← Eesti

1-24-4976/15

Obsah (12)§ 2441§ 322§ 49§ 318§ 339§ 326§ 331§ 3211§ 381§ 248§ 244§ 224

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise kuupäev, 21. oktoober 2024, Tallinn, koht ja asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-24-4976 (ko

)

  1. peatüki
  2. jaos. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Kohtueelne menetlus
  3. Kriminaalasjas kohtueelse menetluse numbriga 24231750317 kahtlustati Aleksandr Savrinovitšit karistusseadustiku (KarS) § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis kokkuvõtvalt seisnes selles, et ta tungis
  4. jaanuaril 2024 ühissõidukis kallale kannatanu B.Cle ning lõi viimast vähemalt 30 korda käega ja 5 korda jalaga pea piirkonda. Seeläbi tekitas ta kannatanule füüsilist valu ja nina lahtise haava, nina verejooksu ning kõrva pindmise vigastuse.
  5. Kannatanu kuulati üle
  6. märtsil
  7. Ülekuulamisel andis kannatanu nõusoleku kokkuleppemenetluseks. Kannatanu märkis, et soovib esitada tsiviilhagi ja tutvuda toimikuga, samas ei soovi osaleda kohtuistungil ega avaldada arvamust süüdistuse ja karistuse kohta.
  8. Prokurör lisas
  9. augustil 2024 kriminaaltoimikusse õiendi, milles võetakse kokku
  10. augustil 2024 kannatanuga toimunud videokohtumise sisu (tl 68). Õiendi sisu on järgmine: Kuna kannatanu B.C on teatanud, et soovib tsiviilhagi, korraldas prokurör Tallinna Vanglaga (kus kannatanu oma karistust kannab) videokohtumise. Videokohtumisel 02.08.2024 selgitas prokurör kannatanule hagi võimalusi ja pakkus kannatanule, et aitab hagi koostada. Kannatanu väidab küll nii hammastele tekkinud kahju kui telefoni kadumist kuriteo jooksul, kuid hambavigastusi pole fikseeritud ja telefoni kadumise kohta teatas ta alles nüüd. Kummagi väidetava kahju kohta pole ühtegi tõendit, kuriteosündmuse videosalvestisest nähtub selgelt, et kahtlustatav ei võtnud kannatanult mobiiltelefoni. Prokurör selgitas, et varalise kahju hüvitamise üheks eelduseks on kuriteoga tekitatud kahju ja selle suuruse tõendamine. Samuti selgitas prokurör mittevaralise kahju hüvitamise võimalusi ning hüvitiste kohtupraktikat. Videokohtumisel jäi kannatanuga kokkulepe, et prokurör aitab kannatanul koostada hagi, kannatanu allkirjastab selle ja saadab kümne päeva jooksul prokuratuuri tagasi. Prokurör koostas kannatanu jutu põhjal kannatanule hagi (mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot), mille saatis 07.08.2024 allkirjastamiseks kannatanu inspektor-kontaktisiku H. C kaudu vanglasse. Kannatanu B.C ei saatnud prokuratuuri allkirjastatud hagi. 22.08.2024 selgitas B.C inspektor-kontaktisik H. C Skype vahendusel, et kannatanu ei olnud nõus hagi allkirjastama. Prokurör palus inspektor-kontaktisikul kannatanule teada anda, et kannatanu B.C saab oma hagiga pöörduda ise tsiviilkohtusse.
  11. Kriminaalasja materjalides on ka
  12. augusti
  13. a kuupäevaga kannatanu allkirjastatud tsiviilhagi (tl 74-75). Kannatanu on tsiviilhagi põhjana kasutatud prokuröri poolt ette valmistatud tsiviilhagi, kuid lisanud sinna omakäeliselt täiendusi. Prokuröri poolt ette 2

(10)1-24-4976 valmistatud tsiviilhagi esemeks oli mittevaralise kahju hüvitamine summas 1000 eurot. Sellele lisas kannatanu 1500 euro suuruse nõude oma keskmise palga ulatuses 3 nädala eest, sest kuriteo tõttu oli ta 3 nädalat töövõimetu ja kaotas eramaja objekti, mille maksumus on 6000 €. Jope eest nõutakse 100 eurot, teksapükste eest 120 eurot ning vöökoti eest 250 eurot. Koos mittevaralise kahju hüvitisega (1000 eurot) nõuab kannatanu 2950 euro hüvitamist (üksiksummade liitmisel tuleks tegelikult kokku 2970 eurot – ringkonnakohtu märkus). 5. Seejärel tegi prokuratuur 28. augustil 2024

§ 2441lg 1 alusel tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise määruse (tl 76-77).

Määruse põhjenduste kohaselt selgitati kannatanule

  1. augustil 2024, et varalise kahju tõendamiseks on vaja esitada tõendeid, kuid sellest hoolimata neid ei esitatud. Seetõttu on tsiviilhagi olulises osas põhjendamatu. Määruses selgitati ka kannatanu õigust esitada sama hagi riigilõivuvabalt tsiviilkohtumenetluses.
  2. Harju Maakohus mõistis
  3. septembri
  4. a otsusega kokkuleppemenetluses Aleksandr Savrinovitši süüdi KarS § 263 lg 1 p 1 järgi. Apellatsioon
  5. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni kannatanu B.C. Apellant ei ole nõus karistuse määra ja tsiviilhagi rahuldamata jätmisega. Lisaks väidab B.C, et rahuldamata on jäetud taotlus riigi õigusabi korras esindaja määramiseks, samuti ei ole tal võimaldatud tutvuda toimikuga. Kannatanu pidi käima jalaproteesiga, mis maksis 65 eurot, lisaks purunesid peksmise tagajärjel kolm hammast, millest üks on vangla arsti poolt parandatud, kuid kaks tuleb asendada implantaatidega. Prokurör ei tahtnud hammaste purunemisest midagi kuulda, vaid sõimas video teel, et kannatanu oli purjus ja ei tea asjast midagi. Kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju hüvitised jäid juba aastaid tagasi kõrgemale tasemele, kui 1000 eurot. Intsidendi käigus kadus ka mobiiltelefon, mille väärtus on 380 eurot. Kuna apellant leiab, et prokurör on tema õigusi rikkunud, soovib ta ka prokuröri taandamist. Menetlus ringkonnakohtus 8.

§ 322

lg-s 3 sätestatud tähtaja jooksul apellatsiooni kohta kirjalikke seletusi ega vastuväiteid ei esitatud.

  1. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. oktoobri
  3. a määrusega jäeti kannatanu taotlus prokuröri taandamiseks rahuldamata. Apellatsioon võeti menetlusse ning apellatsioonimenetluse pooltele anti õigus esitada ringkonnakohtule taotlusi ja kirjalikke seisukohti kuni
  4. oktoobrini
  5. Lahendi avalikult teatavaks tegemise ajaks määrati hiljemalt
  6. oktoober
  8. Prokuratuur taotlusi ega kirjalikke seisukohti ei esitanud.
  10. oktoobril 2024 esitati e-posti aadressilt XXX ringkonnakohtule kiri, milles kinnitatakse, et W OÜ'l (XXXXXXXX) oli maalritööde teostamise leping C OÜ'ga (XXXXXXXX) 6000.00 EUR ulatuses objektil XXX, mis oleks pidanud algama 01.02.2024, kuid jäi teostamata juhatuse esimehe tervislikel põhjustel. Kirja autorina märgiti „CC C OÜ.“
  12. oktoobril 2024 esitati samalt e-posti aadressilt ning sama nime alt kiri, milles selgitati, et kannatanu palvel saadetakse lisamaterjalina kahjunõudes esitatud kahe purihamba 3

(10)1-24-4976 taastamise keskmise maksumuse hinnakirjad: 2 implantaati ja 2 krooni summas 3300 eurot.
  2. oktoobril 2024 edastas apellant kohtule avalduse, mis oli pealkirjastatud kaebusena prokuratuuri tegevuse peale. Selles kordab apellant soovi prokuröri taandamiseks. Samuti selgitab apellant, et on tõendanud, et prokurör on tsiviilhagi koostamisel nõuet vähendanud. Kannatanu oli nõus kokkuleppega nii, et süüalune saab süüdistuse KarS § 121 lg 2 järgi ja avaliku korra raske rikkumise eest KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ning ühtlasi rahuldatakse tsiviilhagi. Otsusest selgus, et KarS § 121 lg 2 järgi on süüdistus sootuks esitamata. Prokurör surus peale 800 € suurust nõuet ning teda ei huvitanud katkine hammas, kuigi kannatanu ütles, et saaks teha ekspertiisi. Samuti ütles kannatanu, et kadus mobiiltelefon. Prokurör solvas ja ütles, et kannatanu ei mäleta midagi. Kohtupraktika uurimise järel on kannatanu esitanud uue tsiviilhagi, mille suurus on 7070 eurot. Lisaks oli kokkulepe, et uurija tutvustab toimikut. Kannatanu suhtes ei ole käitutud õiglaselt.
  4. oktoobril 2024 esitas kannatanu ka täiendavate tõendite kogumise taotlusena pealkirjastatud avalduse, milles palub lisaaega täiendavate tõendite esitamiseks, ennekõike selleks, et hammastele ekspertiis teha. Ekspertiisi tegemise taotlemisega seoses soovib kannatanu advokaadi määramist riigi õigusabi korras. Samuti palutakse lisaaega täiendavate dokumentide esitamiseks.
  6. oktoobril 2024 edastas kannatanu ringkonnakohtule ka täiendava tsiviilhagi, milles nõuab süüdistatavalt 7070 euro hüvitamist (2500 eurot mittevaraline kahju, 2600 eurot kahe hamba paigaldus, 1500 eurot kahjutasu keskmise palga ulatuses, 100 eurot jope, 120 eurot Hilfigeri teksad ja 250 eurot Hilfigeri vöökott).
  8. oktoobril 2024 edastati ringkonnakohtule aadressilt XXX e-kiri, milles kirjutati, et kannatanu palvel edastatakse rikutud riiete loetelu koos maksumusega. Kirjas tuuakse välja, et teksad maksid 98,95 eurot, kott 84,98 eurot ja sulejope 100 eurot. Kirja autoriks märgiti „CC.“ RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  9. Ringkonnakohus jätab kannatanu apellatsiooni osaliselt läbi vaatamata ja ülejäänud osas rahuldamata. Kolleegium jätab esmalt prokuröri taandamise taotluse rahuldamata (I), siis selgitab, millises osas on kannatanul apellatsiooniõigus (II), kolmandaks põhjendab, miks jäetakse kannatanu taotlus riigi õigusabi andmiseks ja täiendavate tõendite kogumiseks lisatähtaja andmiseks rahuldamata (III) ning viimaks lahendab apellatsioon sisuliselt (IV). (I)
  10. Esmalt võtab kolleegium seisukoha prokuröri taandamise taotluse osas. Kannatanu taotles prokuröri taandamist juba apellatsioonis. Kolleegiumi eesistuja jättis selle taotluse eelmenetluses rahuldamata. Apellatsiooni menetlusse võtmise järel kordas kannatanu oma taotlust. Kriminaalasja lahendav kolleegium jääb ka asja sisulisel lahendamisel eelmenetluses väljendatud seisukoha juurde ning jätab prokuröri samadel põhjustel taandamata.
  11. On ilmselge, et käsiloleval juhul ei esine

§ 49lg-s 1 sätestatud taandumise aluseid.

Seega saaks kaalumisele tulla üksnes

§ 49lg-s 6 sätestatu: prokurör ei saa olla erapooletu mingil muul põhjusel. Ringkonnakohus selgitab, et prokuröri taandamiseks ei 4

(10)1-24-4976 anna alust üksnes see, et apellant esitab prokuröri tegevuse osas vastuväiteid või peab prokuröri tegevust ebaseaduslikuks. Mõistetavalt tekib selles osas teatav rollikonflikt, kus riiklikku süüdistust esindav prokurör peab mh esitama seisukohti ka enda tegevuse seaduslikkuse osas. Vähemasti üldjuhul selline olukord aga prokuröri taandamiseks alust ei anna. Olukorrad, kus menetlusosaline (tavaliselt nt süüdistatav või tema kaitsja) kritiseerivad kohtus prokuröri tööd ja peavad seda mingis osas ebaseaduslikuks, on praktikas tavapärased ega tingi prokuröri taandamist. Kohus saab sellistel juhtudel prokuröri tegevuse seaduslikkust hinnata poolte poolt esitatud asjaolude ja tõendite põhjal prokuröri taandamata (seda isegi siis, kui kohus peakski mõne etteheitega nõustuma). Prokuröri taandamiseks

§ 49

lg-s 6 sätestatud alusel ei ole seega põhjust pelgalt siis, kui menetluse pool esitab prokuröri tegevuse suhtes vastuväiteid. Järelduseks, et prokurör ei saa olla erapooletu või ta ei näiks erapooletu, peavad esinema kaalukad asjaolud. Selliseid asjaolusid apellatsioonimenetluses esitatud taotluste põhjal kohus ei tuvasta, mistõttu jääb prokuröri taandamise taotlus rahuldamata. 20. Ringkonnakohus märgib sedagi, et kuivõrd prokuratuur apellatsioonimenetluses ühtki seisukohta ei esitanud, polnuks prokuröri taandamisel apellatsioonimenetluse käigule ka sisulist mõju. (II) 21.

§ 318

lg 4 järgi võib kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitada apellatsiooni juhul, kui tegemist on

kokkuleppemenetluse peatüki (

  1. peatüki
  2. jao) sätete või

§ 339lõike 1 rikkumisega.

Üksnes süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. 22. Kannatanul ei ole apellatsiooniõigust süüdistatavale mõistetud karistuse ega tema teo kvalifikatsiooni osas. Seega jääb kannatanu apellatsioon

§ 326lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata osas, millega vaidlustatakse süüdistatava teo kvalifitseerimist üksnes Kar

S § 263 lg 1 p 1 järgi ning süüdistatavale mõistetud karistuse määra. Kuigi kannatanul ei ole selles osas apellatsiooniõigust, selgitab ringkonnakohus siiski, et kannatanu lähtub ka põhimõtteliselt valest materiaalõiguslikust arusaamast. Süüdistatava tegu kvalifitseeriti KarS § 263 lg 1 p 1 järgi, s.o avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumine, kui see on toime pandud vägivallaga. Vägivallana käsitatigi kannatanu kehalist väärkohtlemist, mis tavajuhul kvalifitseeritaks tõesti KarS § 121 järgi. Kuna vägivalda kasutades rikuti ka avalikus kohas käitumise üldnõudeid, tuli süüdistatava tegu spetsiaalsuspõhimõtte järgi kvalifitseerida üksnes KarS § 263 lg 1 p 1 järgi, sest see koosseis hõlmab ka kannatanu suhtes toime pandud vägivallateo. See ei tähenda, et kannatanu vastu toime pandud kehaline väärkohtlemine oleks kuidagiviisi süüetteheitest välja jäänud. Vastupidi: süüdistatav mõisteti süüdi kuriteo eest, mis hõlmab nii vägivallateo kui ka seeläbi avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise. 23. Ülejäänud osas heidab kannatanu ette enda menetlusõiguste rikkumist. Ringkonnakohus märgib, et mitte igasugune võimalik menetlusõiguste rikkumine ei anna kannatanule õigust kokkuleppemenetluses tehtud otsuse vaidlustamiseks. Nagu eespool märgitud, on kannatanul apellatsiooniõigus vaid siis, kui tegemist on

kokkuleppemenetluse peatüki (

  1. peatüki
  2. jao) sätete või

§ 339lõike 1 rikkumisega. Apellatsiooniõigus ei sõltu sellest, kas neid sätteid ka tegelikult rikuti, vaid sellest, et apellant sellisele 5

(10)1-24-4976 rikkumisele tugineb (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. veebruari
  2. a määrus asjas nr 1-19-2113, p 7). Kolleegium mõistab apellatsiooni nii, et apellant vaidlustab eeskätt prokuratuuri poolt kannatanu esitatud tsiviilhagi tagastamist

§ 2441lg 1 alusel.

See norm asetseb

  1. peatüki
  2. jaos, mistõttu on kannatanul apellatsiooniõigus. (III)
  3. Kannatanu on apellatsioonimenetluses esitanud uue tsiviilhagi, esitanud tsiviilhagi tõendamiseks tõendeid ning kirjalike seisukohtade ja taotluste eelviimasel päeval taotlenud oma tsiviilhagi tõendamiseks lisaaja andmist (ekspertiis hammastele) ning riigi õigusabi määramist selleks, et ekspertiisi taotleda. Need taotlused jätab ringkonnakohus rahuldamata.
  4. Kolleegium selgitab, et apellatsioonimenetluses ei toimu tsiviilhagi sisulist lahendamist ega ka selle tarbeks tõendite kogumist. Apellatsioonimenetluses ei ole võimalik uut tsiviilhagi esitada. Seega jääb kannatanu taotlus täiendava tähtaja andmiseks ja tõendite kogumiseks rahuldamata. Ringkonnakohus hindab apellatsioonimenetluses apellatsiooni piires seda, kas maakohus, tehes kokkuleppemenetluses süüdimõistva otsuse, rikkus

  1. ptk
  2. jao sätteid ulatuses, mis tingiks kohtuotsuse tühistamise. Siinjuures märgib kolleegium, et kannatanu on apellatsioonimenetluses esitanud ka nõudeid, mida tema
  3. augusti
  4. a tsiviilhagis ei olnud. Nimelt nõuab kannatanu nüüd juba 7070 euro hüvitamist. Võrreldes kohtueelses menetluses esitatud tsiviilhagiga on 1500 euro võrra suurenenud mittevaralise kahju hüvitise nõue ning lisandunud on 2600 euro suurune hüvitise nõue seoses hammaste paigaldamisega. Kohtueelses menetluses esitatud tsiviilhagis hammaste parandamisega seoses ühtegi nõuet ei esitatud. Kolleegium selgitab, et apellatsioonimenetluses on oluline see, kas prokuröri poolt kannatanu
  5. augustil 2024 esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmisel tehti selline selge kaalutlusviga, mis välistas maakohtu poolt süüdimõistva otsuse tegemise. Selle hinnangu andmisel saab lähtuda üksnes hagist, mille kannatanu
  6. augustil 2024 esitas, mitte apellatsioonimenetluses lisandunud nõuetest.
  7. Riigi õigusabi taotlusega seoses selgitab kolleegium, et kannatanu näol ei ole tegemist isikuga, kellele antaks riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg-de 2 2-23 alusel riigi õigusabi sõltumata tema majanduslikust seisundist. Seega tulnuks taotlusele (lisaks teiste RÕS §des 12-13 sätestatud nõuete järgimisele) lisada ka RÕS § 13 lg-s 1 nimetatud majandusliku seisundi teatis. Ringkonnakohus ei pea aga põhjendatuks riigi õigusabi taotluse käiguta jätmist ning nõuetekohase taotluse esitamiseks lisaaja andmist. Nimelt ei anta riigi õigusabi RÕS § 7 lg 1 p 5 järgi ka siis, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. Kolleegium möönab, et riigi õigusabi andmine apellatsiooni esitamiseks võinuks – teiste eelduste esinemise korral – olla põhjendatud. Siis kannatanu riigi õigusabi ei taotlenud. Kannatanu taotles riigi õigusabi alles pärast seda, kui ringkonnakohus oli apellatsiooni menetlusse võtnud ning sedagi

§ 331

lg 11 p-s 2 sätestatud kirjalike seisukohtade, taotluste ja taanduste tähtaja eelviimasel päeval.

§ 331

lg 11 p-s 2 sätestatud tähtaeg on ennekõike mõeldud selleks, et teised apellatsioonimenetluse pooled saaks materjalidega tutvuda ja oma seisukoha kujundada (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2018. a otsus asjas nr 1-16-8601, p 30). Ringkonnakohus arutab kriminaalasja apellatsiooni piires (

§ 331lg 2).

Apellatsiooni piirid said aga paika kannatanu esitatud apellatsiooniga ning kuupäeval, mil lõppes apellatsioonitähtaeg.

§ 331

lg 1 1 p-s 2 sätestatud tähtajal esitatud seisukohad, taotlused ja taandused ei võimalda apellandil oma apellatsiooni piire laiendada (vt ka

§ 3211

lg 1 ning vrd

§ 331lg 4). Ringkonnakohus selgitas 6

(10)1-24-4976 eespool, miks ei tule käsiloleval juhul määrata tõendite esitamiseks täiendavat tähtaega, samuti seda, et apellatsioonimenetluses ei koguta tsiviilhagi tõendamiseks tõendeid. Neil põhjustel ei oleks ka

§ 331

lg 11 p-s 2 sätestatud tähtaja eelviimasel päeval riigi õigusabi andmisel mingit mõtet, sest advokaadist esindajat taotletakse selliste tõendite esitamiseks, mida esitada tarvis ei ole ning ka riigi õigusabi korras määratud esindaja peaks oma seisukohtades ja taotlustes jääma apellatsiooni piiridesse. Neil põhjustel tuleb riigi õigusabi taotlus jätta RÕS § 7 lg 1 p 5 järgi rahuldamata, sest asjaoludest tulenevalt on kannatanu võimalus oma õiguste kaitsmiseks ilmselt vähene. (IV) 27. Ringkonnakohus leiab, et tsiviilhagi tagastades on prokuratuur jäänud seadusega lubatud kaalutlusruumi piiresse. Seega ei rikkunud süüdimõistvat otsust tehes menetlusõigust ka maakohus, mistõttu jääb apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. 28.

§ 2441

lg 1 võimaldab prokuratuuril kokkuleppemenetluses tsiviilhagi määrusega kannatanule tagastada, kui prokurör leiab, et tsiviilhagi on tervikuna või olulises osas lubamatu või põhjendamatu. See määrus ei ole vaidlustatav. Kui kannatanu tsiviilhagi tagastatakse, on tal

§ 2441

lg 3 järgi õigus esitada sama hagi tsiviilkohtumenetluse korras riigilõivuvabalt. Seaduseelnõu seletuskirjas selgitati, et riigilõivuvabastus on abinõu, mis tasakaalustab prokuratuuri määruse vaidlustamise võimaluse puudumist (Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus, millega laiendatakse kannatanute õigusi kriminaalmenetluses 80 SE, seletuskiri esimese lugemise juurde, lk 30). 29. Kannatanul on reeglina õigus eeldada, et ta saab kuriteoga rikutud hüveolukorra taastamisele või heastamisele suunatud nõude panna maksma kriminaalmenetluse käigus (

§ 381lg 1 p 1).

See õigus ei ole aga piiramatu ning kannatanu õiguste kõrval tuleb arvestada ka ressursikaalutlusi ning süüdistatava õigusi. Ka direktiivi 2012/29/EL artikli 16 lg 1 jätab liikmesriikidele otsustusõiguse, kas võimaldada kannatanu õigus kurjategijalt hüvitise saamiseks kriminaalmenetluses või väljaspool kriminaalmenetlust (eeskätt tsiviilkohtumenetluses). 30. Seaduseelnõu seletuskirjas põhjendati prokuratuurile

§ 2441

lg-s 1 sätestatud õiguse andmist vajadusega välistada olukordi, kus kannatanu nõue, mis ka prokuratuuri arvates on tervikuna või olulises osas ilmselgelt alusetu, välistab kokkuleppemenetluse kohaldamise. Seletuskirjas leiti, et see, mis konkreetsel juhul on lubamatu või põhjendamatu, jääb prokuratuuri otsustada, kuid lubamatu võib hagi olla nt juhul, kui selle aluseks olevad faktilised asjaolud ei kattu olulises osas süüdistuse alusfaktidega. Samuti võib hagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse lugeda ilmselgelt tervikuna või osaliselt põhjendamatuks, kui selles väljendatud nõue (nt hüvitis, rahaline kohustus) on ilmselgelt liiga suur (eespool viidatud seletuskiri, lk 30). 31. Hinnates, kas kannatanu tsiviilhagi on tervikuna või olulises osas lubamatu või põhjendamatu, on prokuratuuril ulatuslik kaalutlusruum. Kui kannatanu tsiviilhagi tagastamisel on tehtud ilmselge kaalutlusviga, võib see anda aluse prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamiseks

§ 248lg 1 p 1 alusel.

Süüdimõistva otsuse tegemine kokkuleppemenetluses, milles on prokuratuur kannatanu õigusi kahjustades ilmselgelt kuritarvitanud

§ 2441

lg-s 1 sätestanud õigust, on aga oluline menetlusõiguse rikkumine

§ 339lg 2 mõttes, mis toob kaasa maakohtu otsuse tühistamise. 7

(10)1-24-4976
  1. Kannatanu riiete määrdumine on kriminaalasja materjalidest mingil määral näha (tl 2427) ning seega oli ka ilmselge, et mingis ulatuses varaline kahju kannatanul tekkis. Sellise kahju tõendamisele ei seataks ülemäära rangeid nõudeid ka asja arutamisel lühi- või üldmenetluses (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. septembri
  3. a otsus asjas nr 1-20-2438, p-d 26-43). Kuigi see ei tulene vahetult

§ 2441

lg 1 tekstist, on olulises osas põhjendamatu tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise õigus antud eeskätt juhuks, kui see takistaks kokkuleppe sõlmimist (vt ka eespool viidatud seletuskirja põhjendusi). Arvestades seda, et süüdistataval on ka muudes menetlusliikides õigus hagi õigeks võtta, eeldanuks ainult selle nõude korral tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine kaalukamaid põhjendusi. Eeskätt andnuks hagi tagastamiseks aluse see, kui süüdistatav ei nõustu riiete ja koti kahjustamisega seonduva varalise kahju nõudega põhjusel, et kannatanu nõue on liialt suur ning ka prokuratuur soostub selle hinnanguga. Tsiviilhagi tagastamise määruses aga selliseid põhjendusi ei nähtu. Nagu ülal märgitud, võib süüdistatav ka kehvasti tõendatud hagi õigeks võtta. 33. Süüdistatava arvamus ei ole aga alati ainumäärav. Tsiviilkohtumenetluses on hagi õigeksvõtu näol (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 440) tegemist kostjale antud võimalusega oma menetlusõigusi käsutada (nn menetlusõiguste dispositiivsus). Tsiviilkohtumenetluses lähtutakse eeldusest, et pooled on võrdses positsioonis ja oma tahtes vabad. Kriminaalmenetluses see päris nii ei ole. Kokkulepet sõlmida lootval süüdistataval võib olla kaalul palju. Ilma

§ 244

1 lg-s 1 sätestatud võimaluseta sõltuks kannatanu tsiviilhagist otseselt see, kas süüdistatavaga on võimalik kokkulepe sõlmida või mitte. See võib sundida süüdistatavaid (nt suurema karistuse või suuremate menetluskulude hirmus), nõustuma ka selliste tsiviilhagide hüvitamisega, milleks tegelikult vähimatki alust ei oleks. See kahjustaks aga süüdistatava õigusi ning viiks kannatanute alusetu rikastumiseni. Ka neid põhimõtteid tuleb prokuratuuril

§ 2441 lg-s 1 sätestatud õiguse kasutamisel silmas pidada.

34. Eespool toodut arvesse võttes leiab kolleegium, et asjakohaste tõendite puudumisel oli igal juhul alus põhjendamatuks pidada 1500 euro suuruse varalise kahju nõuet seoses väidetavasti kaotatud objektiga. Selles osas oli tsiviilhagi väga üldsõnaline, sellise hagi rahuldamise perspektiiv sõltuks väga mitmest tõendamist vajavast asjaolust ja sellise kahju tekkimist ei maininud kannatanu ka oma ülekuulamisel. Neil põhjustel ei saa ka eeldada, et tegemist oleks hagiga, mille õigeks võtmist võiks puuduvatest tõenditest hoolimata süüdistatavalt eeldada. Ometigi moodustas see nõue kogu tsiviilhagist veidi enam kui poole (1500 ÷ 2970 × 100 = 50,5%). Ka apellatsioonis ei ole kannatanu prokuratuuri hinnangut nõude põhjendamatuse osas ümber lükanud. Kolleegium leiab seega, et prokuratuur jäi seadusega lubatud kaalutlusõiguse piiresse, kui tagastas kannatanu tsiviilhagi

§ 2441lg-s 1 sätestatud alusel.

  1. Kuigi, nagu eespool selgitatud, ei ole apellatsioonimenetluse eesmärgiks tsiviilhagi tarbeks tõendite kogumine, ning prokuratuuril oli õigus tsiviilhagi tagastada, kinnitavad kannatanu poolt apellatsioonimenetluses esitatud avaldused täiendavalt seda, mis nähtub prokuratuuri õiendist: kannatanu nõuded on ajas muutuvad ja tekkinud kahju tõendamine on problemaatiline.
  2. Esiteks on kannatanu apellatsioonimenetluse käigus lisanud oma kohtueelses menetluses esitatud tsiviilhagile täiendava 2600 euro suuruse hüvitisenõude seoses hammaste parandamisega. Seda nõuet kohtueelses menetluses ei esitatud. Samuti on kannatanu 1500 euro võrra suurendanud tsiviilhagis esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõuet. 8

(10)1-24-4976
  1. Teiseks, nõuete põhjendatusele antavat hinnangut ei muuda paremuse poole ka apellatsioonimenetluse käigus kohtule menetlusvälise isiku poolt esitatud allkirjastamata e-kirjad. Kirja autoriks on märgitud CC, keda kannatanu nimetas ülekuulamisel enda elukaaslaseks (tl 1) ning kellele palus üle kanda tsiviilhagiga nõutud summad (tl 75). Kirjades väidetakse, et need on saadetud kannatanu palvel. Ühest kirjast nähtub, et hambaravi maksab 3300 eurot, seevastu kannatanu avalduses märgiti selleks 2600 eurot. Nagu eespool selgitatud, ei esitatud aga hambaraviga seonduvat nõuet kohtueelses menetluses, mistõttu ei oma see iseenesest tähtsust. Ühes e-kirjas püüti tõendada riiete maksumust. Ka seal esineb teatav vastuolu kannatanu poolt esitatud nõudega. Näiteks on koti maksumus ligi kaks ja pool korda kannatanu märgitust väiksem (vrd 98,95 eurot ja 250 eurot).
  2. Eriti küsitav on viis, kuidas apellatsioonimenetluses püüti tõendada 1500 euro suurust varalist kahju, mis väidetavalt tekkis võimetuse tõttu teha tööd. Allkirjastamata e-kirjas kinnitab CC C OÜ nimelt, et W OÜ'l (XXXXXXXX) oli maalritööde teostamise leping C OÜ'ga (XXXXXXXX) 6000.00 EUR ulatuses objektil XXX, mis oleks pidanud algama 01.02.2024, kuid jäi teostamata juhatuse esimehe tervislikel põhjustel. Äriregistri andmetel on kannatanu W OÜ (XXXXXXXX) juhatuse liige ja osanik. CC aga C OÜ (XXXXXXXX) osanik ja juhatuse liige. Nagu eespool märgitud, moodustas see nõue aga kohtueelses menetluses esitatud tsiviilhagist enam kui poole. Kui isegi apellatsioonimenetluses, s.o poolteist kuud pärast kohtueelses menetluses tsiviilhagi esitamist, piirdutakse nõude põhjendamisel sellise väidetavalt elukaaslase poolt antud kinnitusega, on veelgi enam põhjust nõustuda, et kohtueelses menetluses oli prokuröril õigus pidada tsiviilhagi vähemasti selles osas põhjendamatuks.
  3. Kannatanu on apellatsioonis heitnud ette ka seda, et talle ei antud riigi õigusabi ega võimaldatud tutvuda kriminaaltoimikuga. Ringkonnakohus märgib, et kannatanu on küll oma ülekuulamisel öelnud, et võtab endale läbi kontaktisiku advokaadi, et esitada tsiviilhagi (tl 3), kuid toimikust ei nähtu ühtegi menetlejale esitatud riigi õigusabi taotlust. Seega ei tuvasta kolleegium siin kannatanu õiguste rikkumist. Toimikuga tutvumise soovi märkis kannatanu kokkuleppemenetluseks nõusoleku andmise vormile (tl 4). See tähendab, et kannatanule tulnuks menetluse lõpuleviimisel ka toimikut tutvustada (

§ 224lg 2).

Kuna toimikust ei nähtu, et seda tehtud oleks, järeldab kolleegium, et kannatanu toimikuga tutvuda ei saanud. Ainuüksi see minetus ei tähenda aga, et rikutud oleks

  1. ptk
  2. jao sätteid või

§ 339lg-s 1 sätestatut.

Oluline on seegi, et toimikuga tutvumise võimaluse puudumine ei mõjutanud käsiloleval juhtumil neid asjaolusid, mis tingisid kannatanu tsiviilhagi tagastamise

2441 lg 1 järgi. 40. Lõpetuseks märgib ringkonnakohus, et on võrdlemisi kindel, et kuriteoga tekitas süüdistatav kannatanule õigusvastaselt nii varalist kui ka mittevaralist kahju ning kannatanul on õigus nõuda, et süüdistatav talle selle kahju hüvitaks. Siiski leiab kriminaalkolleegium, hinnates konkreetse kriminaalasja asjaolusid, et prokuratuuril oli õigus pidada tsiviilhagi olulises osas põhjendamatuks ning tagastada see kannatanule. Kannatanu õigused ei jää aga seetõttu kaitseta. Prokuratuuri poolt kannatanu tsiviilhagi tagastamisel on kannatanu kaitseks mitmed tasakaalustavad meetmed. Nimelt on kannatanul õigus esitada sama hagi tsiviilkohtumenetluse raames riigilõivuvabalt vastavalt

§ 2441lg 3 ja riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 15 sätetele.

Prokuratuuri hinnang hagi põhjendatusele ei ole tsiviilasja lahendavale kohtule siduv. Kuigi kannatanu ei esitanud kohtueelses menetluses hagi seoses hammaste kahjustamisega, ei tule selle hagi pealt siiski ka tsiviilkohtumenetluses riigilõivu tasuda. Nimelt on tsiviilkohtumenetluses võimalik ilma riigilõivuta esitada kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju 9

(10)1-24-4976 hüvitamise hagi (RLS § 22 lg 1 p 12). Tsiviilkohtumenetluses on võimalik tõendina esitada nii kokkuleppemenetluses tehtud otsus, millega tuvastati süüdistatava süü (vt ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 272 lg 2), kui ka muud riigi poolt kriminaalasjas kogutud tõendid. See hõlbustab oluliselt tõendamiskoormise täitmist. Tsiviilkohtumenetluse tarbeks ei ole vältimatult vajalik ka professionaalse õigusnõustaja teenuseid. Hageja (kannatanu) ei pea oskama oma nõuet täpselt õiguslikult kvalifitseerida, oluline on eeskätt välja tuua nõude aluseks olevad faktilised asjaolud, tõendid, mis kahju tekkimist tõendavad ning see, kellelt ja mida nõutakse. Vajadusel on siiski võimalik taotleda kohtult riigi õigusabi. (allkirjastatud digitaalselt) 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.