Obsah (12)

§ 397§ 76§ 402§ 1§ 406§ 4034§ 416§ 4062§ 403§ 94§ 108§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Karina Kukkes Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2024, Võru kohtumaja Tsiviilasja number 2-23-4314 Tsiviilasi Aktiva Finance Group

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid BB Finance OÜ (esialgne võlausaldaja) ja kostja järgmised laenulepingud: 1)

1. novembril 2017 lepingu nr 2101750217; 2)
2. novembril 2017 lepingu nr 2101750889; 3)
3. veebruaril 2018 lepingu nr 2101776197; 4)
4. oktoobril 2018 lepingu nr 2101822556; 5)
5. septembril 2019 lepingu nr 2101912343; 6)
6. septembril 2019 lepingu nr 2101913063; 7)
7. septembril 2019 lepingu nr 2101914797; 8)
8. oktoobril 2019 lepingu nr
9. Laenulepingute alusel sai kostja kokku 6326 euro suurust laenu. Kostja on tagasi maksnud 5461 eurot 26 senti. Hageja arvestab kostja laekumised põhiosa katteks. Kuivõrd kostja ei täitnud kohustusi tähtaegselt, saatis esialgne võlausaldaja kostjale
10. märtsil 2020 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles esialgne võlausaldaja
11. märtsil 2020 lepingu üles. Esialgne võlausaldaja loovutas oma nõuded kostja vastu hagejale.
12. Kostja ei ole hagile vastanud. KOHTU SEISUKOHT
13. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
14. Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja kostja vahel sõlmitud kaheksast laenulepingust: 1)
15. novembri 2017 lepingust nr 2101750217, mille alusel sai kostja 550 euro suurust laenu (leping I); 2)
16. novembri 2017 lepingust nr 2101750889, mille alusel sai kostja 2423 euro suurust laenu 2 (leping II); 3)
17. veebruari 2018 lepingust nr 2101776197, mille alusel sai kostja 15 euro suurust laenu (leping III); 4)
18. oktoobri 2018 lepingust nr 2101822556, mille alusel sai kostja 638 euro suurust laenu (leping IV); 5)
19. septembri 2019 lepingust nr 2101912343, mille alusel sai kostja 405 euro suurust laenu (leping V); 6)
20. septembri 2019 lepingust nr 2101913063, mille alusel sai kostja 525 euro suurust laenu (leping VI); 7)
21. septembri 2019 lepingust nr 2101914797, mille alusel sai kostja 405 euro suurust laenu (leping VII); 8)
22. oktoobri 2019 lepingust nr 2101917059, mille alusel sai kostja 1410 euro suurust laenu (leping VIII). Lepingud II – VIII on refinantseerimislepingud, millega refinantseeriti eelnevalt võlgnevuses olevad laenud. Lepingute I - VIII kohaselt kohustus kostja tagastama laene maksegraafiku alusel. Kohtule on esitatud laenulepingud (dtl 10 – 23), lepingute üldtingimused (dtl 24 – 38) ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehed (dtl 39 – 62).
23. Võlaõigusseaduse (

) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 397lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

§ 76lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

6. Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja vahel olid sõlmitud tarbijakrediidilepingud

§ 402lg 1 mõttes.

Esialgne võlausaldaja oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (

§ 1lg 5).

Tarbijakrediidilepingute puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (

§ 406

), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ 4034p-d 1 ja 2 ning lg 2).

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (

§ 416lg-d 1 ja 2).

7.

§ 4062

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingute I ja II sõlmimise ajal (

1. novembril 2017 ja
2. novembril 2017) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 18,92% aastas (kolmekordne määr seega 56,76%). Lepingu I kohaselt on krediidi kulukuse määr 56,57% aastas ja lepingu II kohaselt on selleks 56,56% 3 aastas. Seega ei ületa lepingute I ja II järgsed krediidi kulukuse määrad Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu III sõlmimise ajal (
3. veebruaril 2018) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 18,81% aastas (kolmekordne määr seega 56,43%). Lepingu III kohaselt on krediidi kulukuse määr 56,41% aastas. Seega ei ületa lepingu III järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingute IV sõlmimise ajal (
4. oktoobril 2018) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 19,97% (kolmekordne määr seega 59,91%). Lepingu IV kohaselt on krediidi kulukuse määr 56,40%. Seega ei ületa lepingu IV järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingute V – VIII sõlmimise ajal (
5. septembril,
6. oktoobril,
7. septembril ja
8. oktoobril 2019) Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 19,37% (kolmekordne määr seega 58,11%). Lepingute V – VII kohaselt on krediidi kulukuse määraks 56,42% ja lepingu VII kohaselt on selleks 56,43%. Seega ei ületa lepingute V - VIII järgsed krediidi kulukuse määrad Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
9. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale

§ 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 403

4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: · tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); · tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); · tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); · tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). 4 Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu

1. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-2113098, p 18).
2. Hageja on hagi p-s 1.5 selgitanud, et kostja esitas esialgsele võlausaldaja taotluse. Esialgne võlausaldaja omandas teavet kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta taotluses esitatud andmete ja kogutud andmete alusel. Laenukoormuse arvutamisel võeti alusel kõik kostja esitatud andmed ja avalikest andmebaasidest saadavaid andmeid. Hageja on
3. juuni 2023 menetlusdokumendis selgitanud, et
4. novembri 2017 laenutaotluses on kostja oma sissetulekuks märkinud 1000 eurot ja väljaminekuks 250 eurot. Esialgne võlausaldaja on arvestanud kõik kostja kulud koos laenu osamaksega (54 eurot 97 senti) tuludest maha ning teada saanud, et kostjale jääb reservi vähemalt 695 eurot 03 senti.
5. veebruari 2018 laenutaotluses on kostja oma sissetulekuks märkinud 1000 eurot ning väljaminekuks 250 eurot. Esialgne võlausaldaja on arvestanud kõik kostja kulud koos laenu osamaksega (222 eurot 30 senti) tuludest maha ning teada saanud, et kostjale jääb reservi vähemalt 527 eurot 70 senti.
6. oktoobri 2018 laenutaotluses on kostja oma sissetulekuks märkinud 1000 eurot ning väljaminekuks 250 eurot. Esialgne võlausaldaja on arvestanud kõik kostja kulud koos laenu osamaksega (231 eurot 18 senti) tuludest maha ning teada saanud, et kostjale jääb reservi vähemalt 518 eurot 82 senti.
7. septembri 2019 laenutaotluses on kostja oma sissetulekuks märkinud 1000 eurot ja väljaminekuks 600 eurot. Esialgne võlausaldaja on arvestanud kõik kostja kulud koos laenu osamaksega (193 eurot 50 senti) tuludest maha ning teada saanud, et kostjale jääb reservi vähemalt 206 eurot 50 senti.
8. oktoobri 2019 laenutaotluses on kostja oma sissetulekuks märkinud 1500 eurot ning väljaminekuks 600 eurot. Esialgne võlausaldaja on arvestanud kõik kostja kulud koos laenu osamaksega (203 eurot 95 senti) tuludest maha ning teada saanud, et kostjale jääb reservi vähemalt 695 eurot 05 senti.
9. Kohus selgitas
10. augusti 2024 kohtunõudes, et hagiavalduses esitatud andmed ei võimalda kohtul kontrollida, kas hageja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Selliselt ei nähtu hagiavaldusest, millised olid kostja sissetulekud ja kohustused lepingu sõlmimise ajal. Kohtu hinnangul ei ole jälgitav, kuidas hageja jõudis positiivse otsuseni. Hageja ei ole esitanud ka ühtegi tõendit vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta. Kohus palus hagejal selgitada, kuidas on praegusel juhul järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet (sh tuua välja konkreetsed asjaolud), ning esitada ka vastavad tõendid. Samas selgitas kohus ka seda, et hageja peab esile tooma ja tõendama, et laenuandja nõudis laenusaajalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pikka ajavahemiku kohta (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
11. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-10661, p 55). Piisav ei ole üksnes laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest nähtuvad ka muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
12. juuli 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-22-147994, p 12.1). Kohus palus hagejal täpsustada, kas esialgne võlausaldaja nõudnud kostjalt pangakonto väljavõtte esitamist. 5
13. Vastusena kohtunõudele on hageja
14. augusti 2024 menetlusdokumendis selgitanud, et ta esitas
15. juuni 2023 menetlusdokumendis selgitused ja tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise kohta. Hageja märkis, et tal pole täiendavaid selgitusi ega tõendeid.
16. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja (tarbija) kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Esialgne võlausaldaja on tuginenud üksnes kostja enda esitatud laenutaotlustele. Esitatud tõenditest ei selgu kostja tegelike sissetulekute ega kohustuste kindlakstegemine. Kohtule esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt võib järeldada, et esialgne võlausaldaja on kostja väidete pinnalt pigem eeldanud krediidivõimelisust ning ei ole tegelikkuses kontrollinud esitatud andmete õigsust. Ka hageja ise on hagis välja toonud, et lepingud II – VIII olid refinantseerimislepingud, millega refinantseeriti eelnevalt võlgnevuses olevad laenud. Kuivõrd refinantseerimislepinguid on kokku seitse, näitab see kohtu hinnangul seda, et kostja oli pidevalt võlgnevuses oma laenu tagastamisega. Samas sai kostja lepingute alusel täiendavalt laenu. Kohtu jaoks jääb arusaamatuks, miks olukorras, kus esialgne võlausaldaja sõlmis kostja lepinguid eelnevalt võlgnevuses oleva laenu refinantseerimiseks, sai kostja veel täiendavalt laenu (nt lepingu VIII puhul 1410 eurot). Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
17. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning

§ 4034

lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

§ 94

lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei saa

§ 4034

lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

1. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18134930, p 10).
2. Kohus selgitas
3. augusti 2024 kohtunõudes, et olukorras, kus esialgne võlausaldaja ei ole konto väljavõtteid nõudnud, tuleb hagejal esitada kohtule teave krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas

§ 4034lg 7 sätestatuga.

Kuigi kohus kohaldab õigust (sh

§ 4034lg-t 7), ei arvuta kohus hageja asemel välja hageja nõuet, sh intressi.

Lepingud on sõlmitud

1. –
2. aastatel. Kostja on teinud makseid kuni
3. oktoobrini 2018 (dtl 66). Lepingutes on intressimääradeks kokkulepitud 37,5%, 45%, 44,9%, 37,4%, 30,7% ja 44,4% aastas.

§ 4034

lg-st 7 tulenevalt saab hageja intressi

§-s 94 sätestatud määras. Alates

1. juulist 2016 kuni
2. detsembrini 2022 (k.a) oli intressimäär 0%.
3. Vastusena kohtunõudele on hageja
4. augusti 2024 menetlusdokumendis selgitanud, et lepingute alusel sai kostja kokku 6326 eurot ning on teinud tagasimakseid 5461 eurot 26 senti. Olukorras, kus esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb kostjal tagastada lepingute alusel saadud summa 864 eurot 74 senti. Hageja selgitas, et arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks ei saa sellisel juhul lugeda lepingut
5. märtsil 2020 kehtivalt üles öelduks, sest selleks ajaks ei olnud võlgnik osamaksetega võlas. Leping lõppes viimase osamakse tähtaja saabumisega
6. detsembril
7. 6
8. Alternatiivse nõude esitamise kohta märgib kohus järgmist. Hagis on hageja palunud mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõlg 864 eurot 74 senti ja intress 3658 eurot 65 senti. Hagis tugineb hageja sellele, et leping on lõppenud selle ülesütlemisega
9. märtsil
10. Hageja on
11. augusti 2024 menetlusdokumendis märkinud, et esitab alternatiivselt lepingu täitmise nõude

§ 108

lg 1 alusel ning nõudis põhivõlgnevust 864 eurot 74 senti ja viivist põhivõlgnevuselt alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast (s.o 20. detsembrist 2023)

§ 113lg 1 esimese lause kohaselt.

Seejuures tugineb hageja sellele, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei lõppenud leping selle ülesütlemisega

1. märtsil 2020 (kostja ei olnud osamaksetega võlas), vaid viimase osamakse tähtaja saabumisega
2. detsembril
3. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 370 lg 2 võimaldab hagis esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul tegemist alternatiivsete nõuetega. Hageja on sisuliselt esitanud ühe nõude ning hageja nö alternatiivse nõude rahuldamine tähendaks tegelikult hageja nõude osaliselt rahuldamist. Hageja ei saa sama nõude näilikult järjestatud nõuete esitamisega vähendada riske, mis kaasnevad hagi osalise rahuldamata jätmisega (sh riski, et hageja peab TsMS § 163 järgi kandma osa menetluskuludest) (vt ka Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. Koost V. Kõve jt. Tallinn 2017, § 370 komm 3.5.3 c). Hageja
4. augusti 2024 menetlusdokumendist ega ka hilisematest menetlusdokumendist ei nähtu, et hageja oleks hagist osaliselt loobunud (TsMS § 429) või hagi osaliselt tagasi võtnud (TsMS § 424).
5. Kuivõrd kohus on eelnevalt leidnud, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja põhivõlg 864 eurot 74 senti (lepingute alusel saadud 6326 eurot – kostja tehtud tagasimaksed 5461 eurot 26 senti). Hageja saaks nõuda intressi

§-s 94 sätestatud määras, kuid hageja ei ole uut intressi arvestust kohtule esitanud. Eelnevat arvestades ei pea kohus võimalikuks hageja intressinõuet ka rahuldada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlalt (864 eurolt 74 sendilt) alates 20. detsembrist 2023 kuni põhivõla tasumiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

1. Arvestades hagi rahuldamise ulatust (hageja nõuded olid kokku 4523 eurot 39 senti ja kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 864 eurot 74 senti, seega rahuldab kohus hagi ca 19% ulatuses), jääb TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskuludest 19% kostja ja 81% hageja kanda.
2. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud 1827 eurot 50 senti (riigilõiv 560 eurot ja lepingulise esindaja kulud 1267 eurot 50 senti). Kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ja seega on tegemist põhjendatud kuluga.
3. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause). Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepingulise esindaja kulud 1267 eurot 50 senti (7,5 h x 169 eur/h). Kohtu hinnangul saab tasumäära 169 eurot tunnis pidada põhjendatuks vandeadvokaadist esindaja puhul. Praegusel juhul esindas kostjat mitteadvokaadist esindaja ning sellist tasumäära ei saa kohtu hinnangul Eesti õigusteenuse turu keskmist hinda mõistlikuks pidada. Kohtu hinnangul on mitteadvokaadist esindaja puhul mõistlikuks 7 tunnitasuks 120 eurot. Ka hageja lepingulise esindaja ajakulu (7,5 h) ei ole kohtu hinnangul täies ulatuses põhjendatud. Kuigi praeguses asjas on esialgne võlausaldaja ja kostja sõlminud kokku kaheksa lepingut, oli tegemist siiski lihtsa tüüphagiga. Lepingud II – VIII olid refinantseerimislepingud. Hagis tugines hageja sellele, et kostja ei täinud lepingutest tulenevaid kohustusi. Hagi ei sisalda erilist õiguslikku analüüsi ega arvutuskäike ning koosneb suurel määral vaid asjaolude kirjeldamisest ja õigusnormide viidetest. Hageja esitas küll oma seisukoha seoses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmisega, kuid vastava põhimõtte järgimist peab hageja kohtupraktikast tulenevalt igal juhul põhjendama (ja seda juba hagis). Kostja ei ole menetluses oma vastuväiteid esitanud. Eelneva tõttu on põhjendatud ajakuluks 3 tundi. Hageja lepingulise esindaja kulu on seega 360 eurot (3 x 120).
4. Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud on kokku 920 eurot (riigilõiv 560 eurot + lepingulise esindaja kulud 360 eurot). Kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja menetluskulud 174 eurot 80 senti (920 x 0,19). Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (174 eurolt 80 senti)

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Karina Kukkes kohtunik 8