← Eesti

3-21-1682/78

Obsah (5)§ 124§ 140§ 92§ 74§ 95

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht 12. juuli 2023. a, Tallinn Haldusasja number 3-21-1682 Haldusasi Mittetulundusühingu Eesti

§ 124lg 2). Vastustajal on kaalutlusõigus detailplaneeringu või selle osa kehtetuks tunnistamiseks, kui detailplaneeringu kehtestamisest on 7

(15)möödunud vähemalt viis aastat ja detailplaneeringut ei ole asutud ellu viima (

§ 140lg 1 p 1).

Tegemist on vastustaja kujundusõigusega piirkondliku arengu suunamisel, mille aluseks võivad olla nii poliitilised kui ka otstarbekusest tulenevad kaalutlused. Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine võib olla ka üldplaneeringu ülevaatamise tulemus, kui selle käigus on kontrollitud kehtivate detailplaneeringute vastavust üldplaneeringule ja vajadusel algatatud nende muutmise või kehtetuks tunnistamise menetlus (

§ 92lg 2 p 5).

Üldplaneeringu eesmärk on kogu valla või linna territooriumi või selle osa ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine (

§ 74lg 1).

Kohus märgib, et osas, milles kohalik omavalitsus seab üldised põhimõtted ja suundumused, ei pruugi üldplaneering olla täies mahus kohtulikult kontrollitav. Seetõttu on ka üldplaneeringu ülevaatamise tulemusel või muul põhjusel ainuüksi 5 aasta möödumisel detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine otstarbekuse ja poliitiliste valikute küsimus. Käesoleval juhul ei ole kaebajal ega ka ühelgi muul isikul tekkinud subjektiivset õigust, et algatataks detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise menetlus. Ainuüksi, et see võib tunduda mõistlik, ei ole vastustaja kaalutlusõigusesse sekkumiseks või ka vastustajalt põhjenduste nõudmiseks piisav. Vastustaja on ka selgitanud, et on korraliselt kehtiva planeeringu üle vaadanud ja see vastab laiemalt nii kehtivale üldplaneeringule (p 2.3, dtl 1147). Detailplaneering on kooskõlas ka maakonnaplaneeringuga (vastus kaebusele, p 32, dtl 1083). Kohus ei pea vajalikuks neid seisukohti HKMS§ 165 lg 2 alusel korrata. 12. Kaebaja on õlitehases kasutavate ainete alusel esitanud kaks seisukohta: - ehitise rajamine võib nõuda kohaliku omavalitsuse eriplaneeringut; - ehitis eelduseks võib olla kohustuslik KMH. Kohus leiab, et toodud argumendid on seotud kaebaja keskkonnakaitselise tegevusega suurõnnetuse ohu ärahoidmisel. 12.1 Kohaliku omavalitsuse eriplaneering koostatakse olulise ruumilise mõjuga ehitise püstitamiseks, kui olulise ruumilise mõjuga ehitise asukoht ei ole üldplaneeringus määratud (

§ 95lg 1).

Olulise ruumilise mõjuga ehitiste nimekirja kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega (lg 2). Vabariigi Valitsuse 01.10.2015 määruse1 nr 102 „Olulise ruumilise mõjuga ehitiste nimekiri“ p 2 kohaselt on olulise ruumilise mõjuga ehitised ohtlikud, A- või B-kategooria ettevõtted, milles käideldakse mürgiseid gaase alates 10 tonnist, või A- ja B-kategooria suurõnnetuse ohuga ettevõtted, milles käideldakse plahvatusohtlikke aineid, segusid või tooteid. Majandus- ja taristuministri 02.02.2016 määruse2 nr 10 „Kemikaali ohtlikkuse alammäär ja ohtliku kemikaali künniskoguse ning ettevõtte ohtlikkuse kategooria määramise kord“ § 4 lg 1 kohaselt on B-kategooria ettevõte on suurõnnetuse ohuga ettevõte, milles käideldakse vähemalt ühte ohtlikku kemikaali, mille kogus on võrdne või ületab käesoleva määruse lisa tabeli 2 veerus 2 etteantud künniskogust QkB, või sama ohukategooria kemikaali, mille summaarne kogus on võrdne või ületab käesoleva määruse lisa tabeli 1 veerus 2 etteantud künniskogust QkB, aga käideldav kogus on väiksem käesoleva määruse § 3 lõike 1 kohaselt arvutatud künniskogustest. Paragrahvis 3 on toodud A-kategooria suurõnnetuse ohuga ettevõtte määratlemise tingimused. Muuga sojaõli tehase rajamise võimalik keskkonnamõju eksperthinnangus (dtl 65 jj) on toodud, et õlitehases käideldakse ohtlikuks klassifitseeritud ainetest heksaani (dtl 92), mille ohualused on erinevad kahjulikud tagajärjed tähisega H225, H304, H315, H373, H336, H361f ja H411. Samuti võidakse kasutada ortofosforhapet, mis on klassifitseeritud ohualustega H314, H290, H318 ja H302. Eelnevalt toodud määruse 10 lisa „Ohtlike kemikaalide ohukategooriad ning alammäär ja künniskogus ohtliku ettevõtte ohtlikkuse kategooria määramiseks“ kohaselt ei kuulu heksaan ega 1 2 https://www.riigiteataja.ee/akt/106102015006 https://www.riigiteataja.ee/akt/104062021018 8

(15)ortoforforhape ühegi plahvatusohtliku ohulause kategooriasse (H200-H205). Heksaan on küll ohulausega “tuleohtlikud vedelikud“, kuid teda ei käsitleta plahvatusohtlikuna. Samale järeldusele on jõudnud ka kolmanda isiku poolt esitatud ekspertarvamuses (dtl 1357). Seega puudub vastustajal kohustus eriplaneeringu koostamiseks

§ 95lg 1 alusel. 12.2. Vastustaja on läbivalt leidnud, et tegemist on B-kategooria suurõnnetuse ohuga ettevõttega. Samas Ke

HJS § 6 lg 1 p 33 alusel on olulise keskkonnamõjuga tegevuseks ohtlikke kemikaale käitleva käitise rajamine, kui see on kemikaaliseaduse kohaselt A-kategooria suurõnnetuse ohuga ettevõte. Ekspertarvamuses on kooskõlas eelnevalt viidatud määruse 10 lisaga käsitletud, miks jääb heksaani kogus üle B-kategooria suurõnnetusega ohuga ettevõtte künniskoguse, kuid alla A-kategooria. Toodud arvutuskäigud on koostoimes määruse nr 10 lisaga arusaadavad (dtl 93-94, ekspertarvamuse lk-d 29-30) ning kohus ei korda neid arvutuskäike. Kaebaja on leidnud, et järeldus on tehtud võrdlusandmete, analüüsi ja põhjendusteta, kuid ei ole välja toonud, mis toodus on ekslik või valesti arvestatud, klassifitseeritud vms. Kohus märgib, et asjas on nii Päästeameti (dtl 21) kui ka Keskkonnaameti kooskõlastus (dtl 512), kus ei ole leitud, et tegemist oleks ekslike arvutustega. Eeltoodust tulenevalt ei nähtu kohtule ja kaebaja ei ole ka tõendanud, et KMH oleks kohustuslik.

  1. Asjas on koostatud eelhinnang koostoimes KeHJS § 6 lg-tega 2 ja 4 (kaebuse lisa 7) ning leitud, et kuna käitis ei ole olulise keskkonnamõju allikaks, puudub ka sisuline vajadus keskkonnamõju hindamise algatamiseks (dtl 100). Kaebaja leiab läbivalt, et eelhinnang on puudulik. Kaebaja väited seonduvad doominoefektiga suurõnnetuse korral, samas ka erinevate kumulatiivsete mõjudega välisõhusaaste ja müra lisandumisel. Kohus leiab, et doominoefektiga seonduv suurõnnetuse korral on seotud kaebaja keskkonnakaitseliste eesmärkidega. Samas aga kumulatiivne mõju välisõhu kvaliteedile ja müra lisandumisel ei ole seotud suurõnnetuse ohuga. Kahtlemata võib suurõnnetusega tekkida täiendav keskkonnahäiring nii välisõhus kui ka mürahäiringuid, kuid see ei ole seotud igapäevaste võimalike või väidetavate häiringutega. Selliste häiringutega tegelemist ei ole kaebaja enda keskkonnaalaste eesmärkidena käsitlenud, mistõttu puudub kaebajal selles osas kaebeõigus. Ainult suurõnnetuse ohuga on seostanud kaebaja oma kaebeõigust ka pärast kohtu eelistungit (08.05.2023 seisukoht, dtl 1379). Kohus leiab, et kaebuse väited on ka sedavõrd üldsõnalised, et nende alusel on keeruline kui mitte võimatu sedastada eelhinnangu puuduseid. Kaebajal keskkonnaorganisatsioonina on kohustus nii oma väiteid tõendada kui ka täpsustada, milles konkreetne eksimus seisneb, eeldades kaebajal ka vastavaid erialateadmisi. Näiteks on kaebaja ette heitnud, et lenduvate ühendite seas on ka kantserogeene (p 3.2.2.12) või lahendamata on küsimus, kas seadmetele tekkiv mõju võib siiski tekitada Õlitehases tule- või plahvatusohu vm mõju (p 3.2.2.20). Küll aga ei ole kaebaja välja toonud, millised kantserogeenid õlitehasest lenduda võiksid või miks kaebaja leiab, et seadmetele tekkiv mõju tekitab tule- või plahvatusohu. Ainuüksi küsimuste tõstatamine viitega, et ehk ei ole ikka hinnang õige, on hinnangu ebaõigsuse tõendamiseks ebapiisav. 13.
  2. Kuigi kohus leidis eelnevalt, et kaebajal ei ole tavaolukorra välisõhku saasteainete paiskamise, müra- ja lõhnahäiringute osas kaebeõigust, sest sellist tegevust kaebaja põhikirjalistest eesmärkidest ei nähtu, peab kohus vajalikuks tuua välja eelhinnangust järgmine: - Müra (p 3.3.4): Muuga sadama piirkonnas on põhiliseks müraallikaks sadamat teenindav raudteeja autotransport. Käitises ei ole olulist müra tekitavaid seadmeid, mille müratase leviks oluliselt hoonest välja ja ulatuks üle tootmisterritooriumi piiri määral, mis põhjustaks müranormide ületamise. Lisaks asuvad õlitehase allikad sadama piirist kaugel, mistõttu võib järeldada, et õlitehase panus sadama lähiümbruse mürafooni ei ole oluline. Piirkonna müratase võib suureneda lühiajaliselt ehitustööde ajal, nt suureneb autotranspordi liikumine. Muul ajal on autotranspordi 9

(15)osatähtsus Muuga sadama idaosa kaubakäibes suhteliselt väike (5-10%). Ehitusmüra vähendamiseks tuleb ööseks ehitustegevus kindlasti peatada. Samas ei kavandata tehase
  1. arendusetapil raudteeveoseid. Ka
  2. arendusetapil, kui luuakse laadimisvõimalused raudteele, toimuvad põhiosa tegevusi muude transpordi-liikidega. - Lõhn: Tehase tehnoloogiliste sõlmede ja õlimahutite vahetus läheduses on tunda teatud määral bensiinlaadset lõhna ja taimeõli lõhna, kuid teiste tehaste kogemuse põhjal ei ole see enam tajutav 150—200 m kaugusel. Sellel kaugusel tehasest puuduvad lõhnatundlikud objektid. Sama on pikemalt analüüsitud lk-del 23-25, sh lk-l 18 toodud leevendusmeetmetega. - Välisõhk: õlitehase osakeste heide ei ole olulise keskkonnamõju allikas, maksimaalsed koosmõju saastetasemed väljapool Muuga sadama territooriumi on ca 10 % piirväärtustest (lk 22). Maksimaalsed koosmõju saastetasemed tootmisterritooriumi piiril
  3. arendusetapi käivitamise järgselt (kui on rajatud ka teine katlamaja)l on ca 50 % 1-h keskmisest ja 15 % aastakeskmisest (lk 26). Kaebaja etteheited selles osas piirduvad üksnes nendinguga, et
  4. aastal Keskkonnainspektsioonile kokku 135 kaebust Muuga sadama piirkonnas leviva ebameeldiva lõhna kohta (p 3.2.2.8) ning mürahäiring võib sellele lisada omapoolse impulsi (p 3.2.2.12). Samuti on piirkonnas kõrge välisõhu saastatus. Sisulisi eelhinnangut kumutavaid väiteid esitatud ei ole. 13.
  5. Suurõnnetuse ohu osas leiab kohus, et vastustajal ei ole kohustust arvestada tegevusega, mis on alles arendajal endal kavandamisfaasis (vesiniku tootmis- ja hoiukompleks). Ainuüksi äriplaanis vms sisalduvaid plaane ei pea vastustaja välja selgitama ega neile ka hinnangut andma. Vastustajat on teavitatud 5 nädalat enne ehitusloa andmist soovist lisada gaasitrass koostamisel olevasse üldplaneeringusse (dtl 57), mida ei saa pidada veel avaliku võimu poolseks heakskiiduks ega ka täpsemaks teavitamiseks äriplaanis kavandatust. Selliseid üldisi teavitusi, mille aktsepteerimine ka üldplaneeringu tasandil, sh arutelude algatamiseks, on teadmata, ei pea ehitusloa andmisel arvestama. Suurõnnetuse ohuhinnangut saab kohtu hinnangul käsitleda kahest vaatepunktist:
(1)õlitehase enda rikke korral tekkiv oht teistele ning
(2)mõnest muust käitisest tuleneva suurõnnetuse korral õlitehaseni jõudmisel tekkivad tagajärjed. Kummalgi juhul saab siinkohal analüüsida ka doominoefekti. Eksperthinnangus on toodud erinevad avariilased sündmused, mis tehases tekkida võivad (lk-d 3031), mille pinnalt on selgitatud, et üldiselt piirduvad eeltoodud sündmused töötlemisseadmete kahjustamise või hävimisega, võivad kaasneda tööliste vigastused ja ka surmajuhtumid. Heksaani lekke korral on hinnatud erinevate ohtlike piirkondade teket (lk 31) ning on loetud maksimaalseks ohualaks 100m, mis jääb endise söeterminali ehk praegu vaidlusalase piirkonna sisse (joonis 7, lk 32). Kaebuses on toodud, et eksperthinnangus on kitsalt lähtutud söeterminali piirkonnast, kuid ei ole ära näidatud, kuidas õlitehase mõni õnnetus võiks ulatuda kaugemale kui 100 meetrit ja seega söeterminali ohualast väljapoole. Võrreldes lähima doominoefekti potentsiaaliga objektiga – LNG laadimine või mahut (joonised 8 ja 9) – nähtub neist, et ekstrahheerimistsehhi plahvatusliku sündmuse ohtliku mõju tsoon ei ulatu ei kaini ega mahutini, vaid jääb veel ohualaga võrreldava läbimõõduga puhverala. Kaebaja ei ole ära näidanud, et õlitehase mõne avariilise sündmuse ohuala võiks ulatuda kaugemale kui 100 meetrit. Ka kolmanda isiku täiendavalt esitatud ekspertarvamuses on toodud, et kuna sojaõli tehase ohualad ei ulatu õlitehase territooriumilt välja, siis ei ole õlitehasest lähtuv mõju LNG terminalile võimalik (dtl 1359). Sama on järeldatud ka vastupidise osas – õlitehase naabrusse jääb LNG bunkerterminal ning kogu sadama ala asub ammooniumnitraadi käitlemise Ro alas. Ekspertarvamuses on tehtud järeldus, et põhimõtteliselt on võimalik, et nendes rajatistes toimub sündmus mõjutab õlitehase seadmeid, kuid sellega ei kaasne doominoefekti, mis kanduks õlitehasest edasi (lk 32). Eeltoodu on kooskõlas algse hinnanguga õlitehase endas tekkiva võiva avarii osas: kui LNG terminalist kanduks avarii õlitehase 10
(15)alale edasi, siis arvestades ohuala (joonis 7), puudub objekt, millele see saaks edasi kanduda (doominoefekti mõttes). Ka vastupidi – mõne muu käitise mõjust õlitehasele ei nähtu jooniste 7-9 koosmõjus, et see ulatuks LNG terminalini. Kaebaja küsimused, kas siiski võib tekkida mingi täpsustamata muu mõju, ei ole täpsusega, millega saaks eksperthinnangu kahtluse alla seada. Eksperthinnangu lk-del 30-31 on toodud välja ka kõik tootmisprotsessi osad (samuti lk 38 jj, tehase tegevuse detailsem kirjeldus) ning kaebaja ei ole vaatamata detailsele kirjeldusele ära näidanud, et mõni mõju seadmetele või käideldavatele ainete võiks ulatuda 100m ohualast kaugemale.
  1. Ehituskeeluvööndi osas on kaebaja argumendi seos kaebaja kaitstava keskkonnavaldkonnaga kaudne ja vähene. Üheski eelhinnangus ei ole väidetud, et õlitehasest võib tekkida oht veekeskkonnale, sh Läänemere floorale või faunale. Ranna või kalda kaitse eesmärk on rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine (LKS § 34). Kohus nõustub kalda ja ranna ehituskeeluvööndi puudumise osas vastustaja ja kolmandate isikutega (HKMS § 165 lg 2). Endise söeterminali alal, kuhu plaanitakse õlitehast, puuduvad LKS §-s 34 nimetatud looduskooslused. Tegemist on juba varem piirkonna arendamise käigus juurde ehitatud kaiga, mis ulatub merre (vrdl DP põhijoonisele kantud looduslik piir, dtl 553, samuti dtl 1187-1188 ortofotod). Seega puudub piirkonnas looduslik rand või kai, mille eripära arvestatavat asustust tuleks suunata. Sama nähtub ka vastustaja esitatud kitsenduste kaardist (dtl 1185), kust nähtub, et õlitehas ja selle eeldatav ehitusala (vasakul sinise viirutusega) ei ulatu kunagise loodusliku rannajooneni (kollane joon), mille kaitseks on ehituskeeluvöönd seatud. Kuivõrd tegemist on sadama alaga, ei tule kõne alla ka rannas vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine, kuivõrd avalikult kasutataval veekogul puudub sadamas kallasrada (KeÜS § 391 lg 1 p 1). Eeltoodust tulenevalt, konkreetset asukohta arvestades leiab kohus, et ehituskeeluvöönd ei laiene juba valmisehitatud kaile kui tiheasustusala ehituskeeluvööndis varem väljakujunenud ehitusjoonest maismaa suunas olemasolevate ehitiste vahele uue ehitise püstitamisele (LKS § 38 lg 4 p 11); kalda kindlustusrajatisele (p 2), kuivõrd on ebamõistlik järeldada, et kindlustusrajatise peal olevale ehitisele samas ehituskeeluvöönd laieneb; olemasoleva ehitise esmakordsele juurdeehitisele juhul, kui juurdeehitise maht on väiksem kui üks kolmandik olemasoleva ehitise kubatuurist (p 5) ning ka sadama ehitisele (lg 5 p 2).
  2. Viimaks lahendab kohus küsimuse, kas ehitusluba on kooskõlas detailplaneeringuga. Kohus leiab, et kaebaja toodud argument seondub kaebaja kaebeõiguse ja keskkonnakaitselise tegevusega. Vaidlust ei ole eelnevast tulenevalt selles, et õlitehas on suurõnnetuse ohuga ettevõte. Küsimus ongi selles, kas kehtiv detailplaneering sellise ettevõtte ehitamist planeeringualale võimaldab. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et vaidlusalusel krundil kehtib Jõelähtme Vallavolikogu poolt 22.08.2003 otsusega nr 57 kehtestatud Muuga sadama idaosa detailplaneering (dtl 552). Detailplaneeringu põhijoonise (dtl 553) ja seletuskirja (dtl 554) kohaselt on tegemist aadressiga Hoidla tee 15, põhijoonisel märkega 2.6 ning seletuskirjas tsooniga H (dtl 567). Üldistatuna on kõigil kaardimaterjalidel tegemist kõige parempoolsema kaiga, mis on ehitatud kaldajoonest merre (vrdl põhijoonisel kaldajoon oranžiga ja DP ala). 15.
  3. Kohus leiab, et detailplaneeringus sätestatud sadamamaa ja tootmismaa sihtotstarvet tuleb tõlgendada DP kehtestamise ajal kehtinud sadamaseaduse järgi. 11
(15)Maakatastriseaduse § 181 lg 3 sätestab, et tootmismaa on tootmiseesmärgil kasutatav maa, sh (p 2) sadamaehitiste maa, välja arvatud reisijate teenindamisega seotud ehitiste maa. Kehtiv sadamaseadus nimetab sadamaehitisteks sadama sihtotstarbeliseks kasutamiseks vajalikud ehitisi (§ 2 p 1). Sadama sihtotstarbelist kasutamist tuleb sisustada ennekõike sadamateenuste abil. SadS § 3 lg 1 loetleb erinevaid sadamateenuseid, mis on seotud kauba ja reisijate transportimisega ning veeliikluse korraldamisega. Kehtiv sadamaseadus ei näe ette sadama alal tootmistegevust sadamateenusena. Seega ei saa kehtiva seaduse järgi sadamaehitiseks SadS ja maakatastriseaduse alusel lugeda kauba töötlemist. DP kehtestamise ajal kehtinud sadamaseaduse3 § 3 aga sätestas, et sadamaala on maa, mida kasutatakse mh kauba töötlemiseks. Sadamateenuste loetelu eraldi ei nimetatud, küll aga kauba töötlemisele viitab veel § 7 lg 1 – Kaubandusliku meresõidu ülesannetega sadamaks on sadam, kus toimub kauba ümberlaadimine, ladustamine ja töötlemine – ning § 14 - Riiklikku järelevalvet ohtliku kauba sadamas vastuvõtu, töötlemise, hoiustamise ja väljastamise üle teostab Veeteede Amet. Nõuded ohtliku kauba sadamas vastuvõtu, töötlemise, hoiustamise ja väljastamise kohta kehtestab teede- ja sideminister kooskõlastatult keskkonnaministriga.
  1. aastal kehtinud maakatastriseaduse redaktsioon4 andis sihtostarvete liikide ja nende määramise korra Vabariigi Valitsusele ning vastav Vabariigi Valitsuse 24.01.1995 määrus5 nr 36 sätestas tootmismaana üldisena sadamate maa (p 0030), seal olevaid ehitisi täpsustamata. Eeltoodust tuleneb, et DP kehtestamise ajal kehtinud sadamaseadus lubas sadama maa-alal ka kauba töötlemisega tegeleda, st sadamamaa sihtotstarve on kauba töötlemise eesmärgiga kooskõlas. Seega lubab maa-ala DP kohane sihtotstarve; DP kehtestamise aega arvestades iseseisvalt käsitledes õlitehase rajamist kauba töötlemise eesmärgil. 15.
  2. Samas leiab kohus, et detailplaneering võib siiski planeeringuala edasist ehitustegevust piirata. Näitlikult, ka siis, kui tegemist on ärimaaga, ei saa planeeringualale ehitada mistahes ärimaa eesmärgile vastavat ehitist, kui planeeringuga on kitsamalt ette nähtud üksnes nt toitlustusasutus, haridusasutus või bussijaam. Kuigi sadamamaa on tootmismaa alaliik, ei tähenda tootmismaa sihtotstarve, et võib ehitada esmalt mistahes tootmisehitist, mis ei kuulu sadamamaa liigi alla (nt jäätmekäitlusehitis, jahimajandusehitis vms, vt MaaKatS § 18 1 lg 3 p-d 1 ja 5). Ka võib piirang tuleneda detailplaneeringust endast – kui konkreetsele krundile on nt planeeritud sadamatöötajate toitlustamine, ei pruugi sinna olla lubatav jäätmete suuremahuline ladustamine, st teisel eesmärgil tegevus. Nii tuleb kontrollida, mis oli konkreetsel juhul DP-ga Hoidla tee 15 (koos 15a ja 15b-ga) ja tsooni H planeeritavad ehitised. Muuga sadama idaosa DP seletuskirjast tuleneb järgmist (dtl 554 jj): - DP annab sadama idaossa planeeritavate terminalide võimaliku paigutuse (p 2.1, lk 8). - Planeeritava maa-ala lääneosas on ehitusjärgus konteinerterminal, samuti tehakse ettevalmistustöid kaubaterminaliks (p 2.3.1 lk 10). - Maa-ala idapoolne osa Tahkumäe neemel – käesoleval ajal on alustatud nimetatud alale söeterminali projekteerimist (p 2.3.5, lk 12). - Planeerimislahendus (p 3): o Hoidla tee 5 – konteinerterminal (planeeritav); Hoidla tee 7 – üldkaupade terminal (teraseterminal) (planeeritav); Hoidla tee 9 – puiduterminal (planeeritav); Hoidla tee 13 – väetiseterminal (planeeritav) (lk 14). o 1.46 – vedelkeemiaterminal (planeeritav, lk 15) o AS Tallinna Sadam hoonestusõigusega krundid – Hoidla tee 15, 15A ja 15B – Coal Terminal (projekteeritav) (p 2, lk 15). 3 https://www.riigiteataja.ee/akt/194214 https://www.riigiteataja.ee/akt/228320 5 https://www.riigiteataja.ee/akt/23557 4 12
(15)- Planeeritavad uued terminalid (p 3.1). Uute terminalide iseloomustus on antud alljärgnevas tabelis – konteinerterminal; üldkaupade terminal; väetiseterminal; söeterminal; puiduterminal, vedelkeemiaterminal. Vedelkeemiaterminali juures on märge „paikneb väljapool planeeritavat ala“. - Tsoneerimisskeemi kohaselt paikneb endise söeterminali ala, kuhu kavandatakse õlitehast, tsoonis H. Tsooni H kohta on toodud lk-l 17: Planeerimisega on lahendatud kõigi lähteandmetes esitatud terminalide paigutu, millele järgneb eelnev terminalide loetelu. Loetelu järel on toodud, et planeeringus tehakse ettepanek paigaldada vedelkemikaalide terminali mahutipark väljapoole planeeritavat ala, et mitte tekitada kailähedases tsoonis kasutuspiiranguid kemikaalide terminali kaitsetsooni tõttu. - Samas: Planeeritud terminalide ligikaudsed pindalad on esitatud põhijoonisel, kuid nad on tinglikud, sest planeering ei määra lõplikult kai-rinde lahendust. Olenevalt terminalide projektlahendusest tuleb kaide paigutus lahendada eraldi projektiga. - Keskkonnatingimuste seadmine (p 3.7): Käesoleva planeeringu elluviimiseks tuleb iga planeeritud uue terminali projekti koostamisel läbi viia detailne keskkonnamõjude hinnangu. - Raudteetransport (p 4.1), autotransport (p 4.2.), terminalide veekulude andmed (p 6.1.2), välise tulekustutuse arvutuslikud vooluhulgad (p 6.2.1), olmereovee arvutuslikud vooluhulgad (p 6.3.1), kanalisatsiooni süsteem (p 6.3.2) ja planeeritavate terminalide elektrikoormused (p 6.10.2) kajastavad üksnes eelnevalt loetletud terminale. Tegemist on samade terminalidega, mis olid loetletud DP lähteandmetes (dtl 61) ning terminalide loetelu ei ole muutunud. Kaebuses on viidatud ka kolmanda isiku, AS Tallinna Sadam veebilehel kättesaadavale Muuga sadama idaosa laiendamise keskkonnamõju hindamise aruandele (märts 2006) (kaebuse p 3.2.2.12, allmärkus 14, dtl 14). Kuigi see on kõigile osapooltele kättesaadav, võtab kohus selle selguse mõttes kohtuasja juurde. Aruande lähtematerjaliks on mh eelviidatud
  1. a detailplaneering (aruande lk 9, p 1.5). Aruandes on toodud järgmist: - 3.
  2. Terminalid - Loodud territooriumile nähakse võimalust laiendatavale alale rajada kõikide alternatiivide puhul eeldatavalt järgmised terminalid: puistekaupade (väetised) terminal, metalliterminal, üldkaupade terminal ja laiendada konteinerterminali (tabel 3.2) (lk 34). - Tabel 3.
  3. Muuga sadama laiendatava idaosa rajatavate terminalide prognoositavad kaubakäibed 2010-2025, milj tonni /eeltoodud terminalide loetelu/ (lk 36). - Veestikule ja välisõhu seisundile võib omada ennekõike mõju kemikaal (väetisetolm) (p 4.1, lk 38). - Kemikaalide käitlemiskoht (väetiseterminal) peab olema põhjaveest eraldatud kemikaali- ja veekindla tõkkekihiga ja pinnalt, kuhu kemikaal võib sattuda, peab olema seda lihtne kokku koguda. (p 4.7, lk 58) - Käesoleva keskkonnamõju hindamise käigus teostati õhukaitse eksperthinnang, mille eesmärgiks oli arvutada Muuga sadama idaosa territooriumile planeeritava väetiseterminali õhusaasteallikate poolt õhku suunatavad saasteainete aastakogused [t/a] ja hetkkogused [g/s] ning hinnata nende mõju välisõhu seisundile. Teisi kavandatavaid idaosa terminale (konteiner-, metalli-, üldkaubad) arvesse ei võetud, sest nendest saasteainete emissioone ei esine. (p 4.10, lk 61). - Välisõhukaitse alaste probleemide osas on arvestatud väetise käitlemise ja söeterminaliga (lk 72). Väetiseterminal võib põhjustada lõhna tekkimist (lk 87). Õhusaaste kumulatiivse koormuse allikana on arvestatud tahkeid osakesi väetiseterminalist, söeterminalist, teistest puistekaupadest ning metalli ja metallikaupade terminalist (lk 94). Ka kokkuvõttes ja järeldustes ning ettepanekutes (lk 119-124) on läbivalt käsitletud samu terminale ja nendega kaasnevat mõju. 13
(15)15.
  1. Kohus leiab, et eeltoodust tuleneb üheselt, et sadama idaosa detailplaneering käsitles üksnes varem loetletud terminale – konteinerterminal; üldkaupade terminal; väetiseterminal; söeterminal; puiduterminal ja vedelkeemiaterminal. Sealjuures keemiaõnnetuse ohuga terminalidest on: - vedelkeemiaterminal paigutatud väljapoole planeeritavat ala; - väetiseterminalist tulenevaid ohte ja nende leevendusmeetmeid arvesse võetud KMH hindamises erinevate keskkonnamõjude kontrollimisel. Muude terminalide osas on valdavalt leitud, et kas saaste puudub või siis on arvestatud söeterminali osas konkreetset tegevust kirjeldavat keskkonnamõju (vt söe ladustamine lk 66). Muude mõjude osas, mis olid olulised detailplaneeringu koostamisel – asukohad kail, veekulu, elektrikulu, transpordiarvutused sõltuvalt terminali kaubakogustest ja transpordiliigist – lähtuvad eeltoodud terminalidest. Kohus ei välista, et
  2. aasta SadS alusel võinuks olla võimalik planeerida sadama-alale ka õlitehast, sh arvestades ladustamise ja töötlemise osakaale. Siiski ei ole sellise tegevusega, mille toob kaasa õlitehas, detailplaneeringus arendustegevust kavandatud. Detailplaneeringu koostamisest on möödunud arvestatav aeg, mis võib mõnel juhul võimaldada detailplaneeringut ajakohasemalt tõlgendada, st kui varasema terminali on asendanud samal eesmärgil muu sarnane terminal. Küll aga ei nähtu käesoleval juhul, et ükski kuuest terminalist oleks sarnane sojaõlitehasele, ka siis kui seda käsitleda ennekõike terminali kui ladustamiskohana, mitte tehasena. DP seletuskirjas on toodud, et vanim terminal sadama lääneosas on teraviljaterminal; kuid analoogne terminal sadama idaosa DP lahenduses puudub. Idaosa DP lahendusest tervikuna nähtub, et kolmandate isikute soovitud sojaõlitehasele sarnast lahendust ei ole DP koostamisel ühelgi viisil planeeritud ega silmas peetud. DP ei näe ette ka muude, täpsustamata terminalide paigutust, võimalikke transpordimahte ega nendega kaasnevat koormust keskkonnale, taristule või muul viisil sadama toimimisele. Seega ei näe sadama idaosa planeering soovitud sojaõlitehase rajamist üldse ette ning seda ei ole võimalik detailplaneeringuga kokku viia ei tõlgendamise ega edasiarendamise teel. Detailplaneeringuga on ette nähtud terminalide suletud loetelu, mille laiendamist kohus detailplaneeringut tõlgendades sojaõlitehast lubavana võimalikuks ei pea. Detailplaneering on võimalik koostada ka viisil, et terminale või tootmisüksuseid täpsustatakse tulevikus (täites siiski DP ülesandeid), kuid käesoleval juhul DP lahendusest ei nähtu, et tegemist oleks avatud, muutmist või täiendamist võimaldava planeeringulahendusega. Lisaks tuleb arvestada, et KMH hindamisel arvestati samade terminalidega ning neist kaasnevate keskkonnaohtudega. Käesolevas asjas on selgunud, et sojaõlitehast reguleerib mh KemS ning tegemist on suurõnnetuse ohuga käitisega. Sojaõlitehases käideldakse tuleohtlikke vedelikke, samas DP-s on ettenähtud, et vedelkeemiaterminalid paiknevad väljapool planeeritavat ala. Isegi siis, kui vedelkeemiaterminalide korral on silmas peetud suuremaid koguseid, ei nähtu DPst, et oleks arvestatud täiendava suurõnnetuse ohuga, keemiat töötleva käitise lisandumisega lisaks väetiseterminalile. Seega ei saanud keskmine mõistlik naabruskonna elanik ega keskkonnaorganisatsioon juba DP kehtestamise ajal järeldada, et loetletud terminalidele lisaks või nende asemel lisandub kolmandate isikute soovitud sojaubade ladustamise ja töötlemise võimalus, koos nendega kaasnevate riskidega. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ehitusluba ei ole kooskõlas detailplaneeringuga ning tühistab ehitusloa. Konkreetne argument on seotud ka kaebaja keskkonnakaitselise tegevusega, mistõttu, vaatamata kaebaja kaebeõiguse osas tekkinud küsitavustele, tuleb kaebus lahendada kaebaja kasuks. III 14
(15)16. Kuna kohus rahuldab kaebuse, tuleb otsustada kaebaja menetluskulude väljamõistmine vastustajalt ning kolmandate isikute menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg-d 1 ja 8). Kohtule on esitatud kaebaja nimele väljastatud arve. HKMS § 109 lg 11 ja lg 5 alusel ei kontrolli kohus kulude reaalset kandmist ega kes oli kulude kandjaks. Küll aga leiab kohus, et kaebaja taotletud kulud – kokku üle 26 tuhande euro kokku 112 tunni eest on ilmselgelt ülepaisutatud. Vaidlus on olnud kogupikkuselt keskmiselt pikem, sh kuni novembrini 2022 toimus määruskaebemenetlus kaebeõiguse üle. Sealt edasi ei saa ei menetluse pikkuse ega ka mahukuse pinnalt teha järeldusi, et tegemist oleks keskmisest ehitus- või keskkonnaõiguseasjast märgatavalt keerukama asjaga. Ka siis kui lugeda keskmisest mõnevõrra keerukama ehitus- või keskkonnaasja põhjendatuks esindajakuluks esimeses kohtuastmes ligikaudu 10 000 eurot, leiab kohus, et käesoleval juhul tuleb kaalumisel arvestada ka kaebaja kohtumenetluses esitatud argumente. Kohus sedastas eelnevalt, et kaebajal ei ole kaebeõigust küsimuses, kas varasema DPst möödunud aja tõttu tulnuks läbi viia uus DP menetlus, samuti ka välisõhusaaste ja müra teemal. Kaebaja väited, et tegu võib siiski olla A-kategooria suurõnnetuse ohuga ettevõttega (kaebuse punktid 3.2.1.2-3) või tekkida võiks doominoefekt, sh alles avalikule võimule põhjalikumalt selgitamata kavandatava arenduse osas (3.2.2.19), on olnud ilmselgelt põhistamata. Kohus ei pea õiglaseks jätta nimetatud osas kulutusi vastustaja kanda. Eeltoodust tulenevalt, võttes lähtekohaks ka mõistliku menetluskulu suurusena ühes esimeses kohtuastmes asja keerukust arvestades kuni 10 000 eurot, mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja 7000 eurot. Menetlusosaliste muud menetluskulud jäävad nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin 15
(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.