Obsah (15)

§ 76§ 8§ 101§ 108§ 271§ 158§ 100§ 103§ 159§ 16§ 20§ 23§ 1132§ 113§ 6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Harju Maakohus Reena Nieländer Otsuse tegemise aeg ja koht 21.10.2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-22-114946 Tsiviilasi Tsiviilasja hind OÜ EUROPARK ES

§ 76

lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 8lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral sätestab

§ 101

, mille lg 1 p 1 järgi on võlausaldajal muu hulgas õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Kohustuse täitmise nõude eeldusi täpsustab

§ 108

. Parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele

§ 271

mõttes (vt Riigikohtu 26.01.2017 otsus asjas nr 3-2-1-82-16, p 22).

§ 271

näeb ette, et üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Antud juhul võimaldab tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala. 10. Hageja leppetrahvi nõude õiguslikuks aluseks on võlaõigusseaduse (

) 101 lg 1 p 1 ja

§ 158

lg 1, mille kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Seega on leppetrahv kindlaksmääratud perioodi eest maksmisele kuuluv summa. Leppetrahvi maksmise nõudeõiguse tekkimiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused, mille tõendamiskoormis on TsMS § 230 lg 1 esimese lause alusel hagejal (vt Riigikohtu 10.05.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-17, p 11):     poolte vahel oli kehtiv üürileping (sh kehtiv leppetrahvikokkulepe); võlgnik ehk kostja on lepingulist kohustust rikkunud (

§ 100

); võlgnik ehk kostja vastutab rikkumise eest, v.a juhul, kui lepinguga on kokku lepitud võlgniku teistsugune vastutusstandard (

§ 103

, § 160); võlausaldaja ehk hageja on leppetrahvi nõudmisest võlgnikule ehk kostjale mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud (

§ 159

lg 2 - kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab).

1. Vaidlustamata asjaoludel oli kostja sõiduk pargitud 11.11.2019 j 25.12.2019 hageja poolt opereeritavale parkimisalale, mille kohta väljastas hageja leppetrahvinõuded, pannes need kostja sõiduki kojamehe alla (dtl 31-64). Puudub vaidlus ka selles, et sõiduki omanikuks on kostja (dtl 65).
2. Kostja on enne kohtumenetlust kui ka menetluse ajal esitanud vastuväite, et tema sõidukit kasutas perioodil 01.01.2014 kuni 31.06.2020 teine isik - hr K., kelle juhilubade foto edastas kostja hagejale 2021 mais (dtl 85).
3. Kohus on pooltele 26.07.2024 kohtumääruses (dtl 123-127) selgitanud, et Riigikohtu praktikas on leitud (nt asjas nr 3-2-1-68-16, p 31), et auto juhiks ning parkimislepingu pooleks loetakse auto omanikku, kui ta ei tõenda, et autot juhtis teine isik. Seega on kostja kohustus tõendada, et sõidukit juhtis leppetrahvide väljastamise hetkel teine isik. Samuti on kohtupraktikas leitud, et sõidukite kasutajate nimede ja isikukoodide esitamine ei ole piisav, tõendamaks seda, kes juhtis sõidukit parkimiskorra rikkumise ajal. Tegemist on üksnes kostja sellekohase väitega, mitte tõendiga (vt Riigikohtu 11.09.2024 määrus asjas nr 2-22-130552, p 14.1). 3
4. Käesolevas asjas peab kohus andma tõenditele tuginedes hinnangu, kas kostja on teinud omaltpoolt kõik selleks, et hagejal oleks olnud võimalik tuvastada leppetrahvide väljastamise aegadel sõidukit kasutanud isik. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et leppetrahvide väljastamise ajal 11.11.2019 ja 25.12.2019 oleks tema sõidukit kasutanud teine isik, mistõttu tuleb parkimislepingu pooleks lugeda sõiduki omanikku ehk kostjat (Riigikohtu otsus 25.01.2017 asjas nr 3-2-1-68-16, p 31).
5. Liiklusseadus (LS) § 72 lg 1 järgi peavad sõiduki omanik ja vastutav kasutaja tagama talle kuuluva või tema valduses oleva sõiduki õige kasutamise, tehnilise korrasoleku ja nõuetekohase hoidmise. Ka kohtupraktikas on asutud seisukohale, et auto vastutaval kasutajal on kohustus järgida liiklusseaduses sõidukiomanikule sätestatud kohustusi (vt nt Riigikohtu 25.01.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 31).

§ 16

lg 1 järgi on pakkumus ehk ofert lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud.

§ 20

lg 1 järgi on nõustumus ehk aktsept otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping.

§ 23

lg 1 järgi võivad lepingupoolte kohustused olla kindlaks määratud lepingus või sätestatud seaduses. Lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka lepingu olemusest ja eesmärgist. Eeltoodud kohtupraktikast ja selgitustest tulenevalt loeb kohus kostjat kui sõiduki omanikku parkimislepingu osapooleks. 16. Hageja on esitanud tõendid (fotod) tõendamaks, et parklasse sissesõidutee juurde paigaldatud liiklusmärkidel on viited parkimistsooni numbritele (dtl 55-64). Seega on kohtu hinnangul hageja tõendanud, et parklasse sissesõitmisel ja sinna parkimisel sõlmis sõidukijuht hagejaga üürilepingu tingimustele vastava lepingu, mille alusel lubas hageja sõidukijuhil kasutada parkimiskohta ning viimane kohustus omakorda sellise kasutamise eest tasuma. 17.

§ 158

lg 1 on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma ja lg 2 kohaselt kohaldatakse leppetrahvi kohta sätestatut ka teole, mille lepingut rikkunud lepingupool peab kahjustatud lepingupoole huvides tegema.

1. Kostja vastuväited ei anna põhjust jätta hagi rahuldamata, kuna kohtu hinnangul on hageja esitatud tõenditega hageja nõuded piisavalt tõendanud ning kohus asub seisukohale, et kostja on rikkunud kahel korral parkimislepingut.
2. Hageja nõuab kostjalt

§ 1132

lg 2 p 1 alusel sissenõudmiskulude hüvitamist summas 10 eurot, tuues esile, et kohtueelselt saatis hageja e-posti teel kostjale nõudekirja kostja rahvastikuregistrijärgsele aadressile (Käänu 2, Tallinn) (dtl 65-68). Meeldetuletuskirja saatmine isiku rahvastikuregistrisse kantud aadressil on tahteavalduse edastamine mõistlikul viisil TsÜS § 70 tähenduses. Seega tekkis kostjal meeldetuletuskirja saatmise järgselt mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda (TsÜS § 69 lg 2). TsÜS § 69 lg-s 2 sätestatud mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda ei tähenda seda, et tahteavalduse saaja peab selle kättesaaduks lugemiseks tahteavaldusest teada saama. Tahteavaldus tuleb lugeda kättesaaduks hetkest, mil tahteavalduse saajaga sarnasel isikul on tavapärastel asjaoludel võimalus tahteavaldusest teada saada. Kas ja millal tahteavalduse saaja tahteavaldusest tegelikult teada saab või selle kätte saab, ei oma käesoleva asja asjaoludel tahteavalduse jõustumishetke määramisel tähendust.

§ 113

2 lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue 4 on kuni 500 eurot.

§ 113

2 lg 2 p 1 alusel tuleb hageja 10 euro suurune sissenõudmiskulude nõue rahuldada.

1. Seega tuleb rahuldada hageja nõuded kogu ulatuses nii leppetrahvide osas kogusummas 60 eurot (2 x 30 eurot) kui ka sissenõudmiskulude 10 euro osas. Menetluskulude jaotus
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas tsiviilasjas rahuldab kohus hagi, mistõttu peaksid menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jääma kostja kanda, kuid kohus ei kohalda käesoleval juhul menetluskulusid jaotades TsMS § 162 lg 1, vaid TsMS § 162 lg
4. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Sama sätte lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses.
5. TsMS § 162 lg 4 järgi kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus leiab, et poolte menetluskulud tuleb jätta TsMS § 162 lg 4 ja hea usu põhimõttest (

§ 6lg 1) tulenevalt täielikult poolte endi kanda. Ts

MS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-142-10, p 10).

§ 6

lg 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt.

§ 76

lg 2 kohaselt tuleb kohustuse täitmisel lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Hea usu põhimõtte kui õiguse üldnormi eesmärk on vältida õiguse kuritarvitamist, kusjuures õiguse kuritarvitamine võib mh seisneda ka lepingu poole vastuolulises käitumises (vt nt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-169-15, p 11; 13.1).

1. Hageja saatis kostjale esmalt meeldetuletuskirja 2021 mais (dtl 66-68), mille kohaselt oli kostjal tasumata perioodi 28.02.2017 kuni 25.12.2019 eest kokku 6 leppetrahvi kogusummas 190 eurot (6 x 30), mis tuli kostjal ära tasuda 27.05.
3. Poolte vahel oli kirjavahetus 27.05.2021 kuni 19.06.2021 (dtl 83-85). Samuti oli poole vahel kirjavahetus perioodil 05.05.2022 kuni 13.05.2022, mil hageja ja kostja pidasid ekirjavahetuse teel kompromissläbirääkimisi (dtl 90-94).
4. Hageja esindaja pakkus kahel korral – 05.05.2022 ja 09.05.2022 – kostjale järgmist kompromissi: 1) kostja tasub kokku 90 eurot, so 60 eurot leppetrahvide katteks, 10 eurot sissenõudmiskulude katteks ja 20 eurot menetluskulude katteks maksekäsu kiirmenetluses (seejuures vabaneb kostja 65 euro suuruse riigilõivu tasumisest; dtl 90-91).
5. 10.05.2022 küsis kostja hagejalt, et kas 90 euro tasumisega saavad kõik tema nõuded hageja eest täidetud (dtl 92), mida hageja kinnitas 11.05.2022 kirjaga (dtl 92).
6. Samas nähtub tsiviilasja materjalidest, et hageja esitas juba 28.04.2022, so enne kompromissläbirääkimiste algust kostjaga Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse (dtl 1-9). Pärnu Maakohus tegi kostjale makseettepaneku 02.05.2022, millele kostja esitas vastuväite 02.05.2022 (dtl 87-89). Pärnu Maakohtu poolt anti 13.05.2022 materjalid üle Harju Maakohtule hagimenetlusse (dtl 1-10).
7. 13.05.2022 kirjutas kostja hagejale, et ta ei viibi Eestis ja iga päev meilidele juurdepääs puudub ning et ta plaanis 13.05.2022 teha hagejale makse, kuid sai Pärnu Maakohtu 5 maksekäsuosakonnalt teate kohtumenetlusega seoses. Kostja soovis hagejalt selgitust kokkuleppe kontekstis, et kas ta tasub 90 eurot nagu sai kokku lepitud või läheb asi edasi kohtumenetlusse (dtl 92).
8. 13.05.2022 teatas hageja kostjale, et kohus on andnud asjas 13.05.2022 hagimenetlusse. Sel hetkel ei ole enam võimalik asja lahendada kompromissiga tasudes 90 eurot. Hageja pakkus kostjale välja, et kui kostja soovib ikka asja kompromissiga lahendada, siis tuleb tal lisaks tasuda 65 eurot riigilõivu eest ehk juba 155 eurot (dtl 92). 13.05.2022 teatas hageja kostjale, et enam ei ole võimalik kokkuleppe korras asja lahendada, makstes 90 eurot (dtl 92-94).
9. Kohus leiab, et hageja vastuoluline käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega (

§ 6

lg 1), sest olukorras ja ajal, kui hageja pidas kostjaga kompromissläbirääkimisi, millega kostja ka nõustus, oli hageja esitanud juba 28.04.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse, millest aga hageja ise kostjat ei teavitanud (dtl 1-9). Kostja esitas makseettepanekule vastuväite 02.05.2022 (dtl 87-89). Peale vastuväite esitamist pidasid hageja ja kostja aktiivselt kirjavahetust kompromissi tingimuste üle 05.05.2022, 09.05.2022 ja 11.05.2022, mil 13.05.2022 sai kostja teate, et vaatamata edukatele kompromissläbirääkimistele anti materjalid üle hagimenetlusse ning hageja esindaja kinnitas, et kokkulepitud tingimustel ei ole kompromissi võimalik enam sõlmida (dtl 110).

1. Kohus leiab, et hageja menetluskulud on tekkinud eelkõige hageja enda vastuolulisest käitumisest enne hagimenetluse algust, sest hageja jättis kompromissläbirääkimiste ajal teavitamata kostjat konkreetsest kuupäevast, mis ajaks peab kokku lepitud kompromissi summa 90 eurot olema hiljemalt tasutud, kuna pooled ei leppinud kokku tasumise kuupäevas. 11.05.2022 leppisid pooled kokku veel olulisi kompromissi tingimusi ning juba ülejärgmisel päeval, so 13.05.2022 anti materjalid hagimenetlusse üle. Hageja, kes oli maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitajaks, oleks pidanud kostjat ajakriitilisest kuupäevast teavitama. Seetõttu leiab kohus, et oleks äärmiselt ebaõiglane tekkinud olukorras, mil kostja oli igati valmis asja lahendama kompromissiga juba enne hagimenetlust, jätta hageja menetluskulud kostja kanda.
2. Hageja esitas 22.08.2024 menetlusdokumendiga ka enda menetluskulude nimekirja (dtl 128-135). Hageja menetluskulu käesolevas asjas on kokku 454,90 eurot: 1) riigilõiv 100 eurot; 2) menetluskulu maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot; 3) õigusabikulu kokku 3 tunni ja 45 minuti eest 334,90 eurot (tunnihinnaga 80 eurot tund; alates 2023 sügisest 110 eurot tund).
3. Kostja on menetluses osalenud iseseisvalt, ilma esindajata ning kostjal menetluskulud puuduvad.
4. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja taotluse hageja menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks summas 454,90 eurot.
5. Kokkuvõtlikult jätab kohus TsMS § 162 lg 4 kohaselt poolte menetluskulud täielikult poolte endi kanda.
6. TsMS § 178 lg-st 1 nähtub, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Reena Nieländer 6 Kohtunik 7