← Eesti

3-22-1349/21

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 10.05.2024, Tallinn Haldusas

) § 14 lg 1 alusel 22.04.2022 taotluse hüvitada haldusasjades nr 3-18-1432, 3-19-1505, 3-20-97 ja 3-17-1994 osalemisega tekkinud varaline kahju 29 728,36 eurot. MKM keeldus 20.05.2022 vastuses kahju hüvitamisest. 3. EEL esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi hüvitada tekitatud kahju 27 792,80 eurot koos viivistega.

§ 14

lg 1 alusel saab kahju hüvitamist nõuda ka MTÜ, kes valiti välja avaliku konkursi korras ja tegutseb kutse andjana kutsenõukogu 29.11.2018 otsuse alusel (vrd Riigikohtu 21.05.2008 otsus nr 3-4-1-3-07, p 29).

§ 14

lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud:

  1. a)Riigikohus leidis 17.05.2021 otsuses nr 3-18-1432, et seadusega nõutav õigustloov akt on jäänud PS § 94 lg-ga 2 vastuolus oleval moel andmata;
  2. b)kaebajale on tekkinud otsene varaline kahju võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 3 tähenduses, sest kaebajalt mõisteti haldusasjades nr 3-18-1432, 3-19-1505, 3-20-97 ja 317-1994 välja taotlejate kantud menetluskulud 19 195 eurot ja kaebaja ise kandis põhiseaduslikkuse järelevalvega seotud küsimustes õigusabikulusid 3960 eurot. Lisaks tekkisid kaebajale õigusabikulud 4817,8 eurot seoses MKM-le 22.04.2022 taotluse koostamisega;
  3. c)kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumisega. Õigustloova akti andmata jätmisega riivatakse kaebaja ühinemisvabadust (PS § 48), õigust vabale eneseteostusele (PS § 19) ja omandipõhiõigust (PS § 32). Riive kaebaja ühinemisvabadusele oli oluline ja intensiivne, sest kaebajal polnud võimalik oma põhikirjalisi ja kutseseadusest (KutS) tulenevaid eesmärke, eelkõige kutsete andmist, täita muul viisil või muud meedet kasutades;
  4. d)rikutud norm oli selge ning EhS § 24 lg 4 alusel oli minister kohustatud määruse andma;
  5. e)rikkumine ei olnud vabandatav;
  6. f)avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumise ja kaebajale tekkinud kahju vahel on otsene põhjuslik seos. Kui MKM-i valitsemisalas tegutsev minister oleks kehtestanud kvalifikatsiooninõuded enne kaebaja poolt taotlejate suhtes tehtud otsuseid, oleksid olnud kaebaja otsused, millega taotlejatele jäeti kutsed andmata, õiguspärased. Kohtud poleks neid otsuseid tühistanud ning kaebaja poleks pidanud kaotanud poolena kandma taotlejate menetluskulusid ega enda õigusabikulusid põhiseaduslikkuse järelevalvega seoses;
  7. g)rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ja rikkumine on piisavalt selge;
  8. h)EhS § 24 lg-te 4 ja 5 alusel antav ministri määrus kaitseb kaebaja õigusi, sest annab kaebajale materiaalõigusliku aluse kutsete andmiseks;
  9. i)kaebaja kuulub õigustloova akti andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma, sest EhS § 24 lg-d 4 ja 5 annavad kaebajale õiguse kutse andjana tegutsemiseks 2

(9)3-22-1349 ning andmata jäetud määruse alusel kehtestatavad kutsekvalifikatsiooninõuded piiravad suhteliselt kitsa ringi isikute grupi õigusi. Määruse kehtestamata jätmise tulemusel tekkis kahju ainult väga kitsale ringile isikutele, kes soovivad tegutseda ehitusvaldkonnas konkreetsetel tegevusaladel või väljastada isikutele kutseid ehitusvaldkonnas konkreetsetel ametialadel tegutsemiseks. Kutse andmise tasu ei pea katma kõikvõimalikke kutse andja õigusabikulusid, vaid ainult neid, mis seonduvad konkreetselt kutsete väljastamisega. Riigivõimu põhiseadusvastasest tegevusest tulenevad õigusabikulud ei ole KutS ega

eesmärgist tulenevalt hõlmatud kutse andmise kuludega ning seega kaetud kutse andmise tasudega. Kaebaja ei nõua siinses asjas selliste õigusabikulude hüvitamist, mis on hõlmatud kutse andmise tasudega. Kuna kutse andmine ei kata kõiki õigusabikulusid, peab kaebaja need katma kutse andmise tasude reservist või omavahenditest (nt koolituskulud, liikmemaksud). See kahju tuleb kaebajale hüvitada

§ 14lg 1 alusel.

Viivis muutus sissenõutavaks alates 22.04.2022 nõudekirja saatmisest MKM-le ning on sissenõutav kuni nõude kohase täitmiseni. 4. MKM palus jätta kaebus rahuldamata. Kaebus on esitatud vale isiku vastu. Kaebaja tegutseb haldusorganina halduslepingu alusel. Kuna kaebajale on tekkinud kahju haldusülesandeid täites, on tegemist lepingulise suhtega. Vastustajal ei ole kaebajaga lepingulist suhet.

§ 14lg 1 kohaldamise eeldused ei ole täidetud.

Kaebaja andis puudustega haldusaktid, mille kohtud tühistasid ja mõistsid kaebajalt haldusaktide adressaatide kasuks välja menetluskulud. Seega on kaebajale tekkinud kahju kohtulahendite, mitte vastustaja õigustloova akti andmata jätmise tõttu.

§ 14

lg 1 eeldab kahju tekitamist vahetult õigustloova akti või selle andmata jätmisega, mitte õigustloova akti alusel antud haldusakti või sooritatud toiminguga. Puudub põhjuslik seos kaebajale tekkinud kahju ja vastustaja õigusloova akti andmata jätmise vahel. Kaebaja varaline kahju seisneb väljamõistetud menetluskuludes, mida oleks saanud vältida, kui kaebaja oleks enne haldusaktide andmist kontrollinud õigusliku aluse olemasolu. Alternatiivselt oleks saanud vähendada kahju suurust, kui kaebajat kohtumenetluses esindanud professionaalne õigusabiteenuse osutaja oleks kaebajat õigeaegselt ja õigesti nõustanud, sh hinnanud õigesti kohtuvaidluse perspektiivi. Kaebajale tekitatud kahju on otseses põhjuslikus seoses kaebaja antud haldusaktide ja kohtulahenditega, millega haldusaktid tühistati ja kaebajalt nõuti välja menetluskulu. Iga haldusorgan vastutab ise oma haldusaktide õiguspärasuse eest. Puudub õiguslik alus, millele tuginedes kaebaja saaks nõuda oma kohtus kantud kulude hüvitamist vastustajalt. Asjaolu, et kohus tuvastas vastustaja EhS § 24 lg-st 4 tuleneva kohustuse rikkumise, ei ole anna alust nõuda kohtuasjas väljamõistetud menetluskulu regressi korras vastustajalt. Kaebaja osales kohtumenetluses haldusorganina, mitte eraõigusliku isikuna. Kuna kaebaja tegutseb haldusorganina halduslepingu alusel ja kaebajale tekitatud varaline kahju on tekkinud haldusülesannete täitmisel, tuleks kaebajal pöörduda kaebuses toodud kulude hüvitamiseks avaliku võimu esindaja poole, kellelt kaebaja sai haldusülesanded. Kaebaja ei ole selgitanud, millisele õiguslikule alusele tuginedes nõuab ta nõudekirja koostamisega seoses tekkinud õigusabikulude hüvitamist, isegi kui see õigusabi iseenesest võis olla vajalik. 5. Haridus- ja Teadusministeerium (HTM) selgitas vastuseks kohtu küsimustele järgmist. 3

(9)3-22-1349 Kutse andja leitakse avaliku konkursiga ja kutse andja õiguse kinnitab kutsenõukogu oma otsusega. Kutse andja andmed kantakse kutseregistrisse. Kutse andjaga ei sõlmita kutse andja ülesannete täitmiseks halduslepingut. Sellist halduslepingut ei ole sõlmitud ka EEL-ga. KutS § 17 lg 2 kohaselt kaetakse kutse andmisega seotud kulud kutset taotleva isiku poolt või töötajale täienduskoolituseks ettenähtud vahenditest või Eesti Töötukassa poolt tööturuteenuste ja toetuste sihtkapitalist või riigieelarve eraldistest. Riigieelarve eraldistest kaetakse kutse andjale kutseõppe tasemeõppe tegevustoetusest moodustatud koolituskohal õppiva õpilase õppe lõpetamiseks sooritatava kutseeksami kulud. Kuna kaebaja ei korralda kutseeksameid kutseõppe tasemeõppe lõpetamiseks, siis ei kaeta tema kulusid riigieelarve eraldistest. Kaebaja puhul kaetakse kutse andmisega seotud kulud kutsenõukogu kinnitatud kutse andmise ja kutse taastõendamise tasu arvelt ning üldjuhul kutset taotleva isiku poolt. KutS § 171 lg 1 kohaselt kinnitab tasu määra kutsenõukogu kutse andja kulude kalkulatsioonile tuginedes. Praktikas loetakse õigusvaidlusega seotud kulud kutse andmise ja taastõendamisega seotud kuludeks. Kutse andmise tasu kalkulatsioonivormil on kulurida „Kutse andmise arendamisega seotud kulud“, mille täitmisel on kutse andjale selgituseks märgitud: „/…/ Nt kutseeksami sisuline arendamine, hindamismaterjalide uuendamine, õigusabikulud, sh võimalike vaietega tegelemine, hindajate koolitamine, infopäevade läbiviimine“. Kaebaja on kalkulatsioonivormil viidatud rea täitmisel märkinud õigusabi kuluks summa, mis moodustab umbes 8,5% kutse andmise kulust. Kutse andja õiguse kinnitamisel (kutsenõukogu 29.11.2018 otsus nr 18) oli see summa u 3,7%. Seega on kutse andja kutse andmise tasu määra kalkuleerimisel arvestanud võimalike tekkivate õigusabikuludega. Õigusabikulud on aastatel 2017‒2021 kõikunud vahemikus 6,5‒18,8% kutse andmise tasust. Kuna kutse andja hinnangul ei katnud tegelikud õigusabikulud kalkulatsioonis arvestatud õigusabi kulusid, pöördus EEL 04.05.2020 asjaomase kutsenõukogu poole taotlusega tõsta kutse andmise ja taastõendamise tasu. Peamised põhjused olid järgmised: a) juriidiliste kulude tunduvalt suurem osakaal kutse andmise tasudes võrreldes algselt kavandatuga (kalkulatsioonis oli esitatud juriidilised kulud 18,5 eurot taotleja kohta, tegelikuks kuluks on 46,7 eurot taotleja kohta); b) arvestades senist praktikat, on õiguslikud vaidlused pikad ja jätkuvad ka pärast kutse andmise perioodi. Kutsenõukogu kinnitas 29.05.2020 otsusega nr 30 EEL kui kutse andja kutse andmise ja taastõendamise tasu uues kutse andja taotletud määras. 6. Tallinna Halduskohus jättis 20.12.2022 menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. otsusega kaebuse rahuldamata ja Vaidluse sisuks on MKM valitsemisalasse kuuluva määruse andmata jätmisega tekkinud kahju hüvitamine. Seega on MKM õige vastustaja (HKMS § 17 lg 3).

§ 7

lg 1 kohaselt on üks riigivastutuse tekkimise eeldus kahju tekitamine avalikõiguslikus suhtes. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslike vaidluste lahendamine.

§ 14

lg 1 kohaselt võib isik nõuda õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Kaebaja õigussubjektsus tuleneb avaliku ülesande täitmisest ning kaebaja tulude vähenemine (ka avaliku võimu tegevuse või tegevusetuse tõttu) ei ole iseseisvalt kaitstav subjektiivne õigus. Rahalised vahendid, mis on mõeldud kutse andmisega seotud kulude katmiseks, ei loo kaebajale omandiõigusest tulenevaid nõudeid, sest need on mõeldud sihtotstarbeliselt KutS-st tulenevate ülesannete täitmiseks. Kahjuga ja seeläbi omandiõiguse riivega võib olla tegemist 4

(9)3-22-1349 siis, kui seaduses ettenähtud katteallikad (kutse andmise ja kutse taastõendamise tasu või riigieelarve eraldised) ei kata ära kutse andmisega seotud kulusid ning kaebajal tuleks puuduolevad summad leida omavahendite arvelt. HTM on selgitanud, et kutse andja leitakse avaliku konkursiga ja kutse andja õiguse kinnitab kutsenõukogu oma otsusega. Kutse andjaga ei sõlmita kutse andja ülesannete täitmiseks halduslepingut. Kaebaja valiti kutsenõukogu 29.11.2018 otsusega nr 6-4/18 avaliku konkursi võitjaks ning üldehituse, keskkonnatehnika ja tehnosüsteemide inseneeria kutsete kutse andjaks. Seega tegutseb kaebaja kutse andjana kutsenõukogu 2018. a-l antud haldusakti alusel. Kutse andmist reguleerib KutS. Tegemist on avaliku ülesandega, mille täitmist korraldab riik. Kutse omistatakse haldusaktiga ning kutse andja – sõltumata enda õiguslikust vormist – on käsitatav haldusorganina. Kutse andjana võib tegutseda riigi- või valitsusasutus, samuti võib kutset andvaks organiks valida muu juriidilise isiku (näiteks MTÜ) avaliku konkursi tulemusena (vt KutS § 10 lg 1). Kuna kutse andmine on avalik ülesanne, on kutset andva organi määramine kutsenõukogu haldusaktiga õiguslikus mõistes käsitatav avaliku ülesande eraõiguslikule isikule delegeerimisena. Sõltumata ülesande delegeerimisest, jääb ülesande täitmise tagamise eest lõppastmes vastutavaks riik. Küsimus avaliku ülesande täitmise piisavast rahastamisest ei kuulu ei

ega HKMS kohaldamisalasse. MTÜ-l ei ole avalikku ülesannet täites

alusel riigi vastu subjektiivset avalikku õigust. Sellise nõude õiguslikud alused saaksid tuleneda nt halduslepingust, mida ei ole sõlmitud. Kaebaja ei väida, et rikutud oleks selle haldusakti tingimusi, millega kaebaja volitati täitma avalikku ülesannet. MTÜ-l, kes täidab avalikku ülesannet, ei saa selle ülesande täitmise käigus tekkida omandiõiguse, vaba eneseteostuse, ettevõtlusvabaduse vms põhiõiguse riivet. Olles avaliku ülesande täitja, ei saa kaebaja PS kohaselt olla põhiõiguste kandja, vaid ta saab olla põhiõiguste adressaat. Seetõttu ei saa kaebajal tekkida nõudeid ühinemisvabadusest, eneseteostusvabadusest, omandipõhiõigusest vms. Kaebaja olukord on analoogne sellele, kui kutse andjana tegutseks riigi- või valitsusasutus. Ka sellisel juhul ei saaks riigi- või valitsusasutus pöörduda ebapiisava rahastamise tõttu kohtusse, vaid tegemist oleks riigivõimu sisese vaidlusega, mille lahendamiseks on ette nähtud teistsugune menetluskord (Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 101). Kui avaliku ülesande täitmiseks ei ole eraldatud piisavalt vahendeid ning neid ei õnnestu saada ka läbirääkimiste tulemusel, jääb avalik ülesanne täitmata. Kaebaja rõhutab, et menetluskulude hüvitamise kohustus tekkis „riigivõimu põhiseadusevastase tegevuse tulemusel“. Pole aga vahet, kas kohtuvaidlused kaotati põhiseadusevastaselt andmata jäänud määruse, mõne ebaselge normi, vastuolulise õigusliku regulatsiooni vms tõttu. Tegemist on ikkagi avaliku ülesande täitmisega seonduvate kulude katmisega ning ei eksisteeri mingit kulude „erirežiimi“, nagu kaebaja püüab väita. Seega ei kuulu kaebaja esitatud nõue

kohaldamisalasse ‒ tegemist on avaliku ülesande täitmise (rahastamise) üle tekkinud vaidlusega, mida ei reguleeri

. Lisaks ei ole kaebaja tõendanud temale tekitatud kahju. Kaebaja käsitab kahjuna õigusabikulusid, mis tuli kanda riigi põhiseadusevastase tegevusetuse tõttu erinevates kohtuvaidlustes, samuti MKM-le esitatud nõudekirja koostamisel. Riigi põhiseadusevastane tegevusetus EhS alusel määruse andmata jätmisel ei tähenda, et kaebajale oleks tekkinud kahju

mõttes. Kutse andja õigused ja kohustused, sh varalised, on reguleeritud KutSs. KutS § 17 lg 1 kohaselt loetakse kutse andmisega seotud kuludeks kutse andmise ettevalmistamisega seotud kulusid (p 1), kutsekomisjoni ja hindamiskomisjoni tööga seotud kulusid (p 2), samuti kutse andmise korraldamisega seotud kulusid (p 3). Kutse väljastamise pinnalt tekkinud kohtumenetluse kulusid ei ole KutS § 17 lg-s 1 küll eraldi välja toodud, kuid neid on võimalik paigutada KutS § 17 lg 1 loetelu alla. Ka HTM selgitas, et kutse andmise kulud kaetakse KutS § 17 lg 2 alusel kutset taotlevate isikute poolt kutse andmise tasu arvelt. Vastavalt KutS § 171 lg-le 1 kinnitab tasu määra kutsenõukogu kutse andja kulude 5

(9)3-22-1349 kalkulatsioonile tuginedes. HTM vastuse kohaselt loetakse praktikas õigusvaidlusega seotud kulud kutse andmise ja taastõendamisega seotud kuludeks, sh on kutse andmise tasu kalkulatsioonivormil asjaomane kulurida. Seega võetakse praktikas võimalikke õigusabikulusid kutse andmise tasu määrasid kehtestades arvesse. Sellele pole kaebaja vastu vaielnud. Seetõttu ei saa kutse andja õigusabikulud olla kahju, vaid tegemist on kutse väljastamisega paratamatult seonduva ning prognoositava kuluga. KutS kohaselt eeldatakse, et kutse andmisega seonduvad kulud kaetakse kutse andmise tasu arvelt ning kutse andja peab tegema kalkulatsiooni võimalikest kuludest, mis tekivad kutse andmisega. Kaebaja on koostanud kalkulatsiooni, sh taotlenud 2020. a kutse andmise tasu tõstmist just suurenenud õigusabikulude tõttu. Kutsenõukogu nõustus kaebaja kalkulatsiooniga ja kinnitas suuremad kutse andmise tasu määrad. Seega ei saa väita, et keegi teine ‒ näiteks majandus- ja kommunikatsiooniminister ‒ on põhjustanud kaebajale kahju. Kutse andmise rahastamine on kaebaja mõjusfääris. Pole esitatud andmeid, et kutsenõukogu oleks jätnud kinnitamata kaebaja taotletavad tasumäärad, mis oleks andnud aluse väita, et eelarvepuudujäägi tekkimine oli vältimatu. Ka selle tõttu ei saa olla riigile etteheidetav, et kaebaja ei suutnud katta kõiki õigusabikulusid kutse andmise tasude arvelt. Õige on ka vastustaja seisukoht, et kaebaja vastutab tema enda antud õigusaktide õiguspärasuse eest. Samuti kuulub kaebaja enda otsustuspädevusse, kas, millisel määral ja millistes summades ta ostab sisse õigusabiteenust ning milliseid õigusvaidlusi ta peab. Kvalifitseeritud õigusabi kasutamisega peab kaasnema ka ülevaade kohtuasjade võitmise perspektiivist. See, kui algsed kalkulatsioonid kulude arvestamise kohta pole praktikas paika pidanud, ei tähenda, et riik tekitas kaebajale kahju.

§ 14

lg 1 kohaldamiseks on nõutav, et kahju on tekitatud vahetult õigustloova akti või selle andmata jätmisega, mitte õigustloova akti alusel antud haldusakti või sooritatud toiminguga. Vastustaja märgib õigesti, et siinsel juhul ei ole tegemist õigustloova akti andmata jätmisel tekitatud kahjuga, vaid kaebaja kohtumenetluse kuludega, mis on tekkinud kaebaja antud haldusakti kohtus vaidlustamise tulemusel. Seetõttu ei ole täidetud

§ 14

lg 1 kohaldamise eeldus, st puudub vahetu seos õigustloova akti andmata jätmise ja kaebaja väidetud kahju vahel. Kuna tegemist pole avalik-õigusliku suhtega

ja HKMS mõttes ning kahju tekkimine kaebajale ei ole tõendatud, tuleb kaebus jätta rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 7. EEL palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb varasemate seisukohtade juurde. Kaebaja määratles õigesti nõude õigusliku aluse ja vastustaja. Kaebaja selgitas, et kutse andmise kulude kalkulatsioonides ja kutse andmise tasude määramisel ei saa võtta arvesse avaliku võimu põhiseadusevastase tegevuse või tegevusetuse kulusid. Vastustaja tegevus riivas intensiivselt kaebaja ühinemis- ja eneseteostamise vabadust ning omandipõhiõigust ja tekitas kaebajale kahju. Õigustloova akti andmata jätmise eest vastutab vastustaja, mitte kaebaja või kutse taotleja ning just sellest tuleneva kahju hüvitamist kaebaja nõuabki. Kui määrus oleks nõuetekohaselt kehtestatud, ei oleks kõnealustes kohtuasjades tunnistatud kaebaja haldusakte kehtetuks nende andmise materiaalõigusliku aluse puudumise tõttu ning kaebaja ei oleks pidanud kandma taotlejate menetluskulusid ja enda õigusabikulusid põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ning hiljem ka MKM-le nõudekirja koostamise kulusid. Kaebaja võis arvestada asjaoluga, et vastustaja täidesaatva riigivõimu teostajana tegutseb õiguspäraselt ja kooskõlas PS-ga. Seega ei pidanud kaebaja neid kulusid prognoosima ja neid ei saa katta kutse andmise tasude arvelt. 6

(9)3-22-1349 Halduskohus leidis vääralt, et kaebaja nõue ei kuulu

§ 14lg 1 kohaldamisalasse.

Halduskohtu viide VVS §-le 101 ei ole asjakohane, sest kaebaja on eraõiguslik juriidiline isik. Kohus on ebaõigesti leidnud, et kaebajale tekitatud kahju ei ole tõendatud. Vaidluste perspektiivitus selgus alles Riigikohtu 17.05.2021 otsusest nr 3-18-1432, kui teised haldusasjad olid juba kohtute menetluses. Kõik teised

§ 14lg 1 kohaldamise eeldused on samuti täidetud.

  1. MKM-i asemel vastustajana menetlusse kaasatud Kliimaministeerium palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.
  2. HTM palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega. Kaebaja täitis ise avalikku ülesannet, olles põhiõiguste adressaat, ja tal ei ole õigust nõuda riigilt

alusel selle ülesande täitmisel tekkinud kahju hüvitamist. Kutse andja esitatava kulude kalkulatsiooni vormil ei ole eristatud, millist liiki õigusabikuludega on tegemist, vaid silmas on peetud kõiki võimalikke õigusabikulusid, mis tekivad kutse andmisel kui haldusülesande täitmisel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

  1. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
  2. Kaebaja on eraõiguslik juriidiline isik. Kuigi kaebaja on haldusaktiga volitatud täitma avalikku ülesannet – andma kutset mh ehitusega seotud valdkonnas (vt ka KutS §-d 10 ja 11 ning HTM 26.10.2022 seisukoha p 1) –, ei osale kaebaja siinses kohtumenetluses haldusorganina riigi nimel, vaid on pöördunud kohtusse oma subjektiivsete õiguste kaitseks. Kaebaja kahjunõue põhineb asjaolul, et riik kui avaliku võimu kandja on tekitanud kaebajale õigustloova akti andmata jätmisega kahju. Sellise kahju hüvitamist reguleerib

§ 14lg 1.

Tegemist ei ole nn organivaidlusega, mida saaks lahendada VVS §-s 101 sätestatud korras, sest kaebaja ei ole täidesaatva riigivõimu asutus, s.o valitsusasutus või selle hallatav riigiasutus (vt VVS § 38). VVS § 101 reguleerib üksnes valitsusasutuste ja muude riigiasutuste omavaheliste õiguslike vaidluste lahendamise korda. Avaliku võimu kandjate vaheliste vaidluste halduskohtu pädevusse kuulumist kinnitavad HKMS § 44 lg-d 4 ja 5. Seda enam peab olema võimalus oma õiguste, sh omandiõiguse kaitseks riigi vastu kohtusse pöörduda eraõiguslikul isikul, kellele riik on pannud avaliku ülesande täitmise. 12.

§ 14

lg 1 sätestab avaliku võimu kandja vastutuse erijuhu üldisest kahju hüvitamise kohustusest. Õigustloova akti või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik järgmised tingimused: õigustloov akt on antud või jäetud see andmata; isikule on tekkinud kahju; kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumisega; esineb põhjuslik seos avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumise ja isikule tekkinud kahju vahel; rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav; isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Õigustloova akti või selle andmata jätmisega rikutud norm peab olema muu hulgas suunatud kaebaja õiguste kaitsele (

§ 7

lg 1) ning rikutud kohustuse eesmärk peab olema just sellise kahju ärahoidmine (

§ 7

lg 4, VÕS § 127 lg 2; Riigikohtu 31.10.2013 otsus nr 3-3-1-84-12, p 13).

§ 14

lg 1 kohaldamiseks on nõutav, et kahju on tekitatud vahetult õigustloova akti või selle andmata jätmisega (Riigikohtu 18.06.2020 otsus nr 3-16-1903, p-d 21 ja 22). 13. Riigikohus leidis 17.05.2021 otsuses nr 3-18-1432, et ettevõtlus- ja tehnoloogiaminister jättis PS-ga vastuolus oleval moel andmata EhS § 24 lg-s 4 ettenähtud määruse, millega 7

(9)3-22-1349 kehtestatakse kutse andmise aluseks olevad kvalifikatsiooninõuded. Riigikohus rahuldas selles asjas ETi kaebuse ja tühistas EEL 13.06.2018 otsuse, millega jäeti ETile tema taotletud kutse andmata, põhjusel et vaidlustatud haldusakti andmise ajal puudusid EhS-ga nõutavad normid, millega keelduda kutse andmisest. Sarnastel põhjustel rahuldasid kohtud täielikult või osaliselt TS (haldusasi nr 3-19-1505), GRi (haldusasi nr 3-20-9) ja SP (haldusasi nr 3-171994) kaebused. Kaebaja käsitab tekkinud kahjuna temalt kõnealustes haldusasjades kutse taotlejate kasuks välja mõistetud menetluskulusid, haldusasjas nr 3-18-1432 põhiseaduslikkuse järelevalvega seotud küsimustes tekkinud õigusabikulusid ning MKM-le 22.04.2022 esitatud kahju hüvitamise nõude koostamisega seoses tekkinud õigusabikulusid. Kaebaja on seejuures järjekindlalt määratlenud oma kahjunõude alusena

§ 14

lg 1 ning seostanud kahju tekkimist asjaoluga, et minister jättis põhiseadusevastaselt andmata määruse, mille kehtestamise kohustus tulenes EhS § 24 lg-st

  2. Ringkonnakohus leiab, et EhS § 24 lg 4 alusel antava määruse eesmärk ei ole kaitsta kaebaja kui kutse andja, vaid kutset taotlevate ja seeläbi teedeehituse või muus asjaomases valdkonnas tegutseda soovivate isikute subjektiivseid õigusi (vt Riigikohtu 17.05.2021 otsuse nr 3-18-1432, p-d 28–31). Kutse andmisel tegutseb kaebaja haldusorganina, kes ei ole põhiõiguste kandja, vaid nende adressaat, kes peab põhiõigused tagama. Kõnealuses neljas haldusasjas oli vaidluse all kaebaja antud haldusaktide õiguspärasus ning kuna vaidlused lahenesid kokkuvõttes kaebaja kahjuks, jäid menetluskulud tema kanda. Avaliku võimu kandja rikutud kohustuse eesmärk ei olnud ära hoida kaebajale nimetatud haldusasjadest tekkida võivad menetluskulusid. See tähendab ühtlasi, et kaebaja ei saa kuuluda EhS § 24 lg-s 4 nimetatud määruse andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma (vrd Riigikohtu 31.10.2013 otsus nr 3-3-1-84-12, p 22).
  3. Kaebajale kutse andmisega seotud kulude katmist reguleerib KutS §
  4. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et kutse andmisel tekkivate õigusvaidlustega seonduvaid kulud on hõlmatud KutS § 17 lg-ga 1 ning need hüvitatakse KutS § 17 lg-s 2 nimetatud vahenditest (vt ka KutS § 12 lg 1 p 3, § 17 lg 4 ja § 17 1 lg 1). HTM on esitanud kohtule andmed selle kohta, et kaebaja puhul kaetakse kutse andmisega seotud õigusabikulud kutse taotlemise tasu arvelt ning kaebaja on oma kalkulatsioonides õigusabikuludega arvestanud (dtl 118 jj). Ei saa siiski välistada, et eraõiguslikust juriidilisest isikust kutse andjale võib olla tekkinud kahju, kui temale delegeeritakse avaliku ülesande täitmine (kutse andmine), kuid selle täitmiseks ei eraldata piisavalt vahendeid. Sellise kahju hüvitamist võib olla võimalik nõuda nt

§ 7

lg-te 1 ja 2 alusel.

§ 14

lg 1 kohaldamine võiks tulla kõne alla nt juhul, kui riik on jätnud põhiseadusevastaselt kehtestamata õigusnormid, mis näeksid ette kutse andjale kõigi vajalike kulude hüvitamise. Kaebaja ei ole praeguses asjas sellistel alustel nõudeid esitanud. Kohus ei saa väljuda kaebuse piiridest ja omal algatusel kontrollida, kas kaebaja nõude saaks rahuldada mõnel muul alusel (Riigikohtu 20.02.2020 otsuse nr 3-16-2267, p 13). Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et avalik-õiguslikus suhtes kahjunõude kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude hüvitamiseks ei ole alust, sest sellise nõude esitamine on vabatahtlik ning seetõttu pole nende kulude tekkimine vältimatu (Riigikohtu 13.01.2016 otsus nr 3-3-1-76-15, p 13). 16. Puudub vajadus hinnata muude

§ 14

lg-s 1 toodud eelduste täidetust, sest ainuüksi eespool toodud põhjustel ei ole kahjunõude rahuldamiseks alust. Seega jättis halduskohus kokkuvõttes õigesti kaebuse rahuldamata. 17. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg-d 1 ja 11). 8

(9)3-22-1349 (allkirjastatud digitaalselt) 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.