KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL TAGASELJAOTSUS Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Hele Kaldma Otsuse tegemise aeg ja koht 22. oktoober 2024, Tartu Tsiviilasja nr 2-24-12483 Tsiviilasi Bigbank AS hagi välj

) § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); b) tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (

§ 49

lg 1 p-d 2 ja 4); c) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (

§ 49

lg 1 p 3); d) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise, sh intressimäära tõusu mõju (

§ 49

lg 1 p 5); e) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist (

§ 49lg 1 p 6).

10. Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima

§ 50

lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (

§ 49lg 3 p 2).

Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (

§ 49lg 3 p 3).

Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister, pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 403 4 lg 3). Seejuures saab krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms). Krediidiandjal tuleb

§ 50

lg 4 järgi küsida üldjuhul tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (Riigikohtu

1. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18).
2. Kohtule nähtub asja materjalidest (dtl 7), et krediidiandja ei ole kontrollinud laenulepingu sõlmimisel laenusaaja pangakontot. Krediidiandja on kontrollinud vaid kostja kohta avaldatud maksehäireid, rahvastikuregistrit, Politsei-ja Piirivalveameti registrit ning kostja sissetulekut Maksu- ja Tolliametist. Kohtu hinnangul ei ole laenuandja ka muul viisil tõendanud, et oleks kontrollinud talle esitatud andmete õigsust. Juhul kui laenuandja oleks need päringud teinud, saanuks ta kontrollida, kas taotleja on esitanud õiged andmed oma sissetulekute ja kohustuste kohta.
3. Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Esialgne võlausaldaja ei ole pidanud vajalikuks kontrollida krediidisaaja pangakonto väljavõtet sh. väljaminekuid ega kohustusi. Kohus leiab, et antud juhul on realiseerunud risk, mille ärahoidmiseks ongi vaja kontrollida laenu taotleja esitatud andmeid erinevate andmekogude ja pangakonto väljavõtte alusel. 8 Eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates jõuab kohus järeldusele, et krediidiandja on laenu andes tuginenud peamiselt kostja esitatud andmetele ning jätnud need olulises osas kontrollimata, rikkudes seega vastutustundliku laenamise põhimõtet.
4. Juhul kui krediidiandja ei ole järginud krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei ole leping tervikuna tühine, vaid siis loetakse VÕS § 403 4 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.
5. Lepingu sõlmimise ajal so. 27.01.2023 oli Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär oli 2,5%. Seega oleks hagejal õigus nõuda üksnes põhivõla ja seadusjärgse viivise tasumist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest.
6. Hageja on 18.10.2024 esitanud kohtule uuesti määratud osamaksetega maksegraafiku (dtl 73-75). Kohus selgitab, et hageja oleks saanud arvestuse esitada ka selliselt, et kohus mõistaks kostjalt välja sissenõutavaks muutunud osamaksed ning sissenõutavaks muutuvate osamaksete osas tasuks kostja maksegraafiku alusel. Samas ei pea kohus otstarbekaks graafikut muutma hakata ning lähtub hageja esitatud graafikust nõude rahuldamisel. Eelnevast tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhiosa maksed vastavalt hageja poolt (dtl 73-75) esitatud graafikule.
7. Hageja palub välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat võlgnevust. Kohus rahuldab hageja taotluse mõista kostjalt välja viivis edasiulatuvalt põhivõlgnevuselt, alates iga osamakse sissenõutavaks muutumisest kuni selle täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lause 1 kohaselt.
8. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades asjaolu, et kohus rahuldab haginõude protsentuaalselt 77% ulatuses, jätab kohus menetluskuludest 77% kostja ja 23% hageja kanda.
9. Hageja on hagiavalduses märkinud, et palub kostjalt välja mõista menetluskulud. Hageja menetluskulud on 960 eurot (riigilõiv 840 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulu 100 eurot). Hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 840 eurot vastab hagi hinnale (RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 koosmõjus). Seadusega on avaldajale maksekäsu kiirmenetluses tekkivate menetluskulude katteks ette nähtud 20 eurot, mistõttu on ka maksekäsu kiirmenetluse kulu kostjalt väljamõistmine põhjendatud.
10. Kohus leiab, et hageja esindaja kulu 100 eurot vastab esindaja poolt teostatud menetlustoimingutele ning esitatud tsiviilasja materjalidele.
11. Kokku on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud seega 960 eurot (100+20+840). Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 739,20 eurot (77%*960). Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulu 739,20 eurot.
12. Kohus tunnistab TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. 9 /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik 10