KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL TAGASELJAOTSUS Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Hele Kaldma Otsuse tegemise aeg ja koht 14. oktoober 2024, Tartu Tsiviilasja nr 2-24-3602 Tsiviilasi Aktiva Finance Group

) § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); b) tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (

§ 49

lg 1 p-d 2 ja 4); c) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (

§ 49

lg 1 p 3); d) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise, sh intressimäära tõusu mõju (

§ 49

lg 1 p 5); e) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist (

§ 49lg 1 p 6).

10. Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima

§ 50

lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (

§ 49lg 3 p 2).

Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (

§ 49lg 3 p 3).

Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister, pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 403 4 lg 3). Seejuures saab krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms). Krediidiandjal tuleb

§ 50

lg 4 järgi küsida üldjuhul tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (Riigikohtu

1. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18).
2. Kohtule nähtub asja materjalidest (dtl 6), et krediidiandja ei ole kontrollinud laenulepingu sõlmimisel laenusaaja pangakontot. Krediidiandja on kontrollinud vaid kostja kohta avaldatud maksehäireid ja kostja sissetulekut Maksu- ja Tolliametist. Kohtu hinnangul ei ole laenuandja ka muul viisil tõendanud, et oleks kontrollinud talle esitatud andmete õigsust. Juhul kui laenuandja oleks need päringud teinud, saanuks ta kontrollida, kas taotleja on esitanud õiged andmed oma sissetulekute ja kohustuste kohta.
3. Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Esialgne võlausaldaja ei ole 4 pidanud vajalikuks kontrollida krediidisaaja pangakonto väljavõtet sh. väljaminekuid ega kohustusi. Kohus leiab, et antud juhul on realiseerunud risk, mille ärahoidmiseks ongi vaja kontrollida laenu taotleja esitatud andmeid erinevate andmekogude ja pangakonto väljavõtte alusel. Eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates jõuab kohus järeldusele, et krediidiandja on laene andes tuginenud peamiselt kostja esitatud andmetele ning jätnud need olulises osas kontrollimata, rikkudes seega vastutustundliku laenamise põhimõtet.
4. Juhul kui krediidiandja ei ole järginud krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei ole leping tervikuna tühine, vaid siis loetakse VÕS § 403 4 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.
5. Lepingu sõlmimise ajal so. 16.12.2021 oli Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär oli 0%. Seega on hagejal õigus nõuda üksnes põhivõla ja seadusjärgse viivise tasumist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest.
6. Asja materjalide kohaselt sai kostja laenu 500 eurot ning on teinud tagasimakseid lepingule 354,99 eurot. Kuivõrd võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud 145,01 eurot (500-354,99). Kohus märgib, et vastavalt hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingule tuleb kostjal tagastada hagejale laen maksegraafiku järgi perioodil 15.01.2022-15.12.
7. Arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks ei saaks sellisel juhul lugeda lepingut 25.05.2023 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik osamaksetega võlas.
8. Kuivõrd osamaksete tähtaeg ei ole lepingu maksegraafiku alusel (dtl 16) saabunud ei ole kogu põhinõue muutunud sissenõutavaks. Kohtuotsuse tegemise ajaks ei ole veel sissenõutavaks muutunud osamaksed alates 15.10.2024 kuni 15.12.
9. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhivõla osamaksed 104,84 eurot (vastavalt maksegraafikule). Kuivõrd tulevikus sissenõutavaks muutuva põhinõude suuruseks on 104,84 eurot, tuleb lugeda sissenõutavaks muutunud põhiosa suuruseks 40,17 eurot (145,01-104,84). Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja alternatiivse lepingu täitmise nõude VÕS § 108 lg 1 kohaselt 01.10.2024 seisuga on sissenõutavaks muutunud põhiosa summas 40,17 eurot.
10. Hageja ei ole kohtule tulevikus sissenõutavaks muutunud maksete osas ümberarvestuse maksegraafikut esitanud. Seega jagab kohus sissenõutavaks muutuva põhiosa kolme osamakse vahel so. 34,95 eurot (104,84/3). Eelnevast tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhiosa maksed järgnevalt:
13. maksetähtaeg 15.10.2024 15.11.2024 15.12.2024 põhiosa 34,95 eurot 34,95 eurot 34,95 eurot
14. Hageja palub välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat võlgnevust. Kohus rahuldab hageja nõude edasiulatuva viivise väljamõistmiseks põhivõlgnevuselt 40,17 eurot kohtuotsuse jõustumisest VÕS § 113 lg 1 lause 1 kohaselt, kuni põhinõude täitmiseni.
15. Samuti rahuldab kohus hageja taotluse mõista kostjalt välja viivis edasiulatuvalt põhivõlgnevuselt, alates iga osamakse sissenõutavaks muutumisest kuni selle täitmiseni VÕS § 5 113 lg 1 lause 1 kohaselt.
16. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades asjaolu, et kohus rahuldab haginõude protsentuaalselt 30% ulatuses, jätab kohus menetluskuludest 30% kostja ja 70% hageja kanda.
17. Hageja on hagiavalduses märkinud, et palub kostjalt välja mõista menetluskulud summas 513 eurot (riigilõiv 175 eurot ja õigusabikulu 338 eurot). Hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 175 eurot vastab hagi hinnale (RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 koosmõjus).
18. Kohus leiab, et hageja esindaja ajakulu 2 tundi vastab esindaja poolt teostatud menetlustoimingutele ning esitatud tsiviilasja materjalidele. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr on 169 eurot ilma käibemaksuta. Kohus leiab, et tunnitasu määr 169 eurot ei ole mõistlik ning kuulub vähendamisele. Kohus arvestab seejuures asjaoluga, et hagejat on antud vaidluses esindanud õigusbüroo töötaja ning tegemist ei ole õiguslikult keeruka vaidlusega. Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatud tunnitasu määraks antud vaidluse lahendamisel 120 eurot (ilma käibemaksuta). Seega on põhjendatud hageja lepingulise esindaja kulu 240 (2h. x 120 eurot). Kokku on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud seega 415 eurot (175+240). Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 124,50 eurot (30%*415). Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulu 124,50 eurot.
19. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kohus rahuldab hageja taotluse ja mõistab menetluskuludelt viivist alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
20. Kohus tunnistab TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik 6