← Eesti

2-23-3685/16

Obsah (6)§ 103§ 182§ 423§ 442§ 173§ 164

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Harju Maakohus Priit Kama Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi 24. oktoober 2024, Tallinn 2-23-3685 Q Qi hagi W Wi vastu isaduse va

) § 187 lg 6). Hageja nõue ja poolte seisukohad 1

  1. Q Q (hageja) esitas Harju Maakohtusse hagi W Wi (kostja) vastu tuvastamaks, et kostja ei põlvne hagejast. Hagiavalduse kohaselt tutvusid hageja ja kostja ema E Wa-R
  2. aastal Eestis ning elasid
  3. aasta veebruarist juulini koos xxx. Hageja ja kostja ema abiellusid xxx, kuid lahutasid neli kuud hiljem. Kostja sündis xxx ning hageja kanti sünniakti ja rahvastikuregistrisse kostja isana. Kostja ema on takistanud hageja ja kostja kohtumist. Kostja ema kirjutas
  4. aasta jaanuaris hagejale, et lapsel on juba isa olemas ning hageja on kostja jaoks võõras, lisades, et lapse isa pole see, kellest ta sündis, vaid see, kes teda on kasvatanud. Kostja tegi 07.03.2022 ettepaneku teha DNA-analüüs. Kostja ema keeldus ning üritas veenda hagejat, et viimane on kostja bioloogiline isa.
  5. aasta sügisel avastas hageja sotsiaalmeedias kostjast 03.07.2022 tehtud fotod ja võrdles neid kostja ema uue mehe D R fotodega. Fotodelt on kostja vanusest tulenevalt näha nüüd iseloomulikke omadusi, mis viitavad D R välimusele. Samuti rääkis hageja vana sõber I O
  6. aasta jaanuaris hagejale, et kostja ema ütles
  7. aasta suvel, et tegemist ei ole faktiga, et kostja on hageja ja tema ühine laps.
  8. Kostja märkis 24.03.2023 esitatud vastuses, et hageja on tsiviilasjas nr 2-15-127433 väljendanud enda 24.01.2016 esitatud vastuses, et ei ole kindel, kas ta on kostja isa ning 11.02.2016 kinnitas hageja, et pooled on kokku leppinud DNA-testi tegemises väljaspool kohtumenetlust. Tsiviilasja nr 2-15-127433 kohtuotsuses on kohus rõhutanud, et hageja ei ole esitanud isaduse vaidlustamise hagi, kuigi ta on vastava hagi esitamise võimalusest teadlik. Kuna hagejal tekkisid kahtlused isaduse kohta juba
  9. aastal, on möödunud rohkem kui üks aasta päevast, mil isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud. Seega on hageja isaduse vaidlustamise nõue aegunud.
  10. Oma vastuses kostjale märkis hageja, et ei eita, et on
  11. aastal elatise väljamõistmise kohtuasjas väljendanud ebakindlust isaduses ja soovis teha DNA-testi, kuid kostja poolt viidatud asjaolud ei ole veel hageja põhjendatud kahtlused PKS mõttes.
  12. aasta vaidluses ei olnud hagejal veel tõsist veendumust ja põhjendatud kahtlust, st tal puudusid selle kohta tõendid või andmed, mistõttu otsustas ta hagi mitte esitada. Tol korral oli tegemist pigem hageja emotsioonist tuleneva reaktsiooniga elatise nõudele. Hageja hakkas reaalselt kahtlema isaduses alles 07.03.2022, mil kostja ema keeldus sõnaselgelt DNA-analüüsist. Seega ei ole isaduse vaidlustamise tähtaeg möödunud.
  13. 25.09.2024 toimunud istungil jäi hageja enda varasemalt esitatud seisukoha juurde, et sai olulistest sündmustest, mis puudutavad tema isadust, teada alles 07.03.2022, kui kostja ema keeldus DNA-analüüsist. Alternatiivselt nõuab hageja, et kohus kontrolliks, kas menetlus tsiviilasjas nr 2-15-127433 viidi läbi õigesti. Kostja jäi seisukohale, et hagi ei ole esitatud seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Samuti rõhutas kostja, et kostja ema keeldus DNAanalüüsi tegemisest juba
  14. aastal toimunud kohtumenetluses, kus hageja ekspertiisi taotles. Kui hageja oleks asjaoludest teada saanud alles 07.03.2022, oleks hagi esitamise tähtaeg olnud 06.03.
  15. Kohtuotsuse põhjendused
  16. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.
  17. Perekonnaseaduse (PKS) § 91 lg 1 kohaselt on isaduse vaidlustamise õigus mehel, kelle isadus on tuvastatud tulenevalt abielust lapse emaga või kes on isaduse omaks võtnud, samuti lapse emal ning lapsel. PKS § 93 lg 1 sätestab, et isaduse võib kohtus vaidlustada ühe aasta 2 jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud.
  18. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 230 lg 3 sätestab, et abieluasjas ja põlvnemisasjas, samuti lapse huve puudutavas vaidluses ja hagita menetluses võib kohus tõendeid koguda omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 103

lg 1 järgi on sünniaktis või rahvastikuregistris vanema kande vaidlustamine põlvnemisasi. Seega on kohtul käesolevas vaidluses õigus välja selgitada asjas tähtsust omavad asjaolud ka omal algatusel. Veelgi enam, Riigikohus on PKS § 93 lg-s 1 sätestatud tähtaja puhul selgitanud, et tegemist on nõuet lõpetava tähtajaga, mitte aegumistähtajaga. See tähendab, et nõuet lõpetava tähtaja möödumisel kaotab isik aasta pärast vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamist õiguse kohtus isadust vaidlustada (RKTKo 24.10.2012, 3-2-1-111-12, p 19). Kuna tegemist on õigust lõpetava tähtajaga, ei oma hagi lahendamisel tähtsust asjaolu, kas kostja vaidles hagiavalduse tähtaegsusele vastu või mitte (TlnRnKo 28.02.2018, 2-16-19024, p 22). Seega peab kohus omal algatusel kontrollima hageja hagi esitamise lubatavust.

  1. Kostja leiab, et hagejal ei ole enam õigust isadust vaidlustada, kuna kahtlused isaduse kohta tekkisid hagejal juba
  2. aastal, kui ta väljendas tsiviilasjas nr 2-15-127433 tema vastu esitatud elatisnõudes kahtlust, kas ta on kostja isa (dtl 27). Hageja ei eita käesolevas menetluses, et ta tsiviilasjas nr 2-15-127433 isaduse osas ebakindlust väljendas ja DNAekspertiisi teha soovis, kuid leiab, et tol korral ei olnud tal tõsist veendumust ja põhjendatud kahtlust, et kostja ei ole tema poeg (dtl 41). Hageja hinnangul oli tol korral tegemist üksnes emotsioonist tuleneva reaktsiooniga elatise nõudele

(42). 8.
  1. Kohus tutvus hageja esitatud seisukohtadega tsiviilasjas nr 2-15-
  2. Tsiviilasja nr 215-127433 digitaalsest kohtutoimikust nähtuvalt on hageja esitanud 24.01.2016 kohtule vastuse, milles on märkinud, et „1)Lapse ema ise kogu aeg ütleb,et laps ei ole minu (smsid on telefonis);2) sõbrad ja tema vanemad on ka kindel ,et ma pole W Wi isa“ (dtl 89). Samuti on hageja avaldanud kohtule 01.02.2016 esitatud seisukohas, et „Peale sünnitust E Wa avaldas mulle, et see laps pole minu ja tal ei ole minust midagi vaja. Mina sain palju sms temast ja tema sõpradest, et lapse isa on keegi muu“ (dtl 90). Käesolevas tsiviilasjas tugineb hageja sellele, et sai olulistest asjaoludest, mis puudutavad tema isadust, teada 07.03.2022, kui kostja keeldus DNA-analüüsist. Hageja väitel märkas ta pärast seda kostja sarnasust kostja ema elukaaslasega. Samuti avaldas hageja sõber, et kostja ema ütles talle
  3. aasta suvel, kui hageja veel kostja emaga koos elas ja nende vahel tüli oli, et „see pole veel fakt, et see on meie ühine laps“ (dtl 4 ja 69). 8.
  4. Tsiviilasjas nr 2-15-127433 hageja avaldatut käesolevas kohtumenetluses avaldatuga kõrvutades nähtub, et sisuliselt on hageja esitanud mõlemas menetluses samu väiteid. Väärib märkimist, et tsiviilasjas nr 2-15-127433 on hageja ise avaldanud kohtule, et kostja ema on talle avaldanud, et kostja ei ole hageja laps (dtl 89 ja 90). Sealjuures ei saa isaduse vaidlustamise aluseks olevate asjaolude teadasaamisel pidada kostja ema enda väidetest kaalukamaks sõbra väiteid, millele hageja käesolevas menetluses tugineb. Kuna hageja on juba
  5. aastal väljendanud kahtlust selles, kas kostja on tema laps, ei saa kohus jõuda seisukohale, et hageja sai isaduse vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teada alles 07.03.
  6. Sealjuures ei ole usutav, et hagejal tekkis põhjendatud kahtlus alles
  7. aastal, kuna ema loobus
  8. aastal kokku lepitud DNA-analüüsi tegemisest (dtl 41-42). Tsiviilasjas nr 2-15-127433 on kohus toonud 15.02.2016 määruses välja selle, et hageja kinnitas, et on kostja esindajaga kokku leppinud, et teevad DNA-testi väljaspool kohtumenetlust. Siiski 3 nähtub samast määrusest, et kostja esindaja keeldus DNA-analüüsi tegemisest ning hagejaga kokkulepete sõlmimisest (dtl 29).
  9. Hageja on Riigikohtu 16.02.2011 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10 viidates leidnud, et seadusandja tahe oli anda võimalus isadust vaidlustada mitte igasuguse väikse kahtluse tekkimise korral, vaid üksnes olulistest asjaoludest või kaalukatest andmetest teada saamisel, mis peavad tekitama mõistlikul inimesel tõsiseid ja põhjendatud kahtlusi (dtl 41). Viidatud lahendis on Riigikohus märkinud, et isaduse vaidlustamise tähtaeg hakkab kulgema sellest ajast, kui isikule teatavaks saanud asjaolude alusel tekiks igal mõistlikul isikul, kellel ei ole meditsiini- või molekulaargeneetika eriteadmisi, põhjendatud kahtlus oma isaduses (p 14). Kohtu hinnangul on viidatud lahendis pidanud Riigikohus eelkõige silmas seda, et asjaoludest teadasaamine ei pea olema rangelt tõendatud DNA-ekspertiisiga. Sealjuures on Riigikohus ka ise möönnud, et iseenesest saab teises kohtuasjas esitatud vastusest isaduse kahtluse kohta ja vastuhagist vanema kande ebaõigeks tunnistamiseks järeldada, et isal oli sel ajal põhjendatud kahtlus oma isaduse kohta (p 15). Selle üle, kas ühe või teise asjaolu teatavaks saamisel oleks igal mõistlikul isikul tekkinud põhjendatud kahtlus oma isaduses, oleks põhjust vaielda olukorras, kus asjaolud on isale teatavaks saanud, kuid ta on otsustanud neid asjaolusid ignoreerida ning tulnud isadust vaidlustama alles aastaid hiljem. Hagejal tuli arvestada sellega, et kui ta end kahtlusi eelmises kohtumenetluses väljendas, hakkas kulgema tema jaoks ka tähtaeg isaduse vaidlustamiseks, kuna õiguskindlus peab olema tagatud ka lapse jaoks. Kohtu hinnangul on PKS § 93 sätestatud tähtaja eesmärk tagada stabiilsed õigussuhted eelkõige lapsele. Sätte tõlgendamisel ei saa pidada õigustatuks olukorda, kus vanem võib isaduses kahtlemise argumenti kasutada aastate vältel ilma isaduse vaidlustamiseks kohtusse pöördumata.
  10. Kuna hageja on tsiviilasjas nr 2-15-127433 kohtule 24.01.2016 esitatud vastuses väljendanud lapse ema enda väidetele viidates kahtlust selles, kas ta on kostja isa, on tema isaduse vaidlustamise tähtaeg käesolevas menetluses kohtusse hagi esitamise ajaks ammu möödunud. Seetõttu ei pea kohus oluliseks anda hinnangut hageja teistele menetluses esitatud väidetele, mille pinnalt otsustas ta isaduse vaidlustamise hagi esitada kohtusse alles seitse aastat hiljem.
  11. Lisaks on hageja palunud kohtul kontrollida, kas kohus on tsiviilasjas nr 2-15-127433 lahendanud hageja seal esitatud vastuhagi isaduse vaidlustamiseks. Sisuliselt soovib hageja jätkata menetlust tsiviilasjas nr 2-15-127433 ja jätta hagi käesolevas kohtumenetluses läbi vaatamata põhjusel, et kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel (dtl 66 ja 73). Hageja viitas Riigikohtu 16.02.2011 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10 (dtl 66), millest hageja hinnangul saab järeldada, et poolte vahel
  12. aastal toimunud vaidluses ei viinud kohus asja lõpuni, kuna ei võtnud resolutsiooniga vastu otsust selle kohta, kas kohus võtab hageja tol korral esitatud DNA-analüüsi tegemise taotluse isaduse vaidlustamise hagina menetlusse (dtl 73). 11.
  13. Kohtu hinnangul on viidatud lahendist oluline, et sealses asjas oli varasemas menetluses esitatud vastuhagi sünniakti tehtud isakande ebaõigeks tunnistamiseks jäänud kohtul lahendamata, kuna loobumine vastuhagist tuli enne
  14. jaanuari 2006 kehtinud

-i järgi protokollida ning protokoll menetlusosalisel allkirjastada või tuli hagist loobumine esitada kohtule kirjalikus menetlusosalise allkirjastatud avalduses. Samuti tuli hagist loobumine

§ 182

lg 4 järgi vastu võtta määrusega, millega kohus pidi ühtlasi lõpetama nõude menetluse. Kuna eelnevalt viidatud tingimusi ei olnud täidetud, tähendas see seda, et kohus ei olnud veel vastuhagi lahendanud, mistõttu sai Riigikohtu hinnangul pidada vastuhagi endiselt 4 kohtu menetluses olevaks hagiks ja viidatud lahendis vaidluse all olev menetlus oleks selles osas tulnud jätta läbi vaatamata. (p 15) 11.

  1. Erinevalt viidatud lahendist ei esitanud hageja tsiviilasjas nr 2-15-127433 elatisnõude vastuhagina isaduse vaidlustamise hagi, vaid nõudis üksnes ekspertiisi tegemist, mille kohus jättis määrusega tol korral rahuldamata, kuna hageja isaduse vaidlustamise hagi kohtule määratud tähtaja jooksul esitanud ei olnud (dtl 28-30). Hageja on ka käesolevas menetluses korduvalt väitnud, et ei esitanud tsiviilasjas nr 2-15-127433 vastuhagi (dtl 41 ja 70). Kohus ei nõustu hageja seisukohaga (dtl 66), et kohus oleks tol korral tsiviilasjas nr 2-15-127433 pidanud hageja taotlust DNA-ekspertiisi määramiseks käsitlema vastuhagina, mitte taotlusena. Tsiviilasjas nr 2-15-127433 on kohus hagejale 28.01.2016 saadetud kirjas selgitanud, et ei määra DNA-ekspertiisi, kui hageja ei esita kohtusse isaduse vaidlustamise hagi hiljemalt
  2. veebruariks
  3. 05.02.2016 saadetud kirjas selgitas kohus hagejale, et isaduse vaidlustamiseks tuleb tal esitada kohtule hagi ning maksta sellelt ka riigilõivu. Hageja ise on kohtule 11.02.2016 vastanud, et on leppinud kostja emaga kokku, et nad teevad DNAtesti omal soovil (dtl 45-46). Kostja taotluse DNA-ekspertiisi määramiseks on kohus jätnud rahuldamata 15.02.2016 määrusega (dtl 28). Kirjavahetusest nähtub selgelt, et hageja ei esitanud ega soovinud ka menetluse kestel isaduse vaidlustamise hagi esitada, mistõttu ei oleks pidanud kohus DNA-ekspertiisi määramise taotlust käsitlema isaduse vaidlustamise hagina. Kohus on hagejale eelnevas menetluses selgitanud, mida ta vastuhagi esitamiseks tegema peab. Hageja otsustas seda õigust mitte kasutada. Kuna hageja vastuhagi tol korral ei esitanud, ei pidanud kohus võtma määrusega ka seisukohta kohtule esitamata vastuhagi osas. Kohtu hinnangul ei ole kuidagi võimalik jõuda järeldusele, et tsiviilasjas nr 2-15-127433 on menetlust hageja esitatud isaduse vaidlustamise nõude osas pooleli, kuna hageja ei ole sellist hagi kohtule sealses menetluses kunagi esitanud. Seega ei saa kohus jätta praeguses asjas esitatud hagi

§ 423lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.

  1. Eelnevale tuginedes on kohus seisukohal, et hageja nõude tähtaeg isaduse vaidlustamiseks oli enne 07.03.2023 esitatud hagi PKS § 93 lg-st 1 tulenevalt möödunud ning hageja on seetõttu kaotanud õiguse vaidlustada enda isadust kostja suhtes. Kuna hageja sai isaduse vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teada hiljemalt
  2. aastal, ei oleks võimalik
  3. aastal esitatud hagi enam rahuldada.

§ 423

lg 2 p 2 kohaselt tuleks menetlusse võetud hagi jätta läbi vaatamata, kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Kuna õigusteaduses tunnustatud seisukoha järgi saab hagi läbi vaatamata jätmise asemel jätta hagi ka rahuldamata, kui haginõue on ilmselt põhjendamatu (Järvekülg, Kõve/

II komm vlj, § 368, 3.1.3.1. b), teeb kohus asjas sisulise otsuse ja jätab hagiavalduse rahuldamata põhjusel, et hageja on minetanud oma õiguse vaidlustada enda isadust kostja suhtes. 13.

§ 442

lg 5 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Hageja on hagiavalduses taotlenud, et kohus määraks kostja põlvnemise tuvastamiseks DNA-ekspertiisi. Kuna kohus leiab, et hageja ei ole õigustatud vaidlustama enda isadust kostja suhtes, tuleb jätta rahuldamata ka kostja taotlus DNAekspertiisi määramiseks. DNA-ekspertiisi määramine olukorras, kus hageja õigus isaduse vaidlustamiseks on möödunud, ei oleks kohtu hinnangul lapse huvides ning ekspertiisi tulemused ei oleks asjas enam ka määravad. Menetluskulud 5 14.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 164

lg 1 sätestab, et hagilises abieluasjas, alaealise lapse ülalpidamisasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Kohtu hinnangul ei ole esine asjaolusid, millest tuleneks, et selline menetluskulude jaotus ei oleks

§ 164lg 2 mõttes õiglane.

Seetõttu jätab kohus poolte menetluskulud poolte endi kanda. Menetluskulude jaotuses tulenevalt ei määra kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust. (allkirjastatud digitaalselt) Priit Kama kohtunik 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.