Obsah (14)

§ 339§ 66§ 312§ 2901§ 41§ 63§ 62§ 287§ 37§ 266§ 7§ 175§ 337§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuulutamise aeg Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetlusliik Vaidlustatud kohtuotsus Süüdistatav Apellant Teised apellatsioonimenetluse pooled

§ 339lg 2 tähenduses, mis seisnes põhjendamiskohustuse rikkumises.

Kohus ei ole otsust tehes kaitseversiooni ega tõendite osas tõstatatud kahtlusi (eelkõige isikuliste tõendite usaldusväärsuse küsimus) arvesse võtnud ja otsuses puudub tõendi analüüs. 27. Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks teadvustanud kohtuvaidluse käigus esitatud kaitseargumente ja üritanud neile vastata. Riigikohus on toonud esile, et rikkumisena on käsitatav kaitseargumentidest tulenevate järelduste või olulise tähtsusega kaitseväite analüüsimata jätmine. Kuigi kohtuvaidluste käigus esines kaitsja omapoolsete väidetega, ei ole maakohtu otsuses ühtegi viidet sellele, et kaitseväiteid oleks esitatud. Eelöeldu riivab ka ausa ja õiglase menetluse printsiipi

§ 339

lg 1 p 12 kontekstis – ühe menetluspoole täielik ignoreerimine lahendi tegemisel toob kaasa ausa ja õiglase kohtumenetluse rikkumise.

1. Kohtus uuritud tõendid ei võimalda lugeda kaitseversiooni kummutatuks. Kaitseversiooni, s.o Riho Rannikmaa sõnu ja juhtunu kulgu, kinnitavad tunnistajate ütlused. Kui süüdistusversiooni kõrval on olemas vähemalt üks alternatiivne versioon, mis haakub uuritud tõendikogumiga, ei ole võimalik lugeda süüdistusversiooni kriminaalmenetluses kohalduva tõendamisstandardi tasemel tõendatuks. Süüdistusversiooni kummutamiseks piisab, et alternatiivne versioon on tõendite valguses võimalik. Analüüsitud tõendikogum ei võimalda teha tõsikindlat järeldust, et Riho Rannikmaa lõi H.P. rusikaga kuklapiirkonda.
2. Rikkumine seisneb ka selles, et kohtuotsuses ei ole selgitatud, miks ei oma kriminaalasjas tõenduslikku tähtsust tunnistaja M.H. i ütlused ja suur hulk kirjalikke tõendeid. 6 Maakohus on kirjalikke tõendeid loetlenud ja nende sisu refereerinud, kuid puudub analüüs ning otsuse põhjendustes kirjalikke tõendeid ei käsitleta.
3. Maakohtul puudus alus käsitada iseseisva tõendina tunnistaja N.D. ütlusi selle kohta, millest ta sai teadlikuks kannatanu vahendusel. N.D. ei ole vaidlusalust sündmust ega muhku kannatanu peas näinud ning tema ütlused põhinevad kannatanu H.P. räägitul. Olukorras, kus on võimalik uurida vahetu tõendiallika, s.o kannatanu ütlusi, ei olnud alust tugineda sama teabe osas vahendlike tunnistajate ütlustele. Ei esine ka ühtki

§ 66

lg 21 p-des 1-4 sätestatud alust, mis annaks võimaluse tunnistaja vastavaid ütlusi tõendina arvestada. Muu hulgas ei esine

§ 66lg 2 1 p-st 2 tulenevat alust.

H.P. ei olnud rääkimise ajal tajutu mõju all, sest rääkis juhtunust N.D. le alles järgmisel päeval. N.D. ütlused on käsitatavad vaid kaudsete tõenditena, mille abil on võimalik kontrollida kannatanu ütluste usaldusväärsust.

1. Kohtuotsus rajaneb ebausaldusväärse isiku, s.o tunnistaja A.Š. i ütlustele. Tunnistaja andis kohtueelses ja kohtumenetluses diametraalselt erinevaid ütlusi. Maakohus pidas ütlusi tervikuna usaldusväärseks, sest tunnistaja suutis eristada infot, mida ta ise nägi ja koges, sellest, mida talle sisendas Riho Rannikmaa 28.09.2021 toimunud treeningul. Maakohtu järeldus on oletuslik ega tugine ühelegi faktilisele ning kohtuistungil ilmsiks tulnud asjaolule. Tunnistajale 28.09.2021 trennis toimunu kohta küsimusi ei esitatud. Ka tunnistaja ei tuginenud asjaolule, et treener oleks teda mõjutanud ning ei rääkinud sellest, et hilisemas trennis oleks 22.09.2021 juhtunut arutatud. A.Š. hoopis kinnitas, et ta ei ole 22.09.2021 toimunut kellegagi arutanud. Kohtuotsusest ei selgu, milline info põhineb tunnistaja kogetul ja milline treeneri sisendina.
2. A.Š. i ütlustes oli mitu vastuolu ning paljusid asju tunnistaja ei mäletanud. Maakohus ei ole toonud välja tunnistaja selgitusi ütluste erisuse põhjuste kohta, mis annaks aluse pidada kohtus antud ütlusi usaldusväärseks. A.Š. ei suutnudki ütlustes esinevaid vastuolusid selgitada. Kuna tunnistaja ei suutnud seda teha, tulnuks tema ütlused tervikuna ebausaldusväärsena kõrvale jätta. Otsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise.
3. Prokurör viitas küsitlemise ajal, et uurijale ütluste andmisel mäletas A.Š. kõike hästi ning ka kaitsja hinnangul puuduvad tõendid, et tunnistaja mälu oleks kehv. Tunnistaja on kinnitanud, et ta pole 22.09.2021 trennis toimunust kellegagi rääkinud ning enne kohtuistungit ta kohtueelses menetluses antud ütlustega tutvuda ei soovinud. Tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused haakusid kaitseversiooniga. Kohtupraktika ja seaduse kohaselt ei saa kohtueelses menetluses antud ütlusi tõendina kasutada. Kinnitust on leidnud, et enne kohtuistungit kohtus A.Š. prokuröriga. Seega oli võimalik tunnistaja ette valmistada selliselt, et ta räägib kohtus vastupidist versiooni, tekivad vastuolud ja tema ütlustele ei ole võimalik tugineda. Nii elimineeriti kaitseversiooni jaoks oluline tõend. Pole välistatud, et tunnistaja ütlusi mõjutas ka 28.09.2021 ajalehes ilmunud artikkel, sest artikli laused „lõi treeningul osalenud tütarlast rusikaga selja tagant“ ja „vastu pead nii tugevalt“ sisaldusid ka A.Š. i kohtus antud ütlustes. Kohus peab hindama prokuröri poolt tunnistajaga kohtumise võimalikku mõju tunnistaja ütluste usaldusväärsusele.
4. Maakohus lähtus Riho Rannikmaad süüdi mõistes kannatanu ja tunnistajate vastuolulistest ütlustest, kõrvutamata neid teiste tõenditega. Tõendeid pole hinnatud kogumis ega arvestatud kannatanu ja tunnistajate omavahelisi suhteid ning teojärgset käitumist. 7 Süüdistusversiooni tuleb suhtuda kriitiliselt kannatanu ja tema ema vastuoluliste ütluste ning käitumise tõttu. Loogilised, detailsed ja vastuoludeta on Riho Rannikmaa ütlused.
5. Vaidlust ei ole, et H.P. istus treeneri poole seljaga ega näinud, et treener teda lõi, vaid üksnes tundis seda. Kuna Riho Rannikmaa lähenes selja tagant, siis on võimatu, et H.P. nägi, millises asendis oli treeneri käsi. Samuti ei saanud H.P. näha, millise käe ja käe osaga treener teda puudutas. Kannatanu oletab, et puudutus oli rusikanukkidega. Kuna kannatanu ise lööki ei näinud, tahtis ta teada, kuidas see toimus. Kummastav on, et kannatanu kirjutas 29.09.2021 umbes 1–1,5 tundi enne tema ülekuulamise algust R.G. ile ja uuris löömise kohta ning kas viimane oli tol päeval trennis. Sel ajal pidid politseiametnikud olema kannatanu kodus, kus enne ülekuulamist vesteldi. Intsidendi osas on kannatanu ja H.M. vestelnud ning kannatanu peab H.M. i lähedaseks sõbrannaks. Omavahel on suheldud ka R.G. iga, kuna kolmekesi käiakse M.H. i juures trennis. N.D. ei eitanud, et ta on H.M. i emaga trennis toimunust rääkinud ning H.M. kinnitas, et H.P. ja N.D. on rääkinud, et ta võiks minna politseisse ütlusi andma. Eeltoodu viitab, et kannatanu, H.M. ja R.G. on oma versiooni toimunust kooskõlastanud, mistõttu nende ütlused ühtivad rusikaga löömise osas. Ütlusi andnud lapsed käivad ühes koolis ja trennis, suhtlesid üksteisega tihedalt ning andsid kõik ütlusi oma endise treeneri vastu. Massisüüdistusasjades võivad laste puhul hakata toimima grupidünaamilised tegurid ehk lapsed võivad halva eeskuju ajel hakata kedagi vääralt süüstama. Lapsed piirdusid ütlustes üksnes põhilisega, st löömise endaga, kuid ei mõelnud detailide peale. Kui neilt küsiti detailide või vastuolude kohta, viitasid nad mittemäletamisele või andsid vastuolulisi ütlusi. Seetõttu tuleb nende ütlustesse suhtuda kriitiliselt.
6. Tunnistajate H.M. i ja R.G. i ütluste usaldusväärsuse hindamiseks pidanuks maakohus arvesse võtma tunnistajate paiknemist treeningsaalis. Kaitsja nõustub maakohtu märgituga, et kannatanu ja H.M. istusid vastakuti (H.M. seina ääres oleval pingil ja kannatanu tema ees maas matil) ning ajasid juttu. Kuigi H.M. on rääkinud, et treener lõi kannatanut rusikaga kuklasse, on ta seejuures kinnitanud, et ei näinud, kuidas olid löögi hetkel Riho Rannikmaa sõrmed. Istudes kannatanu vastas pingil, ei olnud H.M. il võimalik näha kannatanu kukla taha ega Riho Rannikmaa sõrmede asendit, eriti, kui ta samal ajal kannatanuga jutustas. Kuigi R.G. on sarnaselt H.M. ile väitnud, et kannatanu istus tema ees maas, tuleneb H.M. i ja kannatanu ütlustest, et R.G. pidi paiknema H.M. i kõrval, kuid pole teada, kummal pool. R.G. on väitnud, et treener lõi kannatanut nukkidega vastu kaela, kuid ta ei mäleta ega näinud, kuidas olid Riho Rannikmaa käsi või sõrmed enne või pärast löömist. Arvestades R.G. i paiknemist, ei olnud tal võimalik pingilt näha kannatanu kukla taha ega Riho Rannikmaa sõrmede asendit. Pingilt vaadatuna tunduski tunnistaja H.M. ile ja R.G. ile, et tegemist on rusikaga. Kuna nende vaatvälja varjas kannatanu pea, oli nende paiknemine ebasoodne, jaatamaks tõsikindlalt rusikaga löömist. Tunnistajatel puudus kindel teadmine, millega (rusikas, sõrm, nukk) Riho Rannikmaa kannatanut puudutas ning nii kandus ekslik versioon üle kannatanule. Esineb kõrvaldamata kahtlus, et Riho Rannikmaa kannatanut rusikaga lõi.
7. Lisaks vähendab R.G. i ütluste usaldusväärsust see, et tema väitel hakkas kannatanu suurelt nutma ning pärast müksamist istus ta kannatanu kõrvale mati peale, mis ei haaku ühegi teise tõendiga. Hinnates R.G. i ütlusi kogumis, tuleb need kõrvale jätta, sest need on ülimalt üldsõnalised, paljusid asju tunnistaja ei mäletanud ning tema ütlused ei haaku muus osas teiste tõenditega. Äärmiselt üldsõnalised ütlused võivad viidata valetamisele või asjaolule, et isik ei näinud intsidenti, mistõttu peab in dubio pro reo põhimõttele tuginedes eeldama, et need ütlused ei vasta tõele. 8
8. Tunnistaja E.M. i ütlusi ei ole võimalik arvesse võtta ainuüksi põhjusel, et ta ei näinud juhtunut pealt. Ei ole eluliselt usutav, et löögi tagajärjel toimus kolksatus nagu E.M. on väitnud. Ükski teine tunnistaja seda ei kinnita ning tunnistaja R.G. on kolksatuse (heli) toimumist eitanud. Samuti oli trennis tol hetkel mürarikas.
9. Riho Rannikmaa füüsilist vormi ja kehaehitust arvestades on keeruline ette kujutada, et kui ta lööb 12-aastast last rusikaga pähe, ei teki püsivaid tervisekahjustusi, vaid üksnes meditsiinilist sekkumist mittevajav muhk. Samuti ei kukkunud kannatanu löögi tagajärjel pikali. Eeltoodu kinnitab, et löök ei saanud rusikaga toimuda, vaid tegemist oli müksamisega. Ütlustest on võimalik järeldada, et kannatanu istus enne löömist osaliselt hüppesektoris või sellele väga lähedal. Tunnistajate sõnul oli hüppamise ajal esinenud olukordi, kui maandumisel kaob tasakaal, mistõttu võib hüppaja tasakaalu kaotades kukkuda hüppesektorist välja. See põhjustab potentsiaalselt ohtliku olukorra, millele Riho Rannikmaa osundada soovis ja H.P. tähelepanu müksamisega juhtis.
10. Eluliselt usutav on kannatanu jutt, et ta tundis löögi tagajärjel valu, sest tegemist on subjektiivse hinnanguga ning valu sõltub inimese enda valulävest. KarS § 121 koosseisu mõttes ei ole oluline kannatanu subjektiivne hinnang, vaid objektiivse kõrvaltvaataja pilk. Tunnistajad iseloomustasid kannatanut kui tugevat isiksust, kes iga asja peale nutma ei hakka. Leidis tõendamist, et kannatanule tuli peale müksamist pisar silma. Pisarate tekkimist võis soodustada see, et puudutus kuklasse oli kannatanu jaoks ootamatu ja ehmatav. Seda põhjusel, et kannatanu rääkis samal ajal juttu ega kuulnud, kas ja mida Riho Rannikmaa talle ütles (kuigi on tõendeid, et Riho Rannikmaa enne intsidenti H.P. poole pöördus). Samas ei olnud löök piisavalt tugev ning kannatanu valuläve see ei ületanud, sest H.P. ei vajanud jääd, valuvaigistit ega arstiabi, vaid tegi trenni edasi ligemale 40 minutit kuni 1 tund. Sellest järeldub, et valu kuklas oli hetkeline. Müksamine ei olnud piisavalt intensiivne, täitmaks KarS § 121 lg-s 1 sätestatud koosseisu. Võimalikku valu saab objektiivse kõrvaltvaataja pilgu läbi pidada ebaoluliseks. Eeltoodut arvesse võttes ei ole eluliselt usutav, et treeneri löök toimus rusikaga ja peavalu kestis 3–4 päeva. Usutav pole ka kannatanu jutt, et ta kartis pärast intsidenti trenni pooleli jätta ja ära minna. Tunnistaja H.M. i ütlused „Ei, sest imelik oleks, kui sa lambist minema kõnnid.“ ilmestavad, et trennis ei toimunud treeneri poolt midagi erakordset. Ei ole ilmnenud, et treener oleks varasemalt kannatanut löönud ning trenni lõpus võttis kannatanu treenerilt kommi. Seega ei olnud kannatanul hirmu treeneri suhtes.
11. Tõendatud on, et kannatanu H.P. võistles 07.11.2021 Eesti Meistrivõistlustel Eesti Karude (M.H. i spordiklubi) all. Enne Eesti Meistrivõistlusi pidi kannatanu trenni tegema. Kaitsja hinnangul tõendavad kannatanu, N.D. , H.M. i, R.G. i ja M.H. i ütlused kogumis, et kannatanu läks M.H. i juurde sumo trenni vahetult peale 22.09.2021 toimunud intsidenti, mis näitab, et trennis saadud valu ning väidetav muhk kuklas ei seganud kannatanu edasisi treeninguid. Seega ei olnud tegemist intensiivse müksamisega.
12. Peavalu kestuse osas on kannatanu H.P. andnud vastakaid ja ebausaldusväärseid ütlusi. Muhu osas antud ütlused on samuti vastuolulised.
13. Kannatanu ema N.D. (võimalik, et ka teda abistanud isikute) käitumine annab põhjendatud aluse kahtluseks, et ta soovis Riho Rannikmaale halba ja tema mainet kahjustada. Seda ilmestab tunnistaja H.M. i öeldu, mille kohaselt kannatanu jaoks ei olnud trennis juhtunu hull ning ei olnud vaja sellest suuremat asja teha, kuid kannatanu ema soovis juhtumiga tegeleda. Ratsionaalselt mõtlev isik ja eriti ema, kes soovib oma last kaitsta, oleks pöördunud politseisse ning arsti poole (muhk ja jätkuv peavalu). N.D. pöördus aga hoopis M.H. i poole, 9 kes soovitas kirjutada Eesti Sumoliidule. Apellandi hinnangul viitavad N.D. ja M.H. i ütlused, N.D. lt Riho Rannikmaale edastatud e-kirja ja avalduse koostamise asjaolud, Eesti Sumoliidule edastatud kiri ning ajalehes Postimees ilmunud artikkel koostoimes, et asjale ei soovitud anda ametlikku käiku, vaid seda sooviti kajastada ajakirjanduses ja Riho Rannikmaa mainet kahjustada. Ajaleheartikli kaudu jõudis üldsuseni teave, et Riho Rannikmaa lõi last rusikaga. Ei ole välistatud, et artiklis kajastatu jõudis läbi vanemate lasteni, mis mõjutas tunnistajate mälupilti. Nimetatud põhjusel ei ole süüdistusversioon usutav. Samuti tuleb kriitiliselt suhtuda N.D. ütlustesse, kuna ta eitas kohtuistungil olulisi asjaolusid, näiteks ajakirjanikule e-kirja saatmise fakti, tutvust M.H. iga ja H.P. trennis käimist.
14. Süüdistusaktis kirjeldatud tegu ei saa lugeda tõsikindlalt tõendatuks. Riho Rannikmaa tegevuse tagajärjel võis kannatanu tunda müksust mõningat valuaistingut, kuid mitte sellist valu, mis täidaks KarS § 121 koosseisu. Kõverdatud sõrmenukiga müksamine võib, kuid ei pruugi valu tekitada. Löögi mõju sõltub sellest, kuidas kannatanut löödi, kuid kannatanu ja tunnistajate ütlustes lööki iseloomustatud ei ole (koputus või jõu ja hooga tehtud löök). Kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Pole tõendatud, et löök oli valu tekitamiseks piisavalt intensiivne. Ka nahaaluste kudede kahjustamine ja muhu tekkimine ei ole tõsikindlalt tõendatud. Valu peas ja väidetav muhk on kehalist terviklikkust väheoluliselt mõjutavad ning võttes arvesse, et kannatanu ei pidanud vajalikuks pöörduda arsti poole ning väidetav muhk ei vajanud meditsiinilist sekkumist, ei ole väidetava muhu tekkimine süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav.
15. Kohtuistungil jäid pooled oma varasem avaldatud seisukohtade juurde. Üksmeel saavutati selles, millisel viisil toimus treeneri käe ja lapse pea vaheline kontakt. Ringkonnakohtu seisukohad
16. Ringkonnakohus selgitab esmalt, millistele isikulistele tõenditele on võimalik kohtuotsus rajada (I). Seejärel tuvastab kolleegium süüdistatava ja kannatanu vahelise füüsilise kontakti asjaolud (II) ning hindab KarS § 121 lg 1 koosseisuliste tunnuste valu tekitamise (III) ja tervise kahjustamise (IV) tõendatust. Pärast seda võetakse seisukoht karistuse ja esimese astme kohtumenetluse kulude osas (V) ning tehakse kokkuvõte apellatsioonimenetlusest ja selle kuludest (VI). (I)
17. Apellandi väitel on maakohus eksinud, jättes nelja tunnistaja ütlused tõendikogumist välja, käsitades iseseisva tõendina ütlusi asjaolude kohta, millest tunnistaja on teadlikuks saanud teise isiku vahendusel ning rajades kohtuotsuse ebausaldusväärse isiku ütlustele. Seetõttu selgitab ringkonnakohus esmalt välja selle, millistele tõenditele on võimalik kohtuotsust rajada.
18. Viru Maakohtu 01.11.
19. a otsus koosneb järgmistest osadest: süüdistus, tõendid, kohtuotsuse põhjendused, karistus ja menetluskulud.

§ 312

p 1 ja 2 kohaselt esitatakse kohtuotsuse põhiosas kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse, tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ja põhjendus, miks ta neid usaldusväärseks ei pea. Kohtuotsuse sisule nõudeid esitav

§ 312ei näe ette asjas kogutud tõendite eraldi refereerimist.

Taoline ülesehitus raskendab kohtuotsuse jälgimist, suurendab selle mahtu tarbetult ja tekitab küsimuse, kas tõendite refereeritud osa on käsitatav 10 otsuse põhjendustena. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kohtuotsus, kus kirjutatakse tarbetult ümber uuritud tõendite sisu, seostamata seda samas tõendamiseseme asjaoludega, ei vasta seaduse nõuetele (viimati RKKKm 1-23-1212/48 p 9 koos edasiste viidetega). Ringkonnakohus käsitleb siinkohal küll nii otsuse alajaotuses „kohtuotsuse põhjendused“ kui kohati ka „tõendid“ kajastatut, kuid märgib edaspidise tarbeks, et kohtuotsuse alajaotuste pealkirjad peavad toetama otsuse sisu mõistmist ning tõendite eraldi refereerimine ei ole vajalik. 49. Alaealisi tunnistajaid A.F. i, L.U. it ja R.G. it kohtusse ei kutsutud. Kohus võttis

§ 2901

lg 1 p 3 alusel vastu nende kohtueelses menetluses antud ütlused ning otsuse tegemisel jättis need tõendikogumist välja.

1. Tõendikogumist saab välja jätta sellise tunnistaja ütlused, keda tõendiallikana usaldada ei saa (vt ka RKKKm 3-1-1-63-13 p 20.2), st temalt pärinev teave ei ole õige. Juhtudel, kui pole põhjust kahtlustada valeütluste andmist, sõltub tõendiallika usaldusväärsus ennekõike tunnistaja isikuomadustest ja tajumise asjaoludest (vt RKKKo 3-1-1-89-12 p 14). Maakohus nende kolme tunnistaja puhul sündmuse tajumise asjaoludega tegelenud pole, põhjendused ütluste kõrvale jätmiseks on äärmiselt napisõnalised ning sisuliselt mittejälgitavad. Otsus jätab mulje, et kohus on algatuseks kujundanud oma seisukoha ning seejärel jätnud erinevatel otsitud põhjendustel kõrvale need tõendid, mis seda seisukohta ei toeta. Õige järjekord on vastupidine – kohtul tuleb tuvastada, millistele tõenditele on võimalik rajada otsus ning seejärel tuvastada nende pinnalt tõendamiseseme asjaolud.
2. Tunnistaja A.F. (ülekuulamise hetkel 8-aastane) on otsuse tõendeid ümberjutustava osa kohaselt öelnud järgmist. Ta käib judotrennis ja tema treener on Riho. Treener lõi ühele tüdrukule sõrmenipsuga piki pead. Siis tal tuli kuri nägu pähe. Ja siis ta ema ei lubanud enam trennis käia tal. Treener käitus niimoodi, kuna ta läheb kergelt närvi. Kohtuotsuse põhjenduste (II kd lk 85) kohaselt jäävad need ütlused tõendikogumist välja, kuna A.F. i ütlused, et treener lõi ühele tüdrukule sõrmenipsuga piki pead, on kantud sellest infost, mida talle sisendas Riho Rannikmaa 28.09.2021 toimunud treeningul.
3. Selle kohta, kas treener on toimunust hiljem rääkinud, tunnistajale küsimusi ei esitatud. Süüdistatava ülekuulamisel puudutati seda küsimust vaid põgusalt. Riho Rannikmaa ütles, et ta rääkis pärast ajaleheartikli ilmumist kogu grupi lastega, et mis nad sellest arvavad ja lapsed väitsid, et on tema poolt (I kd lk 199 p). Seda, kas ja millist mõju omas tunnistaja ütlustele see, et treener lastega hiljem rääkis, jäi asjas välja selgitamata. Tunnistaja ütlustele lisatud terviseandmete põhjal ei ole alust arvamuseks, et ta ei suudaks olukordi adekvaatselt tajuda. Nii ütles A.F. , et H.P. il tuli pärast kuri nägu pähe. Kannatanu ise kirjeldab sama hetke: „ma nagu vaatasin sellise kurja pilguga“. Kolleegium ei leia tunnistaja ütlustest märke sellest, et treeneri käe ja kannatanu pea kontakti kirjeldus või ütlused laiemalt oleksid treenerist mõjutatud. Tunnistajal paluti lisaks kirjeldada seda, kuidas Riho Rannikmaa treenerina käitub. A.F. i sõnul käitub treener vahel hästi ja vahel halvasti. Halvasti käitub ta siis, kui riidleb ja lööb. Ta lööb sõrmenipsuga ja lükkab. Seega pole märke, et laps sooviks treenerit näidata soodsamas valguses.
4. Ringkonnakohtu hinnangul on A.F. i võimalik tõendiallikana usaldada ja seega on tema ütlused ebaõigesti tõendikogumist välja jäetud.
5. Tunnistaja L.U. i oli ülekuulamise hetkel 9-aastane. Huviringi päeviku kohaselt (III kd lk 2) viibis ta sellel päeval trennis ning sama kinnitavad mitmed tunnistajad. Etteheidetava teo 11 kohta ütleb ta kokkuvõtlikult järgmist (III kd lk 52). Üks tüdruk istus seljaga tatami poole. Riho läks ja lõi teda, mitte väga kõvasti. Aga mind siis trennis polnud, kui ta lõi teda. Sain seda teada kellegi käest, kes trennis oli, võib-olla oli see Rebeka. Veel räägib tunnistaja sellest, kuidas hilisemas trennis Riho näitas neile, kuidas ta lõi ning kirjeldab seda näitamist nagu nipsu tegemisena kukla juurde.
6. Maakohus on öelnud, et L.U. i ütlused tuleb tõendikogumist välja jätta põhjusel, et enda sõnade kohaselt teda sellel päeval trennis ei olnud, aga kui tema ka trennis oli, siis isegi Riho näitas neile, kuidas ta lõi H.P. i. Sellest nähtub lugejale vaid, et kohus on tunnistaja ütlused jätnud tõendikogumist välja sellepärast, mida tunnistaja ütles. Nii talitades ei ole kohus käitunud korrektselt. Kohtuotsuses peavad sisalduma kohtu põhjendused ja/või õiguslikud viited, mis otsustust põhistavad. Kohtu järeldus on seda vähem arusaadav, et alles otsuse eelmises lõigus jäeti tõendikogumist välja tunnistaja A.F. i ütlused põhjusel, et Riho Rannikmaa andis lastele järgmises trennis infot selle kohta, kuidas toimus tema ja kannatanu füüsiline kontakt. Seda, et Riho Rannikmaa järgmises trennis nii toimis, aga L.U. i ütlused just kinnitaksid.
7. Ringkonnakohus on sellegipoolest seisukohal, et L.U. i ütlustele 22.09.2021 toimunu tuvastamisel tugineda ei saa. On täiesti võimalik, et inimene ei mäleta sündmust, mille juures ta on viibinud, kuid samast sündmusest on teised juuresviibijad talle rääkinud. Toimunut edasi rääkida on võimalik nii enda mälestuse kui ka teistelt kuuldu põhjal. L.U. i ongi möönnud, et tal enda mälupilti sellest päevast pole – enda teada ta trennis ei viibinud. Teise isiku vahendusel saadud teave võib

§ 66lg 2 1 kohaselt olla tõend vaid piiratud tingimustel.

Need tingimused täidetud ei ole.

1. Maakohus on jätnud tõendikogumist välja R.G. i ütlused, sest need on teiste tõenditega vastuolus. Maakohus ongi sellised vastuolud välja toonud. Keegi teine pole rääkinud, et H.P. pidi sellel päeval tegema sillaharjutust ja teistele ette näitama tagurpidi kukerpalli. Samuti on tunnistaja rääkinud sellest, et H.P. kukkus pärast treeneri käest lüüa saamist pikali, treener küsis, miks sa nutma hakkasid, H.P. vastas, et löömise pärast ja ütles, et ta enam trenni ei tule, ja Riho Rannikmaa vastas, et ära tule siis.
2. Tunnistaja R.G. oli 22.09.2021 9-aastane, üle kuulati ta rohkem kui 3 kuud hiljem. Ütluste pinnalt saab järeldada, et tegemist on lapsega, kellele meeldib jutustada lugusid. Tema ütlused ongi lugu, kus tegelaste käitumisele lisatakse põhjuseid (H.P. ei mäletanud, et ei tohi vastu tatamit seljaga istuda) ja lüngad täidetakse värvikate kirjeldustega (treener nägi kohe kaugelt, et ta istub valesti, treener tahtis, et H.P. ei ootaks, vaid kohe hakkaks (sillaharjutust) tegema…..siis ta kukkus maha ja nuttis ja läks ema juurde kaebama, et treener on hull ja niimoodi igasuguseid asju). Suurt osa tunnistaja poolt räägitust ei kinnita ükski teine tõend. Arvestades tunnistaja vanust, salvestiselt nähtuvat rääkimisviisi ja ütluste sisu, saab järeldada, et tegelikkus on märkimisväärselt suures osas segunenud fantaasiaga. Sellisele tõendiallikale kohtuotsust rajada ei saa ning R.G. i ütlused jäävad tõendikogumist välja.
3. Järgmiseks vaidlustatakse apellatsioonis seda, et kohus jättis tõendikogumist välja kohtus üle kuulatud tunnistaja T.J. e (sündinud 06.05.2009) ütlused. Maakohus märkis seda põhjendades, et tema kohtueelses menetluses ja kohtuistungil antud ütlused on vastuolulised ning vastuolusid ei suutnud ta arusaadavalt ega veenvalt põhjendada. Kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt ta isegi ei näinud seda, mis H.P. ga 22.09.2021 trennis juhtus. Kohtuistungil aga kinnitas ta, et H.P. oli keset sini-kollast matti ja järgmine ei saanud hüpata, 12 kui ta seal istus, treener korra tõusis ja toksas H.P. i näpuga vastu pead. Lisaks ei ole keegi teine rääkinud sellest, et neil oli tol päeval pärast rivistust jaapani sõnade peale töö.
4. Vaidlust ei ole selles, et T.J. e oli sellel päeval trennis. Ülekuulamise alguses ta räägib sellest, kuidas trennid tavaliselt algavad – toimub kas töö jaapani sõnade peale või soojendus. Jaapani sõnade töö osas esitatakse täiendavaid küsimusi ning ülekuulamise edenedes räägib ta juba kindlamas vormis sellest, et sõnade töö toimus. Kuna ükski teine tunnistaja sõnade tööst ei rääkinud, oli see väide üks põhjus, miks tunnistaja ütlused ebausaldusväärseteks loeti. Ringkonnakohus seda kohaseks põhjuseks ei pea. T.J. e käib selles trennis järjepidevalt ning sellest, et käskluste andmisel kasutatakse jaapanikeelseid sõnu on rääkinud teisedki lapsed. Pika aja vältel sageli korduvate tegevuste osas on igal inimesel, saati siis lapsel, raske meenutada, kas need konkreetsel päeval aset leidsid. Tegemist on väheolulise detailiga, mille võimalik valesti mäletamine ei ütle midagi tunnistaja usaldusväärsuse kohta. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et eksimine tõendamiseseme asjaolu seisukohalt ebaolulistes detailides ei väära vähimalgi määral tõendiallika usaldusväärsust (Randma, P. Isikulise tõendiallika usaldusväärsuse kontroll. Juridica, 2021/9, lk 644).
5. Kohtuistungil avaldatu kohaselt ütles tunnistaja kohtueelsel uurimisel, et „mina ei pannud midagi tähele, et treener oleks H.P. ile midagi teinud“. Kohtuistungil kirjeldas ta aga seda, kuidas toimus treeneri ja kannatanu füüsiline kontakt. T.J. e selgitas, et tema teadmine ülekuulamisele minnes oli, et H.P. oli saanud muhu, nutnud ja et treener oli teda löönud rusikaga. Kuna midagi sellist ta Riho Rannikmaad tegemas näinud ei olnud, võis tema uurijale avaldatu kajastuda sellises lauses. Treeneril oli kombeks füüsiliselt sekkuda ja T.J. oli seda omal nahal tunda saanud. Kuna T.J. ei olnud sellest valu tundnud, ei pidanud ta võimalikuks, et treeneri tegevuse tagajärjel oleks H.P. saanud muhu. Ringkonnakohtu silmis on see arusaadav selgitus erinevate ütluste andmise põhjuste kohta.
6. Ringkonnakohus ei pea võimalikus T.J. e ütlustele treeneri ja õpilase vahelise füüsilise kontakti hetke osas siiski tugineda. Nimelt on ta kohtueelses menetluses öelnud, et tema meelest istus H.P. näoga õpetaja poole, kuid kohtuistungil väitis, et seljaga. Kuna muude tõendite alusel leiab asjas selgelt tuvastamist, et kannatanu istus treeneri poole seljaga ja füüsiline kontakt toimus kuklasse, jääb üles kahtlus, kas tunnistaja täpselt seda hetke ikkagi nägi. See ei tähenda ilmtingimata ühel või teisel korral tunnistuse andmisel valetamisest. Juba esimesel ütluste andmisel ei olnud tema arvamus kategooriline.
7. Kohtuistungi salvestuselt kuuldub kogu küsitluse vältel ühesugune vastamise maneer. Tunnistaja alustab vastamist kohe, kui ta arvab olevat küsimusest aru saanud, sageli ootamata ära küsimuse lõppu. Kõne kiirus ja hääletoon ei muutu ka teisesküsitluses, kui tuleb selgitada varasemalt antud ütlusi. Arvestades sellele lisaks tunnistaja noorust, on teadlik valetamine äärmiselt ebatõenäoline. Ringkonnakohtu hinnangul on tunnistaja ütlused kasutatavad muude 22.09.2021 trenni käigu kohta tähtsust omavate asjaolude tuvastamisel ning tegemaks kindlaks, milliseid vahendeid kasutas treener trenni käigus õpilaste tähelepanu juhtimiseks.
8. T.J. e ülekuulamine on üks ilmekas näide sellest, kuidas poolte käitumise ja kohtu poolt sellele suhteliselt leebe reageerimise koosmõjus sünnib väga halva kvaliteediga tõend. Teisesküsitlusest alates on poolte vaidlemise ja vastastikuse kritiseerimise vahel asjakohase teabe edastamine selgelt häiritud. Olukordades, kus tekivad tõsised vaidlused selle üle, kas esineb varasemate ütlustega vastuolu, ei pea tunnistaja poolte väitlemist pealt kuulama. Tal on võimalik lasta oodata ukse taga kuni ta otsustab õigusliku lähenemise. Seda enam, et antud 13 juhul oli tegemist lapsega, kes vaid mõni nädal varem oli jõudnud vanusesse, kus tema suhtes üldse on võimalik ristküsitlust läbi viia.
9. Järgmiseks on kaitse vaidlustanud N.D. ütluste arvestamise tõendina, kuna ta ei ole vaidlusalust sündmust ega muhku kannatanu peas näinud, vaid tema ütlused pärinevad tütrelt.
10. Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks märkida järgmist. Süüdistusaktis on nimetatud N.D. kohtusse kutsutavate isikute nimekirjas kui alaealise kannatanu seaduslik esindaja.

§ 41

lg 1 kohaselt võib füüsilisest isikust kannatanu kriminaalmenetluses osaleda isiklikult või esindaja kaudu. Isiklik osalemine kriminaalmenetluses ei võta õigust omada esindajat. Alaealise kannatanu ülekuulamise osas ei ole

-s sätet, mis sarnaselt alaealise süüdistatavaga võimaldaks seaduslikul esindajal viibida ülekuulamise juures. Sellist õigust on Riigikohtu praktikas siiski aktsepteeritud. Menetleja peab tagama, et kannatanu lähedane isik ei mõjutaks ülekuulamise käiku (vt RKKKo 3-1-1-73-15 p 15). 67. 22.05.2023 kohtuistungil toimus alaealise kannatanu ülekuulamine ning protokollist (vt I kd lk 43 ja lk 63) nähtuvalt viibis sellel ajal kohtusaalis N.D. . Samal päeval mõni aeg hiljem toimus alaealise kannatanu seadusliku esindaja ristküsitlus (l kd lk 63 p - 75).

§ 41lg 5 kohaselt on esindajal kõik esindatava õigused.

Füüsilise isiku esindajal ja juriidilise isiku lepingujärgsel esindajal ei ole õigust anda esindatava nimel ütlusi. 68. Kohtus toimuv ristküsitlemine on tõendi tekkimisele suunatud tegevus.

§ 63lg 1 nimetab kriminaalmenetluses lubatavad tõendid.

Kannatanu esindaja ütlust selles loetelus ei ole. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tõendamiseseme asjaolude (

§ 62

) tuvastamiseks võib kasutada üksnes

§ 63lg-s 1 loetletud tõendiliike (nn rangeid tõendeid) (RKKKo 1-18-437/725 p 54).

Seega ei ole seadusliku esindaja ütlused tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemiseks lubatav tõend. 69. Iseenesest ei ole välistatud kannatanu seaduslikuks esindajaks oleva isiku ülekuulamine tunnistajana. Ka temale võivad olla teada tõendamiseseme asjaolud. Seda tuleks siiski juba süüdistusaktis märkida, et pooltel oleks eelmenetluses võimalik selgeks vaielda, kas sellise tunnistaja ütlused on

§ 66lg-s 21 sätestatut arvestades lubatav tõend.

Praegu tuleb selle küsimusega tegeleda teises kohtuastmes. 70. Kohus on enne ülekuulamise algust hoiatanud N.D. t valeütluste andmisega kaasnevast vastutusest ning selgitanud õigust ütluste andmisest keelduda.

§ 287

lg 2 kohaselt kuulatakse tunnistaja üle ülekuulamata tunnistajate juuresolekuta.

§ 37

lg 3 järgi kohaldatakse üldjuhul menetlustoimingus kannatanule tunnistaja kohta sätestatut. Nende sätete koosmõjust järeldub, et ülekuulamata tunnistaja ei saa viibida kannatanu ülekuulamise juures. Sellist olukorda olnuks võimalik vältida, kui kannatanu ema oleks üle kuulatud enne kannatanut. Siis ei peaks asja lahendaja asuma läbi töötama küsimust, kas ja millised vanema ütlused võivad olla mõjutatud inimlikust soovist oma lapse ütlusi kinnitada.

§ 266

lg 5 kohaselt saab siiski kohus lubada ülekuulamata isiku viibimist kohtusaalis ja seega pole põhjust lugeda N.D. ütlusi ainuüksi

§ 287lg 2 rikkumisest tulenevalt lubamatuks tõendiks.

1. Ringkonnakohus märgib kaitsjaga nõustuvalt, et N.D. ütlused nende asjaolude osas, millest ta on teadlikuks saanud oma tütre vahendusel, ei ole iseseisev tõend. Olukorras, kus kohtumenetluses uuriti vahetu tõendiallika ütlusi, ei ole alust sama teabe osas tugineda n-ö 14 vahendlike tunnistajate ütlustele (RKKKo 3-1-1-73-15 p 1). Maakohus on KarS § 121 lg 1 koosseisuliste asjaolude tuvastamisel nendele ütlustele seega tuginenud osaliselt ebaõigesti.
2. Apellatsioonis vaidlustatakse A.Š. i ütluste arvestamist usaldusväärse tõendina, kuna tema ütlused kohtueelses menetluses olid kohtus antud ütlustega diametraalselt vastuolus. Maakohus möönis otsuses vastuolu esinemist – kohtueelses menetluses väitis tunnistaja, et treener lõi õrnalt, kuid kohtumenetluses ütles, et tugevalt. Maakohtu hinnangul suutis A.Š. kohtuistungil ütlusi andes eristada seda infot, mida ta ise nägi ja koges, sellest infost, mida Riho Rannikmaa talle 28.09.2021 sisendas. Millest maakohus järeldas, et A.Š. andis kohtueelses menetluses ütlused Riho Rannikmaa poolt sisendatu mõju all olles, ei ole tuvastatav. Selle kohta ei ole küsimusi esitatud ei tunnistajale ega ka süüdistatavale. Tegemist on oletusliku järeldusega, mis ei tugine ühelgi faktilisel ega kohtuistungil ilmsiks tulnud asjaolul. Kohtuistungi protokollist (I kd lk 121) nähtub, et kohtueelses menetluses rääkis tunnistaja nukiga löömisest ja kohtus rusikaga löömisest, kohtueelses menetluses öeldu kohaselt oli treeneri löök õrn, kohtus öeldu kohaselt tugev. Eeluurimisel öeldu kohaselt oli H.P. trennis ja tegi kõike lõpuni kaasa. Kohtus öeldu kohaselt istus H.P. pingile ja ei teinud kaasa. Siis kui trenn hakkas lõppema, tuli ta rivi algusesse ikkagi trenni lõpetama.
3. Ringkonnakohus ei näe siinkohal viiteid sellele, et tunnistaja oleks kas kohtueelses menetluses või kohtus andnud teadlikult valeütlusi või oleks selle süüdistuse olulisemate detailide kohta ütluste muutumine tingitud tunnistaja ja prokuröri kohtumisest. Prokurör on seda kohtumist kinnitanud ja selgitanud, et ta selgitas nii A.Š. ile kui ka kõikidele teistele lastele, kuidas kohtus nende ülekuulamine toimub.
4. Õiguskirjanduses on selgitatud, et kõigi inimeste, aga katsete varal tõestatult iseäranis laste mälu on ümbritseva (uue) informatsiooni keskkonnas ja selle lisandumisel aldis nähtusele, mida nimetatakse interferentsiks – mineviku meenutamisel tekivad vead, sest mälestustega seguneb mingi muu informatsioon. Lisanduv informatsioon võib põhineda meediast, mõnelt teiselt sündmusega seotud isikult, lähikondselt, aga see võib pärineda ka küsitlejalt, kes kasutab rohkem või vähem suunavaid küsimusi. Efekt on neil välise sugestiooni juhtudel aga sama: väärinformatsioon muutub mälestuse osaks ning isikud mäletavad sündmust valesti/teisiti võrreldes algse mälupildiga (Randma, P. Alaealise tõendiallika usaldusväärsus. Juridica, 2022/1, lk 40). Ringkonnakohtu hinnangul ongi tegemist olukorraga, kus lapse mälupilt on lisandunud informatsiooni valguses (nt ainuüksi see, et treenerit ikkagi süüdistatakse rusikaga löömises ja sellest kirjutavad ajalehed) muutunud.
5. Riigikohus on märkinud, et mäluvea olukorras on kohtueelses menetluses antud ütlustel nn põhiütlusi toetav, täpsustav iseloom. Kohtueelne menetlus ongi suuresti tõendite vahetuks, (kuriteo)sündmusega seoses kogetu-nähtu-kuuldu ajaliselt võimalikult lähedaseks talletamiseks. Kui aga on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ega kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Tähele tuleb panna, et kui isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab n-ö usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused (RKKKo 3-1-1-113-06 p 17).
6. A.Š. jäi kohtus selle juurde, et praegu ta mäletab seda olukorda ikkagi nii nagu ta kohtus rääkis. Seega tema ütlustele löömise viisi, löögi tugevuse ja kannatanu hilisema 15 käitumise osas tugineda ei saa. Muus osas aga on tunnistaja ütlused kasutatavad (vt ka RKKKo nr 3-1-1-25-15 p 7). Nendes ütlustes kajastub ladusa selgitusena trenni korraldus ja reeglid ning teiste tunnistajate fragmentaarsete ütlustega kokkukõlavalt kujuneb nende pinnalt tervikpilt. Tegemist on lisaks sellise noorega, kes ei loobunud 22.09.2021 sündmuse või sellele järgnenud ajalehekajastuse tõttu Riho Rannikmaa treeningutel osalemisest. Samas lahkus ta trennist mõne aja möödudes, kuna tal tekkisid teised huvid. Sellisena on ta eelduslikult treeneri suhtes kõige neutraalsem. (II)
7. Eelnevat kokku võttes on maakohus rajanud otsuse ebaõigele tõendikogumile. Tegemist on veaga, mida on võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Seetõttu tuvastab ringkonnakohus järgnevalt kohase tõendikogumi pinnalt faktilised asjaolud.
8. 22.09.2021 toimus Riho Rannikmaa juhendamisel Vinni spordihoones judotreening. Treeningu alguses toimus rivistus, kus õpilased reastusid vastavalt paremusjärjestusele neile omistatud vöö värvide järgi. Kui hakati tegema harjutusi, näitas rivi eesotsas seisev õpilane selle ette ning õpilased sooritasid harjutuse vastavalt treeningpäevikus olevale õpilaste nimekirjale. Süüdistuse esemeks olevad sündmused arenesid ajal, mil treeningülesanne oli hoota kaugushüpe. H.P. kui sellel päeval rivi eesotsas seisev õpilane hüppas esimesena ning tema järel asus harjutust sooritama A.F. .
9. Riho Rannikmaa istus tatami peal toolil näoga seina poole. Tema ees oli hüppesektor ja vastas pink, millel istusid hetkel harjutust mittesooritavad õpilased. Ülekuulatud laste ütluste koosmõjust nähtub, et pingil umbes Riho Rannikmaa vastas istus H.M. . Ühel pool H.M. t istus A.Š. ja teisel pool R.G. . Andrese kõrval istus tema enda ütluste kohaselt tõenäoliselt T.J. ning pingi otsas H.M. noorem õde E.M. , kes oli treeningule niisama kaasa tulnud ja veetis aega telefonis. H.P. istus pärast harjutuse sooritamist H.M. i vastu põrandale maha, olles treeneri ja tatami poole seljaga ja hakkas juttu rääkima.
10. Asja menetlemisel on vaieldud selle üle, kui lai oli hüppeala ning kas H.P. i istumine takistas järgmise harjutuse sooritajat. Süüdistaja viitab nendes vaidlustes sellele, et ruumi hüpata oli piisavalt, H.P. tegevus trenni läbiviimist ei seganud. Ringkonnakohus seda seisukohta ei jaga. Hüppeala laius erinevate isikute ütlustes varieerus 1–3 treeneri sammuni, ehk siis oli suhteliselt kitsas. Igaüks, kes on kordki kaugust hüpanud, teab, et maandumisel võib keha kalduda küljele. Hoota kaugushüpe ei kujuta endast erandit. On üldteada asjaolu seegi, et kui üks inimene kukub teisele otsa, saavad tõenäoliselt mõlemad haiget. Treeneril on õigus otsustada, kas olukord on harjutuse läbiviimiseks piisavalt ohutu.
11. Menetleja on pidanud vajalikuks välja selgitada, millised olid treeningul käitumise reeglid. Kõige detailsema kirjelduse, millesse sobituvad ka kõigi teiste laste kirjeldused, on andnud A.Š. . Tema oli treeningul osalenud ja üle kuulatud lastest ka vanim (sündmuse ajal 14-aastane). A.Š. on rääkinud järgmist. Istuda tohib siis kas rätsepistes või pingi peal. Jalad harkis, jalad laiali ei tohi istuda. Kunagi ei tohi istuda seljaga mati keskosa poole, sealtpoolt edasi on judo looja pilt. Kui treener midagi seletab, siis peab vait olema. Kui vaba aeg on, siis võis rääkida. H.P. aga istus seljaga tatami ja treeneri poole ning jutustas sõbrannaga.
12. Vaidlus puudub selle üle, et Riho Rannikmaa tõusis oma toolilt, läks H.P. juurde ning tema käe ja kannatanu kukla vahel toimus kontakt. 16
13. Ühegi üle kuulatud isiku ütlustest ei ilmne, et Riho Rannikmaa ja H.P. vahel oleks olnud mingeid konflikte. H.P. oli selles treeninggrupis üks paremaid sportlasi ja ta sai treeneriga hästi läbi. Seega ei põhjustanud Riho Rannikmaa tegevust mingid varem aset leidnud sündmused. A.Š. i ja T.J. e ütlustest nähtub, et H.P. rikkus trennis kokkulepitud reegleid. Vähemalt see, et treeningu ajal rääkimine Rihole ei meeldi, oli kannatanule teada – kohtuistungil andis ta ütlusi, mille kohaselt treener karjus nende peale, kes trennis rääkisid (I kd lk 49). Riho Rannikmaa ütluste kohaselt tema hinnangul takistas tüdruku asukoht hoota kaugushüppe harjutuse läbiviimist. Esmalt pöördus ta enda sõnul H.P. i poole suuliselt. Ka A.Š. i sõnul treener vist isegi enne keelas H.P. i. Samas on kõik isikud ühel meelel selles, et H.P. ei kuulnud seda. Treener läks H.P. i juurde ja tema käe ning kannatanu kukla vahel toimus kontakt.
14. Süüdistusteksti kohaselt oli tegemist rusikaga löögiga, kaitseversiooni kohaselt tähelepanu juhtimise, toksamise või koputamisega. Esmalt tuleb kindlaks teha, kuidas kontakt toimus. Selleks on vajalik tuvastada, kellel ülekuulatud tunnistajatest oli võimalik süüdistatava käe asendit näha.
15. H.P. istus seljaga treeneri poole ning tema seega Riho Rannikmaa käe asendit näha ei saanud. Seda kinnitab ta ütlusi andes ka ise – ta tundis lööki, kuid ei näinud seda (I kd lk 51).
16. H.M. istus otse H.P. i vastas. Enda sõnul nägi ta nii seda, et treeneri käsi oli rusikas, kui ka seda, et see tabas H.P. i kukalt (I kd lk 93 p – 94). Süüdistatav rääkis ja näitas maakohtu istungil, millises asendis tema käsi oli. Ta kordas seda ringkonnakohtu istungil, näidates, et kontakt toimus selliselt, et sõrm oli keskmise lüli juures kõverdatud. Käe selline asend näib kõrvaltvaatajale rusikas käena ning seda, kas nimetissõrm ja/või keskmine sõrm on teistest pisut eespool (nn koputamisasendis) on kõrvaltvaatajal võimalik näha ainult väga lähedal viibides ning samal ajal käe liikumist jälgides. Kuna H.M. istus otse H.P. vastas, ei olnud kannatanu kukal tema vaateväljas ja seega polnud tal võimalik näha Riho Rannikmaa sõrmede täpset asendit. Seda kinnitab H.M. ka ise – treeneri sõrmede asendit ta ei näinud (I kd lk 96 p).
17. Kohtuistungil kuulati üle H.M. i noorem õde E.M. (sündinud 25.07.2010), kes oli temaga trenni kaasa tulnud. Enda sõnul istus ta pingi peal ja oli telefonis. Ta nägi, kuidas Riho tõusis pingi pealt püsti, siis vaatas uuesti telefoni ja seejärel kuulis kolksatust. Üles vaadates nägi, et H.P. hoiab peast kinni (I kd lk 85 p). Seega ei näinud E.M. Riho Rannikmaa käe asendit.
18. R.G. (28.07.09) istus H.M. i kõrval. Tema andis kohtus ütlusi, et Riho Rannikmaa tuli ja lõi nukkidega H.P. ile vastu kaela (I kd lk 106 p). Ringkonnakohtu hinnangul on R.G. i ütlused sellised, et kui tegemist oleks vaid ühe tõendiga, siis sellele otsust rajada ei saaks. Tunnistaja on oma ütlustes üldiselt ebalev, ta ei mäleta õigesti aastaaega, mil sündmus toimus, kohati on küsitav, kas ta suudab meenutada, et selle sündmuse juures oli kaks erinevat, kuid sarnase nimega tüdrukut – H.M. ja H.P. . Pikkadele küsimustele, kus pakutakse välja kaks vastusevarianti, vastab ta lühidalt. Kuna ta ei istunud pingil otse H.P. vastas, on põhimõtteliselt võimalik, et ta võis treeneri käe asendit näha. Seega on oluline, kas tema väidetut toetavad veel teisedki tõendid.
19. Otsevaade nii treenerile kui ka H.P. le oli A.F. il, kes pidi järgmisena asuma hoota kaugust hüppama. Tema nimetas seda sõrmenipsuga piki pead löömiseks. Nentida tuleb, et ka 17 sõrmenipsu algasend näeb välja selline, nagu Riho Rannikmaa enda sõrmede asendit kohtuistungil näitas – sõrm keskmise lüli juures kõverdatud.
20. H.P. kirjeldab kontakti nii. Lihtsalt tundsin, kuidas keegi pani mulle nagu vastu pead küünarnukkidega tundsin neid teravaid. Kannatanul palutakse täpsustada, mis nukkidega. Protokollis on seda kirjeldatud kui rusikanukke, prokuröri järgmises küsimuses kui käenukke. Kannatanu sõnul tundis ta kuklas sõrmenukke.
21. Riho Rannikmaa kirjeldas olukorda nii (I kd lk 192 p – 194): Tõusin tooli pealt püsti, tegin ühe sammu, et ulatuda temani, kummardasin, sest ta oli madalamal. Parem käsi oli asendis nagu ukse peale koputaks. Käsi ei olnud lahtises asendis (labakäsi lahti), ei saa öelda, et see oli ka rusikas, ta oli sellises ukse peale koputamise asendis. Labakäe näpud ei olnud kõik ühekõrgusel, üks sõrm oli eespool. Protokollis fikseeriti, kuidas süüdistatav ukse peale koputab: käsi on rusikas, ühe sõrme nukk on väljapoole ulatuv. H.P. i puudutas ühe sõrmega – keskmise sõrmenukiga. Rusikanukkidega ei puudutanud.
22. T.J. e sõnul on treener teda näpuga toksanud vastu nina. Ta tegi nõrgalt ehk mitte väga tugevasti. Treener annab nii märku, kui sa teed midagi valesti, ei pane tähele või istud valesti. Teistele lastele on treener ka paar korda niimoodi teinud (I kd lk 141 p).
23. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole rusikaga ja sõrmenukiga (nukkidega) samatähenduslikud mõisted. Selliselt on olukorda mõistnud menetluse algusest peale ka pooled. Nimelt kohe kaitseakti alguses on märgitud: käesolevas asjas ei ole vaidlust, et Riho Rannikmaa füüsiliselt kannatanut puudutas, ta tegi seda sõrme nukiosaga. Asjas on kulutatud palju aega selle üle vaidlemisele, millise käe osaga kontakt toimus ning lõpuks jõutud ringkonnakohtu istungil tõdemusele, et tegelikku põhjust selleks polnud (ringkonnakohtu istungi protokoll lk 4). Sellesse, kas vaidlus toimub selle üle, kuidas kontakt (löök) toimus, või hoopis selle üle, milliseid sõnu on kohaseim selle kirjeldamiseks kasutada, tuleks süüvida juba menetluse alguses ja vajadusel teha süüdistuse tekstis vastavad korrektuurid.
24. Kaitse on kasutanud teo kirjeldamiseks sõnu „puudutama“, „toksama“, „tähelepanu juhtima“. Tegemist on tegusõnadega, mis kirjeldavad nõrka kontakti ja seetõttu juba oma olemuselt välistavad valu või tervisekahjustuse tekkimise. Ringkonnakohus seda õigeks ei pea. Sõrmenuki (nukkidega) kontakti tagajärjel on võimalik vähemalt valu tundmine. Korrektne tegusõna on ikkagi „lööma“. Löömine võib toimuda erineva tugevusega. Eesti keele seletav sõnaraamat toob sõna „löömine“ juures näidetena: „Lööb õrnalt, kõvasti, valusasti, kõigest jõust“. See iseloomustab tegu, millel on mõningane intensiivsus ja tugevus (erinevalt nt sõnadest „puudutama“).
25. Inimese sõrmedel on kolm lüli. Rusikaga löömine tähendab tavaarusaamas kokkusurutud käega löömist selliselt, et kontakt toimub kämblaluu peadega (käelaba poolt vaadates esimesed lülid, siinses menetluses nimetatud ka rusikanukid) või baaslülidega (käelaba poolt vaadetes esimeste ja teiste lülide vaheline ala).
26. Tõenditest järeldub, et Riho Rannikmaa lõi H.P. ühe (või kahe) sõrme teise lüli ehk siinses menetluses nimetatud sõrmenukkidega. Kuivõrd sellise kontakti käigus ei ole võimalik tunda, kas kasutatakse üht või kaht sõrmenukki ning ükski tunnistaja ei viibinud piisavalt lähedal, et seda näha, tuleb

§ 7

lg 3 kohaldades tuvastada, et löök toimus nii, nagu Riho Rannikmaa seda kirjeldas – ühe sõrme nukiga. 18

1. Ringkonnakohus loeb eelnevaga tõendatuks, et Riho Rannikmaa lõi 22.09.2021 kella 17.30 ja 19.00 vahel Vinni vallas Vinni alevikus Sõpruse 12 asuva Vinni spordihoone treeningsaalis treeningu ajal alaealisele H.P. le sõrmenukiga vastu kukalt. (III)
2. Järgnevalt asub ringkonnakohus välja selgitama, kas tegemist oli KarS § 121
3. teoalternatiivi täitva tegevuse ehk valu tekitava kehalise väärkohtlemisega.
4. E.M. ütles, et ta kuulis kolksatust või niimoodi, väikest, midagi ma kuulsin. Ringkonnakohus ei pea usutavaks, et tunnistaja kuuldud kolksatuse põhjustas süüdistatava löök vastu kannatanu pead. Selleks et sõrmenukiga (või isegi rusikaga) tehtud löök oleks kuuldav, peaks see olema väga tugev. E.M. istus pingi otsas, teistest lastest eemal. H.M. , A.Š. , R.G. ja T.J. , kes istusid kannatanule lähemal, löögi tekitatud häält kirjeldanud ei ole.
5. Küll aga rääkis H.P. , et süüdistatava ootamatu löök pähe tekitas talle hetkelise terava valu ja hiljemgi (enda sõnul nii trenni ajal matiharjutust tehes kui ka pärast seda) tundis ta veel arvestatavat valu löögikohas. H.P. väitel ta nutma ei hakanud, aga pisarad tulid. Kannatanu vaatas väidetavalt treeneri poole kurja näoga, ehkki tegi enda sõnul siiski trenni edasi, osales treeningu lõpurivistusel ja võttis teiste seas vastu treeneri pakutud kommi. Rohkem ta aga trenni tagasi ei läinud. Kannatanu need ütlused on ühetaolised ja piisavalt detailsed ega paista millegi sellisena, mille kannatanu oleks isiklikust vaenust või solvumisest või kellegi selgel mõjutusel välja mõelnud.
6. Lisaks sellele haakub kannatanu räägitu ka teiste tõenditega. Lööki tugevana kirjeldanud tunnistajad põhjendasid oma hinnangut H.P. reaktsiooni ja tema isikuomadustega. Paljud tunnistajad on väitnud, et H.P. ei teeks mingit draamat, kui tal poleks valus olnud. H.M. i sõnul olid kannatanul nagu pisarad silmas. Nii H.P. kui ka H.M. i sõnul ütles kannatanu „aia“ ja hoidis korraks kahe käega peast kinni. H.M. i ja ka E.M. i öeldust nähtub, et kannatanu kurtis hiljem pärast trenni löögikohas tugevamat valu. Neil asjaoludel leiab kolleegium, et rääkida saab valust kui KarS § 121 lg 1 koosseisupärasest tagajärjest.
7. Valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev. Samas ei saa KarS § 121 koosseisu kontekstis piirsituatsioonides selle tõdemusega piirduda, vaid tuleb täiendavalt küsida ka selle järele, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. (RKKKo 3-1-1-50-13 p 12, vt ka 1-16-10326/51, p 27.)
8. Kolleegium leiab, et süüdistatava löök polnud pelgalt väheoluline kehaline kontakt, vaid valu tekkimine oli ka objektiivse kõrvalseisja seisukohalt löögi tüüpiline tagajärg. Sõrmenukk on terav, ja suurema valuaistingu tundmiseks piisab ka väikese tugevusega löögist kuklapiirkonda. Selliselt on seda kirjeldanud ka kannatanu – terav valu käis peast läbi. Lööjaks oli täisealine ja suurema osa enda elust võitluskunstiga tegelenud turskem mees. Arvestamata ei saa jätta ka sellega, et ta lõi ootamatult ja selja tagant 12-aastast last ning löök tabas just kukalt. Seda, et süüdistatava löök oli midagi märksa enamat kui pelgalt õrn 19 toksamine, näitavad lisaks ka H.P. ning H.M. ja E.M. i ütlused selle kohta, kuidas kannatanu tundis esmalt hetkelist valusööstu, talle tuli pisar silma ja ta kurtis ka hiljem arvestatava valu üle.
9. Selle osas, kas treener pärast lööki ütles midagi, jääb üles kõrvaldamata kahtlus. Erinevate isikute ütlused on selles osas vastuolulised (treener ei öelnud midagi, palus vabandust, ütles, et reegleid tuleb järgida, ütles, et teab, et oli valus). Seega süüdistatava öeldule subjektiivse külje tuvastamisel tugineda ei saa. Kolleegiumi hinnangul tegutses Riho Rannikmaa KarS § 121 lg 1 teise teoalternatiivi suhtes kaudse tahtlusega. Tõendid võimaldavad järeldada, et süüdistatava eesmärk oli juhtida tähelepanu trennireeglite rikkumisele ning suulist pöördumist kannatanu tähele ei pannud. Füüsilist kontakti on võimalik võtta ka selliselt, et haiget saamine on välistatud, näiteks puudutades teist isikut õlast. Süüdistatav otsustas kannatanut lüüa selliselt, et see tekitas valu. Ta pidas võimalikuks ja möönis, et kannatanu tunneb valu. (IV)
10. Riho Rannikmaad süüdistatakse lisaks valu põhjustamisele ka tervisekahjustuse tekitamises. Süüdistusteksti kohaselt tekkis kannatanul pähe muhk.
11. Riigikohus on selgitanud, et tervisekahjustust kui KarS § 121 lg 1 normatiivset koosseisutunnust defineerib Vabariigi Valitsuse 13.08.
12. a määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 1 lg 2, mille kohaselt on tervisekahjustus osutatud määruse mõttes organismi elundite ja kudede anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häire, samuti haigus või muu patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise, füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise või muu teguri toimel. (vt RKKKo 1-18-7833, p 22 koos edasiste viidetega).
13. H.P. selgitab muhuga seonduvat järgmiselt (I kd lk 51 p): Trennis katsusin küll. Siis oli nagu selline, et nagu natukene paistes oleks olnud, aga hiljem tuli muhk sellest. Need ütlused olid kohtueelses menetluses antud ütlustega vastuolus. Seal ta ütles, et trennis olles ta oma pead ei katsunud (I kd lk 57 p).
14. Kodus pea valutamise kohta ütles ta: Kui katsusin siis oli ka valus, ja kui ma nagu magama läksin, siis oli ka valus ja vahepeal valutas ka. Teisesküsitluses ütles kannatanu, et koju jõudes kadus peavalu korraks ära ja see, mis trennis juhtus, ununes ära (I kd lk 58). Koju jõudes pidi ta emale helistama, aga siis see läks meelest ära. Õhtul kui ema koju tuli, ta sellest emale ei rääkinud. Järgmisel päeval pärast kooli hakkas ta H.M. ga koos õue minema, ema küsis, kas ta trenni ei lähegi ja siis ütleski emale, et Riho lõi talle nagu vastu pead ja ta ei taha enam trenni minna. Selliseid mõtteid ei olnud, et kuskile EMO-sse muhu pärast minna. Arstiabi vaja ei olnud.
15. Kannatanu sõnul ema vaatas ja katsus kukalt sellel päeval, kui ta emale sündmustest rääkis (I kd lk 53). Kannatanu ema andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et sellel õhtul, kui tütar talle sündmustest rääkis, ta muhku ei katsunud. Väike muhuke oli tütrel küll, kuid millal ta seda katsus, ei mäleta. Seda, kas ta püüdis vaadata, mis tütre peas näha on, ta ei mäleta (I kd lk 64).
16. Kohtuistungi protokollis on viited, et kannatanu ülekuulamine politseis toimus 29.09.2022 (I kd lk 53). Enda sõnul oli tal politseis käies veel muhk alles. Aga keegi seda 20 politseis ei pildistanud, sest seda ei olnud nagu näha pildi peal. Kohtuistungil avaldati kannatanu eeluurimisel antud ütlused: „Kui ma praegu katsun kukalt, siis ei ole tunda muhku“.
17. E.M. i ütlustest nähtub, et esmalt kannatanu rääkis talle muhu olemasolust (lk 85 p). Järgmine või ülejärgmine päev läksid nad koos õue ja H.P. ütles, et katsu vaata, mul on siin nagu muhk. Muhk oli ikka päris suur. E.M. enda sõnul muhku ei vaadanud, küll aga katsus seda (I kd lk 87 p). H.M. muhku ei vaadanud ega katsunud (I kd lk 95).
18. Ringkonnakohtu hinnangul jääb nende tõendite pinnal tervisekahjustuse tekkimise osas üles kahtlus. Süüdistatava eesmärk oli kannatu tähelepanu juhtimine, ühestki välisest asjaolust ei nähtu, et lööki oleks rakendatud suuremat jõudu. Keegi ülekuulatud isikutest ei väida end olevat muhku näinud. Inimese kolju ei ole sile ning eriti kukla piirkonnas katsudes on tunda erinevad kumerused. Vaid kukalt katsudes öelda, kas tegemist on tavapärase olukorra või löögi tagajärjel tekkinud muhuga, on äärmiselt keeruline. Seda kahtlust ei ole võimalik kõrvaldada. Olukorrad, kus asjaolu esinemises jääb üles mittekõrvaldatav kahtlus, tuleb

§ 7lg 3 kohaselt tõlgendada süüdistatava kasuks.

1. See, et Riho Rannikmaa oleks 22.09.2021 tekitanud H.P. le tervisekahjustuse, ei leidnud asjas tõendamist.
2. Süüdistuses kirjeldatu osaline tõendamata jäämine kohtumenetluses või asjaolude tuvastamine süüdistatavale soodsamal kujul ei tingi osalist õigeksmõistmist, kui kohtu kindlakstehtu vastab mis tahes süüteo tunnustele (RKKKm 1-20-470/34 p 23). (V)
3. Arvestades süüdistuse tõendatuks lugemist oluliselt väiksemas mahus, tuleb muuta Riho Rannikmaale mõistetud karistust ja esimese astme kohtumenetluse kulude jaotust.
4. KarS § 121 lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni 1-aastase vangistuse. Maakohus on valinud põhjendatult kergema karistusliigi – rahalise karistuse. KarS § 44 lg 1 kohaselt võib kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära.
5. Arvestades KarS § 58 p 13 kohast raskendavat asjaolu, ei pea kohus põhjendatuks 100 päevamäära suurust karistust muuta. Küll aga on põhjendatud muuta karistuse individualiseerimise viisi. Riho Rannikmaa on juba eakas inimene, kes siiani on elanud õiguskuulekalt. Kriminaalmenetluse läbi on ta saanud selge signaali, et õpilastega suhtlemine viisil, mis võib neile valu tekitada, ei ole aktsepteeritav. Kolleegiumi hinnangul on uute samalaadsete kuritegude toimepanemise oht väike. Teiseliigiliste kuritegude toimepanemise võimalusele ei viita miski. Seda ja süü minimaalset suurust arvestades on võimalik karistus KarS § 73 lg 1 kohaselt jätta tingimisi kohaldamata. Katseaja pikkuseks määrab ringkonnakohus 1 aasta.
6. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, siis tuleb kujundada seisukoht ka maakohtu menetluses tekkinud õigusabikulude osas. Valitud kaitsja Kristjan Tuul on esitanud taotluse jätta kriminaalmenetluse kuluna riigi kanda süüdistatava õigusabikulud maakohtumenetluses summas 28 636,30 eurot (käibemaksuga). Arvestades, et maakohus tunnistas Riho Rannikmaa süüdi temale esitatud süüdistuses ning valitud kaitsja kulud jäid 21 Riho Rannikmaa enda kanda, ei hinnanud maakohus osutatud õigusabi tunnihinna ja mahu põhjendatust.
7. Ringkonnakohtus saatis apellatsiooni osaline edu selles osas, et süüdistatav ei ole kannatanule tervisekahjustusi tekitanud. KarS § 121 lg 1 süüteokoosseis valu tekitavas kehalises väärkohtlemises leidis ka ringkonnakohtus tuvastamist. Arvestades süüdistuse sisu ja selle tõendatuks lugemist väiksemas mahus, peab kohtukolleegium põhjendatuks jätta osa kaitsekuludest riigi kanda mõistes Riho Rannikmaale osutatud õigusabi 25 tunni ulatuses välja riigilt.
8. Vastavalt

§ 175

lg 1 p-le 1 kuulub menetluskulude hulka kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalik kulu. See tähendab, et menetluskulude hüvitamise otsustamisel peab kohus hindama tasumäära ja osutatud õigusabi mahu põhjendatust. Riho Rannikmaale osutatud õigusabi tunnihind esimese astme kohtu menetluses oli 170 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus peab õigusteenuse tunnihinda põhjendatuks. Arvestades õigusteenuse kvaliteeti ning üldist hinnatõusu, jääb kaitsja tunnihind mõistlikkuse piiridesse.

1. Kaitsja on esitanud Riho Rannikmaale õigusteenuse osutamise eest esitatud arved ja menetluskulude nimekirja, millelt nähtuvad osutatud õigusabi sisu ja ajakulu. Kokku nähtub esitatud dokumentidest, et Riho Rannikmaale on õigusteenust osutatud 129,275 tunni ulatuses. Nagu eelnevalt märgitud, tuleb kaitsja taotlus rahuldada 25 tunni ulatuses. Kokku moodustab kaitsja õigusabikulu koos käibemaksuga 5100 eurot (25 tundi x 170 eurot x 1,2). See summa tuleb Eesti Vabariigilt Riho Rannikmaa kasuks välja mõista. (VI)
2. Eelnevat arvestades kuulub apellatsioon rahuldamisele osaliselt.
3. Kuigi Riho Rannikmaa on toime pannud KarS § 121 koosseisupärase teo, ei leidnud üks süüdistuses etteheidetud teoalternatiivides tõendamist. Maksvusele pääsenud kohtupraktika kohaselt kui süüdistatava toimepandu erineb süüdistuses kirjeldatust sellisel moel või ulatuses, mis mõjutab arvestataval määral hinnangut teo hukkamõistetavusele, tuleks kõnealune lahknevus süüdistusversioonist kohtuotsuse resolutiivosas esile tuua (RKKKm 120-470/34 p 28). Seega tuleb kohtuotsuse resolutsiooni märkida, et Riho Rannikmaa loetakse süüdi tunnistatuks KarS § 121 lg 1 järgi valu tekitavas kehalises väärkohtlemises.
4. Eeltoodu alusel ning juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2, 4 ja § 340 lg 2 p-st 3 tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu 01.11.

1. a otsuse osaliselt, s.o Riho Rannikmaa süüdi tunnistamises KarS § 121 lg 1 järgi teise inimese tervise kahjustamises. Maakohtu otsus tühistatakse ka mõistetud karistuse kandmise viisi osas. KarS § 121 lg 1 järgi valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest mõistetud rahaline karistus 100 päevamäära jätta KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi täielikult täitmisele pööramata, kui Riho Rannikmaa ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema ringkonnakohtu otsuse kuulutamisest.
2. Samuti tühistatakse Viru Maakohtu otsus osas, milles esimese astme menetluses kantud kaitsjatasud jäid täielikult süüdistatava kanda. Selles osas tehakse uus otsus, millega mõistetakse Eesti Vabariigilt Riho Rannikmaa kasuks maakohtu menetluses tekkinud õigusabi 22 kulude katteks 5100 eurot (sh käibemaks). Ülejäänud osas jäävad tekkinud õigusabikulud Riho Rannikmaa enda kanda.
3. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. 127.

§ 185

lg 1 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse § 337 lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Ringkonnakohtus esitas valitud kaitsja Kristjan Tuul õigusteenuse osutamise lepingu alusel väljastatud arved Riho Rannikmaale apellatsioonimenetlusega seoses kogusummas 3077 eurot, sh käibemaks 527 eurot. Esitatud arvete kohaselt on osutatud Riho Rannikmaale õigusteenust 15 tunni ulatuses ja tunnihinnaga 170 eurot, millele lisandub käibemaks. Arvetelt nähtuvalt koosneb õigusteenus maakohtu otsuse analüüsist, kliendikohtumisest ja apellatsiooni koostamisest kokku 10 tundi; suhtlusest kliendiga 0,5 tundi; ning ettevalmistusest 12.06.2024 kohtuistungiks, menetluskulude nimekirja koostamisest ja kohtuistungil osalemisest kokku 4,5 tundi. 128. Ringkonnakohtul ei ole etteheiteid kaitsja kujunenud tunnihinnale 170 eurot (käibemaksuta). Arvestades Riho Rannikmaale osutatud õigusteenuse kvaliteeti, jääb mõistlikkuse piiridesse õigusteenuse tunnihind. Samuti ei pea kolleegium kaitsja nimetatud kaitsetoiminguid menetletava kriminaalasja kontekstis ebavajalikuks ega nende tegemiseks kulunud aega ülemääraseks. Seega tuleks lugeda osutatud õigusteenus põhjendatuks. 129.

§ 185

lg 1 alusel mõistakse Eesti Vabariigilt Riho Rannikmaa kasuks välja õigusabikulud 3077 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 23