← Eesti

1-24-1325/26

Obsah (5)§ 11§ 5§ 7§ 1§ 9

õ KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. oktoober 2024, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-24-1325 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Ingeri

§ 11lg-te 2 ja 3 alusel 400 eurot.

  1. P. Loskutovi süü on tõendamist leidnud. 3.
  2. Asjas on tõenditena süüdistatava, kannatanu V.N.-i , I.N. -i ja V.N.-i ütlused. Muude tõenditena võttis kohus vastu
  3. aprilli 2023 fototabeli, kust nähtuvad V.N.-i vigastused, Valga haigla
  4. aprilli 2023 epikriisi koos fotodega, mis tõendab V.N.-il tekkinud vigastusi, videosalvestise ühes vaatlusprotokolliga, millelt nähtub sündmuse käik ja mis on filmitud V.N.-i poolt mobiiltelefoniga ning P. Loskutovi kahtlustatavana kinnipidamise protokolli. 3.
  5. P. Loskutov ei eita V.N.-i löömist. Ta selgitas istungil, et soovis kannatanuga üksnes varasema tüli pinnalt tekkinud konflikti n-ö klaarida. Tal ei olnud plaanis kannatanut füüsiliselt rünnata. Kuna kannatanu tegi tema suunas „samme“ ja tegemist on endise poksijaga, siis ta arvas, et kannatanu ründab teda ja seetõttu lõigi kannatanut. Kaitsja arvates 2 nähtub videosalvestiselt üheselt, kuidas hoopis kannatanu, tema abikaasa ja lapselaps käituvad P. Loskutovi suhtes agressiivselt. Seejärel liikus kannatanu ähvardaval sammul P. Loskutovi suunas, millest viimane tajus reaalselt ohtu enda tervisele. P. Loskutovi eesmärgiks oli üksnes kannatanu „aktiivne tegevus maha suruda“. 3.
  6. Maakohus leidis, et süüdistatava ja kaitsja versioon ei ole kooskõlas asjas kogutud teiste tõenditega. Kohtu hinnangul on süüdistus kogutud tõenditega kinnitust leidnud. Vaidlust ei ole selles, et P. Loskutov lõi kannatanut ja põhjustas seeläbi talle valu ning tervisekahjustusi. 3.
  7. Kannatanu V.N.-i sõnul läks ta sel hommikul koos oma abikaasaga nende lapselapsele järgi, et ta kooli viia. Maja juurde jõudes nägi ta eemalt nende suunas liikumas P. Loskutovi, kes teda autost välja kutsus. Ta lasi signaali, et lapselapsele oma kohalolekust teada anda ja tuligi autost välja. Seejärel hakkas P. Loskutov koheselt tema poega igasuguste sõnadega mustama. Kannatanu ei tea, miks P. Loskutov sel hommikul tema poja maja juurde tuli. Kannatanu sõnul oli ta rahulik ja ei kõrgendanud häält. Küll aga muretses ta oma abikaasa ja lapselapse pärast. Seetõttu tegigi ta need kaks palju kõneainet pakkunud sammu oma naise suunas, kuid tema eesmärgiks oli üksnes oma abikaasa autosse suunata, mitte P. Loskutovi rünnata. Seejärel hakkas P. Loskutov teda rusikatega peapiirkonda peksma, kuniks tema abikaasa põlvili laskus, anudes P. Loskutovi, et viimane peksmise lõpetaks. P. Loskutov lõpetaski kannatanu abikaasa palvel peksmise ja lahkus. Seejärel tuli sündmuskohale politsei ühes kiirabiga ja kannatanu viidi erakorralise meditsiini osakonda. 3.
  8. Kannatanu ütlustega on kooskõlas I.N. -i ütlused. I.N. -i sõnul oli süüdistatav kuri ja ta polnud süüdistatavat kunagi sellisena näinud. Lähemale jõudes hakkas süüdistatav nende poega ebatsensuursete sõnadega solvama ning muutus üha agressiivsemaks. V.N. oli terve selle aja rahulik, ei karjunud ega vehkinud kätega. V.N. tahtis teda terve selle aja autosse suunata ja sellepärast tegigi need paar sammu tema suunas, kuniks P. Loskutov tema abikaasat lõi ja seejärel tema peksmist jätkas. 3.
  9. V.N.-i lapselapse V.N.-i sõnul ühel hetkel lõigi P. Loskutov tema vanaisa. Vähemalt kolm-neli lööki tabasid tema vanaisa näopiirkonda. Ta kartis vanaisa tervise pärast, sest tal oli äsja infarkt olnud. V.N.-i tunnistas, et hakkas karjuma. 3.
  10. Maakohus järeldas, et tõendid kogumis kinnitavad üheselt, et P. Loskutov on toime pannud KarS § 121 lg-s 1 nimetatud teo ehk teise isiku kehalise väärkohtlemise, millega on põhjustatud valu ja tervisekahjustus.
  11. Kaitsja ja süüdistatav ei eita, et viimane lõi kannatanut, kuid nende hinnangul oli P. Loskutov hädakaitseseisundis ehk tema tegevus ei olnud õigusvastane. Maakohus sellega ei nõustunud ja põhjendas seda järgmiselt. 4.
  12. Kuigi kannatanu tegi süüdistatava suunas mingil hetkel keset sõnavahetust tõepoolest paar sammu, ei olnud seda võimalik tõlgendada, kui võimalikku eesootavat rünnet, mida P. Loskutov tõrjuma oleks pidanud. Videosalvestiselt on näha, kuidas süüdistatav, kannatanu ja viimase abikaasa liiguvad majaesisel tänaval ringi ja ei seisa n-ö paigal. Videost nähtub, et üksteisele läheneti ja eemalduti korduvalt. Samuti ei sekkunud kannatanu kuidagi n-ö P. Loskutovi privaatsfääri ega rikkunud tema kehalist puutumatust. Teisisõnu ei saanud kannatanu poolt astutud paar sammu süüdistatava suunas olla sedavõrd ootamatud ja intensiivsed, et ta tajus neist ohtu oma õigushüvedele. 4.
  13. Nii ütlustest kui ka videolt nähtub, et agressiivselt oli meelestatud hoopiski P. Loskutov. Lühikesest videolõigust ilmneb selgelt, et häält tõstab, solvavaid väljendeid kasutab ja kätega vehib süüdistatav. Kannatanu oli väga rahulik, ei tõstnud kordagi häält ega vehkinud kätega. Samuti polnud tal käes ühtki eset, mida oleks saanud kasutada ründeks süüdistatava vastu. 3 Mitmel korral püüab kannatanu konfliktist eemalduda rahustades nii abikaasat kui ka lapselast. 4.
  14. Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et V.N. ja tema abikaasa olid sündmuse ajal 63-aastased. Kannatanul oli sündmusele eelnevalt olnud infarkt ehk tema tervislik seisund oli kehv (mida I.N. -i salvestiselt nähtuvalt P. Loskutovile ka korduvalt ütles). Nende lapselaps oli tol hetkel aga 18-aastane tütarlaps. P. Loskutov oli aga 53-aastane, pigem heas vormis meesterahvas. Objektiivselt olukorda hinnates ei ole võimalik väita, et kannatanu koos oma lähedastega kujutas P. Loskutovile tõsiseltvõetavat ohtu. Vastupidi. 4.
  15. Seega ei ole kaitseversioon sellest, et P. Loskutov viibis hädakaitseseisundis, kinnitust leidnud. Kannatanupoolset paari sammu P. Loskutovi suunas ei olnud võimalik tajuda, kui rünnakut või agressiooni, mis oleks süüdistatava hädakaitseseisundisse asetanud.
  16. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. P. Loskutov ei viibinud KarS § 28 lg 1 tähenduses hädakaitseseisundis, sest objektiivselt hinnates oht tema elule ja tervisele puudus.
  17. Puuduvad mistahes kaalukad argumendid, mille toel saaks tõsiseltvõetavalt eitada P. Loskutovi tahtlust panna toime KarS § 121 lg-s 1 kirjeldatud kuritegu. Arvestades, et P. Loskutov lõi kannatanut mitte ühel korral, vaid korduvalt rusikatega peapiirkonda, mille tagajärjel hakkas kannatanul lausa ninast verd jooksma, pani P. Loskutov kohtu hinnangul teo toime otsese tahtlusega. Ta teadis ja möönis, et peksab rusikatega mitmeid kordi teist inimest peapiirkonda. Tegevuse katkestas ta alles siis, kui kannatanu abikaasa põlvili laskudes anus, et ta peksmise lõpetaks. KarS § 121 lg 1 koosseis on seega tervikuna täidetud.
  18. Karistuse osas märkis maakohus järgmist. 7.
  19. Prokuratuur taotleb P. Loskutovi karistamist kaheksa kuu pikkuse vangistusega, millest arvata maha eelvangistuses viibitud aeg ja kandmisele kuuluv vangistus jätta KarS § 74 alusel tingimisi täitmisele pööramata, kui P. Loskutov ei pane ühe aastasel katseajal toime uut kuritegu ja täidab KarS §-s 75 toodud kontrollnõudeid- ja kohustusi. 7.
  20. Kohtu hinnangul ei vastanud prokuröri taotletud karistus P. Loskutovi süü suurusele. Teisisõnu läks P. Loskutov sel päeval „õigust nõudma“ asjasse mitte puutuvatelt isikutelt ehk kahelt pensionärilt ja nende teismeliselt lapselapselt, mis päädis lõpuks sellega, et P. Loskutov lõi mitmel korral kannatanut rusikaga peapiirkonda. Kohus küsis P. Loskutovilt, miks peaks kannatanu oma poja tegude eest vastutuse võtma, kuid viimane sellele üheselt vastata ei osanudki. Kohtu hinnangul ei ole sellisel viisil probleemide lahendamine aktsepteeritav. Samuti ei ole normaalne enda pahameele väljaelamine läbi vägivalla asjasse mitte puutuvate isikute suhtes. 7.
  21. Seda arvesse võttes leidis kohus, et P. Loskutovi ei ole võimalik karistada rahalise karistusega. See oleks võimalik, kui P. Loskutovi süü oleks võrdlemisi väike. Praegusel juhul tuvastas kohus, et tema süü on aga keskmine. Seega tuleb P. Loskutovile mõista vangistus sanktsiooni keskmises määras, milleks on kuus kuud. Kohtu hinnangul piisab eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks praegusel juhul ilma kontrollnõueteta üheaastasest katseajast.
  22. Kaitsja esitas taotluse hüvitada P. Loskutovile mittevaraline kahju, sest viimane oli kahtlustatavana kinni peetud ja tema suhtes kasutati käeraudu. 8.
  23. Kohus jättis taotluse hüvitada kahtlustatavana kinni peetud aja eest mittevaraline kahju rahuldamata, sest selleks puudub alus.

§ 5

lg 1 p 2 sätestab, et kui isik mõistetakse õigeks või tema suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lõike 1 punkti 1, 2 või 5 alusel, võib ta nõuda kahju hüvitamist juhul, kui see tekitati 4 kahtlustatavana kinnipidamisega. Praegusel juhul ei ole P. Loskutov õigeksmõistetu. Kohus tuvastas, et P. Loskutov on KarS § 121 lg 1 järgi süüdi. P. Loskutovilt ei võetud ebaseaduslikult vabadust. Ta peeti kahtlustatavana kinni ja allutati menetlustoimingule. 8.

  1. Küll aga nõustus kohus kaitsjaga selles, et P. Loskutovi suhtes ei olnud käeraudade kasutamine vajalik. Nimelt kasutati tema suhtes kahtlustatavana kinnipidamisel
  2. aprillil 2023 kella 19.29-st kuni 21.19-ni käeraudu. Puuduvad viited sellest, et realiseerunud oleks mistahes (KorS) § 79 lg 1 märgitud ohtudest. P. Loskutov peeti kinni ca 10 h pärast juhtunut oma elukohas (süüdistuse aluseks olev tegu toime pandud kell 09.15; kahtlustatav peeti kinni kell 19.30). P. Loskutovi ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud ehk polnud alust arvata, et ta võiks kinnipidamisel vastupanu osutada või põgeneda. Käeraudade kasutamiseks puudus igasugune vajadus. P. Loskutov läks politseiametnikega rahumeelselt kaasa. Käeraudade kasutamine oli seega õigusvastane, inimväärikust alandav ja riivas P. Loskutovi liikumisvabadust (vt ka mutatis mutandis RKKKm nr 1-22-5272, p-d 41-44). 8.
  3. Käsilolevas asjas nõutakse käeraudade õigusvastase kasutamise eest õiglase hüvitise määramist. Inimväärikust alandavast kohtlemisest tingitud mittevaralise kahju peab hüvitama mõistliku rahasumma maksmisega. P. Loskutovi suhtes kasutati käeraudu 1 tunni ja 50 minuti jooksul. Eeltoodut arvestades loeb kohus mõistlikuks hüvitiseks 400 eurot.

§ 11lg-te 2 ja 3 alusel tuleb kahju hüvitamise taotlus selles ulatuses rahuldada.

Apellatsioon ja vastus apellatsioonile

  1. Tartu Maakohtu
  2. juuni 2024 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav P. Loskutovi kaitsja vandeadvokaat Kaire Hänilene, kes palub tühistada maakohtu otsuse P. Loskutovi süüditunnistamises ja karistamises ning mõista P. Loskutov õigeks. Samuti palub kaitsja rahuldada täies mahus P. Loskutovi taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks. Menetluskulud jätta riigi kanda. 9.
  3. Vaidlustamise põhjuseks on tõendite hindamise kallutatus ja ühekülgsus, samuti eluliste asjaolude ja hädakaitse teooria vahelise seose väärkäsitlus, mis on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni ning kokkuvõttes alusetult süüdimõistva kohtulahendi tegemiseni. 9.
  4. Nõustuda saab selles, et P. Loskutov tõepoolest lõi süüdistuses nimetatud ajal ja kohas V.N.-i . Kõik sellest tulenevad kohtu elulised ja õiguslikud järeldused on paraku ekslikud. Kohus, nii nagu ka prokurör, on teinud vägivallajuhtumite õiglase lahendamise kõige tüüpilisema vea, s.o lasknud end eksitada näilisest ja järeldanud kergekäeliselt isiku süü. 9.
  5. Niisiis on kohus ka antud asjas ehitanud kogu tõendianalüüsi üles täiesti ebakohasele vundamendile ehk illusioonile, justkui olnuks P. Loskutov agressoriks ja tunginud V.N.-ile kallale. Kohus ei ole tõendeid objektiivselt ega erapooletult analüüsinud, vaid sobitanud neid riimuma tõekauge eelarvamusega. 9.
  6. Et faktid loogilises järjekorras ja tegelikes elulistes seostes esile tuua, tuleks alustada sellest, mis põhjusel P. Loskutov üldse
  7. aprill 2023 kella 09.15 paiku Valga linnas XXX V.N.-i elukoha juures viibis. Süüdistatav soovis inimestega avalikus kohas suhelda. Just seda ta tegigi. Kohus on palju tähelepanu omistanud sellele, et P. Loskutov oli häälekas. Pole kahtlust, et inimene, kellel on vanematele edastada pretensioon nende poja suhtes, ei ole rahulik ega suhtumiselt neutraalne. Ei eksisteeri ühtki mõistlikku ega õiglast põhjust P. Loskutovile ette heita, et ta tänaval, avalikus ruumis, vanematele nende pojaga seotud pretensioonid teatavaks tegi. 5 9.
  8. P. Loskutov on üksikasjalikult selgitanud, et kuivõrd V.N. sammus talle otse peale, oli ta täiesti kindel, et järgneb V.N.-i , kui endise poksija poolne füüsiline rünnak, mille eest ta peab ennast kiiresti ja efektiivselt kaitsma. P. Loskutov tajus olukorda enda jaoks sedavõrd ohtlikuna, et oli vahetult pärast sündmust veendunud, et V.N. juba püüdiski teda lüüa. 9.
  9. Kohtuotsuse punktist 16 võib lugeda, et kohtu hinnangul ei sekkunud V.N. kuidagi P. Loskutovi privaatsfääri. See ei vasta video põhjal absoluutselt tõele. Antud juhul oli aga V.N. jõudnud P. Loskutovi vastu liikudes juba keskdistantsistki kaugemale – tal oli võimalik sooritada nii tabav löök, kui haare ning kuivõrd P. Loskutov lähtus lisaks eelteadmisest, et tegemist on endise poksijaga, asuski ta end aktiivselt kaitsma. 9.
  10. Ründe kestvuse ja lõpetamisega on mõistlik ka käsiloleva sündmuse analüüsi jätkata. Maakohus on otsuse punktis 27 võtnud täielikult omaks V.N.-i ja I.N. -i üliemotsionaalse narratiivi, kuidas P. Loskutov peksis armutult V.N.-i ja lõpetas alles siis, kui kannatanu abikaasa põlvili peksmise lõpetamist anus. Mitte miski ei saaks tegelikult tõest kaugemal olla ning eelarvamusvaba õigusemõistmise korral oleks kohus pidanud seda märkama, et objektiivsed tõendid V.N.-i ütlusi ei kinnita, liiatigi olid nad juba osutunud tõendiallikatena ebausaldusväärseteks. 9.
  11. Videosalvestuse objektiivsel ja tähelepanelikul vaatlusel ilmneb, et mingist intensiivsest peksmisest ja põlvili palumisest ei ole alust rääkida, need väited on eksitavad ja otseselt valed. Otse vastupidi, kui P. Loskutov on teinud esimese löögi olukorras, mida tema tajus enda füüsilist puutumatust ohustava vahetult eesseisva ründena ning püüab ohu täielikuks neutraliseerimiseks V.N.-i kinni hoida, sekkub tõepoolest I.N. -i. Videosalvestiselt on eksimatult näha, kuidas P. Loskutovi tähelepanu liigub I.N. -ile, ta laseb V.N.-ist lahti, lõpetab jõu kasutamise ja taandub V.N.-iga füüsilisest kontaktist. Sel hetkel on P. Loskutov valmis lõpetama aktiivse kaitse. V.N. aga kasutab olukorda ära ja ründab füüsiliselt P. Loskutovi, asudes temaga maadlema (Lisad 2.1 – 2.7). P. Loskutov jätkab hädakaitset alles pärast seda, kui V.N. teda konkreetselt ise ründab. 9.
  12. Eeltoodu valguses on täielikult ebaõiglane ja asjakohatu kohtuotsuse punktis 21 leiduv järeldus, et arvestades, et kuivõrd P. Loskutov lõi kannatanut mitte ühel korral, vaid korduvalt rusikatega peapiirkonda, mille tagajärjel hakkas kannatanul lausa ninast verd jooksma, pani P. Loskutov kohtu hinnangul teo toime otsese tahtlusega. Erinevalt kohtu tõdemusest kinnitavad tõendid, et P. Loskutovi tahtlus oli eranditult suunatud vahetult eelseisva ja käimasoleva ründe tõrjumisele hädakaitsele seadusega sätitud raamides. 9.
  13. Et olukorda õiglaselt hinnata, võiks püstitada küsimuse, et kui eeldada, et P. Loskutovi reaktsioon olukorrale oli vale, siis kuidas ta oleks pidanud käituma. Oluline ei ole jõuda järeldusele, et P. Loskutovi reaktsioon oli ainuvõimalik lahendus, vaid et see oli kõiki asjaolusid ex ante printsiibil hinnates üks võimalik adekvaatne ja õiguslikesse raamidesse jääv lahendus. 9.
  14. Maakohus on paraku liikunud ex ante hindamisega täpselt vastupidises suunas, korrates muuhulgas mitmes otsuse punktis, et V.N.-i poolt P. Loskutovi suunas astutud paar sammu „ei saanud olla“ sedavõrd ootamatud ja intensiivsed, et ta tajus neist ohtu oma õigushüvedele. Kohtu selline turvalises keskkonnas ex post tehtud järeldus ei haaku kuidagi olukorraga, milles viibib inimene, kellele teine isik parajasti tõtakal sammul otsa kõnnib või kellele äsja haardest vabastatud isik võitlust jätkata soovides kallale tormab. 9.
  15. Kohus on lisanud otsuse põhistustele veel mitmeid asjasse mitte puutuvaid või eluliselt ebaadekvaatseid argumente, näiteks, et kannatanu oli väga rahulik, ei tõstnud kordagi häält ega vehkinud kätega, samuti polnud tal käes ühtki eset, mida oleks saanud kasutada ründeks süüdistatava vastu. Sündmuse osas järelduste tegemine selle põhjal, kuidas isikud end 6 kohtusaalis ülal peavad või millise temperamendiga tunduvad olevat, on aga sootuks ebakohane, võib isegi öelda, et diskrimineeriv. 9.
  16. Kohus on ka otsuse punktis 18 käsitlenud asjaolusid, millele on omistanud täiesti ebakohase tähenduse - nimelt on kohtunik nentinud, et tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et V.N. oli sündmuse ajal 63-aastane, tal oli olnud infarkt ja tema tervislik seisund oli kehva, seevastu P. Loskutov oli 53-aastane, pigem heas vormis meesterahvas, mistõttu ei saa järeldada, et V.N. koos oma lähedastega kujutas P. Loskutovile tõsiseltvõetavat ohtu. Kaitsja hinnangul on selline järeldus mitte ainult meelevaldne, vaid ka ohtlik, sest sellele on rajatud inimsaatust mõjutav süüdimõistev kohtulahend. 9.
  17. Samas ei ole kohtu järelduse ebakohasuse osas vaja isegi keskenduda P. Loskutovi subjektiivsele tajule või hinnangutele, vaid videost selgelt nähtavale tõsisajale, et seal leiab aset tasavägine kähmlus, kus P. Loskutovile toovad edu üksnes paar vastase jaoks ootamatult sooritatud kiiret lööki. 9.
  18. Kokkuvõttes palub kaitsja ringkonnakohtul jätta tähelepanuta kohtusaalist maakohtu otsusesse kandunud emotsioonid ning faktidest irduvad järeldused ja hinnata elulist olukorda õiglaselt, ex ante kriteeriumist lähtudes. Alati ei pea pingelises konfliktsituatsioonis esinema karistusõiguslikku süüd, vahel kukuvad asjad lihtsalt halvasti välja.
  19. P. Loskutov esitas maakohtule taotluse hüvitada temale mittevaraline kahju seoses tema kahtlustatavana kinnipidamise ja käeraudade kasutamisega. Kohus jättis rahuldamata taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks kahtlustatavana kinnipidamise eest. Kohtuotsusest ei selgu, miks maakohus on pidanud P. Loskutovi kahtlustatavana kinnipidamise põhjendatuks ja seaduslikuks. Tõepoolest on uurimisasutus koostanud kahtlustatavana kinnipidamise protokolli, kuhu on märkinud kolm KrMS §-s 217 sätestatud kinnipidamise alust. Sellise protokolli koostamine aga ei tähenda automaatselt, et tegemist oleks olnud põhjendatud kinnipidamisega. Kohus on jätnud kontrollimata, kas protokollis märgitud kinnipidamise alused P. Loskutovi suhtes ka tegelikult esinesid, st kas P. Loskutovi suhtes esinesid PS §-st 20 ja KrMS §-st 217 tulenevad alused vabaduse võtmiseks. Kaitsja on seisukohal, et objektiivselt puudus alus P. Loskutovi kahtlustatavana kinnipidamiseks ning seetõttu on kinnipidamine olnud õigusvastane. Kahtlustatavana kinnipidamise protokollis markeeritud, väidetavalt kinnipidamist tinginud andmed – isik võib jätkuvalt toime pannad kuritegusid või menetlusest kõrvale hoiduda, ei tuginenud mitte millelgi, neile ei osuta ükski tõend, P. Loskutovi minevik ega eluviis.

§ 7

lg 1 kohaselt on isikul juhul, kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust ja põhjustab isikule seeläbi kahju, õigus nõuda sellise kahju hüvitamist sõltumata sellest, milline on selle süüasja lõpptulemus, mille raames isikule kahju tekitati. P. Loskutov on seisukohal, et menetleja on tema kahtlustatavana kinnipidamisega rikkunud süüliselt menetlusõigust ja põhjustanud seeläbi temale kahju. Neil põhjustel palub P. Loskutov

§ 1

lg 2 ja 11 lg 2 koostoimes määrata temale õigusvastase kahtlustatavana kinnipidamise eest mittevaralise kahju hüvitis õiglases määras ka juhul, kui ringkonnakohus jätab maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse muutmata. Taotleja on seisukohal, et kahtlustatavana kinnipidamise õigusvastasuse tuvastamine ei ole praeguses asjas kahju hüvitamiseks piisav ning seda ei ole võimalik heastada muude vahenditega kui seaduses sätestatud määras hüvitise tasumisega (vt

  1. mai 2024 maakohtule esitatud taotluse p 10), kuna piiratud on intensiivselt põhiõigust, so õigust vabadusele.
  2. Tartu Ringkonnakohtu
  3. augusti 2024 määrusega võeti apellatsioonid menetlusse ning anti menetlusosalistele apellatsioonide kohta seisukohtade, taanduste ja taotluste esitamiseks tähtajaks hilisemalt
  4. september
  5. 7
  6. Nimetatud ajaks esitas seisukoha prokurör, kes palub apellatsiooni kui põhjendamatu jätta rahuldamata. 12.
  7. Apellatsioonis ei sisaldu maakohtu järeldusi kummutavat veenvat tõendite analüüsi. Prokuratuuri seisukohalt on maakohus otsust nii P. Loskutovi õigusvastasust välistava asjaolu ehk kaitseversiooni kohaselt hädakaitse kummutamise kui ka mõistetud karistuse küsimuses piisavalt põhjendanud ning see rajaneb kõigi kohtus uuritud tõendite kogumis hindamisel, eelistamata üht tõendit teisele. 12.
  8. Prokurör leiab, et käsitletavat sündmust tuleb vaadelda ühe tervikuna ja hinnata kõiki maakohtus uuritud tõendeid kogumis – nii nagu tegi seda maakohus, mitte kaasa minna kaitsja poolt apellatsioonis välja pakutud kaitsepositsioonile sobiva ajalise kitsendusega, mh et „sündmuse nö sõlmpunkt tuleb nihutada ajateljel hilisemaks, kui seda on teinud maakohus“. Prokurör nõustub maakohtu põhjendustega ja apellandi vastuväited neid põhjendusi ümber ei lükka. 12.
  9. Prokurör palub ringkonnakohtul kirjalikus apellatsioonimenetluses uurida-vaadata tõendeid. 12.
  10. Kuna prokuratuuri seisukohalt oli P. Loskutovi kahtlustatavana kinnipidamine põhjendatud ja seaduslik ning P. Loskutov mõisteti maakohtus kuriteos ka süüdi, siis puudub igasugune seaduslik alus kaitsja poolt maakohtus tõstatatud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamiseks täies mahus. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
  11. Ringkonnakohus, olles uurinud asjas kogutud tõendeid, kohtuistungi protokolli, maakohtu otsust, esitatud apellatsiooni ja prokuröri vastust apellatsioonile, leiab, et apellatsioon süüdistatava süüküsimuses ja karistamises jääb rahuldamata ning maakohtu otsus selles osas muutmata. Rahuldada tuleb aga kaitsja apellatsioon taotluse osas hüvitada P. Loskutovile süüteomenetluses seoses tema kahtlustatavana kinnipidamisega tekitatud kahju.
  12. Esmalt võtab kolleegium seisukoha süüdistatava süüküsimuses kuriteos KarS § 121 lg 1 järgi (I), seejärel lahendab apellatsiooni taotluse hüvitada süüdistatavale süüteomenetluses seoses tema kahtlustatavana kinnipidamisega tekitatud kahju (II), võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (III) ja lahendab apellatsiooniastme menetluskuludega seonduva (IV). I
  13. Kolleegium ei nõustu apellatsiooni väitega, et maakohtu otsusest on väljaloetav tõendite hindamise kallutatus ja ühekülgsus, samuti eluliste asjaolude ja hädakaitse teooria vahelise seose väärkäsitlus ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Vastupidi, vajalik tõendite analüüs, maakohtu siseveendumuse kujunemine ning järeldusteni jõudmine on kolleegiumile jälgitav.
  14. Asja materjalid ei kinnita ringkonnakohtule kuidagi kaitsja väidet, et süüdistatava P. Loskutovi süü on tõendamata. Süüdimõistev otsus ei rajane ainult kannatanu ütlustel, vaid tõendite kogumil. Apellatsioonis püütakse tähelepanu omistada muuhulgas asjaoludele, mis konkreetse vägivalla süüdistuse lahendamiseks tähtsust ei oma.
  15. Asjas on tuvastamist leidnud, et
  16. aprillil 2023 kella 09.15 paiku tuli Valga linnas XXX V.N.-i elukoha juurde sõjakas meeleolus süüdistatav P. Loskutov. Vaatamata sellele, et P. Loskutovil olid tekkinud arusaamatused V.N.-i poja R. iga, asus ta V.N.-i autot nähes probleemile lahendust leidma hoopis V.N.-iga. Kaitsja püüab väita, et süüdistatav soovis 8 V.N.-iga „lihtsalt rahumeelselt suhelda“, kuid asja materjalid seda ei kinnita. Maakohus on õigustatult rõhutanud asjaolu, et süüdistatav oli suhtluse algusest juba häälekas. Seega ei saa rääkida süüdistatavast kui rahumeelsest suhtekorraldajast, mida kaitsja püüab väita. Ebatsensuurse, sõjaka häälestusega süüdistatava sõnavalingu puhul on tõenditest nähtuvalt kannatanu V.N. jäänud isegi silmnähtavalt vaoshoituks.
  17. Apellatsioonis soovitakse süüdistatava järgnevat vägivaldset käitumist mahendada omapärase seisukohaga. Nimelt, et „inimeste vahel tuleb aeg-ajalt ikka ette arusaamatusi ja ka valjuhäälseid vaidlusi ja siin ei ole midagi tavatut ega sotsiaalselt ebaadekvaatset. Vastuolud ja konfliktid on elu paratamatu osa, just nagu ka asjade selgeks rääkimine, leppimine või andestamine.“
  18. Kolleegium leiab, et apellatsioonis püütakse sündmuse fookust ähmastada ja omistada tähtsust mittevajalikule. Tegemist pole mingi keeruka ööhämaruses kahe joobes isiku vahel toimuva konfliktsituatsiooniga, vaid valgel ajal asetleidnud sündmusega, kus rahumeelsed vanavanemad koos lapselapsega langevad esmalt süüdistatava jõulise ebatsensuurse verbaalse terrori alla. Kuna kaitsjal mingeid tõsiseltvõetavaid kaitseargumente süüdistusele vastu esitada pole, siis asutakse asjakohatult rekonstrueerima mingit elukauget nägemust sündmuse sõlmpunktist ajateljel jne.
  19. Olukorras, kus süüdistatav sai aru, et V.N.-i poega maja juures ei ole, otsustas ta sündmust hoopis eskaleerida ja mitte rahumeelselt lahkuda. Kaitsja püüab näidata kannatanut ja tema peret P. Loskutovi ründajana, aga unustab asjaolu, et P. Loskutov on siiski isikuks, kes hommikul tuleb rahumeelselt argitoimetusi läbiviivale perele esmalt ebatsensuurse sõnavalinguga, seejärel juba vägivallaga (V.N.-i suhtes) kallale. Apellatsioonis esitatud kuvand, et süüdistatava sooviks oli V.N.-iga mingit küsimust rahumeelselt arutada ei ole tuvastamist leidnud. Asjas on tõendina kesksel kohal videosalvestis, mille jäädvustas telefoniga kannatanu V.N.-i lapselaps V.N.. Salvestiselt on näha ja kuulda kuidas V.N.-i pere liikmed paluvad agressiivselt ja ebatsensuurselt käituval P. Loskutovil korduvalt lahkuda, kuid seda ta ei tee ja palvetele ei reageeri.
  20. Kaitsja väidab, et kannatanu V.N. oli jõudnud P. Loskutovi vastu liikudes juba keskdistantsistki kaugemale – tal oli võimalik sooritada nii tabav löök kui haare ning ta asus end aktiivselt kaitsma. Kaitsja leiab, et P. Loskutov on üksikasjalikult selgitanud, et kuivõrd V.N. sammus talle otse peale, oli ta täiesti kindel, et järgneb V.N.-i , kui endise poksija poolne ohtlik füüsiline rünnak, mille eest ta peab ennast kiiresti ja efektiivselt kaitsma.
  21. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse punkti 16 seisukohaga, et V.N. ei sekkunud kuidagi P. Loskutovi privaatsfääri. Samuti pole asjakohane apellatsioonis rõhutatud väide, et kannatanu näol oli tegemist endise poksijaga ja seetõttu kujutas V.N. P. Loskutovile suurt ohtu. Siinkohal märgib kolleegium, et salvestusel nähaolevalt ei kasuta kannatanu mingeid poksivõtteid,
  22. aasta detsembris oli ta üle elanud infarkti ja varases nooruses ligi pool sajandit tagasi kogetud poksitrennis käimine ei teinud temast küll arvestatavat ohtu sportlikus vormis nooremale P. Loskutovile.
  23. Kaitsja esitab veel arutluskäigu sellest, et konfliktsituatsioonis ja potentsiaalses ohuolukorras ei juhindu inimesed intellektuaalsest analüüsist, vaid tegutsevad instinktiivselt, lähtudes võitle-või-põgene reaktsioonist. Samas jätab kaitsja kolleegiumi arvates tähelepanuta, et süüdistatava ja kannatanu vahel asetleidnud käitumissituatsioon ei olnud võitluseks valmistumine.
  24. Apellatsioonis seatakse kannatanu V.N.-i ja tunnistaja I.N. -i ütlusi kahtluse alla ja väidetakse, et kannatanu oli see, kes P. Loskutovile kallale tormas. Asjas kogutud tõendid ja videosalvestus ei anna kuidagi aga alust järelduseks, et süüdistatav sai tajuda 9 kannatanupoolset rünnet. Küll saab salvestuselt järeldada, et süüdistatav P. Loskutov oli see, kes oli agressiivselt meelestatud ja püüdis V.N.-i rünnates ja rusikaga lüües taolisel moel ennast „maha laadida.“
  25. Tagajärjetuks jääb seega apellatsioonimenetluses korratud kaitseväide, et kujunenud situatsioon kujutas P. Loskutovile suurt ohtu ja ta pidi ennast ilmtingimata kaitsma. Kolleegium uuris samuti asja juures olevat videosalvestist ja nõustuvalt maakohtuga ei näe alust järelduseks, et süüdistatav tegutses hädakaitseseisundis. Asjas pole tõsiseltvõetavaid fakte sellest, et V.N. kavatses P. Loskutovi rünnata. Kuna kannatanul polnud midagi käes ja ka tema kehakeel ja liigutused ei andnud märku sellest, et ta valmistus P. Loskutovi mingil moel ründama, siis jääbki kolleegiumile arusaamatuks kaitsja väide, et mille vastu pidi P. Loskutov ennast kaitsma. Kolleegium ei tuvastanud kannatanu käitumises midagi õigusvastast.
  26. Asjaolu, et kannatanu tegi kaks sammu oma naise suunas, kelle läheduses oli ka P. Loskutov ei tähenda veel kuidagi, et ta kavatses P. Loskutovi rünnata, sest ka objektiivse kõrvalt vaataja pilgu läbi ei andnud kannatanu V.N.-i eelnev rahumeelne käitumine mingit põhjust arvamuseks, et ta asub P. Loskutovi ründama. Seega taoline kaitsetaktika, mis soovib kuidagi õigustada süüdistatava põhjendamatut vägivalda kannatanu suhtes ei kanna vilja. Seejuures oli vägivald koheselt massiivne (rusikalöögid kannatanu pähe). Salvestiselt on mitmel korral kuulda, kuidas kannatanu abikaasa I.N. -i püüab süüdistatava vägivaldset tegevust peatada, öeldes, et kannatanul oli hiljaaegu infarkt, millele P. Loskutov vastab ükskõikselt „no mul on savi.“ (Ko To tl 75)
  27. Kannatanu V.N.-i liikumisele on selgitus ka tunnistaja I.N. -i ütlusi uurides. Nimelt ei ole alust kahelda tema ütlustes, et abikaasa V.N. püüdis teda kui naisterahvast P. Loskutovi võimaliku toorutseva vägivalla eest eemale sõidukisse suunata. Tekkinud käitumissituatsioonis on jälgitav süüdistatava ja kannatanu mõningane lähenemine ja kaugenemine, mis ei anna aga väliselt aimu, et V.N. asuks P. Loskutovi ründama või kujutaks ohtu tema õigushüvedele.
  28. Kolleegium märgib, et asjas on lisaks usaldusväärsetele isikulistele tõenditele (I.N. -i, V.N.-i ütlused) kesksel kohal ka eelpool nimetatud V.N.-i poolt telefoniga filmitud salvestis, mis ei võimalda järeldada, et P. Loskutov viibis enne vägivaldse käitumise alustamist hädakaitseseisundis. Õige on osundus ka sellele, et V.N.-i kehv tervislik seisund (hiljaaegu läbielatud infarkt), millest I.N. -i P. Loskutovile korduvalt teada andis, ei teinud V.N.-i isikust kuidagi ohuallikat. Apellatsiooni katsed näidata hoopis kannatanut aktiivse ründajana ei leia seega kolleegiumi jaoks kinnitust. Maakohus tuvastas õieti, et süüdistatav ei viibinud KarS § 28 lg 1 tähenduses hädakaitseseisundis, sest oht tema elule ja tervisele puudus.
  29. Samas ei vabaneks P. Loskutov vastutusest isegi siis, kui V.N.-i tema poole liikumist tõepoolest lugeda ründeks või kui leida, et P. Loskutov pidas sellist liikumist ebaõigesti ründeks. Sellises olukorras võiks tõepoolest hädakaitsesituatsiooni (KarS § 28 lg 1) või vääralt ettekujutatavat hädakaitsesituatsiooni (KarS § 31 lg 1 koostoimes § 28 lg-ga 1) jaatada. See aga ei tähendaks automaatselt seda, et P. Loskutovi reaktsioon – V.N.-i löömine – oli õiguspärane. Nimelt peab kaitsetegevus olema ka nõutav ehk sotsiaaleetiliselt aktsepteeritav (vt nt Sootak – KarS. Kommentaar.
  30. trükk, § 28, komm 20). Teatud juhtudel pole kaitsetegevus hoolimata õigusvastasest ründest üldse lubatav – st rünnet tuleb taluda – või on kaitsmine küll õiguslikult võimalik, aga seda tavapärasemast märksa piiratumas mahus/piiratuma intensiivsusega. Kaitsetegevuse sotsiaalse aktsepteeritavuse küsimus tõusetub muu hulgas hädakaitseprovokatsiooni korral. Tuntakse kaht liiki hädakaitseprovokatsiooni: tahtlikku ja süülist. Tahtliku hädakaitseprovokatsiooni puhul on tegemist olukorraga, kus isik kutsub enda vastu suunatud ründe esile meelega ja 10 eesmärgipäraselt, et kahjustada teise isiku õigushüvesid näilise hädakaitseseisundi kattevarjus. Millestki sellisest ringkonnakohtu meelest praegu rääkida ei saa. Süülise provokatsiooni all peetakse silmas situatsiooni, kus isik põhjustab enda õigushüvede vastu suunatud ründe küll õigusvastase ja/või sotsiaaleetiliselt hukkamõistetava käitumisega, kuid selle käitumise eesmärgiks ei ole ründe väljameelitamine. Sellisel juhul ei ole ründe esile kutsunud isiku hädakaitseõigus välistatud, küll aga piiratud: esialgu peaks taanduma, seejärel rakendama passiivset kaitsetegevust ja alles viimase võimalusena asuma ründe all olevat objekti aktiivselt kaitsma. (RKKK otsus nr 1-20-3535/52, p 17.) P. Loskutov panigi toime süülise hädakaitseprovokatsiooni: läks isaga tema poja tõttu n.ö räuskama, tegi seda pikalt ja agressiivsel moel, solvas V.N.-i ega lasknud end segada ka I.N. -ist ega V.N.-ist. Niisuguselt käitunud inimene ei tohiks end tema vastu suunatud ründe vastu kaitsta nõnda, nagu seda tohiks teha inimene, kes ise midagi etteheidetavat teinud pole. Sellisel juhul oleks P. Loskutov pidanud hoopiski taanduma: nt kõrvale või alla põikama, tagasi astuma (hüppama) vms – ja V.N.-i juurest ära minema (vajadusel kasvõi joostes). Niisiis oleks P. Loskutovi tegu olnud selliselgi juhul (tegelik või ettekujutatav rünne) õigusvastane – tulenevalt selle sotsiaaleetilisest mitteaktsepteeritavusest. P. Loskutov ei saaks niisugusel puhul tugineda ka KarS § 28 lg-le 2, mille kohaselt tuleb õigeks mõista selline hädakaitse piiri ületav isik, kes tegutseb vastava piiri ületamise osas üksnes kaudse tahtlusega. P. Loskutovil oli kindel teadmine tema teo sotsiaaleetilist aktsepteerimatust sisustavate ülal kirjeldatud faktiliste asjaolude osas.
  31. Kaitsja heidab maakohtule alusetult ette sedagi, et kohus kaalus võrdlevalt ohuanalüüsis süüdistatava ja kannatanu tervislikku seisundit ning füüsilist võimekust. Kolleegium leiab, et käesolevas asjas on V.N.-i ja P. Loskutovi vanuse ning füüsilise võimekuse võrdlus igati asjakohane. II
  32. P. Loskutov esitas
  33. mai 2024 maakohtule taotluse hüvitada temale mittevaraline kahju seoses tema kahtlustatavana kinnipidamise ja käeraudade kasutamisega. Käeraudade õigusvastase kasutamise eest määrati maakohtu otsusega süüdistatavale hüvitiseks 400 eurot. Kohus jättis aga rahuldamata taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks kahtlustatavana kinnipidamise eest. Kolleegium leiab, et apellatsiooni argumendid väärivad tähelepanu osas, mis puudutavad P. Loskutovi kinnipidamise õigusvastasust ja sellega mittevaralise kahju tekitamist.
  34. Kaitsja seisukohaga saab nõustuda selles, et maakohtu otsusest ei selgu, miks kohus on pidanud P. Loskutovi kahtlustatavana kinnipidamist põhjendatuks. Maakohtu põhjendused otsuses põhiosa punktis 32 on selles osas napid. Leitakse, et praegusel juhul ei ole P. Loskutov õigeksmõistetu. Menetleja ei rikkunud süüliselt menetlusõigust ja P. Loskutovilt ei võetud ebaseaduslikult vabadust. Ta peeti kahtlustatavana kinni ja allutati menetlustoimingule.
  35. Kolleegium, uurides asja materjale, leiab, et alust P. Loskutovi kinnipidamiseks polnud. Asjas on määratletud kuriteosündmuse toimumise ajaks
  36. aprill 2023 kella 09.14 paiku. Kahtlustatavana kinnipidamise aja ja kohana on märgitud
  37. aprill 2023 kell 19.30 Valga linnas XXX. Miks oli vaja P. Loskutov kinni pidada 10 tundi hiljem peale uuritavat sündmust ja võtta temalt vabadus
  38. aprillini 2023 kell 13.45 jääb sisuliselt arusaamatuks.
  39. Uurimisasutus on koostanud kahtlustatavana kinnipidamise protokolli, kuhu on märkinud kolm KrMS §-s 217 sätestatud kinnipidamise alust (Ko To tl 55-57). 11 Ühe alusena on KrMS § 217 lg 2 järgi märgitud, et kuriteo pealtnägija või kannatanu osutas temale kui kuriteo toimepanijale. Viidatud alus pole käesolevas asjas kohane, sest kannatanu ja süüdistatav tundsid teineteist. Liiatigi on õiguskirjanduses leitud, et kõnesolev alus aktualiseerub eeskätt olukorras, kus kuritegu on just toimunud ja tarvilik on välistada tõendite rikkumine (Aas – KrMS. Kommentaar, § 217, komm 3). KrMS § 217 lg 3 kinnipidamise alustena on veel märgitud, et P. Loskutov võib jätkuvalt toime panna kuritegusid. Seegi on kummastav, sest isik on varem kriminaalkorras karistamata. Samuti pole põhjendatud kolmandat alust, mille kohaselt võib P. Loskutov kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või seda muul viisil takistada. Isik omas kindlat elukohta eramajas Valga linnas ja pole mingeid andmeid, et ta oleks võinud asuda kriminaalmenetlust takistama. Tõsiseltvõetavaid ohuprognoose asja materjalidest ei tulene. Pole ühtegi viidet sellele, et P. Loskutov oleks olnud tugevas joobes, märatsenud, politseitöötajatele vastupanu avaldanud vmt. Kolleegium leiab, et uuritavas asjas ei esinenud KrMS § 217 lg 2 p-s 3, lg 3 p-des 3 ja 4 sätestatud seaduslikku alust P. Loskutovi vabaduse võtmiseks ning tema kahtlustatavana kinnipidamiseks ajavahemikus
  40. aprill 2023 kell 19.30 kuni
  41. aprill 2023 kell 13.
  42. Kuna tegemist ei olnud kohase viisiga kriminaalmenetlust läbi viia, vaid ebaproportsionaalse sunni kasutamisega, oli P. Loskutovi kinnipidamine õigusvastane. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega kohus jättis rahuldamata taotluse tuvastada P. Loskutovi kahtlustatavana kinnipidamise õigusvastasus.
  43. Põhiseaduse (PS) § 20 lg 1 kohaselt on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Seega tuleb sarnaselt vahistamisega isiku kahtlustatavana kinnipidamisel hinnata, kas tema suhtes esinevad nii PS §-st 20 kui ka KrMS §-st 217 tulenevad alused vabaduse võtmiseks (RKKKo nr 3-1-1-86-10, p 12.1). Sama paragrahvi lõige 2 annab ammendava loetelu juhtudest, mil isikult vabaduse võtmine on lubatud. Prokuratuur pole kohtuliku arutamise käigus ja vastuses apellatsioonile osanud põhjendada, miks oli vältimatult vajalik P. Loskutovilt vabadus võtta. Jäädud on lihtsalt üldsõnalise konstateeringu juurde, et „kinnipidamine oli põhjendatud ja seaduslik.“ Sellisest üldsõnalisest väitest, et oht oli justkui olemas, ei piisa. Kohus on jätnud kontrollimata, kas kinnipidamise protokollis märgitud alused P. Loskutovi osas ka tegelikult esinesid. Samuti ei päde käesoleval juhul maakohtu põhjendus, et isik oli vaja allutada menetlustoimingutele. Riigikohus on asunud seisukohale, et isiku kahtlustatavana kinnipidamise eesmärk ei ole luua võimalust kõigi menetluses tähtsate tõendite kogumiseks kinnipidamise aja jooksul. (RKKKo nr 1-22-5272/12, p 34, 35)
  44. P. Loskutov taotles õigusvastase kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, paludes hüvitada mittevaraline kahju rahas. Kuivõrd P. Loskutovi kahtlustatavana kinnipidamine piiras intensiivselt tema põhiõigust, s.o õigust vabadusele, ei ole seda võimalik heastada muude vahenditega. 37.

§ 11

lg 1 kohaselt hüvitatakse füüsilisele isikule mittevaraline kahju

§ 5alusel üksnes juhul, kui isikult on süüteomenetluses võetud vabadus.

Kuna kolleegium tunnistas P. Loskutovi kahtlustatavana kinnipidamise ebaseaduslikuks, siis on tal kahju hüvitamise nõude esitamise õigus

§ 7lg 1 alusel.

See võimaldab kahju hüvitamist sõltumata süüasja lõpptulemusest, kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust. Vabaduse võtmine on mittevaralise kahju hüvitamise aluseks (

§ 11lg 2) ning mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse (§ 11 lg 3).

Mittevaraline kahju hüvitatakse rahas ulatuses, milles see ei ole heastatav muude vahenditega, sealhulgas eksimuse tunnistamise ja vabandamisega.

§ 11

lg 4 sätestab, et vabaduse võtmise korral hüvitatakse mittevaraline kahju päevamäära alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui isikult oli vabadus võetud. Päevamäära suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga. 12

  1. Kahju hüvitamise nõue on maakohtule esitatud
  2. aasta maikuus. Statistikaameti andmetel oli 2023 aasta IV kvartali keskmine brutokuupalk 1904 eurot (https://www.stat.ee/et). Seega on päevamäära suuruseks 63,47 eurot. Ajavahemikule
  3. aprill –
  4. aprill 2023 vastab päevamäära alusel arvutatud hüvitis 190,41 eurot (3 päeva x 63,47eurot). Lähtuvalt

§ 9

lg-st 2 võib menetleja hüvitise suurust muuta, kui see hüvitis ei ole õiglane, arvestades üksikjuhtumi olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve. Kolleegiumi hinnangul pole praegusel juhul esile toodud selliseid asjaolusid, mis tingiksid seadusest tuleneva hüvitise suurendamise. III

  1. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, 338 p-st 3, 340 lg 2 p-st 6, jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  2. juuni 2024 otsuse P. Loskutovi süüdi tunnistamises ja karistamises muutmata. Kolleegium tunnistab õigusvastaseks P. Loskutovi kahtlustatavana kinnipidamise ajavahemikus
  3. aprillist 2023 kell 19.30 kuni
  4. aprillini 2023 kell 13.
  5. Mõistab Eesti Vabariigilt süüteomenetluses tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks P. Loskutovi kasuks välja

§ 11lg-te 2 ja 3 alusel 190 eurot 41 senti.

Apellatsioon rahuldada osaliselt. IV

  1. Kaitsja Kaire Hänilene on apellatsioonimenetluses esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Tasutaotluse kohaselt kulus kaitsjal nõupidamisele kaitsealusega 15 minutit, maakohtu otsusega tutvumiseks 54 minutit ja apellatsiooni koostamiseks 288 minutit, mille eest taotleb ta tasu 523,38 eurot, sh käibemaks 94,38 eurot. Kolleegium, hinnates kaitsja toiminguid ja apellatsiooni mahtu, leiab, et tasutaotlus tuleb lugeda põhjendatuks.
  2. Ringkonnakohus rahuldab apellatsiooni taotluse süüteomenetluses tekitatud mittevaralise kahju hüvitamises osas ning teeb osaliselt KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, siis on põhjendatud 1/3 apellatsiooniastme menetluskuludest jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. Seega 174,46 eurot jääb riigi kanda. Kuna suurem osa maakohtu otsusest jääb muutmata, siis ülejäänud osas tekkinud menetluskulud summas 348,92 eurot jäävad süüdistatava P. Loskutovi kanda. Tiit Lõhmus Erkki Hirsnik (allkirjastatud digitaalselt) 13 Ingeri Tamm

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.