← Eesti

3-23-386/12

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht 19. juuni 2023. a, Tallinn Haldusasja number 3-23-386 Haldusasi X. X kaebus Pärnu Saksa Te

ei sätesta, et kool ei võiks sama küsimust otsustada varasema eksimuse korral korduvalt.

  1. Mõnel juhul võib olla sama küsimuse korduv otsustamine, kui möödunud on väga pikk aeg, olla õpilase suhtes üleliia koormav. Ennekõike võib see olla juhul, kui tegemist on noore ja väljakujunemata isiksusega, kellele võib juba menetluse läbiviimine olla piisav puudujääkidele tähelepanu juhtimiseks. See on aga küsimus, mida tuleb hinnata haldusakti proportsionaalsust kontrollides. Käesoleval juhul ei ole ka vastustaja mitu korda asetanud kaebajat samasse olukorda, mis on tinginud kohtusse pöördumise. Vastustaja haldusakt on teistkordne ning sama vaidlus on kohtus samuti teist korda. Nii ei ole tegemist kaebaja korduvalt ebakindlasse ja määramatusse olukorda seadmisega.
  2. Kohus ei nõustu sellega, et toodud haldusaktist tulenevad kaebajale pikaajalised rasked tagajärjed. Kaebaja ei ole põhihariduse saamiseks kohustatud isik (lähtudes kaebaja vanusest). Õppe jätkumise võimatusega konkreetses koolis ei ole kaebajal takistatud asumist mõnda muusse kooli õppima. KutÕS § 35 lg 1 sätestab, et õpilasel on õigus jätkata ühes koolis alustatud õpinguid vabade kohtade olemasolu korral teises koolis sama kutse- või eriala õppekava alusel. Sellisel juhul, samuti üleminekul teisele õppekavale, kohaldatakse varasemate õpingute ja varasema töökogemuse arvestamise põhimõtteid. Seega saab kaebaja taotleda mistahes uues koolis varasemate õpingute ja varasemate töökogemuste arvestamist. Vastustajal kui erakoolil ei ole kohustust tagada kaebajale hariduse omandamist kaebaja vastusooritustest (õppe läbimine, õppemaksu tasumine) või käitumisest sõltumata. Erakoolil on märksa suurem kaalutlusõigus valimaks, keda soovitakse kooli õppima (EraKS § 12 lg 1 teine lause) ning mis on koolist välja arvamise tingimused (samas, lg 2). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustajal oli õigus hinnata kaebaja käitumist ja kaaluda selle tulemusel tegevust käesoleval juhul uuesti. Samale võimalusele on viidanud ka halduskohus otsuse nr 3-22-1158 punktis
  4. Kohus nõustub kaebajaga, et vastustaja on jätnud uuesti kaebaja ära kuulamata. Vastustaja ei ole küsinud kaebajalt ei eelneva kohtumenetluse kestel ega kahe kohtumenetluse vahel, enne 01.02.2023 haldusakti andmist, kas tal on faktilisi või õiguslikke vastuväiteid või muid avaldusi seoses sellega, et vastustaja võib ta koolist välja arvata. Nagu halduskohus otsuse nr 3-22-1158 punktis 50 leidis, siis selgituste küsimine (

§ 38

lg 3 mõttes tõendite kogumine) ei ole samastatav ärakuulamisega (

§ 40mõttes).

Seega ka juhul, kui vastustaja pidas võimalikuks, et kaebaja ka sel juhul jätab vastamata, nagu ta jättis sisuliselt vastamata 01.04.2022 kirjavahetusele (dtl 12-14), pidanuks vastustaja

i reegleid järgides kaebaja ära kuulamata. Õpilase väljaarvamisel tuleb siiski järgida haldusmenetluse reegleid (EraKS § 1 lg 3), kuna selle tulemusel lõppeb õpilase ja kooli vahel olev õigussuhe, mis võiks päädida avalik-õiguslikku tähendust omava dokumendi (lõputunnistuse) andmisega. Kui kaebaja oleks toiminud samal viisil, nagu ta reageeris 01.04.2022 toimunud kirjavahetusele, saanuks vastustaja sellele ka sarnaselt käesoleval juhul reageerida. Kohtule ei nähtu asjaolusid, mis õigustanuks kaebaja ära kuulamata jätmist (

§ 40lg 3).

10. Haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist (

§ 58). Ärakuulamine on samuti üks menetlusnõuetest, mida vastustajal tuleb järgida ja mille rikkumise kohus eelnevalt tuvastas. 4

(6)Ärakuulamata jätmist peetakse reeglina raskeks rikkumiseks, mis üldjuhul toob kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamise. Kuigi käesoleval juhul ei ole tegemist distsiplinaar- ega süüteomenetlusega, nagu kohus eelnevalt sedastas, on tegemist siiski kaebajat koormava haldusaktiga, millega lõpetatakse tema õigus vastustaja juures edasiõppimiseks. Siiski peab kohus oluliseks arvestada ka seda, kas kaebaja on esitanud üldse mingisuguseidki väiteid, mis saanuks käesoleval juhul mõjutada haldusakti resolutsiooni. Kui kaebaja vaidlustab haldusakti enda ärakuulamata jätmise tõttu, aga asjas ei nähtu mistahes asjaolu, mis saanuks ka kaebaja ärakuulamisel lõpptulemust muuta, on ära kuulamata jätmise tõttu haldusakti kehtetuks tunnistamine sisutu.
  1. Vastustaja ÕKE p 5.10.3 kohaselt rakendatakse vääritu käitumise korral ühe mõjutusvahendina kooli nimekirjast väljaarvamist (dtl 40). Tallinna Halduskohus sedastas juba 28.12.2022 otsuses nr 322-1158, et kaebaja pidi olema teadlik, millist osa tema senisest tegevusest väärituks käitumiseks peetakse (p 43). Sellegi poolest ei ole kaebaja haldusasjas nr 3-22-1158 üheski menetlusdokumendis (kuupäevadega 25.05.2022, 31.05.2022 ja 27.06.2022) avaldanud midagi faktiliste asjaolude kohta, sh mida juba kaebajalt küsiti ka 01.04.
  2. Ka käesolevas asjas jaotuvad kaebaja argumendid kolmeks ning kaebaja ei ole menetluse jooksul midagi lisanud: - teistkordse väljaarvamise keeld, mille osas kohus juba leidis, et selline keeld puudub; - ärakuulamisõiguse formaalne rikkumine, mida kohus möönab; - on ebaselge, kuidas kaebaja joove tuvastati. Joobe tuvastamise argumendile vastab kohus alljärgnevalt, aga kui ka selle osas ei ole vastustaja asjaolu valesti tuvastanud, ei nähtu kohtule argumente, mis saaksid tingida haldusakti veelkordse kehtetuks tunnistamise ärakuulamisõiguse rikkumisest sõltumata.
  3. Käesoleval juhul ei ole tegemist distsiplinaar- või süüteomenetlusega, kus etteheidetav on alkoholi sisaldus veres või hingeõhus mingist kindlast määrast rohkem. Koolil ei ole ka korrakaitseseadusest (nt § 37) või muust eriseadusest tulenevat joobe tuvastamise volitusi. Käesolevas asjas vaidlustatud haldusakti põhjendustest on arusaadav, et kaebajale ei ole etteheidetav mitte võimalik joobeaste, vaid teisi häiriv ning kooli mainet rikkuv käitumine või seisund. Käskkirjas olevaid etteheiteid kinnitavad ka vastustaja esitatud dokumendid (dtl 64-81). Kas ja kui palju kaebaja sellise käitumise või seisundi tekkeks alkoholi tarvitas, ei ole oluline. Vastustaja on ka selgitanud, et kaebaja käitumise peale signaalide saabumisel selgitati kõigile praktikal osalejatele teineteisega arvestamise olulisust nii suhtlemisel kui ka hügieeni pidamisel (dtl 65). Kui kaebaja jätkas samasuguse käitumisega või oleku/seisundiga ka pärast vastustaja selgitusi (dtl 67), ei ole oluline, kas see käitumine oli tingitud alkoholi tarvitamisest või sellest sõltumata.
  4. Vastustaja on erakool. Erakoolil on õigus seada kõrgemad või üksnes sellele konkreetsele iseloomulikud käitumisnõuded, kui on mujal eeldatavad. Vastustaja haldusakti põhjendustest tuleneb tervikuna: kaebaja on käitunud viisil, mis segas teisi (dtl 64-67, samuti lisa 8); võis halvendada vastustaja mainet praktikapakkujate seas (dtl 68) ning tekitas koolile kahju, mis on siiani hüvitamata (lisad 8-10). Kuigi kahju võib olla sissenõutav tsiviilkorras, on vastustaja toonud, et seega puudub veendumus, et kaebaja suudaks edaspidi koolis, sh praktikal olles käituda viisil, mis ei too kaasa kahju tekkimist ega maine halvendamist. Kaebaja käitumine (sõltumata selle põhjustest) kirjeldatud viisil ei vasta üldtunnustatud käitumisnormidele. Mööndes ka vastustaja võimalikke kõrgemaid nõudeid praktikal viibijate 5
(6)käitumisele, mis on erakooli sätestada, ei nähtu, et vastustaja hinnang vääritule käitumisele oleks ilmselgelt meelevaldne või oleks kaebajalt nõutud käitumist, mis on ilmselgelt diskrimineeriv, alandav vms. Vastustaja huvi, et tema maine ei saaks kannatada teiste õppijate ega ka koostööpartnerite seas, on vastustaja erakooli staatust arvestades iseenesestmõistetav – heast mainest sõltub otseselt vastustaja tegevuse edukus, sh kas tal on õppureid ning koostööpartnereid. Vastustaja eesmärk – et praktikal ei viibiks õpilased, kes võivad kooli mainet kahjustada, ei ole ilmselgelt õigusvastane.
  1. Vastustaja on refereerinud üht talle esitatud pöördumist, kus kajastub kaebaja hinnangul ebasobiv väärtushinnang. Kohus nõustub vastustajaga, et see hinnang ei ole vastustajale omistatav. Kohus peab igaks juhuks vajalikuks selgitada, et käesoleval juhul ei olnud nii pöördumise tegija kui ka vastustaja poolt tegemist s.o piiramatu arvuga kolmandatele kõrvalistele isikutele avaldamisega VÕS § 1047 tähenduses (Tallinna Ringkonnakohtu 23.01.2023 otsuse nr 2-20-8376 p 26). Faktiväidete või väärtushinnangute avaldamise all mõeldakse kohtupraktika kohaselt nende kolmandatele isikutele teatavakstegemist (vt Riigikohtu
  2. detsembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-05, p 25 ja Riigikohtu
  3. juuni 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-09, p 14). Tegemist on sama kooli koolipere sisese teabevahetusega (vrdl otsuses nr 2-20-8376 kirjeldatud olukorraga).
  4. Kokkuvõttes leiab kohus, et vaatamata menetluslikele puudujääkidele ei nähtu ühtegi kaebaja toodud argumenti, mis võinuks tuua kaasa teistsuguse haldusakti. Seetõttu jätab kohus kaebuse rahuldamata ja poolte menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.