KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kristjan Siigur, Villem Lapimaa ja Veiko Vaske Otsuse tegemise aeg ja koht 01.11.2024, Tallinn Haldusasja number 3-23-665 H

) § 28 lg 2 punkti 12 alusel arvata pensioniõigusliku staaži hulka 2 aastat seoses lapse kasvatamisega. 2. SKA määras 8. detsembri 2022. a otsusega nr 1 (SKA otsus) kaebajale alates 02.08.2022 vanaduspensioni 220,30 eurot kuus, lugedes kaebaja pensionistaažiks kokku 35,63 aastat, millest Eestis on omandatud 14,737 aastat. SKA jättis 02.03.2023. a vaideotsusega nr 5.2-3/86-2 (vaideotsus) rahuldamata kaebaja vaide. Vaideotsuses märkis SKA kokkuvõttes, et kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka ei saa arvata

1. a)2 aastat seoses lapse kasvatamisega, kuna kaebaja ei kasvatanud last Eestis;
2. b)ajavahemikku 30.12.1989 – 30.03.1990, kuna pole tõendatud, et kaebaja oli sel ajal töötuna arvel ja sai töötu abiraha ning
3. c)ajavahemikku 01.11.1990 – 01.01.1991, mil kaebaja ei töötanud Eestis. 3. Kaebaja esitas 26.03.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille põhjendusi täpsustas 12.06.2023 ning palus tühistada SKA otsuse ja vaideotsuse ning kohustada vastustajat kaebaja pensioni ümberarvutamiseks alates pensioni määramise kuupäevast ja saamata jäänud pensioni väljamaksmiseks. Kaebaja põhjendused olid kokkuvõttes järgmised. 3.1. SKA oleks pidanud arvama kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka lapse kasvatamise eest 2 aastat vastavalt

§ 28lg 2 punktile 12.

Nimetatud sätte kohaldamine ei eelda lapse kasvatamist Eestis. Samas on kaebaja lapsel olnud sünnist saadik Eestis elukoht. Kui kaebaja asus 01.11.1990 tööle Venemaale, viibis laps osa ajast koos temaga Venemaal, ent kuna kaebaja töötas osalise tööajaga, viibisid nad igas kuus umbes pool kuud Eestis.

1. aasta septembris läks laps Venemaal kooli, ent ka pärast seda viibis ta kõigil koolivaheaegadel ja lisaks mõnedel muudel aegadel Eestis. Kaebajal ja lapsel on kogu aeg olnud Tallinnas eluruum, mis on rahvastikuregistri kohaselt nende elukohaks. 3.
2. SKA oleks pidanud pensioniõigusliku staaži hulka arvama ajavahemiku 30.12.1989 – 30.03.1990, kuna kaebaja oli registreeritud töötuna ja sai hüvitisi. Kaebaja koondati, millega seoses tegi tööandja talle makseid, mille tuvastamiseks oleks vastustaja pidanud tegema päringu arhiivi ja kontrollima tööandja palgalehte
3. aasta jaanuari, veebruari ja märtsi kohta. 3.
4. SKA oleks pidanud pensioniõigusliku staaži hulka arvama ajavahemiku 01.11.1990 – 01.01.1991, kuna sel ajal töötas kaebaja endise NSVL territooriumil.
5. Vastustaja vaidles kaebusele vastu, esitades kokkuvõttes järgmised põhjendused. 4.
6. Endise NSVL territooriumil töötamise aeg arvatakse

§ 28lg 4 kohaselt pensioniõigusliku staaži hulka vaid siis, kui isikul on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži, mis kaebaja puhul nii ei ole. 2

§ 28

lg 2 p 12 kohaldamiseks peab lapse kasvatamine olema toimunud Eestis, ent kuna kaebaja asus

1. aastal tööle Venemaale, ei saanud ta samal ajal kasvatada last Eestis. 4.
2. Puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et kaebaja sai 30.12.1989 – 30.03.1990 töötu abiraha või osales tööturukoolitusel.
3. Tallinna Halduskohtu 25.08.2023 otsusega rahuldati kaebus osaliselt ning tühistati SKA otsus ja vaideotsus osas, millega SKA jättis kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka arvestamata ajavahemiku 31.12.1989 – 29.03.1990 ning kohustati SKA-d selles osas kaebaja 23.09.2022 avaldust uuesti läbi vaatama. Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised. 5.1.

§ 28

lg 2 p 12 alusel lisatakse lapsevanema pensioniõigusliku staaži hulka kaks aastat iga lapse kohta, keda ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat, ent seda tingimusel, et lapse kasvatamine on toimunud Eestis. Selle sätte eesmärk on kompenseerida vanema võimalikku väiksemat sotsiaalmaksu laekumist lapse kasvatamise ajal. Aja eest, mil vanem ei ela ega tööta Eestis, ei maksa Eestis sotsiaalmaksu ega kasvata last Eestis, ei ole alust talle pensionilisa arvestada. Sarnasele seisukohale jõudis Tallinna Ringkonnakohus 30.10.2019 otsuses nr 3-181959. Eeltoodud tõlgendust toetab ka kogumispensionide seaduse ja riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (213 SE) seletuskiri, kust nähtub, et lapse kasvatamise eest pensionilisa maksmise eesmärk on kompenseerida vanema tulevase pensioni võimalikku vähenemist lapse kasvatamise tõttu, kusjuures

§ 28

lg 2 punktid 7 ja 12 ning § 24 lg 1 1, kogumispensionide seaduse § 10 ja sotsiaalmaksuseaduse § 6 moodustavad selle eesmärgi saavutamiseks ühtse süsteemi. 5.

1. Kaebaja ei kasvatanud oma tütart Eestis vähemalt 8 aastat. Ta kasvatas tütart Eestis tütre sündimisest 06.10.1985 kuni 31.10.1990, misjärel asus ta Venemaale. See, kas pere elas
2. aasta oktoobrist kuni lapse kooliminekuni
3. aastal pool ajast Eestis, pole vaidluse lahedamise seisukohast määrav, kuna pärast lapse kooli minemist, mis toimus enne lapse 8-aastaseks saamist, ei saanud perel enam olla võimalik iga kuu nädalate kaupa Eestis viibida isegi juhul, kui kaebaja töö seda võimaldas. Olgugi et kaebaja ja laps võisid koolivaheaegadel ja mõnedel puhkepäevadel viibida Eestis, oli pere peamine elukoht vähemalt alates
4. aasta sügisest Venemaal, kus kaebaja töötas ja kus kaebaja tütar käis koolis. Seda järeldust ei lükka ümber see, et lapsel oli Eesti elamisluba ning perel oli Eestis korter, mis oli registreeritud kaebaja ja tema lapse elukohana. Kaebaja käis lapsega Eestis puhkamas ega kasvatanud last seega Eestis töötamise kõrvalt või selle asemel. 5.
5. SKA rikkus kohustust selgitada kaebajale võimalust koguda ja esitada asjassepuutuvaid tõendeid, mis puudutavad aega, mil kaebaja sai enda väitel töötu abiraha. SKA on seejuures ise pidanud võimalikuks

§ 28

lg 2 punkti 8 tõlgendamist selliselt, et selles sätestatud töötu abiraha saamise aja hulka loetakse ka aeg, mil kaebaja sai pärast koondamist tööandjalt makseid. SKA oleks pidanud kaebajale selgitama, milliste tõenditega oleks viimasel võimalus selliste maksete saamist tõendada. 5.4. Ajavahemiku 01.11.1990 – 01.01.1991 kaebaja pensionistaaži hulka arvamiseks ei ole alust, kuna

§ 28

lg 4 võimaldab tegevust endise NSV Liidu territooriumil arvestada üksnes juhul, kui inimese pensioniõiguslik staaž Eestis on vähemalt 15 aastat. Isegi kui kaebaja pensionistaaži hulka saaks pärast tema avalduse uut läbivaatamist arvestada kolmekuulise ajavahemiku, mil kaebaja sai enda sõnul töötu abiraha, ei oleks tal 15-aastast pensionistaaži. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. Kaebaja esitas 24.09.2023 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada osas, milles halduskohus kaebuse rahuldamata jättis ning teha selles 3

§ 28lg 2 punkti 12.

Kaebaja kasvatas last vähemalt 8 aasta jooksul Eestis, kuna ka pärast seda, kui laps Venemaal kooli läks, viibis ta igal aastal vähemalt 5 kuu jooksul Eestis. Kaebaja hinnangul on SKA ja halduskohus lapse kasvatamisega seotud asjaolude osas jätnud täitmata oma selgitamiskohustuse ega ole juhindunud nõuetekohaselt uurimispõhimõttest. Pensioniõigusliku staaži tõendamise ja arvestamise korras ei ole seejuures sätestatud, et pensioni taotleja peaks esitama dokumente, mis kinnitavad lapse kasvatamist. Kui vastustaja pidas seda vajalikuks, oleks ta pidanud kaebajale seda selgitama. Halduskohus ei ole võtnud arvesse kaebaja esitatud tõendeid, st passis olevaid templeid, mis kinnitavad sagedast Eestis viibimist ning dokumente, mis kinnitavad, et kaebaja töötas Venemaal osatööajaga. Halduskohus pole arvesse võtnud ka seda, et enne 1994. aastat sai kaebaja Eesti ja Venemaa vahel liikuda, ilma et selle kohta oleks passi templeid löödud. Halduskohus omistas põhjendamatult suure tähtsuse asjaolule, et kaebaja laps käis koolis Venemaal, kuna lapse õppimine välisriigis ei ole käsitatav tema elukoha lõpliku vahetamisena. Viimast seisukohta kinnitab näiteks perehüvitiste seaduse § 4 lõikes 2 ja sotsiaalmaksuseaduse § 6 lg 1 punktis 1 1 sätestatu. Halduskohtu seisukoht PRKS § 28 lg 2 punkti 12 tõlgendamise osas on vastuoluline, kuna ühelt poolt tõdes halduskohus 21.07.2023 kohtumääruses, et selle sätte grammatiline tõlgendus ei kinnita, et lapse kasvatamine peab olema toimunud Eestis, samas kui kohtuotsuses asus halduskohus vastupidisele seisukohale. Kuna kaebaja suhtes tuleb kohaldada

§ 28

lg 2 punkti 12, kujuneb tema Eestis omandatud pensionistaažiks üle 15 aasta, mistõttu tuleb

§ 28

lg 4 kohaselt arvata pensionikindlustusstaaži hulka täiendavalt ka ajavahemik 01.11.1990 – 01.01.1991, mil kaebaja töötas Venemaal ehk endise NSVL territooriumil.

1. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDNUSED
2. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohus leidis õigesti, et SKA-l puudus alus kaebaja pensioniõigusliku staaži suurendamiseks 2 aasta võrra vastavalt

§ 28lg 2 punktile 12.

9.

§ 28

lg 2 punktis 12 on sätestatud, et „[p]ensioniõigusliku staaži hulka arvatakse […] vanemal või vanema abikaasal või eestkostjal või hoolduspere vanemal kaks aastat iga lapse kohta, keda ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat“. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et selle sätte kohaldamisel võetakse arvesse üksnes aega, mil vanem kasvatas last Eestis. Teisisõnu tuleb

§ 28

lg 2 punkti 12 tõlgendada nii, et vanema pensioniõiguslikku staaži suurendatakse 2 aasta võrra iga lapse kohta, keda see vanem on kasvatanud Eestis vähemalt kaheksa aastat. 10. Eeltoodud tõlgendus on põhjendatav sellega, et

üldiseks eesmärgiks on arvestada ja määrata pensioni üldjuhul tegevuse eest Eestis. Territoriaalsuse põhimõttest on kõrvalekalded võimalikud vaid erandjuhtudel (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2019 otsus haldusasjas nr 3-18-1959, punkt 15).

§ 7

lõikes 1 on seejuures sätestatud, et „[õ]igus vanaduspensionile on isikul, kes on saanud 65-aastaseks ja kellel on vähemalt 15-aastane Eestis omandatud käesoleva seaduse 8. peatükis sätestatud pensionistaaž“. Pensionistaaž on

§ 27

lg 1 kohaselt aeg, mil pensionikindlustatu oli hõivatud pensionile õigust andva tegevusega. Eelviidatud sätteid arvesse võttes tuleb

8. peatükis paiknevat § 28 lõiget 2 mõista selliselt, et selles lõikes loetletud tegevused peavad olema toimunud Eestis. Vastasel juhul ei oleks tegemist Eestis omandatud pensionistaažiga. Samamoodi nagu

§ 29

lg 2 punktis 10 nimetatud talu näol saab olla tegemist vaid Eestis asunud taluga ja sama lõike punktis 4 nimetatud kutseõppeasutuse all on silmas peetud üksnes Eestis asuvaid kutseõppeasutusi, on ka eelviidatud lõike punktis 12 mõeldud lapse kasvatamist Eestis. 4

§ 28

lg 2 punkti 12 kohaldamisel saab Eestis lapse kasvatamise ajana vaadelda üksnes selliseid perioode, mil asjaomase vanema (või vastaval juhul vanema abikaasa, eestkostja või hoolduspere vanema) ja lapse eluliste huvide kese, eelkõige kodu, on Eestis. Ajal, mil kaebaja töötas Venemaal ning tema laps õppis Venemaal asuvas koolis, ei saanud nende eluliste huvide kese olla Eestis, vaid see oli Venemaal ning seda ka juhul, kui kaebaja laps viibis igal aastal koolivaheaegadel ja muudel koolist vabadel perioodidel Eestis, nagu kaebaja väidab. Lapse puhul, kes käib teises riigis koolis ning elab muul ajal peale koolivaheaegade ja üksikute muude lühemate perioodide selles teises riigis koos seal samuti elava ja töötava vanemaga, ei ole tegemist olukorraga, kus eelnimetatud vanem kasvatab teda Eestis. Sellises olukorras tuleb lugeda, et vanema ja lapse isiklike huvide kese on riigis, kus asub vastavalt vanema töökoht ja lapse kool ning kõnealune isiklike huvide kese ei muutu sellest, et teatava regulaarsusega viibivad nad Eestis. Teistsugusele seisukohale saaks erandlikel juhtudel asuda olukorras, kus tegemist on n-ö pendelrändega kahe riigi vahel, eelkõige, kui vaatamata töökohale ja koolile muus riigis asub Eestis vanema ja lapse kodu, kus nad viibivad vähemalt sama suure osa ajast kui välisriigis.. Kaebaja väiteid aluseks võttes see kaebaja ja tema lapse puhul vähemalt alates lapse kooli minemisest saadik nii ei olnud. 13.

§ 28

lg 2 punkti 12 kohaldamisel ei tule summeerida kõiki lühemaid ajavahemikke, mil laps ja vanem Eestis viibisid, kui lühiajalise Eestis viibimise tõttu ei saanud lapse ja vanema eluliste huvide kese üle kanduda Eestisse. Sellises olukorras, nagu käesoleval juhul, kus Eestis viibimise kõige pikemaks iga-aastaseks perioodiks sai olla lapse suvine koolivaheaeg, ei kandunud kaebaja ja tema lapse eluliste huvide kese üle Eestisse ning vastavad perioodid ei saa niisiis arvesse tulla ajana, mil kaebaja kasvatas last Eestis. 14. Kuna kaebaja laps läks Venemaal kooli enne 8-aastaseks saamist ning kaebaja ei ole väitnud, et tema ja tema laps oleksid püsivalt tagasi Eestisse pöördunud enne 01.01.1999 (ehk enne seda, kui lõppes pensioniõigusliku staaži arvestamine vastavalt

§ 27

lg 2 punktile 1), siis leidis halduskohus õigesti, et kaebaja ei ole kasvatanud Eestis last vähemalt kaheksa aastat sõltumata sellest, kuidas oli kaebaja ja tema lapse elu korraldatud ajavahemikul alates sellest, kui kaebaja läks Venemaale tööle (01.11.1990) kuni lapse kooliminekuni (01.09.1992).

1. Vastupidist seisukohta ei toeta kaebaja osutatud perehüvitiste seaduse § 4 lõikes 2 ja sotsiaalmaksuseaduse § 6 lg 1 punktis 11 sätestatu. Lisaks sellele, et need normid ei reguleeri siinses asjas vaidluse all olevat küsimust, puudutavad need ka põhimõtteliselt teistsugust elulist situatsiooni, nimelt olukorda, kus laps viibib oma perest eemal välisriigis. Sellise lapse puhul saab eeldada, et tema eluliste huvide kese on jätkuvalt oma Eestis viibiva perekonna juures, mitte selles välisriigis, kus ta õpib. Kaebaja lapse puhul oli olukord teine, sest ta elas Venemaal koos kaebajaga, kes Venemaal töötas.
2. Halduskohus leidis õigesti, et lapse kasvatamist Eestis ei kinnita see, et kaebaja lapsel oli Eesti elamisluba, samuti see, et kaebaja perekonnal oli Eestis eluruum, mis oli rahvastikuregistris registreeritud kaebaja ja tema lapse elukohana.
3. Ringkonnakohtu hinnangul toetab

§ 28

lg 2 punkti 12 kitsast tõlgendamist ka see, et tegemist on erandiga

§ 28

lõikes 1 sätestatud üldreeglist, mille kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka tegevuse aeg, kui tööandja oli kohustatud maksma sotsiaalmaksu.

§ 28

lõikes 2 on loetletud, nagu halduskohus ka õigesti märkis, need tegevused, mille korral on Eesti seadusandja pidanud õiglaseks ja vajalikuks arvestada isikule pensioniõiguslikku staaži, olgugi, et isik sel perioodil ise sotsiaalmaksu kaudu pensionisüsteemi ei panusta. 5