Obsah (7)

§ 69§ 269§ 3311§ 331§ 339§ 337§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus 18. september 2024, Tallinn Kriminaalasja number Kohtukoosseis kirjalikus menetluses 1-22-1415 Sten Lind, Eli

§ 69lg-t 5 ja § 468 sätteid.

See ei olnud aga võimalik, kuna Venemaa Föderatsioon eiras kohtu õigusabitaotlust ning puudus alus arvata, et Venemaa Föderatsiooniga oleks koostöö tekkinud. Maakohus leidis, et Anna Finseråseni süü on tõendatud. Anna Finseråseni kohustust lapsed nende isale Eestis üle anda on tõendatud tsiviilasjas nr 2-16-9422 tehtud kohtulahenditega. Seda, et Anna Finseråsen oli kohustusest teadlik, näitab asjaolu, et ta kaebas maakohtu määruse, millega talle kohustus pandi, edasi. Kohtutäituri esitatud dokumentidega luges kohus tõendatuks, et tsiviilasjas nr 2-16-9422 tehtud kohtumääruse täitmiseks alustati

1. jaanuaril 2019 täitemenetlust ning kuna süüdistatav ei täitnud kohustust lapsed üle anda, määrati talle
2. veebruari 2020 otsusega sunniraha 500 eurot. Otsus saadeti võlgnikule e-posti teel ja anti üle tema esindajale Mle, kellele oli Anna Finseråsen andnud notariaalse volikirja. Maakohtu otsuse kohaselt ei takistanud täitemenetlust see, et Anna Finseråsen lahkus
3. jaanuaril 2020 lastega Eesti Vabariigist. Täitemenetluse dokumendid on nõuetekohaselt kätte toimetatud, sest Harju Maakohtu
4. detsembri 2018 määrusega oli kohaldatud esialgset õiguskatset selliselt, et süüdistatav tohtis lastega lahkuda Eestist vaid kannatanu nõusolekul ning nii Harju Maakohtu määruse kui ka rahvastikuregistri andmete kohaselt oli Anna Finseråseni elukoht Eesti Vabariik. Asjaolu, et ta võis asuda väljaspool riiki, ei takistanud täitemenetluse läbiviimist; võlgnik oli täitemenetlustest teadlik ning ta ei olnud esitanud dokumente Eesti Vabariigist väljaspool viibimise kohta. Seda, et Anna Finseråsen oli siirdunud lastega Venemaale, kinnitas politsei e-kiri, mille kohaselt teatas Venemaa Interpol, et Anna Finseråsen asus koos lastega Peterburis ning nad olid saanud ajutise asüüli staatuse kuni
5. aprillini
6. Asjaolu, et süüdistatav ja tema lapsed asuvad Venemaal, kinnitavad ka laste passide väljavõtted, kaitsja esitatud reisipiletid ning kannatanu Q ütlused. Kohus leidis, et Venemaale asumine näitab süüdistatava kõrvale hoidmist kohtulahendi täitmisest. Mõistetud karistust põhjendas kohus järgmiselt. Süüdistatava süü on keskmine. Süüdistatav pani kuriteo toime otsese tahtlusega. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Isik on varem karistamata ja ta on kahe alaealise lapse ema. Andmeid ei ole süüdistatava praeguse sissetuleku kohta. Maksu- ja Tolliameti vastusest nähtuvalt oli
7. aastal isiku deklareeritud tulu pärast tulumaksu mahaarvamist 6523 eurot ning keskmine päeva sissetulek 9,84 eurot. Seega puuduvad andmed selle kohta, et süüdistatav suudaks rahalist karistust kanda. Maakohus leidis, et põhjendatud karistus on selle kuriteo eest ettenähtud vangistuse keskmine määr. Kuna süüdistatavat pole varem kriminaalkorras karistatud, leidis kohus, et karistuse eesmärke on võimalik saavutada vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmisega KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel. Katseaja pikkuseks määras kohus ühe aasta.
8. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Anna Finseråseni kaitsja. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist Harju Maakohtule uueks arutamiseks. 3 Kui Tallinna Ringkonnakohus peab aga võimalikuks uue otsuse tegemist, palub kaitsja Anna Finseråsen KarS § 3311 lg 1 järgi õigeks mõista või vähemalt tühistada maakohtu otsus mõistetud karistuse osas ja mõista kergem karistus. Ühtlasi taotleb kaitsja menetluskulude Anna Finseråseni kasuks välja mõistmist. 3.1 Kaitsja leiab, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust sellega, et arutas kriminaalasja tagaselja.

§ 269lg 1 sätestab, et kriminaalasja arutatakse süüdistatava osavõtul.

Erandid sellest on ette nähtud sama paragrahvi teises lõikes.

§ 269

lg 2 p 2 sätestab, et kriminaalasja võib arutada süüdistatava osavõtuta, kui ta on kohtukutse kätte saanud, tema asukohta ei suudeta tuvastada, on küllaldane alus arvata, et ta hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale, tema leidmiseks on tehtud mõistlikke pingutusi ning ilma temata on kohtulik arutamine võimalik.

§ 269

lg 2 p 4 sätestab aga, et kriminaalasja võib arutada süüdistatava osavõtuta, kui tema kohtusse toimetamine on raskendatud ja süüdistataval on võimalik kohtulikust arutamisest osa võtta tehnilise lahenduse abil, mis vastab

§ 69

lõike 2 punktis 1 nimetatud nõuetele, ning kohus on veendunud, et süüdistatava kaitseõigus on tagatud. Süüdistatav avaldas valmisolekut ja soovi võtta kohtulikust arutamisest osa videosilla kaudu. Kohus võimaldas süüdistataval videosilla teel vaid istungeid jälgida, kuid istungil osalemiseks nõudis süüdistatava vahetut kohtusse ilmumist. Selline olukord ei ole aga võrdsustatav istungist osavõtuga

§ 269lg 2 p-s 4 sätestatud korras.

3.2 Kaitsja leiab, et kohus on Anna Finseråseni alusetult süüdi mõistnud.

§ 3311lg 1 nõuab vastutuse eeldusena, et isikule oleks määratud sunniraha.

Kaitsja leiab, et lähtuda ei saa üksnes sunniraha määramise faktist, vaid hinnata tuleb ka seda, kas sunniraha määrati õiguspäraselt. Apellatsiooni kohaselt ei olnud kohtutäituril pädevust täitemenetlust läbi viia ega sunniraha määrata, sest üüdistatav lahkus koos lastega Eestist

1. jaanuaril 2020 ega ole naasnud. Vastavalt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 4 lg-le 4 teeb kohtutäitur täitetoiminguid üksnes Eesti Vabariigi territooriumil. Välisriigis toimuvale täitemenetlusele kohaldatakse selle riigi õigust, kus täitemenetlus toimub. Kuna Anna Finseråsen ei viibinud Eestis, ei ole talle ka täitemenetluse dokumente nõuetekohaselt kätte toimetatud. Kui kohus leiab, et Anna Finseråseni süüdi tunnistamine on siiski põhjendatud, palub kaitsja tühistada Harju Maakohtu otsus mõistetud karistuse osas. Kaitsja hinnangul on mõistetud karistus liiga karm ega vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Seda seisukohta põhjendab kaitsja asjaoluga, et süüdistatav tegutses vastavalt enda arusaamisele laste kaitseks.
2. Oma kirjalikud seisukohad esitasid süüdistatav, prokurör ja kannatanu esindaja. 4.1 Süüdistatav on esitatud kirjalikus seisukohas selgitanud, et ei täida kohtulahendeid, mille täitmata jätmist talle süüks pannakse, kuna leiab, et kohtud on teinud vea, mis seab tema lapsed ohtu. Ühtlasi leiab A. Finseråsen, et menetlus tuleks lõpetada aegumise tõttu. Oma seisukohta põhjendab süüdistatav sellega, et kriminaalmenetlust alustati
3. aasta märtsis, millest on möödas peaaegu 4,5 aastat. Süüdistatava väitel pakkus prokurör ise tema advokaadile
4. a mais kriminaalasja lõpetamist aegumise tõttu. Ka kohtunik oli sellest 4 informeeritud, kuid otsustas millegipärast jätkata kriminaalasja menetlemisega. Lõpuks märgib süüdistatav, et kriminaalasja arutamisest on möödunud piisavalt palju aega ja pealegi on lapsed varsti täiskasvanud ning „selle asjaga pole mõtet üldse jätkata“. Süüdistatav vaidleb vastu ka talt menetluskulude välja mõistmisele, leides, et kuna tal pole nagunii välja mõistetud summat kuskilt võtta, on selle välja mõistmine talt ebaõiglane. Oma kirjalikule seisukohale on süüdistatav lisanud järgmised dokumendid:
5. Lasnamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna arvamus;
6. HT arvamus;
7. MA arvamus;
8. Anna Finseråseni konto väljavõte;
9. Peterburi kohtu otsus;
10. kompleksekspertiisi akt. Ringkonnakohus jättis need dokumendid
11. juuli 2024 määrusega vastu võtmata, kuna ringkonnakohus arutab kriminaalasja apellatsiooni piires ning süüdistatava argumentidest nähtuvalt soovis ta nende tõenditega tõendada asjaolusid, mis väljuvad apellatsiooni piirest. 4.2 Prokuratuur vaidleb apellatsioonile vastu ja palub apellatsioon jätta täies ulatuses rahuldamata. Prokuratuur leiab, et kriminaalasja erandlik arutamine ilma süüdistatava osavõtuta toimus vastavalt seaduse nõuetele ja tegu ei ole kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega.

§ 69

lg 5 ja § 468 kohaselt eeldab süüdistatava ülekuulamine õigusabitaotlust täitva riigi koostööd, mis puudus: Venemaa Föderatsioon ei vastanud

1. septembril 2022 koostatud õigusabitaotlusele. Edasine venitamine oleks vältimatult toonud kaasa menetluse mõistliku aja möödumise. Maakohus ei ole kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti. Sunniraha määramise otsus edastati
2. märtsil 2020 Anna Finseråsenile ja anti allkirja vastu tema volitatud isikule Mle. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 322 lg 3 kohaselt loetakse menetlusdokument saajale kättetoimetatuks ka juhul, kui see toimetatakse kätte saaja esindajale. Anna Finseråsen ei ole kohtutäituri otsust vaidlustanud ega lapsi tänaseni Qle üle andnud, so. jätnud kohtulahendi täitmata vaatamata sunniraha kohaldamisele. Karistust puudutavas osas nõustub prokuratuur kohtu põhjendustega, tuues küll välja, et prokuratuuri arvates pani Anna Finseråsen kuriteo toime kavatsetult: tema eesmärgiks oli laste üleandmise vältimine, mis on ühtlasi süüteokoosseisule vastav asjaolu ehk selle hädavajalik tingimus. 4.3 Kannatanu esindaja leiab samuti, et apellatsiooni rahuldamiseks ei ole alust. Kannatanu esindaja kordab prokuratuuri seisukohta, et kriminaalasja arutamine tagaselja oli põhjendatud, kuna

§ 69

lg 5 ja § 468 kohaselt eeldab süüdistatava ülekuulamine õigusabitaotlust täitva riigi koostööd, mis aga puudus. Anna Finseråsen oli teadlik võimalikust tagaselja arutamisest ning ta oleks saanud seda vältida, sest üldmenetluses toimus istung alles

1. aprillil 2024 ehk ligi kolm kuud pärast seda, kui kohus määras arutada kriminaalasja ilma süüdistatava osavõtuta. 5 Samuti oli süüdistataval võimalus olla videovahendusel istungil (isegi vene keelne tõlk oli talle tagatud), kus ta oleks saanud soovi korral kogu informatsiooni ja enda soovid kaitsjale telefoni teel edastada, kuid ka selle võimaluse jättis süüdistatav kasutamata, jättes viimasele istungile video vahendusel ilmumata. Kannatanu esindaja toob välja, et Anna Finseråsen on oma
2. juuni 2024 seisukohas kohtule kinnitanud, et ta ei kavatsegi enne laste täisealiseks saamist Eestisse tagasi tulla ning plaanib asüüli kuni laste täisealiseks saamiseni Venemaal pikendada. Seega ei olnud süüdistataval takistust kohtuistungile ilmuda, vaid ta hoidis teadlikult kõrvale, et hoiduda jätkuvalt kohtulahendi täitmisest. Materiaalõiguse kohaldamist puudutavas osas nõustub kannatanu esindaja prokuratuuri seisukohaga. KarS § 331¹ lg-s 1 toodud kuriteo toimepanemise aeg hakkab vältama päevast, mil sunniraha kohaldamise otsust ei ole võimalik enam vaidlustada ehk see jõustub, praegusel juhul hiljemalt
3. märsist
4. Sunniraha määramise otsuse edastati 4.märtsil 2020 Anna Finseråsenile ja anti allkirja vastu tema volitatud isikule Mle. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 322 lg 3 kohaselt loetakse menetlusdokument saajale kättetoimetatuks ka juhul, kui see toimetatakse kätte saaja esindajale. Kannatanu esindaja rõhutab, et Anna Finseråsen ei ole kohtutäituri otsust vaidlustanud ega lapsi endiselt Qle üle andnud. Karistusse puutuvalt märgib kannatanu esindaja, et Anna Finseråsen tegutses kavatsetult. Seda kinnitab ka Anna Finseråseni enda Tallinna Ringkonnakohtule saadetud seisukoht, mille kohaselt oligi tema eesmärgiks laste üleandmise vältimine ja ta kavatseb kuriteo toimepanemist jätkata seni, kuni lapsed saavad täisealiseks. Anna Finseråsen on ka deklareerinud, et ta ei kavatse ka käesolevat kohtuotsust talt välja mõistetud summade osas täita ning kohtutäituri kaudu ei ole võimalik seda raha kätte saada. Kannatanu esindaja hinnangul naerab süüdistatav oma seisukohtadega Eesti kohtusüsteemile näkku ning selline käitumine pole karistust kergendav, vaid pigem raskendav asjaolu. Kokkuvõtvalt leiab kannatanu esindaja, et kriminaalasja lõpetamine ja/või Anna Finseråseni õigeksmõistmine ei ole võimalik ainuüksi seetõttu, et tegemist on jätkuva kuriteoga. Anna Finseråsen ei ole lapsi tänaseni isale üle andnud ning isa ei tea siiani, kus tema lapsed asuvad. Kannatanu esindaja taotleb kannatanule apellatsioonimenetluse kulude hüvitamist. Kuivõrd süüdistatav deklareerib, et ta ei kavatsegi menetluskulusid tasuda, siis palub kannatanu jätta tema menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Esitatud arve kohaselt on õigusabi osutatud 1275 euro eest. Esitatud selgituse kohaselt hõlmab osutatud õigusabi maakohtu otsusega tutvumist ja kannatanule selgitamist (45 min), apellatsiooniga tutvumist ja kannatanule selgitamist (0,45 min), kohtumäärusega tutvumist ja info edastamist kliendile, Anna Finseråseni ja prokuratuuri seisukohtadega tutvumist, vastuse koostamist ja kohtule edastamist (5h 45 min). RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Apellatsiooni argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja kriminaalasja maakohtule uueks menetluseks saatmiseks ega ka Anna Finseråseni 6 õigeksmõistmiseks või tema karistuse kergendamiseks. Samuti ei ole alust menetluse lõpetamiseks aegumise tõttu ega mõistliku menetlusaja möödumise tõttu.
6. Süüdistatav ei ole apellatsiooni esitanud, kuid on oma kirjalikus seisukohas avaldanud arvamust, et kriminaalmenetlus tuleks lõpetada aegumise tõttu. Seisukoha põhjendustest nähtuvalt mõtleb süüdistatav tegelikult seda, et kriminaalmenetluse mõistlik aeg on ületatud. Nimelt viitab süüdistatav just sellele, et menetluse algusest on möödunud juba neli ja pool aastat. Vastavalt

§ 331lg-le 2 arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires.

Samas tuleb arvestada sellega, et kriminaalasi võib aeguda ka apellatsioonimenetluse ajal. Sama kehtib mõistliku menetlusaja möödumise kohta. Seega saab taotlusi sel alusel menetluse lõpetamiseks esitada ka apellatsioonimenetluse ajal. Ringkonnakohus leiab aga, et kriminaalmenetluse lõpetamiseks alust ei ole. Ilmselgelt ei ole Anna Finseråsenile etteheidetav kuritegu aegunud, kuna KarS § 3311 lg 1 kui teise astme kuriteo aegumistähtaeg viis aastat ei ole süüdistuse esemeks olevast kuriteost möödunud. See tähtaeg ei ole möödunud isegi kuriteo toimepanemise algusest, kuna KarS § 3311 lg 1 puhul on tegemist vältava kuriteoga, arvestatakse vastavalt KarS § 81 lg-le 4 selle aegumist aga teo lõppemisest. Kuna süüdistuse esitamise ajaks ei olnud kohtulahendit täidetud, tulebki arvestada aegumist süüdistuse esitamisest, st

1. märtsist
2. Lisaks eelnevale ei aegu teise astme kuritegu igal juhul viie aastaga, kuna arvestada tuleb ka aegumise katkemise ja peatumise alustega (viimase tingib süüdistatava kõrvale hoidmine kriminaalmenetlusest). Ringkonnakohus ei näe alust kriminaalmenetluse lõpetamiseks ka mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus menetlusega põhjendamatult venitanud ning esitatud ei ole väiteid ka selle kohta, et kriminaalasja menetluses oleks olnud põhjendamatuid viivitusi kohtueelses menetluses.
3. Apellatsiooni kohaselt on maakohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust oluliselt

§ 339

lg 1 p 2 või § 339 lg 2 mõttes sellega, et kriminaalasja on arutatud süüdistatava osavõtuta, kuigi süüdistatava osavõtt oli asja arutamisest kohustuslik. Ringkonnakohus tõdeb, et maakohtu istungiprotokollidest nähtuvalt süüdistatav kohtuistungitel ei osalenud. Süüdistatav sai küll videosilla teel kohtuistungeid jälgida, kuid mitte kohtumenetluse poolena istungil osaleda. Sellegipoolest ei nähtu apellatsiooni argumentidest, et maakohus oleks menetlusõigust rikkunud.

§ 339

lg 1 p 2 sõnastuski näitab, et olulise menetlusõiguse rikkumisega on tegemist vaid siis, kui kriminaalasja arutati süüdistatava puudumisel, kuigi süüdistatava osavõtt asja arutamisest oli kohustuslik. Niisiis ei ole

§ 339

lg 1 p-le 2 vastava olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega tegemist siis, kui kriminaalasja arutatakse ilma süüdistatava osavõtuta, aga tema osavõtt ei olegi kohustuslik. Kuigi

§ 269

lg 1 esimese lause kohaselt arutatakse kriminaalasja reeglina süüdistatava osavõtul, ütleb sama säte ise, et sellest nõudest on erandeid. Erandjuhud, mille puhul võib kriminaalasja arutada süüdistatava osavõtuta, loetleb sama paragrahvi teine lõige. Maakohus tugineski kriminaalasja süüdistatava osavõtuta arutamisel

§ 269

lg 2 p-le 2, mis sätestab, et kriminaalasja võib erandlikult arutada süüdistatava osavõtuta, kui ta on kohtukutse 7 kätte saanud, tema asukohta ei suudeta tuvastada, on küllaldane alus arvata, et ta hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale, tema leidmiseks on tehtud mõistlikke pingutusi ning ilma temata on kohtulik arutamine võimalik. Apellatsioonis on maakohtu otsustusele arutada kriminaalasja n-ö tagaselja vaieldud vastu argumendiga, et Anna Finseråsen avaldas valmisolekut ja soovi võtta kohtulikust arutamisest osa tehnilise lahenduse (videosilla) kaudu ning

§ 269lg 2 p 4 annab selleks võimaluse.

Seoses kaitsja argumendiga tuleb esiteks pöörata tähelepanu sellele, et kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt tähendab

§ 269

lg-s 1 nimetatud kohtulikul arutamisel osalemine vahetult kohtusaalis viibimist ning osalemine videosilla vahendusel ei ole sellega võrdsustatud. Sellele viitab asjaolu, et kohtulikul arutamisel osalemine tehnilise lahenduse kaudu on paigutatud

§ 269

lg-sse 2, mis, kasutades sõnastust „erandkorras“, sätestab erandid

§ 269lg-st 1.

Ringkonnakohus möönab, et menetlusseadustik on vastuoluline, lugedes selle, kui süüdistatav võtab kohtulikust arutamisest osa tehnilise lahenduse kaudu, arutamiseks ilma süüdistatava osavõtuta. Fakt on aga see, et nii süüdistatava osavõtt kohtulikust arutamisest tehnilise lahenduse kaudu (

§ 269

lg 2 p 4) kui ka kriminaalasja arutamine n-ö tagaselja (

§ 269lg 2 p 2) on erandid reeglipärasest kohtulikul arutamisel osalemisest.

Menetlusseadustiku süstemaatilisest tõlgendusest tuleneb seega, süüdistataval ei ole õigust valida, kas ta osaleb kohtulikul arutamisel vahetult saalis olles või tehnilise lahenduse kaudu. Eelöeldu ei võta süüdistatavalt õigust taotleda, et tal lubataks osaleda kohtulikul arutamisel tehnilise lahenduse abil. Sellisel juhul tuleb kohtul hinnata, kas

§ 269lg 2 p 4 tingimused on täidetud.

Esiteks peab olema täidetud tehniline tingimus: tehniline lahendus peab vastama

§ 69

lõike 2 punktis 1 nimetatud nõuetele (st selle kaudu osalev isik peab olema otseülekandes vahetult näha ja kuulda ning temaga peab olema võimalik vestelda). Lisaks sellele peab süüdistatava kohtusse toimetamine olema raskendatud ning kohus peab olema veendunud, et süüdistatava kaitseõigus on tagatud. Kui kohus leiab, et kasvõi üks

§ 269

lg 2 p 4 tingimustest täidetud pole, võib kohus nõuda, et süüdistatav ilmuks kohtulikul arutamisel osalemiseks kohtusse. Kui kohtukutse kätte saanud süüdistatav kohtusse ei ilmu, tema asukohta ei suudeta hoolimata tema leidmiseks tehtud mõistlikest pingutustest tuvastada, on küllaldane alus arvata, et ta hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale ning ilma temata on kohtulik arutamine võimalik, võib kohus vastavalt

§ 269lg 2 p-le 2 arutada kriminaalasja süüdistatava osavõtuta.

Maakohus on põhjendanud nii seda, miks ta ei pea võimalikuks süüdistatava osavõttu kohtulikust arutamisest tehnilise lahenduse kaudu, kui ka seda, miks ta leiab, et täidetud on kriminaalasja n-ö tagaselja arutamise tingimused. Seda, et kohus rikkus kriminaalasja ilma süüdistatava osavõtuta arutades oluliselt kriminaalmenetlusõigust, saaks öelda eelkõige juhul, kui kohus poleks lähtunud

§ 269

lg 2 p 4 kohaldamata jätmisel või

§ 269

lg 2 p 2 kohaldamisel neis sätestatud kriteeriumidest või oleks eksinud nende kriteeriumide kaalumisel. Kuna ringkonnakohus arutab kriminaalasja vastavalt

§ 331

lg-le 2 apellatsiooni piires, kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsustuse põhjendatust apellatsiooni argumentide alusel. Apellatsioonis ei ole toodud välja, et kohus oleks süüdistataval tehnilise lahenduse kaudu osalemise mittevõimaldamisel või kriminaalasja tagaselja arutamise puhul 8 eksinud vastavalt

§ 269

lg 2 p 4 või

§ 269lg 2 p 2 kriteeriumide kohaldamisel.

Seetõttu ei ole see, et maakohus oleks teinud ühe või teise sätte kohaldamisel mingi vea, ka tuvastatav. Küll peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et ekslik on prokuröri ja kannatanu esindaja seisukoht, nagu välistanuks süüdistatava osalemise kriminaalasja arutamisel tehnilise lahenduse kaudu ainuüksi asjaolu, et see eeldaks koostööd Venemaa Föderatsiooniga, kes aga Eesti õigusabipalvetele ei reageerinud.

§ 269

lg 2 p 4 viitab kaugülekuulamise regulatsioonile,

§ 69

lg 5, mis reguleerib välisriigis oleva isiku üle kuulamist, näeb aga ette, et välisriigis oleva isiku kaugülekuulamiseks lähtutakse rahvusvahelise koostöö regulatsioonist, kui välisriigis viibiva isiku ülekuulamisel on vajalik välisriigi õigusasutuse abi (seejuures on just ses osas vastavat sätet muudetud). Seega tuleb kohtul hinnata, kas välisriigis oleva isiku tehnilise lahenduse kaudu istungil osalemiseks on vaja välisriigi abi. Tegemist ei olnud maakohtu ainsa argumendiga ning ainuüksi selle argumendi ebatäpsus ei muuda siiski veel maakohtu seisukohta, et süüdistataval ei saa lubada osaleda tehnilise lahenduse kaudu, valeks. Kui maakohus oli seisukohal, et

§ 269

lg 2 p 4 tingimused ei ole täidetud, on ühtlasi ilmne, et kohus ei saanud eelistada selle sätte kohaldamist kriminaalasja arutamisele ilma süüdistatavata. Kokkuvõttes leiab kohtukolleegium, et kuna maakohus tugines kriminaalasja arutades kriminaalasja ilma süüdistatava osavõtuta arutada lubavale

§ 269

lg 2 p-le 2 ning apellatsioonist ei nähtu, et maakohtul polnud alust selle sätte kohaldamiseks, on põhjendamatu kaitsja väide, et maakohus on kriminaalasja süüdistatava osavõtuta arutades rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Seega ei ole alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmiseks.

1. Kohtukolleegium ei nõustu ka kaitsja seisukohaga, mille kohaselt ei või Anna Finseråsenit KarS § 3311 lg 1 järgi süüdi tunnistada, sest täitemenetlust, milles kohaldati Anna Finseråseni suhtes kriminaalvastutuse eelduseks olevat sunniraha, pole õiguspäraselt läbi viidud. Kaitsja rõhutab, et vastavalt TMS § 4 lg-le 4 teeb Eesti kohtutäitur täitetoiminguid üksnes Eesti Vabariigi territooriumil, Anna Finseråsen ega tema lapsed ei viibinud aga Eestis. Anna Finseråsen oli juba
2. jaanuaril 2020 lahkunud lastega Venemaa Föderatsiooni, kus ta taotles varjupaika ja kus ta püsivalt elab. Ringkonnakohus nendib, et KarS § 3311 lg 1 järgi on see, et isikule on enne talle etteheidetavat tegu määratud sama teo eest sunniraha, kriminaalvastutuse eeldus. Selline tingimus on analoogne olukorraga, kus süüteokoosseisus on sätestatud tingimus, et koosseisus kirjeldatud teo toime pannud isikut oleks mingi süüteo eest varem karistatud. See tingimus on täidetud kehtiva karistuse puhul. Viimane tähendab muu hulgas seda, et karistusotsus peab olema jõustunud. Samas selle üle, kas jõustunud karistusotsus tehti üldse õiguspäraselt, kriminaalmenetluses, mille esemeks on isiku karistatust eeldav kuritegu, enam vaielda ei saa. Ringkonnakohtu hinnangul kehtib sama ka KarS § 3311 lg 1 puhul – selles sätestatud vastutuse eeldus täidetud, kui sunniraha määramise otsus on ettenähtud korras jõustunud. TMS § 217 lg 1 kohaselt saab kohtutäituri otsuse peale kaevata kümne päeva jooksul alates päevast, kui kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama otsuse või toimingu tegemisest. Väidet ega tõendit selle kohta, et Anna Finseråsen oleks sunniraha määramise vaidlustanud, 9 kohtule esitatud ei ole. Küll on apellatsioonis väidetud, et sunniraha otsust ei ole Anna Finseråsenile, kes ei viibinud Eestis, nõuetekohaselt kätte toimetatud. Kohtutäituri esitatud tõendite (kd II; tl 52–61) kohaselt saadeti sunniraha otsus Anna Finseråseni e-postiaadressile ja anti üle tema volitatud esindajale Mle. Maakohus luges otsuse Anna Finseråsenile kätte toimetatuks sellega, et see anti allkirja vastu kätte tema volitatud esindajale Mle. Kaitsja ei vaidle vastu sellele, et M oli Anna Finseråseni volitatud esindaja, ega ka sellele, et Mle anti sunniraha määramise otsus allkirja vastu kätte. Kaitsja leiab aga, et kuna Anna Finseråsen ei viibinud Eestis, ei saa kohaldada riigisisese kättetoimetamise regulatsiooni, vaid lähtuda tuleb TsMS §-s 316 sätestatud menetlusdokumentide välisriigis kättetoimetamise eriregulatsioonist. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. See, millisest regulatsioonist lähtuda, määrab ära konkreetse dokumendi adressaat. Seega, kui isik, kellele konkreetne dokument kätte toimetatakse, viibib Eestis, ei ole alust kohaldada menetlusdokumendi välisriigis kätte toimetamise regulatsiooni. Kuna TSMS § 319 lubab toimetada menetlusdokumendi kätte volitatud esindajale ja lugeda sellega dokument adressaadile kätte toimetatuks, ei ole juhul, kui dokument on esindajale kätte toimetatud, oluline tema esindatava asukoht. Sellest tulenevalt on põhjendatud maakohtu seisukoht, et sunniraha määramise otsus on nõuetekohaselt kätte toimetatud. Kuna sunniraha määramise otsust ei ole ka vaidlustatud, on tegemist kehtiva otsusega ja eeldus Anna Finseråseni vastutuseks KarS § 3311 järgi on täidetud. Selle üle, et Anna Finseråsen ei ole pärast talle sunniraha määramist kohtulahendit, millega kohustatakse isikut välja andma laps, tahtlikult täitnud, vaidlust ei ole. Järelikult on KarS § 3311 koosseisutunnused täidetud ja maakohtu otsuse tühistamiseks ning Anna Finseråseni õigeksmõistmiseks ei ole alust.
3. Juhul, kui ringkonnakohus Anna Finseråsenit õigeks ei mõista, on apellatsioonis taotletud Anna Finseråsenile mõistetud karistuse kergendamist. Kaitsja leiab, et mõistetud karistus on liiga karm, sest süüdistatav tegutses vastavalt enda arusaamisele laste kaitseks. Ringkonnakohus selle argumendiga ei nõustu. Laste turvalisus on küsimus, mida tuleb laste hooldusõiguse küsimuse lahendamisel arvestada. Anna Finseråseni enda selgitustest nähtuvalt tugineb tema seisukoht, et lapsi on vaja nende isa eest kaitsta, väidetele, et isa on pannud laste vastu toime kuriteo. Toimikus oleva Tallinna Ringkonnakohtu
4. novembri 2017 otsuse kohaselt (kd II, tl. 160 jj) mõisteti Q aga talle esitatud süüdistes õigeks. Seetõttu ei õigusta laste üleandmise kohustuse täitmata jätmist ema väidetav soov lapsi kaitsta. Ringkonnakohus nõustub kannatanu esindajaga, et süüdistatava käitumine näitabki tema soovi ses küsimuses tehtud kohtulahendeid eirata. Seoses kannatanu esindaja seisukohaga, et see võiks olla käsitatav just karistust raskendava asjaoluna, juhib ringkonnakohus tähelepanu, et kaitsja apellatsiooni alusel ei ole ringkonnakohtul õigust süüdistatava olukorda raskendada.
5. Eelnevast tulenevalt teeb ringkonnakohus

§ 337

lg 1 p-s 1 nimetatud otsuse, jättes apellatsiooni rahuldamata ja Harju Maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonimenetluses on esitanud kannatanu esindaja taotluse kannatanule õigusabikulude hüvitamiseks. Taotluse kohaselt on õigusabikulud kokku 1275 eurot. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa ole õigusabikulu täies ulatuses põhjendatud. Ringkonnakohus peab 10 põhjendatuks maakohtu otsuse, apellatsiooni ja ringkonnakohtu määrusega tutvumise ja kliendi informeerimise ajakulu. Seevastu apellatsioonivastustega tutvumise ja oma seisukoha esitamise ajakulu peab ringkonnakohus ülemääraseks. Prokuröri ega süüdistatava kirjalik seisukoht polnud mahukas. Süüdistatav esitas koos oma seisukohaga küll hulgaliselt dokumente, kuid ringkonnakohus jättis määrusega, millega kannatanu esindaja tutvus, need vastu võtmata. Ka kannatanu esindaja kirjalikud seisukohad ei ole mahukad. Seejuures korratakse neis prokuratuuri seisukohti. Sest tulenevalt ei pea ringkonnakohus kokku 5 h 45 minuti suurust ajakulu põhjendatuks ja leiab, et mõistlikuks saab lugeda 3-tunnist ajakulu. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus mõistlikuks õigusabikuluks kokku 807,5 eurot. Kannatanu esindaja on taotlenud, et menetluskulu jäetaks riigi kanda, sest menetluskulu süüdistatavalt välja mõistmisel ei ole selle kätte saamine tõenäoline. Ka süüdistatav ise on leidnud, et kuna tal ei ole sissetulekut ega vara, et menetluskulusid tasuda, on menetluskulude talt välja mõistmine ebaõiglane. Ringkonnakohus nendib, et tõendeid selle kohta, et süüdistatav ei oleks võimeline menetluskulusid tasuma, kohtule esitatud ei ole.

§ 185

lg 2 näeb ette, et apellatsiooni rahuldamata jätmisel jäävad menetluskulud isiku kanda, kelle huvides apellatsioon esitati. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud 807,5 eurot mõista välja süüdistatavalt. Allkirjastatud digitaalselt 11