← Eesti

4-24-941/48

Obsah (7)§ 31§ 69§ 28§ 313§ 150§ 174§ 38

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 29 lg 1 p 1 alusel. Riigilt mõisteti menetlusaluse isiku kasuks välja valitud kaitsjale makstud tasu ja kohtuvälises menetluses tekkinud menetluskulu jäeti riigi kanda. Maakohus märkis järgmist.

  1. Põhivaidlus käib selle üle, kas mootorsõidukit juhtis M. Harjaks või keegi teine. Politseiametnikud A. T. ning M. H. andsid tunnistajatena ütlusi selle kohta, et nad märkasid liiklusjärelevalvet tehes kiiresti liikuvat sõidukit, otsustasid seda kontrollida ja andsid juhile peatumismärguande. Seda juht eiras ja põgenes, kuid sõitis teelt välja. Juhi uksest väljus isik, kes jooksis metsa. A. T. jooksis juhile 4-24-941 järele, aga kaotas ta silmist. Mõne aja pärast tuli metsast tema juurde menetlusalune isik, kes uuris talt toimuva kohta. Nad läksid koos teelt välja sõitnud auto juurde. M. Harjaks eitas enda seotust sellega, kuid palus mootori seisma jätta ja soovis saada sõidukist enda telefoni. Auto juurde mineku keelu korralduse eiramise tõttu kasutati M. Harjaksi suhtes sundi. A. T. järeldas lumele jäänud jälgede põhjal, et autos oli ainult menetlusalune isik.
  2. A. T. ja M. H. ütlused on usaldusväärsed, kuid nendest ei saa otsest tõendusteavet sõidukit juhtinud isiku kohta. Mõlemad tunnistajad seostasid M. Harjaksi sõiduki juhtimisega hiljem tehtud järelduste põhjal, mistõttu ei saanud neil olla veendumust, et tegemist on sõiduki juurest ära jooksnud isikuga. Teised tõendid ei kinnita samuti A. T. väidet, mille kohaselt ta leidis sõiduki juurest vaid ühed jäljed. Sündmuskohta, jalajälgi ega menetlusaluse isiku jalanõusid ei vaadeldud. Sellepärast pole kontrollitavad ka sündmuskohal koeraga jälgi ajanud tunnistaja R. A. ütlused, mis kirjeldasid jälgede paiknemist ja liikumissuunda, aga ka menetlusaluse isiku jalatsite mustri ning jälgede sarnasust. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 66 lg 2 kohaselt ei või kohtuvälise menetleja ametnik jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel ütlusi. R. A. ütlustega püüti loetletud asjaolude kohta luua uut tõendit. Patrullauto pardakaamera salvestisi ja sündmuskohal tehtud fotosid ei vormistatud asitõendi või sündmuskoha vaatluse protokolli lisana ning need ei vasta

§ 31lg 11 p 2 ja § 314 nõuetele.

Salvestistelt ega fotodelt ei nähtu, millal ja kus need tehti ning kes need tegi. Menetlusaluse isiku ütlused on samuti vastuolulised ja ebausutavad. Ka dokumentaalsed tõendid ega asjaolu, et menetlusalune isik viibis sündmuskoha läheduses, ei anna otsest teavet sõiduki juhi kohta. Kuivõrd R. A. ütluste kohaselt oli patrullpolitseinikel esialgu versioon, et sõidukist põgenes kaks isikut, ning sündmuskohta ega asitõendeid ei vaadeldud, tekitavad need asjaolud kogumis kõrvaldamata kahtluse, et sõidukit võis juhtida keegi teine kui M. Harjaks. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

  1. Maakohtu otsuse vaidlustas Politsei- ja Piirivalveamet, taotledes kohtuvälises menetluses tehtud lahendi jõustamist. Kassaatori põhiväited on järgmised.
  2. Maakohtu hinnangul ei saa politseiametnikest tunnistajate ütluste usaldusväärsuses kahelda. Sellele vaatamata neid ütlusi ei arvestatud. Kuigi liiklusjärelevalves ei saa nt kiiruse mõõtmisega seotud asjaolusid asendada politseiametniku ütlustega, pole see põhimõte rakendatav kõigi väärtegude tõendamisel. Mootorsõiduki juhtimist on kõige õigem tõendada sündmuskohal viibinud ja sündmuse tehiolusid vahetult tajunud isiku ütlustega. Tõendeid saab hinnata tagantjärele ning väärteoprotokoll koostatakse

§ 69

lg 2 p-de 4 ja 7 kohaselt tõendite põhjal.

§ 28

lg 2 p 2 lubab kohtuvälisel menetlejal tõendeid esitada ega sea piirangut sellele, kas tõend kogutakse kohtuvälises menetluses või kohtumenetluse ajal. Maakohus saab tugineda tõenditele, mida kohtulikul arutamisel suuliselt esitati ja vahetult uuriti ning mis on protokollitud. Seda nõuet ei rikutud.

  1. Kassatsioonivastuse kohaselt pole kohtuotsuse tühistamiseks alust. Maakohus ei jätnud tõendeid hindamata. Tunnistajatest politseiametnikel ei saanud olla veendumust, et sõiduki juht oli M. Harjaks. Politseiametnikud seostasid menetlusaluse isiku sõiduki juhtimisega hiljem tehtud järelduste tõttu, objektiivseid tõendeid selle kohta pole. Ka R. A. ütlustest nähtuvate menetlustoimingute kohta pole tõendeid. Tema ülekuulamisega püüti luua uut tõendit, mis ei ole lubatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium vaeb kõigepealt tõendite lubatavuse ja tõendamisega seotud väiteid (I) ning käsitleb siis väärteomenetluse lõpetamise seaduslikkust (II). Seejärel võetakse kokku kassatsioonimenetluse tulemus (III) ning lahendatakse menetluskulude hüvitamise taotlus (IV). 2

(6)4-24-941 I
  1. Kohtuväline menetleja peab tõendatuks, et LS § 224 lg 2 ja § 234 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteod pani toime M. Harjaks. Maakohus asus vastupidisele seisukohale ning lõpetas väärteomenetluse. Niisugust otsustust põhjendas kohus kõrvaldamata kahtlusega, mille kohaselt võis sõidukit juhtida keegi teine. Kõrvaldamata kahtluse tekitab maakohtu arvates esmalt tõik, et politseiametnikest tunnistajad sõiduki juhti ei näinud, vaid tegid tema isiku kohta järeldusi sündmuskohal tajutu põhjal. Teiseks on tõendite kogumata jätmisest tekkinud lüngad, mida kohtuväline menetleja püüdis lubamatult täita tunnistaja ülekuulamisega. Kolmandaks nähtub R. A. ütlustest, et patrullpolitseinike esialgse versiooni kohaselt põgenes sõidukist kaks isikut. Kolleegium märgib nende järelduste kohta järgmist.
  2. Praeguse väärteoasja põhiküsimus on see, kas peatumismärguannet eiranud sõidukit juhtis M. Harjaks või keegi teine. Kuna otseseid tõendeid sõiduki juhi kohta ei ole, on selle küsimuse lahendamisel kaaluka tähtsusega tõendikogumile antav hinnang. Peamisteks tõenditeks on käesolevas asjas liiklusjärelevalvet teinud tunnistajate A. T. ja M. H. ning sündmuskohal viibinud koerajuhi R. A. ütlused, aga ka menetlusaluse isiku ütlused, patrullauto pardakaamera salvestised ja sündmuskoha olustikust tehtud fotod.
  3. Ekslik on maakohtu arvamus, mille kohaselt püüdis kohtuväline menetleja tõendite kogumata jätmisest tingitud lünkasid täita tunnistaja R. A. ütlustega, eirates KrMS § 66 lg 2 nõudeid. Osutatud sättele toetumine on väär juba seetõttu, et alates
  4. juulist 2013 kehtiv

§ 313

lg 1 lubab kohtumenetluses tunnistajana üle kuulata kohtuvälise menetleja ametniku, kes on vahetult tajunud väärteo tehiolusid ja kirjeldanud neid väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses. Selle paragrahvi 2. lõige piirab kohtuvälise menetleja ametniku osalemist kohtu- või kaebemenetluses üksnes siis, kui sama isik on kohtuvälise menetleja esindaja. Niisuguse keelu peamine eesmärk on vältida olukorda, kus kohtuvälise menetleja esindaja ja tunnistaja rolli kattumise tõttu võiks jääda kogumata asja õige lahendamise seisukohalt tähtis tõend. (Vt nt RKKK 05.10.2018, 4-18-616/54, p 27.) Seega ei tee väärteomenetluse seadustik takistusi selleks, et tunnistajana saaks üle kuulata teenistuskohustusi täitnud politseiametniku, kui ta ei osale samas kohtumenetluses kohtuvälise menetleja esindajana.

§ 313jõustumiseni lähtuti selle küsimuse lahendamisel Kr

MS § 66 lg-st

  1. Ka kõnealuse sätte kohaldamist puudutava kohtupraktika järgi oli kohtuvälise menetleja ametniku osalemine väärteomenetluses tunnistajana üldjuhul piiratud vaid siis, kui ta oli enne menetlenud sama väärteoasja. Kohtuvälise menetleja teiste ametnike osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 piiranguid ei seadnud. (Vt RKKK 09.09.2005, 3-1-1-69-05, p 6.)
  2. Praeguses asjas pole R. A., nagu ka teiste politseiametnike tunnistajana ülekuulamisega menetlusseaduse nõudeid rikutud. Tegemist pole selle väärteoasja menetlejaga. R. A. ei koostanud ühtegi menetlusdokumenti ega osalenud väärteoasja menetlejana ka mõne menetlustoimingu tegemises. Järelikult ei ole KrMS § 66 lg 2 nõuete rikkumise etteheide asjakohane ning tema tunnistajana ülekuulamiseks ei olnud seadusest tulenevaid takistusi.
  3. Menetlusseadus ei seo vähemalt üldjuhul süüteo tõendamist kindlat liiki tõenditega.

§ 31

lg 1 kohaselt järgitakse väärteomenetluses tõendamisel ja tõendite kogumisel kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse seadustikus sätestatud erisusi. Enamasti sobivad tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemiseks kõik KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliigid (vt RKKK 06.04.2023, 1-21-8355/200, p 16). Öeldust johtuvalt ei saa väita, et sündmuskoha olustiku ja asitõendeid puudutavate asjaolude kohta ei tohi tõendusteavet koguda tunnistajate ütluste abil. Niisugust võimalust on jaatatud ka kohtupraktikas, aktsepteerides tunnistajana sellise isiku ülekuulamist, kes tajus sündmuskohal viibimise tõttu selle olustikku ning väärteo tehiolusid (vt RKKK 29.05.2017, 3-1-1-30-17, p 10). Lubatavaks on loetud ka nt rikkumist kajastava salvestise 3

(6)4-24-941 asemel tunnistajast (politsei)ametniku ütlustele tuginemist (vt RKKK 05.10.2017, 4-16-6493/27, p 11.2; 03.03.2016, 3-1-1-13-16, p 8).
  1. Väärteomenetluse esemeks on peaasjalikult kergemad süüteod, mistõttu peaks väärteomenetlus ka tõendamisreegleid silmas pidades olema mõnevõrra kulusäästlikum ja lihtsakoelisem. Seepärast ongi mõnikord otstarbekam tõendada tõendamiseseme asjaolusid tunnistaja ütluste, mitte mahukate ja aeganõudvat koostamist eeldavate menetlusdokumentide abil. Kindla tõendiliigi kogumise ja kasutamise valik oleneb lõppastmes väärteoasja tehioludest ning tõendamissituatsiooni eripärast (vt nt RKKK 19.10.2018, 4-17-5471/19, p 22). Samas ei tähenda aga muud liiki tõendi, sh tunnistaja ütluste kasutamine veel iseenesest, et tegemist on menetlusõiguse rikkumise ning tõendite kogumata jätmisest tingitud lüngaga. Hinnata tuleb seda, kas muud liiki tõend annab tõendamiseseme asjaolude kohta samavõrd usaldusväärset teavet. Nt saavad sündmuskoha vaatlusprotokolli asendada tunnistaja ütlused, kui need kirjeldavad sündmuskoha olustikku selgelt ja ammendavalt ning räägitu usaldusväärsuses ei saa kahelda.
  2. Kuigi maakohus pidas A. T., M. H. ja R. A. ütlusi usaldusväärseks, ei tuginenud ta neile, leides, et need sisaldasid järeldusi, mitte vahetult kogetut. Seepärast jäi kohtul hinnang andmata sellele, kas ja missuguses osas need ütlused sündmuskoha olustiku, asitõendite jm asjaolude kohta kattusid või lahknesid ning missugused järeldused sai nendest teha. Näiteks ei selgitanud kohus, millised asjaolud annavad aluse kahelda tunnistajate väites, et nad nägid vaid ühe isiku jälgi ning et lumel olnud jälgede muster sarnanes menetlusaluse isiku jalanõude mustriga. Mingit tähendust ei omistatud ka A. T. ja M. H. räägitule, mille kohaselt sarnanes menetlusaluse isiku välimus ning riietus sõidukist põgenenud isiku välimuse ja riietusega. Kuigi maakohus viitas sellelegi, et A. T. ja M. H. tegid juhi isiku kohta järeldusi, ei muuda osutatud tõdemus tunnistajate ütlusi ebausaldusväärseks. Tunnistajad selgitasid, miks nad käsitasid sõiduki juhina M. Harjaksit.
  3. Peatumismärguannet eiranud juhi isikut puudutava kõrvaldamata kahtluse tuletas maakohus muu hulgas R. A. ütlustest, mille kohaselt oli A. T-l ja M. H-l esialgu versioon, et sõidukist põgenes kaks inimest. A. T-le ja M. H-le sellise versiooni kohta küsimusi ei esitatud ja nad pole sellest ka ise rääkinud. Vastupidiselt väitsid tunnistajad ühetaoliselt, et sõidukist väljus ja põgenes vaid üks inimene. Järelikult kajastavad R. A. kõnealused ütlused teavet, mida ta kuulis teistelt isikutelt. Need ütlused saaksid olla süüteo asjaolude kohta tõendiks üksnes KrMS § 66 lg-s 21 nimetatud tingimuste esinemisel. Praegusel juhul kohtuotsusest selliseid asjaolusid ei nähtu.
  4. Maakohtu otsuse kohaselt ei saa iseseisva tõendina kasutada ka patrullauto pardakaamera salvestistes ja sündmuskohal tehtud fotodes kajastuvat teavet, sest neist tõenditest ei nähtu, kes, millal ja millistel asjaoludel salvestised ning fotod tegi. Seega on rikutud

§ 31lg 11 p 2 ning järelikult ka § 314 nõudeid.

Enne tõendi kõrvalejätmist pole kohus aga püüdnud hinnata, kas

§ 31

lg 11 p 2 asjaolude tuvastamine olnuks võimalik ka kohtuliku uurimise käigus (vt osutatud lahend nr 4-16-6493/27, p 11.3). Kuigi kohtuotsuse kohaselt saab salvestistele toetuda osas, milles need haakuvad muude tõenditega, pole arusaadav, missuguses osas neile tugineti ja millised järeldused neist tehti. II 19. Argument, mille järgi võis peatumismärguannet eiranud sõidukit juhtida keegi teine, mitte M. Harjaks, on suunatud põhjendatud kahtluse tekitamisele. Kui sellise väite saaks lugeda tõsiselt võetavaks ja seda ei saaks veenvalt kummutada, tuleks KrMS § 7 lg-s 3 sisalduva in dubio pro reopõhimõtte kohaselt väärteomenetlus lõpetada. Riigikohus on aga korduvalt toonitanud, et põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku 4

(6)4-24-941 süüküsimuse käsitlemisel aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad vähimadki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikus mõttes tähendab öeldu, et esitatud kaitsetees peab olema usutav ja haakuma olemuslikult asjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu kõneleda ka isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (Vt nt RKKK 07.11.2019, 1-18-86/128, p 58.)
  1. M. Harjaks andis toimunu kohta esimest korda ütlusi alles maakohtus ning tema kaitseversiooni põhituumaks on väide, et sõidukit juhtis tundmatu isik. Kolleegium nõustub maakohtu hinnanguga, et see väide, nagu ka muud M. Harjaksi ütlused ei ole usaldusväärsed. Menetlusaluse isiku ütlused kajastavad väärteo asjaolusid valikuliselt, need pole usutavad ega haaku teiste tõenditega. Kohtuotsuses osutatakse põhjendatult sellelegi, et menetlusalune isik esitas sündmuskohal politseiametnikele eksitavat teavet. Ehkki maakohus tegi M. Harjaksile sellisest käitumisest johtuvalt erinevaid etteheiteid, pole ta analüüsinud, missugused elulised asjaolud võisid ajendada menetlusalust isikut niisuguseid ütlusi andma ning kas ja kuidas mõjutab tema ütluste ebausaldusväärsus ülejäänud tõendikogumile antavat hinnangut.
  2. Kohtupraktikas on menetlusõiguse rikkumisena käsitatud olukorda, kus isiku süüküsimuse lahendamisel esitatakse tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid. Kohtu otsus ei tohi tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega. Siiski saab otsuse langetamise aluseks olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et tõendid lubavad väita, et menetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. (Vt RKKK 12.02.2021, 1-20-1301/35, p 12.)
  3. Neid seisukohti on maakohus praegust asja lahendades eiranud. Kohus hindas tõendeid valikuliselt, esitas väärteo tõendatusele põhjendamatult rangeid nõudeid ning jaatas osutatud vigade tõttu alusetult sellise põhjendatud kahtluse esinemist, mis tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks. Viidatud eksimused viisid väärteomenetluse alusetu lõpetamiseni, mida tuleb käsitada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 150lg 2 mõttes.

III 23. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 174p-st 7 ning § 175 p-st 2, tühistab kolleegium Pärnu Maakohtu 29.

mai

  1. a otsuse ja saadab väärteoasja uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus. Kassaator taotleb kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist, kuid seda taotlust rahuldada ei saa. Selleks, et lahendada M. Harjaksi süüküsimus, tuleb anda tõenditele uus hinnang ning vajalik võib olla uute faktiliste asjaolude tuvastamine. KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Öeldust johtuvalt rahuldab kolleegium kassatsiooni osaliselt. IV
  2. Kassatsioonimenetluse kuluna palutakse menetlusalusele isikule hüvitada 263 eurot 52 senti (sh käibemaks). Taotluse kohaselt kulus kaitsjatel kassatsioonivastuse ja menetluskulude nimekirja koostamiseks aega üks tund ja nelikümmend kaheksa minutit. Kaitsjate ühe töötunni hind on 120 eurot. Kolleegium peab taotluses märgitud tunnihinda ja ajakulu põhjendatuks ning loeb KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlikuks kaitsjatasuks 263 eurot 52 senti. See summa tuleb riigilt

§ 38lg 1 ja Kr

MS § 186 lg 1 alusel menetlusaluse isiku kasuks välja mõista. 25. Kaitsjad paluvad otsuses ära märkida, et hüvitatav menetluskulu tuleb kanda advokaadibüroo pangakontole. Kolleegium niimoodi toimida ei saa, sest menetluskulude nimekirjale pole M. Harjaksi vastavat taotlust lisatud (vt nt RKKK 01.12.2020, 1-18-5815/397, p 3). 5

(6)4-24-941 (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.