← Eesti

1-15-9505/26

1-15-9505 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. aprill 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-9505 Kohtukoosseis Kriminaalasi Eesistuja Andres

§ 367

alusel alates hagiavalduse kohtu menetlusse võtmisest kuni kannatanu MK nõude 50 000 (viiskümmend tuhat) eurot täitmiseni MK kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 50 000 eurot; 1 2) mõista P.

§ 367

alusel alates hagiavalduse kohtu menetlusse võtmisest kuni kannatanu MB-E nõude 50 000 (viiskümmend tuhat) eurot täitmiseni MB-E kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 50 000 eurot; 3) mõista P.

§ 367

alusel alates hagiavalduse kohtu menetlusse võtmisest kuni kannatanu KME nõude 25 000 (kakskümmend viis tuhat) eurot täitmiseni KME kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 25 000 eurot.

  1. Muus osas jätta Harju Maakohtu
  2. veebruari
  3. a otsus muutmata.
  4. Välja mõista P.I-lt MK kasuks 468 (nelisada kuuskümmend kaheksa) eurot apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu katteks.
  5. Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt OÜ Kull AB kasuks 72 (seitsekümmend kaks) eurot (sh käibemaks) vandeadvokaat Gennadi Kulli poolt P.I-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
  6. Rahuldada prokuröri apellatsioon.
  7. Rahuldada kannatanute esindaja apellatsioon osaliselt.
  8. Jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata. EDASIKAEBE KORD Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Kannatanul on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. P.I-le esitati süüdistus KarS § 422 lg 1 järgi selles, et
  10. mai
  11. a hilisõhtul juhtis ta asulavälisel teel mootorsõidukit, rikkudes seejuures LS § 16 lg-t 1; § 15 lg 1 p-i 1; § 50 lg 5 p-i 3 ja § 69 lg 2 p-i
  12. Nimelt ületas P.I järjepidevalt ja ohtlikult lubatud suurimat sõidukiirust, liikudes kiirusega ca 200 km/h. Ta ei arvestanud teiste liiklejatega ega hoidunud teisi liiklejaid ohustavast käitumisest. Samuti oli ta teadvalt alkoholijoobe seisundis, sest tema veres oli 0,95 mg/l etanooli ja väliselt olid tajutavad tema tugevalt häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima. Suure kiiruse ja alkoholijoobe tõttu aeglustunud reaktsioonide ning funktsioonide häirumise tõttu kaotas ta oma juhitud sõiduki üle kontrolli, kaldus teisest sõidureast esimesse sõiduritta, kus sõitis otsa eesliikunud 2 mootorsõidukile, purustades selle tagaosa. Eesliikunud sõidukis tagaistmel viibinud 1-kuune KK ja 5-aastane KME said otsasõidu tõttu vigastusi. KK suri saadud vigastustesse
  13. mail
  15. Maakohtu vaidlustatud otsusega tunnistati § 422 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati 3 aasta 8 kuu vangistusega. Karistusaja hulka loeti eelvangistuse viibitud aeg, arvestades karistusaja algust P.I kinnipidamisest, s.o
  16. maist
  17. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel kohaldati P.I-le lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 2 aastaks. P.I-le tõkendina kohaldatud vahistamise jättis maakohus kuni kohtuotsuse jõustumiseni muutmata. Kohus mõistis P.I-lt ositi 12 kuu jooksul välja menetluskulud kokku 2 253 eurot. Samuti mõistis maakohus temalt välja kannatanutel tekkinud menetluskulud (esindajale makstud tasu) kokku 2390,4 eurot. Maakohtu otsusega mõisteti P.I-lt kannatanu KME-le mittevaralise kahju katteks välja 25 000 eurot; kannatanu MK-le mittevaralise kahju katteks 50 000 eurot ja MB-E-le mittevaralise kahju katteks 50 000 eurot. Kohus jättis kõigi eelnimetatud kannatanute tsiviilhagides esitatud viivise väljamõistmise nõude rahuldamata. Kohus otsustas asitõenditega seonduvad küsimused.
  18. Maakohus leidis, et süüdistatava süü talle etteheidetud tegudes on süüdistatava süü omaksvõtu, kannatanute ja tunnistajate ütluste, samuti kohtus uuritud kirjalike tõendite alusel tõendatud. 3.
  19. Kohtu hinnangul rikkus K. tarve tervet rida liiklusseaduse nõudeid ja seda alljärgnevalt. 3.1.
  20. Kohtu hinnangul rikkus P.I LS § 15 lg 1 p-i 1, sõites asulavälisel teel lubatust kiiremini ja LS § 50 lg 5 p-i 3, sõites kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest, sest tema juhitud sõiduki kiirus oli ca 200 km/h. Teelõigule, kus P.I liikus, oli sõidusuunas mõlemale poole paigutatud keelumärk 351 „Suurim kiirus“, suurima lubatud sõidukiirusega 90 km/h, mis keelab sõita kiiremini, kui märgil näidatud. Kuna P.I pidi sündmuskohale jõudmiseks neist märkidest mööduma, siis rikkus ta suurima lubatud sõidukiiruse nõuet tahtlikult. 3.1.
  21. Arvestades süüdistatava liikluses käitumise kohta kogutud tõendeid, so tunnistaja KK ütlusi süüdistatava juhitud sõiduki lubatust oluliselt suurema sõidukiiruse ja reguleeritud ristmikul käitumise kohta, tunnistaja RK ütlusi süüdistatava juhitud sõiduki lubatust oluliselt suurema sõidukiiruse kohta ning tunnistaja KG ütlusi süüdistatava juhitud sõiduki lubatust suurema sõidukiiruse, teepeenrale sõitmise ja selle järgselt eesliikunud sõidukile tagant otsasõidu kohta, asus maakohus seisukohale, et süüdistatav rikkus ka LS § 16 lg 1 sätestatud üldist kohustust, mille kohaselt liikleja peab olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda. Tunnistajate ütlustest nähtuv süüdistatava käitumise kirjeldus liikluses osalemise kohta sõiduki juhina viitab üheselt sellele, et ta ohustas nii iseenda kui ka kõigi teiste temaga samal teelõigul liigelnud kaasliiklejate elu, tervist ja vara. 3 3.1.
  22. Samuti rikkus P.I LS § 69 lg-t 3, mille kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi veres olla alkoholi 0,2 mg/g või rohkem või tema väljahingatavas õhus rohkem kui 0,1 mg/l või rohkem, sest P.I ühes grammis veres tuvastati 0,95 mg alkoholi. Samas ei tuvastanud maakohus, et P.I oleks rikkunud LS § 69 lg 2 p-i 2 ning juhtinuks mootorsõidukit alkoholijoobes. Selleks peaks olema tuvastatud, et tema ühes grammis veres on vähemalt 0,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,25 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem ning väliselt on tajutavad tema tugevalt häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima. P.I ühes grammis veres oli alkoholi üle eeltoodud määra, kuid arutatavas asjas ei ole ettenähtud korras tuvastatud, et süüdistatava organismi selline alkoholisisaldus tinginuks ka väliselt tajutavad isiku tugevalt häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima. KorS § 37 lg 3 alusel kehtestatud sotsiaalministri
  23. juuni
  24. a määruse nr 37 „Joobeseisundile viitavate tunnuste loetelu ja nende tunnuste esinemise või mitteesinemise tuvastamise viisid“ § 2 kohaselt on joobeseisundile viitavad tunnused: isiku välimus; aeglustunud reaktsioon; häirunud kõne; aja, isiku ja koha tajumise häired; teadvuse seisund; mäluhäired; koordinatsioonihäired ja käitumishäired. Lisaks eeltoodule võib isikul esineda joobeseisundile viitavate tunnustena alkoholi tarvitamisest põhjustatud alkoholijoobe korral alkoholilõhn väljahingatavas õhus ja narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase joovastava aine tarvitamisest põhjustatud joobeseisundi korral hälbed silmade välimuses ja silmavaates. Seega saab küll välisel vaatlusel joobeseisundile viitavaid tunnuseid tuvastada, kuid määruse § 3 kohaselt saab seda teha vaid selleks pädev isik, s.o kas politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan ning siis vastavalt esinevate tunnuste iseloomule kas isiku välise vaatluse või isiku küsitlemise abil. Arutataval juhul ei ole politsei või ka muu korrakaitseorgan sündmuskohal P.I välist vaatlust läbi viinud või P.I-d eelmärgitud korra kohaselt küsitlenud. Prokurör on käsitletava asjaolu tuvastamiseks tuginenud tunnistajate RK ja KG ütlustele, kellel aga vastav pädevus joobeseisundile viitavate tunnuste esinemise või mitteesinemise tuvastamiseks puudub. Kui ettenähtud korras on tuvastatud joobeseisundile viitavad tunnused ja samaaegselt on tehtud isiku bioloogilise vedeliku uuring, siis saab joobe olemasolu nende kahe tingimuse üheaegselt esinemisel tuvastada vaid mitteõiguslikke eriteadmisi kasutades ning selliseks teadmiste kasutajaks ei saa olla ei prokurör ega kohus. 3.1.
  25. Maakohtu hinnangul rikkus süüdistatav kõiki eelkäsitletud liiklusnõudeid kavatsetult. Lubatud sõidukiiruse pea kahekordne ületamine ei saanud talle märkamatuks jääda ning süüdistatav on ka ise tunnistanud, et asus mootorsõidukit juhtima pärast seda kui oli tarvitanud alkoholi. Kohus leidis, et süüdistatava väited selle kohta, et ta ei mäleta sõiduki juhtimisest mitte midagi, on paljasõnalised. Tema väide selle kohta, et ta võis olla sõidukit juhtides unerohu mõju all, ei ole kinnitust leidnud, sest toksikoloogiaekspertiisi kohaselt ei leitud süüdistatava verest väidetavalt tarbitud unerohu toimeaine jälgi. Kohus juhib tähelepanu ka sellele, et ca 7 km enne sündmuskohta on süüdistatav olnud võimeline aru saama ristmiku foorirežiimist ja punase fooritulega ristmikule väljasõitmisel peatunud, tagurdanud ning foori rohelist tuld oodanud. Rohelise tule süttides on ta aga kiirendanud ja suure kiirusega eemaldunud. Sellisest käitumisest nähtub, et süüdistatav oli oma tegevusest teadlik ja kontrollis seda. 4 3.2.
  26. Maakohus leidis, et eelkäsitletud rikkumiste tagajärjel põhjustas süüdistatav ettevaatamatusest inimese surma. Süüdistatava auto rooliseade ja pidurid olid MK juhitud sõidukile otsa sõites töökorras. Tee- ja ilmastikuolud olid head. MK juhitud auto liikus lubatud sõidukiirusel ja kõik selles olnud inimesed kasutasid nõuetekohast turvavarustust. Kohus ei tuvastanud, et MK juhitud sõiduk oleks eiranud mingeidki liiklusnõudeid. Otsasõidu tulemusel deformeerus MK juhitud sõiduki tagaosa kuni keskpostideni. Sõiduki tagaosa suruti täielikult sisse. MK juhitud sõidukis topeltpolsterdusega turvahällis viibinud KK jäi juhiistme ja tagant deformeerunud sõiduki detailide vahele. Turvahälli raam on osaliselt deformeerunud ja murdunud. KK sai kokkupõrke tõttu toimunud pea ja kehatüve kokku surumisest sedavõrd raskeid vigastusi, et suri ülejärgmisel päeval. 3.2.
  27. Maakohus leidis, et eelkirjeldatud tagajärge ei oleks aset leidnud, kui süüdistatav oleks sõitnud lubatud sõidukiirusega. Samuti, kui süüdistatav poleks olnud mootorsõidukijuhile LS § 69 lg 3 kohaselt keelatud seisundis, olnuks tal parem reaktsioonikiirus, suutmaks oma sõidukit kontrollida ning juhile lubatud seisundis sõidukit juhtides on võimalik, et poleks toimunud ka lubatud sõidukiiruse ületamist. Kohtu hinnangul pole tõendatud, et hoolimata kavatsetult liiklusnõuete rikkumisest oleks süüdistatav soovinud kellegi surma põhjustada või tervist kahjustada. Küll aga loovad sõiduki juhtimine juhile keelatud seisundis ja lubatud suurima sõidukiiruse enam kui kahekordne ületamine liikluses nii eraldivõetuna kui ka koos esinedes ohu nii juhile endale kui ka kõigile temaga samal teelõigul liikuvatele kaasliiklejatele. Selline oht oli süüdistatavale ka ettenähtav, kuid ta lootis, et see oht ei realiseeru tagajärjes. Seega põhjustas süüdistatav maakohtu hinnangul KK surma ettevaatamatusega kergemeelsuse vormis. 3.
  28. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus P.I käitumises ei tuvastanud. 3.
  29. Maakohus leidis kannatanute tsiviilhagide osas mittevaralise kahju nõudes, et põhinõuete osas on süüdistatav hagisid kohtuistungil tunnistanud, mistõttu tuleb need TsMS § 440 lg 1 sätteid kohaldades rahuldada. Viivise osas hagi õigeksvõttu kohtuistungil ei küsitud. Maakohus jättis viivise osas nõuded rahuldamata, leides, et põhinõude suruust arvestades oleks viivise väljamõistmine ebaõiglane. Kohus selgitas, et valuraha suuruse hindamisel tuleb arvestada lisaks rikkumise laadile ja raskusele ka kahju tekitaja majanduslikku olukorda, vältimaks situatsiooni, kus kahju tekitaja peab pärast väljamõistetud hüvitissumma tasumist elama vaesuse piiril (RK nr 3-2-1-81-05). Seega arvestades ühiskonna üldise heaolu taset ning senist kohtupraktikat, samuti seda, et süüdistatav kannab aastaid reaalset vangistust kinnipidamisasutuses, siis kohtu hinnangul lisaks süüdistatava poolt õigeksvõetud hagi summale, tuleb hagi viivise maksmise kohustuse osas rahuldamata jätta. Seda enam, et hagiavalduses palutakse kohtul hagi rahuldada kohtu enda õiglasel äranägemisel ja seejuures on hagis ära näidatud kohtupraktika, millise kohaselt on hagisid rahuldatud oluliselt väiksemates summades. Puutuvalt viivise nõudmisse ja sellega esitatud hagisummade suurendamisse viivise võrra alates hagi menetlusse võtmisest kuni nõude täitmiseni peab kohus vajalikuks märkida, et viivise nõue tuleneb sellest, et hagi esitaja taotleb kohtule mittevaraliste 5 kahjude hüvitisi kohtu õiglasel äranägemisel ilmselgel eeldusel, et kohus ei pruugi varasemale kohtupraktikale tuginedes hagiavaldustes märgitud summasid välja mõista ja vähendab neid. Kohus on põhinõude rahuldanud aga täies ulatuses. Kohus märkis veel, et süüdistatava majanduslik olukord enne kuriteo toimepanekut, aga iseäranis pärast karistuse ärakandmist ei võimaldaks tal asuda kõiki rahalisi nõudeid tasuma ning nõuete rahuldamine võtaks kaua aega. Põhinõuetele viiviste lisandudes suureneks nõutav summa aga veel oluliselt ja seega pikeneks paratamatult ka nõuete rahuldamiseks kuluv aeg. Kohtu arvates oleks viivise nõude tasumine põhinõude tasumise kohustuse kõrval süüdistatava jaoks üle jõu käiv, nagu seda on kohtu arvates juba ka süüdistatava poolt õigeks võetud tsiviilhagi tasumine. 3.5.
  30. P.I-le karistust mõistes märkis maakohus, et tema süü on suur. Süüdistatava süüd suurendab asjaolu, et ta rikkus tahtlikult mitmeid liiklusnõudeid ja põhjustas sellega raskeima KarS § 422 lg 1 koosseisus ettenähtud tagajärje. 3.5.
  31. Kohus võttis süüd kergendava asjaoluna arvesse süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust. Kuigi prokurör on kohtuistungil korduvalt viidanud süüdistatava prokuratuurile saadetud kirjale, mis seab kahetsuse puhtsüdamlikkuse kahtluse alla, märkis maakohus, et seda kirja ei ole kohtule tõendina esitatud, mistõttu ei ole kohtul olnud võimalust seda ka vahetult uurida. Sel põhjusel ei saa niisugust tõendit ka kohtuotsuse tegemisel arvesse võtta. Kohtu jaoks kinnitas kahetsuse siirust nii tsiviilhagide omaksvõtt, kahetsuse korduv väljendamine kui ka kohtulikul arutamisel osalenud kannatanutelt korduv vabanduse palumine. 3.5.
  32. Kohus pidas vajalikuks osutada ka sellele, et P.I-l puuduvad kehtivad karistused (sh liiklusrikkumiste eest). Arhiveeritud karistusandmetele ei ole aga karistust mõisted võimalik tugineda. Kuigi prokurör on kohtuvaidluste raames osutanud süüd raskendava asjaoluna teo üldohtlikule viisile, pole sellist asjaolu süüdistusaktis märgitud. Kuna süüdistatav ei ole saanud end sellise süüdistuse väite vastu kaitsta, siis ei saa seda ka karistuse mõistmisel arvestada. Lisaks märkis maakohus, et kuna liikluskuriteod on juba oma olemuselt üldohtlikud, mistõttu ei saa üldohtlikku viisi arvestada veel topelt koosseisuvälise raskendava asjaoluna. 3.5.
  33. Maakohus asus seisukohale, et olukorras, kus süüdistatava puhul puuduvad raskendavad asjaolud ja esineb kergendav asjaolu, on põhjendamatu rääkida sanktsiooni maksimaalmäärale vastava karistuse mõistmisest. Samas leiab kohus, et arvestades süüdistatava suurt süüd tagajärje mõttes ning eiratud oluliste liiklusnõuete paljusust, siis ei ole antud juhul ka kergendava asjaolu esinemine niivõrd mõjus, mis võiks tingida karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises või sellele lähedases määras ning süüdistatavale tuleb mõista karistus, mis ületab ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. 3.5.
  34. Maakohtu hinnangul on põhjendatud mõista P.I-le ka lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine. Seejuures märkis kohus, et K. tarve süü on suur. Tema toimepandud ulatuslikud tahtlikud liiklusnõuete rikkumised näitavad tema eriti hoolimatut suhtumist oma teosse ja selle võimalikesse tagajärgedesse, samuti liiklusohutusse. Sellest tulenevalt nõuavad eripreventiivsed kaalutlused lisakaristuse kohaldamist. Õiguskorra kaitse seisukohast on samuti lisakaristus põhjendatud, sest ta on liikluse jaoks ohtlik. Kohus 6 arvestas kergendavat asjaolu ka lisakaristuse põhjendatud määra hinnates, leides, et see peab küll ületama sanktsiooni keskmist määra, kuid jääma allapoole ülemmäära. 3.6.
  35. Maakohus mõistis P.I-lt menetluskuludena välja sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest, määratud kaitsja tasu ning kannatanute esindaja tasud. Nimetatud kuludele lisanduvad ka ekspertiisikulud: surnu ekspertiisi maksumus, isiku ekspertiisi maksumus, toksikoloogiaekspertiisi maksumus ja liiklustehnilise ekspertiisi maksumus. Kohus ei tuvastanud, et süüdistatava majandusliku olukorra tõttu võiks olla põhjendatud välja mõistetavate menetluskulude vähendamine. Samas leidis kohus siiski, et menetluskulud võib tasuda ositi 12 kuu jooksul. 3.6.
  36. Kannatanute esindaja taotluse kohta mõista kannatanute esindaja tasud kõige pealt välja riigilt ja siis süüdistatavalt, s.t analoogselt nagu seda tehakse ekspertiisikulude ja tunnistajate sõidukulude puhul, märkis maakohus, et kehtiva õiguse raames ei ole see võimalik ning kannatanul valitud esindajale makstes tekkinud menetluskulu mõistetakse välja süüdistatavalt kannatanu kasuks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  37. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid Tallinna Ringkonnakohtule süüdistatava P.I kaitsja Gennadi Kull, Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rainer Amur ja kannatanute esindaja vandeadvokaat Indrek Sirk. 4.
  38. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist P.I-le mõistetud karistuse osas ja uue otsusega talle mõistetud vangistuse osaliselt täitmisele pööramata jätmist ühes süüdistatava allutamisega käitumiskontrollile. Kaitsja taotleb, et karistuse reaalselt ära kandmisele kuuluvaks osaks jääks süüdistatava vahi all viibitud aeg kuni ringkonnakohtu otsuse jõustumiseni. Alternatiivselt taotleb ta maakohtu mõistetud vangistuse aja lühendamist. Kaitsja hinnangul on süüdistatav avaldanud korduvalt kahetsust juhtunu kohta. Samuti on süüdistatav kergema karistuse lootuses omaks võtnud kõik (tegelikult ülemäära suured) haginõuded. Neid asjaolusid on maakohus käsitlenud karistust kergendavatena. Ometi on talle siiski mõistetud väga range karistus. Teda on karistatud kolmekordselt, sest lisaks vangistusele tuleb tal tasuda tsiviilhagid ja ära võeti ka mootorsõiduki juhtimise õigus. Analoogsetes kriminaalasjades on mõistetud karistused senini olnud oluliselt väiksemad. 4.
  39. Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist P.I-le mõistetud karistuse osas ning uue otsusega talle karistuseks 4 aasta 6 kuu pikkuse vangistuse mõistmist. Prokurör leiab, et maakohus ei ole P.I-d karistades arvestanud tema süü suurusega. Süü suurust näitab liiklusnõuete rikkumise ulatus ja saabunud tagajärje raskus. Lisaks tuleb arvestad süüdistatava teoeelse ja teojärgse käitumisega, sest see näitab tema suhtumist kaitstavasse õigushüvesse. P.I rikkus liiklusnõudeid ulatuslikult, sest ületas lubatud piirkiirust väga suurel määral. Kiiruseületamine ei toimunud üksnes õnnetuse toimumise hetkel, vaid juba mõnda aega enne seda. Ta juhtis mootorsõidukit alkoholi tarvitanuna, kusjuures tema organismis oli alkoholi ligi 7 viis korda enam, kui seaduses seatud piirmäär. P.I juhitud sõiduk sõitis liiklusnõuete rikkumisel pidurdamata tagant otsa eesliikunud sõidukile, mis ei olnud tema jaoks käsitletav ootamatu teele ilmunud takistusena. Tema rikkumiste tõttu hukkus imik ja sai viga laps, kes olid selles olukorras kaitsetud ega saanud mitte midagi teha. Kuigi maakohus on kõik eeltoodud asjaolud tuvastanud, ei ole karistuse mõistmisel neile piisavalt tähelepanu pööratud. Lisaks juhib prokurör tähelepanu sellele, et P.I rikkus eelviidatud liiklusnõudeid kavatsetult, mistõttu prokuröri hinnangul on tegemist raskeima võimaliku KarS § 422 lg 1 koosseisu mahtuva juhtumiga. Prokurör palub karistuse mõistmisel arvestada ka seda, et P.I seadis esialgu üldse kahtluse alla, kas tema võis kuriteoga aset leidnud tagajärje tekitada, sest ta on prokuratuurilt teabenõudes küsinud, kas õnnetuses hukkunud beebi enne õnnetust ikka üldse elas. See asjaolu mõjutab apellandi arvates süüdistatava süü suurust. Prokurör ei nõustu maakohtu järeldusega, et olukorras, kus ei esine raskendavaid asjaolusid, kuid esineb kergendav asjaolu, ei ole võimalik rääkida sanktsiooni maksimaalmäärale vastava karistuse mõistmisest. Selline seisukoht on muu hulgas vastuolus varasema kohtupraktikaga, nt RKKKo-s 3-1-1-58-13 väljendatuga. Lähtuvalt teo ebaõigust kirjeldavatest asjaoludest on põhimõtteliselt võimalik mõista liiklussüüteo eest karistus sanktsiooni ülemmääras. Arutatava juhtumi asjaolud annavadki selleks alust, kuid karistus tuleks kokkuvõttes mõista ülemmäärast veidi kergem tulenevalt P.I korduvalt väljendatud kahetsusest. 4.
  40. Kannatanute esindaja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega süüdistatava süüdi tunnistamist ka mootorsõiduki alkoholijoobeseisundis juhtimises. Samuti taotleb ta kannatanute taotluste rahuldamist viiviste väljamõistmise nõudes ning kannatanutel maa- ja ringkonnakohtu menetluses tekkinud menetluskulude riigi kanda jätmist. 4.3.
  41. Esindaja leiab, et maakohus on ebaõigesti jätnud rahuldamata kannatanute viivise nõuded, viidates süüdistatava ilmselgele võimetusele hüvitada väljamõistetud kahju. Esindaja märgib, et süüdistatav ei ole esitanud viivise nõudele vastuväidet ega taotlenud kohtult viivise vähendamist. Viivis on rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral õiguskaitsevahend tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st
  42. Kuna esindaja hinnangul ei tasu süüdistatav ilmselgelt väljamõistetud hüvitist kohtuotsuse jõustumisel ega ka pärast seda mõistliku tähtaja jooksul, siis on seadusjärgse viivise väljamõistmine kohane ja mõistlik õiguskaitsevahend, mis motiveerib võlgnikku oma kohustusi täitma. Viivise puudumisel ei ole võlgnikul mitte mingisugust täiendavat motivaatorit oma kohustuse täitmiseks, kuna kohustuse täitmise ajast ei sõltu kohustuse suurus. Seadusjärgne viivis ei ole ebamõistlikult suur, süüdistatav ei ole tekitatud kahjust hüvitanud mitte midagi, kuid kannatanul on õigustatud huvi saada kahjuhüvitis ning seda mitte määratlemata ajal, vaid võimalikult kiiresti. Poolte majanduslik olukord on võrdne, st ei süüdistataval ega kannatanutel ei ole elu majanduslikult kindlustatud. Süüdistatavale on tagatud toimetulek riigi poolt, kannatanud peavad ennast ise elatama. Kohtul on VÕS § 113 lg 8 ja 162 lg 1 alusel õigus viivist vähendada, kuid mitte jätta seda kohaldamata. Alus viivise vähendamiseks saaks tulla üksnes süüdistatava vastavast taotlusest, mida aga süüdistatav esitanud ei ole. 4.3.
  43. Puutuvalt taotlusse jätta kannatanute menetluskulud riigi kanda ja nõuda need hiljem süüdistatavalt sisse, märgib esindaja, et kohtupraktika sellist taotlust täna ei soosi, kuid selline 8 olukord on ebaõiglane ning seab kannatanud võrreldes kuriteo toime pannud isikuga ebavõrdsesse olukorda. Süüdistatav saab kaitsja riigi poolt ning peab süüdimõistmise korral alles hiljem hüvitama õigusabikulud. Kannatanutel puudus arutatavas asjas alus saada riigi õigusabi. Võimalus, et süüdistatav täidaks kohustuse hüvitada kannatanute kantud menetluskulud, on olematu. Oleks õiglane, et kriminaalmenetluses tekkinud kulud kannaks süüdistatav, kuid menetluskulusid määrates peab kohus arvestama ka süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerimisväljavaateid. Kui menetluskulude tasumine käib süüdistatavale ilmselgelt üle jõu, võib kohus neist osa jätta riigi kanda. Kannatanud on arutatavas asjas taotlenud, et kohus kaaluks süüdistatava nende menetluskulude, mis on seotud kannatanu menetluskuludega, riigi kanda jätmist. Maakohus ei ole sellele taotlusele hinnangut andnud. Taotluse läbi vaatamata jätmine on kriminaalmenetlusõiguse rikkumine. Kannatanu palub selle taotluse apellatsioonimenetluses läbi vaadata. 4.3.
  44. Apellandi arvates on mõistetud karistus liiga leebe. Juba seadusandja seatud karistuspiirid süüdistatavale inkrimineeritud teo eest on liiga leebed, kuid isegi seda kõrvale jättes on praegusel juhul tegemist raskeima võimaliku KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava teoga, sest süüdistatav on kavatsetult ja väga olulises määras rikkunud nii piirkiiruse kui ka lubatud alkoholi piirmäära nõudeid. Tema kahetsus on olnud ennast õigustav, mitte siiras. 4.3.
  45. Kannatanute esindaja arvates ei pruugi süüdistatava teole antud kvalifikatsioon õige olla, sest tema arvates põhjustas süüdistatav tagajärje, s.o inimese surma kaudse tahtlusega. Kuna õigusliku kvalifikatsiooni otsustamine on kohtu pädevuses, siis ei väljuks ringkonnakohus süüdistuse piiridest, leides, et kannatanu surm põhjustati tahtlikult. Kuna süüdistatav kihutas täisgaasiga ja oli alkoholijoobes, siis pidas ta võimalikuks, et tavaliiklusele avatud teel kokkupõrke toimumisel on traagilised tagajärjed ja ka möönis seda. Puudub igasugune võimalus, et kiirusel 200 km/h jalakäijaga kokkupõrkel jääks inimene ellu. Samamoodi on välistatud kergete vigastustega pääsemine kokkupõrkel vastu liikuva või seisva sõidukiga. Ka samas suunas liikuva sõidukiga on sõidukiiruste vahe enam kui 100 km/h, mis välistab võimaluse, et inimesed pääseksid vigastusteta või väikeste vigastustega. Seega tuleb asuda seisukohale, et sellise kiirusega sõitev juht peab võimalikuks ja möönab vähemalt raske tervisekahjustuse või surma põhjustamist. 4.3.
  46. Esindaja märgib, et LS § 69 lg 2 p 2 kohaselt tuleb süüdistatav lugeda joobeseisundis olevaks. Kannatanud on seisukohal, et LS § 69 lg 2 p 2 alusel alkoholijoobe tuvastamiseks ei ole vaja joobeseisundile viitavaid tunnuseid tuvastada ilmtingimata sotsiaalministri
  47. juuni
  48. a määrusega nr 37 nimetatud isikute poolt. Selliste tunnuste tuvastamine võib ja saab toimuda ka tunnistajate ütluste alusel. LS § 69 lg 2 p-s 2 sätestatakse, et lisaks alkoholi piirmäära ületamise tuvastamisele, tuleb tuvastada väliselt tajutavad tugevalt häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu isik ei ole ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima. Ka see on võimalik tunnistajate ütlustele tuginedes, kuna sisaldab kirjeldust isiku välistelt tajutavatest tunnustest ning järeldust, kas isik on võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima. Tunnuseid saab tõendada tunnistajate ütlustega, liikluses nõutavale kindlusele hinnangu andmine on võimalik samuti läbi tunnistajate ütluste ja liiklusõnnetuse tekkemehhanismi hindamise. 9 Iseenesest ei ole ju kiirusega 200 km/h sõitmine midagi erakordset ning liiklusõnnetuse toimumiskohaga sarnastel teedel näiteks Saksamaal puuduvad kiirusepiirangud. Süüdistatav suutis mingi aja (ligi 20 kilomeetrit) ka sõidukit teel hoida ning sarnaste kiirustega on politsei tabanud palju juhte meie teedel liikumas liiklusõnnetust põhjustamata. Asjaolu, et süüdistatav kaotas sõiduki üle kontrolli olles alkoholi tarvitanud ning väliselt tajutavate joobe tunnustega, võimaldab teha järelduse, et just alkoholi tarvitamise tõttu ei olnud ta võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima ning oli seega liiklusseaduse § 69 lg 2 p 2 mõttes joobeseisundis.
  49. Ringkonnakohtu antud tähtaja kestel esitasid kohtule oma kirjalikud seisukohad süüdistatav ja kannatanute esindaja. 5.
  50. Süüdistatav märgib oma täiendavates seisukohtades, et tal puudus plaan
  51. mai
  52. a õhtul autoga sõitma minna. Sel õhtul tarvitas ta alkoholi ja võttis ühtlasi unerohtu „Imovane“. Autorooli istumist ja kihutamist ta ei mäleta ning pidi seda tegema unerohu mõju all alateadlikult. Varem ei ole süüdistatav enda sõnutsi kihutanud ja teab, kui ohtlik selline käitumine on. Alkoholi ja unerohu koosmõjul oli tal aga ohu- ja kiirusetaju kadunud. Tema ohtlikud teod ei olnud seetõttu tahtlikud. Süüdistatava juurest tulevad alkoholilõhna seletab aga asjaolu, et ta oli endale õlut pükste peale kallanud. Süüdistatav väljendab veel kord oma kahetsust toime pandu pärast. Prokuratuurile saadetud kirja kohta, mille alusel prokurör taotleb tema kahetsuse formaalseks lugemist, selgitab süüdistatav, et kirja lõppversiooni lisatud sõnastus, mis seab tema kahetsuse kahtluse alla, on kahetsusväärne ja vale. Oma liikluses käitumise kohta
  53. mai
  54. a õhtul märgib süüdistatav, et tegutses unerohu mõju all olles alateadlikult. Kui ta saanuks aru, et põhjustab liiklusohtlikke olukordi, oleks ta kohe kiirust vähendanud. 5.
  55. Kannatanute esindaja on esitanud seisukoha prokuröri ja kaitsja apellatsioonide suhtes, milles ta märgib, et kuigi süüdistatav on kergema karistuse lootuses nõustunud kannatanute nõuetega, ei ole ta senini kannatanutele mitte midagi hüvitanud ja lootus temalt hüvitust saada on olematu. Deklaratiivne nõusolek kahju hüvitada ilma vähimagi tagatise või hea tahte märgita ei ole esindaja arvates karistust kergendav asjaolu. Samuti märgib esindaja, et prokurör on põhjendamatult loobunud muudetud süüdistuses etteheitest mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise eest. LS § 69 lg 2 on kahtlemata vaidlusi ja erinevaid tõlgendusi tekitav säte, kuid just sellistes juhtumites saab tekkida kohtupraktika ning selgus. Kuna LS § 69 lg 2 p 2 kohaldamisala on üldjuhul liiklusõnnetused, siis ei ole politsei kohalolek pärast liiklusõnnetust alati võimalik. Viidatud normis ei sätestata konkreetseid tõendamisviise, mistõttu saab ka tunnistajate ütluste ja tõendite kogumis hindamise teel tuvastada LS § 69 lg 2 p 2 alusel joobeseisundi. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10
  56. Kriminaalkolleegium, tutvunud apellatsioonide, kirjalike seisukohtade ja kriminaalasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ning mõistetud karistuse kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule mittevastavuse tõttu osaliselt tühistada. Oma seisukohti põhjendab kolleegium alljärgnevalt. 7.
  57. Maakohus on jõudnud põhjendatud järeldusele selles, et P.I rikkus
  58. mail 2015 mootorsõidukit juhtides LS § 16 lg-t 1; § 15 lg 1 p-i 1 ja § 50 lg 5 p-i
  59. Kolleegium ei nõustu aga maakohtuga, nagu ei oleks tuvastatud, et P.I rikkus ka LS § 69 lg 2 p-i
  60. Sellisele seisukohale on maakohus asunud põhjendusega, et P.I-l väliselt tajutavad tugevalt häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima ei olnud tuvastatud nõutavas menetluskorras. Maakohtu hinnangul on eelnimetatud asjaolu võimalik tuvastada üksnes KorS § 37 lg 3 alusel kehtestatud sotsiaalministri
  61. juuni
  62. a määruses nr 37 „Joobeseisundile viitavate tunnuste loetelu ja nende tunnuste esinemise või mitteesinemise tuvastamise viisid“ sätestatud korras. Nimetatud määruse § 3 kohaselt saab joobeseisundile viitavaid tunnuseid tuvastada vaid selleks pädev isik, s.o kas politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan vastavalt esinevate tunnuste iseloomule, kas isiku välise vaatluse või tema küsitlemise abil. 7.
  63. Ringkonnakohus märgib, et kriminaalmenetluses kehtib tõendite vaba hindamise põhimõte, mille kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaks määratud jõudu. V.a olukorras, kus seaduses on otsesõnu nõutav, et mingi asjaolu tõendamiseks on vajalik kindlas vormis tõend, on kohus asjaolude tuvastamisel õigustatud tuginema mistahes KrMS §-s 63 nimetatud tõenditele. Arutataval juhul on maakohus selle põhimõtte vastu eksides asunud seisukohale, nagu võinuks LS § 69 lg 2 p-s 2 märgitud isiku väliselt tajutavaid tugevalt häiritud või muutunud kehalisi või psüühilisi funktsioone ja reaktsioone, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima tuvastada üksnes politseiametnik. KorS § 37 on käsitletav õigusnormina, milles sätestatakse politseile (või seaduses sätestatud juhtudel ka muule korrakaitseorganile) seaduslik alus isiku joobeseisundi kontrollimiseks ja tuvastamiseks. Just selles valguses tuleb hinnata ka nimetatud paragrahvi lg-s 3 ettenähtud määrust „Joobeseisundile viitavate tunnuste loetelu ja nende tunnuste esinemise või mitteesinemise tuvastamise viisid“. Selles määruses sätestatakse tunnused, millele politseiametnik (või muu korrakaitseorgan) joobeseisundit tuvastades tuginema peab, samuti viisid, kuidas ühe või teise tunnuse esinemist välja tuleb selgitada. KorS § 37 ei piira aga võimalust süüteomenetluses koguda tõendeid lubatud alkoholipiirmäära ületanud mootorsõiduki juhi välise käitumispildi kohta ka muude tõendite, eeskätt tunnistajate ütluste abil. Ei ole ühtki mõistlikku põhjust, miks peaks olema piiratud võimalus hinnata tunnistajate ütluste põhjal süüdistatava väliselt tajutavaid tunnuseid. Nii tunnistajate ütluste kui ka muude tõendite põhjal (nt sõiduki liikumise kohta tehtud videosalvestis) on samuti võimalik anda adekvaatselt hinnangut selle kohta, kas süüdistatav oli võimeline juhtima mootorsõidukit liikluses nõutava kindlusega. 7.
  64. Arutataval juhul nähtub tunnistajate RK ütlustest, et sündmuskohal ei seisnud süüdistatav jalul ja visuaalsel vaatlusel oli ta suures joobes (
  65. jaanuari
  66. a maakohtu istungi 11 protokoll, tl 23, kd II). Tunnistaja KG ütlustest nähtub, et nii P.I kui ka tema auto lõhnasid tugevalt alkoholi järgi (
  67. jaanuari
  68. a maakohtu istungi protokoll, tl 22, kd II). Tunnistaja KG ütlustest nähtub ka see, et P.I ei suutnud enda juhitud sõiduki üle kontrolli hoida, mistõttu kaldus sõiduk esmalt vasakule teepeenrale, hakkas siis vasakule-paremale mängima ja seejärel toimus avarii (samas, tl 21-21 prd-l, kd II). Hinnangut selle kohta, kas P.I oli võimeline juhtima mootorsõidukit liikluses nõutava kindlusega võimaldavad anda ka tunnistaja KK ütlused, millest nähtub, et sündmuskohalt mõni kilomeeter varem, vahetult pärast Tallinna linna piiri, nägi ta süüdistatava autot suurel kiirusel endast möödumas. Sõiduk ei saanud foori punase tule taga pidama, vaid pidurdas järsult ja jäi seisma keset ristmikku ning tagurdas siis foori juurde (
  69. jaanuari
  70. a maakohtu istungi protokoll, tl 20 prd-l, kd II). Eelviidatud ütluste põhjal nõustub kriminaalkolleegium kannatanute esindaja seisukohaga, mille kohaselt asjaolu, et süüdistatav kaotas sõiduki üle kontrolli olles alkoholi tarvitanud ning väliselt tajutavate joobe tunnustega, võimaldab teha järelduse, et just alkoholi tarvitamise tõttu ei olnud ta võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima ning oli seega liiklusseaduse § 69 lg 2 p 2 mõttes joobeseisundis.
  71. Kannatanu esindaja on apellatsioonis tõstatanud küsimuse sellest, kas P.I poolt toimepandud tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 422 lg 1 järgi ja palunud kaaluda, kas tegemist ei ole hoopis tahtliku tapmisega. Kolleegium märgib, et selleks, et P.I käitumine oleks kvalifitseeritav KarS § 113 lg järgi, peaks ta kannatanu surma olema põhjustanud vähemalt kaudse tahtlusega. Maakohus on kannatanu surma põhjustamise osas põhjalikult käsitlenud seda, kas surm põhjustati ettevaatamatusega ja jõudnud motiveeritult järeldusele, et nii see on. Kuigi P.I rikkus oluliselt ja ohtlikult mitut liiklusseaduse nõuet ning tegi seda tahtlikult, ei olnud tal tahtlust enda rikkumistega mingit rasket tagajärge põhjustada. Maakohus on arusaadavalt põhjendanud, miks tuleb asuda seisukohale, et kuigi oma liiklusnõudeid rikkuva käitumisega loodud raskete tagajärgede oht oli P.I jaoks äratuntav, lootis ta kergemeelselt, et see oht siiski tagajärjes ei realiseeru. Kolleegium nõustub nende põhjendustega täiel määral ega pea vajalikuks neid millegagi täiendada.
  72. Nii prokuröri kui ka kannatanu esindaja arvates on P.I-le mõistetud karistus liiga leebe. Kolleegium nõustub selle seisukohaga. 9.
  73. P.I rikkus arutataval juhul väga olulises määras nii piirkiirust sätestavaid liiklusnõudeid kui ka juhi organismi maksimaalselt lubatud alkoholisisaldust reguleerivaid nõudeid. Seejuures erinevalt maakohtust tuvastas ringkonnakohus, et P.I oli mootorsõidukit juhtides ja avariid põhjustades alkoholijoobes LS § 69 lg 2 p 2 tähenduses. Liiklusnõuete rikkumise tõttu ei suutnud P.I enda juhitud mootorsõiduki üle kontrolli hoida ja sõitis tagant otsa temaga samas suunas liikunud sõidukile, põhjustades muu hulgas ühe eessõitnud sõidukis olnud väikelapse surma. Tuleb tähele panna, et otsasõit toimus sirgel eraldatud sõidusuundadega teelõigul. Tee oli kuiv ja nähtavus väga hea. Samuti tuleb tähele panna, et eesliikunud sõiduk liikus parempoolses sõidureas, lubatud sõidukiirusega ega rikkunud ühtki liiklusnõuet. Olukorras, kus mootorsõiduki juht suudab ka väga heades oludes, laial ja turvalisel teel ilma mingi välise ohu esinemiseta tekitada niivõrd tugeva otsasõidu eesliikunud autole, et see kuni keskpostideni deformeerub ja et selles nõuetekohast 12 turvavarustust kasutanud laps hukkub, tuleb otsasõidu põhjustaja süüd hinnata väga suureks. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et P.I toimepandu vastab KarS 422 lg 1 koosseisu mõttes raskeimale võimalikule teole. Seetõttu on põhjendatud P.I süüst tulenevalt mõista talle karistus sanktsiooni maksimaalses määras. 9.
  74. Arvestades seda, et P.I on siiski korduvalt väljendanud oma kahetsust toimepandu üle ning seega esineb karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes, tuleb süüdistatavale mõistetud karistust mõnevõrra kergendada. Seejuures nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega selle kohta, et P.I vanglast saadetud kirja, mille sisu põhjal võiks järeldada, et tema väljendatud kahetsus pole siiras, ei saa arutatavas asjas tõendina arvesse võtta. Seda kirja ei ole maakohtule tõendina uurimiseks esitatud ja seetõttu puudus maakohtul alus kirjas sisalduva kohta ka mingeid hinnanguid anda. Karistust raskendavaid asjaolusid kolleegium sarnaselt maakohtule tuvastanud ei ole. 9.
  75. Ka õiguskorra kaitse huvidest lähtuvalt peab karistus P.I toimepandu eest olema karm. Ta seadis oma väljakutusvalt hoolimatu liikluskäitumisega ohtu määratlemata hulga kaasliiklejaid ning põhjustas seeläbi raske tagajärje ka niisugusel teel ja sellises liiklusolukorras, kus raske liiklusõnnetuse tekke võimalus peaks olema minimaalne. Õiguskorra kaitse huvidest lähtuvalt oleks vastuvõetamatu, kui sellise teo toime pannud isik pääseks kergelt. P.I isikust ei nähtu asjaolusid, mis karistuse raskust mõjutaksid. Neil kaalutlustel karistab ringkonnakohus P.I-d vangistusega 4 aastat ja 6 kuud. 9.
  76. Eelöeldust nähtub loogiliselt seegi, et kolleegium ei nõustu kaitsja apellatsiooni väidetega, nagu oleks P.I-le mõistetud karistus liiga range, mistõttu jääb kaitsja apellatsioonis esitatud taotlus kergema karistuse mõistmiseks ja karistuse osaliselt täitmisele pööramata jätmiseks rahuldamata.
  77. Maakohus jättis kannatanute esindaja tsiviilhagid rahuldamata osas, milles taotleti seadusjärgse viivise väljamõistmist. Kolleegiumi hinnangul eksis maakohus selliselt viivisenõude aluseks olevate õigusnormide vastu. 10.
  78. Tulenevalt VÕS § 113 lg-st 1 võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Sama paragrahvi lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Nimetatud paragrahvi lg 1 kohaselt võib kohus siis, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. 10.
  79. Arutatavas asjas ei ole viivise vähendamist taotletud ja maakohus on teinud seda omaalgatuslikult, mis juba iseenesest kujutab endast VÕS § 113 lg 8 rikkumist ja tooks kaasa vastava otsustuse tühistamise. Viivis on vajalik distsiplineerimaks võlgnikku ja motiveerimaks 13 teda leidma võimalusi tasuda välja mõistetud kahjuhüvitis võimalikult lühikese aja jooksul. Ilma viivise nõudeta pole aga kahju kandnud isikul sisuliselt mingeid õiguskaitsevahendeid ja sellises olukorras kujuneb võla tasumine sisuliselt vabatahtlikuks. Seadusjärgset viivise määra ei ole üldjuhul alust lugeda ülemäära suureks. Kui aga võlgnik siiski leiab, et selline viiivisintressi määr on liiga suur, tuleb tal endal taotleda kohtult viivise vähendamist mõistliku suuruseni. Kohtul puudub igal juhul pädevus viivise väljamõistmisest üleüldse loobuda. Maakohtu seisukoht, et juba välja mõistetud põhivõla summa on sedavõrd suur, et selle tasumine kannatanutele pole realistlik, mistõttu oleks lisanduv viivise kohustus ebaõiglane, on eelöeldu valguses küüniline. Samuti juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et käimas oleva kriminaalmenetluse raames ei ole välja selgitatud P.I varalist seisundit ega sellest lähtuvalt tema võimekust tema vastu esitatud nõudeid täita. Toimikus sisaldub üksnes Maksuja Tolliameti teatis P.I deklareeritud aastatulu ja selle põhjal arvutatud keskmise päevasissetuleku kohta. Puuduvad aga andmed tema vara kohta. Seevastu maakohtu spekulatiivsed väited selle kohta, milliseks kujuneb P.I majanduslik olukord pärast vangistuse kandmiselt vabanemist, on täielikult põhjendamata. Need põhjendused jätab kolleegium KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel maakohtu otsuse põhiosast välja.
  80. Kannatanute esindaja taotleb apellatsioonis kannatanute menetluskulude riigi kanda jätmist ja nende hiljem süüdistatavalt sisse nõudmist, sest võimalus, et süüdistatav täidaks kohustuse hüvitada kannatanutele kantud menetluskulud, on olematu. Kohtukolleegium selgitab (muu hulgas varasemale kohtupraktikale viidates), et kuna KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulude, s.h kannatanu valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu riigilt väljanõudmise võimalust ei ole seadustes sätestatud, siis järeldub sellest, et menetluskulu, mis on kannatanul tekkinud valitud esindajale tasu makstes, mõistetakse KrMS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt välja süüdimõistetult vahetult kannatanule (vt nt RKKKm 3-1-1-67-13, p 11 või Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas 1-15-5666, p 11). Eeltoodu kohaldub ka apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude väljamõistmisele. Kehtivas õiguses puudub võimalus jätta kannatanute valitud esindajale makstud tasu riigi kanda, et riik saaks selle kulu hiljem süüdistatavalt sisse nõuda.
  81. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-dest 3 ja 4, § 338 p-dest 2 ja 4 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu
  82. veebruari
  83. a otsuse osaliselt, s.o P.I-le põhikaristuse mõistmises ja tsiviilhagide viiviste nõudes rahuldamata jätmise osas. Kolleegium teeb tühistatud osas ise uue otsuse, mõistes P.I-le rangema põhikaristuse ja rahuldades tsiviilhagid ka viivise nõudes. Muus osas jääb Harju Maakohtu vaidlustatud otsus muutmata.
  84. P.I kaitsja vandeadvokaat Gennadi Kull on koos apellatsiooniga esitanud taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu määramiseks. Taotluse kohaselt kulus tal 1 pooltund kohtuotsusega tutvumiseks ja 2 pooltundi apellatsiooni koostamiseks mille eest taotleb ta kokku 72 eurot (sh käibemaks). Kolleegium leiab, et taotlus on nõuetekohane ja põhjendatud ning tuleb seetõttu täies ulatuses rahuldada. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud lahendi, siis jääb see menetluskulu riigi kanda. 14
  85. Kannatanu esindaja vandeadvokaat Indrek Sirk esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada kannatanule seoses apellatsioonimenetlusega tekkinud kulu kokku summas 468 eurot. Taotluse kohaselt kulutas esindaja maakohtu otsuse analüüsiks ja kliendile ülevaate andmiseks 1 tunni, apellatsiooni koostamiseks 2,1 tundi, apellatsioonide analüüsiks ja apellatsioonivastuse koostamiseks 0,8 tundi. Kokku osutas esindaja kanntanule õigusabi 3,9 tunni vältel. Esindaja tunnitasu määr on 100 eurot, millele lisandub käibemaks. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka ka valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi hinnangul on esindaja tehtud toimingud kannatanu esindamiseks vajalikud ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Samuti on kaitsja tunnitasu määr ja kokkuvõttes taotletud summa mõistliku suurusega. Seetõttu tuleb nimetatud menetluskulu süüdistatavalt kannatanute kasuks välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ 15

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.