada.

  1. Kassatsioonkaebuses leiab kostja I, et maakohus rikkus selgitamiskohustust, kuna ei arutanud pooltega kahju ettenähtavust. Samas nähtub asja materjalidest, et maakohus andis
  2. aprilli
  3. a istungil pooltele memo, milles oli märgitud, et kahju hüvitamise nõude eelduseks on kahju ettenähtavus VÕS § 127 lg 3 mõttes (dtl-d 367 ja 371). Lisaks on kostjad maakohtu menetluses (
  4. mai
  5. a menetlusdokumendis) viidanud Riigikohtu praktikale, mille kohaselt on kahju hüvitamise nõude rahuldamise üheks eelduseks kahju ettenähtavus VÕS § 127 lg 3 mõttes, ja ka põhjendanud, miks ei olnud hagejale kahju tekkimine etteheidetava rikkumise võimaliku tagajärjena nende jaoks ettenähtav. Seega pidi kostja I olema teadlik, et hageja nõude puhul hinnatakse ka kahju ettenähtavust VÕS § 127 lg 3 järgi, ja maakohus ei rikkunud selles osas selgitamiskohustust.
  6. Kostja I leiab veel, et maakohus rikkus eksperdi valimisel menetlusõiguse norme ja oleks seetõttu pidanud määrama uue eksperdi, kes oleks tuvastanud hobuse turuväärtuse enne ja pärast õnnetust.

§ 294lg 1 järgi on kohtul õigus valida ekspert.

Kostja I ei ole tuginenud ühelegi asjaolule, mille kohaselt oli maakohtu eelviidatud õigus piiratud. Kuivõrd kostjad jätsid maakohtu määratud ekspertiisitasu ettemaksu tasumata, jättis maakohus

§ 148lg-te 1 ja 4 ning § 238 lg 3 p 5 alusel põhjendatult ekspertiisi korraldamata.

III 21. Kostja I heidab kassatsioonimenetluses alama astme kohtutele ette, et nad leidsid valesti, et vaidlusaluse lepingu pooled olid kostja I ja hageja. Kostja I väidab, et ta sõlmis hagejaga lepingu kostja II nimel. Maakohtu arvates ei olnud kostja I väide tõendatud. Maakohtu põhjenduste kohaselt pöördus hageja teenuse saamiseks kostja I kui eraisiku poole ja maksis kostjale I teenuse eest valdavalt sularahas. Seejuures märkis maakohus, et kostja I ei ole tõendanud, et hageja pidi aru 8

(10)2-20-10127 saama, et leping sõlmiti kostjaga II. Maakohus ei viidanud, milliseid materiaalõiguse norme kohaldades ta sellele järeldusele jõudis. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega. Apellatsioonkaebuses esitasid kostjad mitmeid väiteid selle kohta, et maakohus tuvastas valesti, et lepingu sõlmisid hageja ja kostja I. Muu hulgas väitsid kostjad, et maakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja on menetluses ise sedastanud, et temaga sõlmisid lepingu kostja I ja kostja II ühiselt. Lisaks ei olnud kostjate arvates vaidluse all asjaolu, et talli majandab kostja II, kelle olemasolust hageja oli teadlik. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kui jättis apellatsioonkaebuse väidetele vastamata. Kuigi

§ 654

lg 6 annab ringkonnakohtule võimaluse jätta otsus põhjendamata, kui ta nõustub maakohtu põhjendustega, peab ringkonnakohus ka sellisel juhul hindama apellatsioonkaebuse väiteid tõendite ebaõige hindamise ja materiaalõiguse tõlgendamise kohta ning väiteid, mida esimese astme kohus ei ole hinnanud (vt nt RKTKo 15.06.2011, 3-2-1-41-11, p 13 ja RKTKo 19.10.2011, 3-2-1-76-11, p 10). Samuti hõlmab kohtuotsuse põhjendamise kohustus

§ 442

lg 8 esimese lause järgi kohtu kohustust märkida, millisel õigusnormil tema seisukoht põhineb (vt nt RKTKo 05.05.2021, 2-17-19459/92, p 20). Seda kohustust ei ole kohtud järginud.

  1. TsÜS § 115 lg 1 esimese lause järgi võib tehingu teha ka esindaja kaudu ja teise lause järgi kehtib esindaja kaudu tehtud tehing esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Kui vaieldakse selle üle, kas tahteavalduse tegija tegi tehingu tegemisele suunatud tahteavalduse enda või kellegi teise (esindatava) nimel, siis tuleb kohtul see kindlaks teha, arvestades TsÜS §-s 116 sätestatut. Esiteks võib TsÜS § 116 lg 1 esimese alternatiivi kohaselt esindaja teha tehingu eelkõige otseselt esindatava nimel. Teiseks võib sama lõike teise alternatiivi järgi tehingu tegemine esindatava nimel tuleneda ka tehingu tegemisega seotud asjaoludest. TsÜS § 116 lg 2 täpsustab lg 1 teist alternatiivi majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isiku, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, tehtud tehingute puhul, kui tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, sätestades eelduse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel. Arvestada tuleb sellega, et tehingu tegemine mitte enda, vaid kellegi teise nimel peab olema väljapoole äratuntav, st isikul, kellele tehinguga seotud tahteavaldus on suunatud, peab olema võimalik aru saada, kas see on tahteavalduse tegija enda või mõne teise isiku (esindatava) tahteavaldus. Tegu on silmnähtavuse printsiibiga, mis kaitseb lepingu sõlmimisel lepingu teist poolt, kuna ta peab teadma, kes on tema sõlmitava lepingu teine pool. IV
  2. Kuigi kostja I esitas ringkonnakohtus uusi tõendeid, jättis ringkonnakohus need põhjendatult vastu võtmata. Üldjuhul lahendab ringkonnakohus asja maakohtus kogutud tõendite alusel.

§ 652

lg 4 järgi peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama ning kui ta seda ei tee, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus (RKTKo 17.05.2017, 3-2-1-33-17, p 35).

§ 652

lg 3 p 2 järgi tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Kostja I ei toonud välja mõjuvat põhjust tõendite esitamiseks ringkonnakohtus. Samuti ei andnud hageja nõusolekut nende tõendite vastuvõtmiseks (dtl-d 547 ja 717). Seetõttu jättis ringkonnakohus

§ 652lg-st 4 tulenevalt põhjendatult vastu võtmata talle esitatud tõendid. 9

(10)2-20-10127 24. Kolleegium jätab asja juurde võtmata kassatsiooniastmes kostja I esitatud tõendid. Nende vastuvõtmisest tuleb

§ 688lg 5 järgi keelduda.

Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, siis ei ole vaja neid tagastada. 25.

§ 688

lg 5 alusel jätab kolleegium rahuldamata kostja I taotluse täiendavate tõendite kogumiseks. 26.

§ 173

lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel jääb menetluskulude jaotus ja menetluskulude suuruse kindlaksmääramine maakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.