Obsah (12)

§ 113§ 403§ 76§ 82§ 402§ 1§ 404§ 4034§ 94§ 411§ 100§ 101

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Aleksandr Kondrašov Otsuse tegemise aeg ja koht 08.10.2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-23-5416 Tsiviilasi Hagihind Menetlusosalised ja

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse täitmiseni.

1. Jätta menetluskulud J. P. kanda.
2. Välja mõista J. P.lt OMEGA INVEST OÜ kasuks menetluskulud summas 1 470 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal hagejale tasuda käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
3. Tagaseljaotsus kuulub tagatiseta viivitamatule täitmisele.
4. Toimetada tagaseljaotsus J. P.le avalikult kätte. Lahend loetakse kostjale avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. 1
5. Tagaseljaotsus kuulub tagatiseta viivitamatule täitmisele. Edasikaebamise kord Hageja võib esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada otsuse teinud maakohtule tagaseljaotsuse peale kaja (menetluse taastamise avalduse) 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättetoimetamisest. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja ja menetluse taastamise avalduse esitamisel tuleb kostjal tasuda riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS §187 lg 6). Asjaolud
6. OMEGA INVEST OÜ (hageja) esitas Harju Maakohtule hagiavalduse J. P. (kostja) vastu võlgnevuse nõudes. Hagi aluseks on C AS-i ja kostja vahel 22.08.2019 sõlmitud Xxxx kasutamise lepingust nr xxxx tulenev võlgnevus. Hagi kohaselt võimaldati kostjale krediiti (algselt summas 200 eurot, mida hiljem suurendati summani 600 eurot) intressiga 19,9% aastas, millise krediidi kohustus kostja laenuandjale tagastama ja tasuma intresse igakuiste maksetena vastavalt laenulepingule ning Xxxx lepingu üldtingimustele. Kostja ei tasunud lepingust tulenevaid makseid kohaselt, mistõttu ütles laenuandja lepingu üles alates 30.12.2019 ning samaaegselt loovutas laenuandja laenulepingust tulenevad laenuandja nõuded kostja vastu hagejale. Hagis palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 600 eurot, intressid summas 8,23 eurot, lepingu haldamisega seotud kulu summas 18,95 eurot, sissenõudmiskulude hüvitise

§ 113

² lg 1 alusel summas 15 eurot, sissenõudmiskulude hüvitis

§ 113

² lg 2 p 3 alusel summas 35 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise summas 415,88 eurot ja viivise arvestusega 0,055% päevas tasumata põhivõlgnevuselt (600 eurot) alates 11. aprillist 2023 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et laenuandja laenusaajalt pangakonto väljavõtte esitamist ei nõudnud, sest kostja kohta kogutud muu teave oli piisav kostja krediidivõimelisuse hindamiseks. Hageja selgituste kohaselt teostas laenuandja enne kostjale laenu andmist järgmised toimingud: kontrolliti kostja maksehäireid maksehäirete registritest jm (sh krediidiinfo ja krediidiregister); kontrolliti kostja sissetulekut Maksu- ja Tolliametist. Kostja kohustuste osas on laenuandja lähtunud kostja laenutaotluses toodud andmetest, so kohustused 0 eurot kuus. Hageja selgituste kohaselt tuvastati, et kostjal maksehäired puudusid ja vastupidist kinnitavaid tõendeid asjas esitatud ei ole, ka kostja ise ei ole vastupidist väitnud. Hageja selgitas, et Maksu- ja Tolliameti andmete põhjal tuvastati kostja sissetuleku suurus, so 1 200 eurot kuus ning asjas ei ole esitatud tõendeid, et kostja sissetulek oleks olnud väiksem, ka kostja ise ei ole vastupidist väitnud. 2 Kohustuste osas lähtuti laenutaotluses toodud andmetest, so kohustuste suurusest 0 eurot kuus. Kostja oli vallaline ja ülalpeetavaid kostjal ei olnud ning asjas ei ole esitatud tõendeid, et kostja kohustused oleks olnud suuremad eespool toodud summast, ka kostja ise ei ole vastupidist väitnud. Hageja selgituste kohaselt oli laenulepingu alusel kostja kohustatud igakuiselt tagastama summa, mis on võrdne eelmise kuu jooksul tekkinud kohustuste summaga, so maksimaalne tagasimakse summa oli 600 eurot ning seega ei saa olla vaidlust, et kostja sissetuleku ja kohustuste vahe oli piisav laenu kohaseks tagastamiseks kostja sissetuleku arvelt, st laenu on antud lepingu sõlmimise ajal igati maksejõulisele isikule. Hageja on seisukohal, et olukorras, kus laenu on antud laenulepingute sõlmimise ajal igati maksejõulisele isikule, ei ole seaduse mõttega kooskõlas see, et laenusaaja vabaneb makseraskuste korral intressi ja viiviste tasumise kohustusest. See oleks ühtlasi vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Hageja viitab ka sellele, et võlaõigusseaduse (

) § 403⁴ lg 3 teise lause kohaselt tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks.

§ 403

⁴ lg 7 viimase lause kohaselt käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt

§ 403

⁴ paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. 04.06.2024 menetlusdokumendis tõi hageja välja, et juhuks kui kohus peaks leidma, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud ning

§ 403

⁴ lg 7 viimane lause ei kohaldu, esitab hageja Riigikohtu juhiste kohaselt vastava nõude ümberarvestuse, so alternatiivse nõude, millise nõude palub hageja kohtul rahuldada juhul, kui esimene nõue jääb rahuldamata. Laenulepingu alusel anti kostjale laenu summas 600 eurot. Kostja ei ole laenuandjale ega hagejale teinud mitte ühtegi tagasimakset, sh ei ole kostja tasunud ei intressi ega muid kulusid. Laenulepingu kohaselt pidi kostja saadud laenu tagastama (ja tasuma intresse) laenu saamise kuule järgneva kuu 20 kuupäevaks, st laenu summas 600 eurot pidi kostja laenuandjale tagastama hiljemalt 20.09.

1. Kuna kostja ei ole teinud mitte ühtegi tagasimakset, siis on laenulepingu ülesütlemine eelnevat silmas pidades kehtiv ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise puhul ning ka sel juhul on kogu laenusumma jääk (so 600 eurot) muutunud ülesütlemisega tervikuna sissenõutavaks alates 30.12.
2. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on kostja laenulepingust tulenev võlgnevus hageja ees kokku summas 600 eurot (so väljamakstud laenusumma 600 eurot – kõik tagasimaksed kokku, so 0 eurot), millise summa palub hageja oma esimese nõude rahuldamata jätmisel kostjalt välja mõista. Samuti taotleb hageja sellelt summalt (so põhivõlg 600 eurot) viivise väljamõistmist

§ 113lg 1 teiseses lauses sätestatud määras alates 31.12.2019.

1. Kostjale on hagiavaldus koos lisadega ja Harju Maakohtu 24.08.2023 kohtumäärus asja menetlusse võtmise kohta avalikult kätte toimetatud 10.04.2024 väljaandes Ametlikud Teadeanded avaldatud kohtuteatega, mille kohaselt menetlusdokumendid loetakse avalikult kätte toimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadeanded ilmumise päevast. Hagiavaldusele vastamise tähtaeg oli 14 päeva. Kostja ei ole hagile tähtaegselt vastanud. Kohtu põhjendused
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.
3. Kohus asub hageja esitatud asjaolude põhjal seisukohale, et esialgne võlausaldaja ei järginud kostja 3 suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet nõutaval viisil. Kohus rahuldab hagi alternatiivse nõude osas tagaseljaotsusega.
4. Võlaõigusseaduse (

) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 82

kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 1

lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid C AS ja kostja 22.08.2019 Xxxx kasutamise lepingu, mille alusel võimaldati kostjale krediiti summas 600 eurot. Kostja kohustus krediidi laenuandjale tagastama ja tasuma intresse igakuiste maksetena. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kohtu hinnangul vastab käesolevas asjas hagi aluseks olev leping tarbijakrediidilepingu tunnustele

§ 402

lg 1 mõistes ning sellele kohalduvad

1. peatüki
2. jaos olevad tarbijakrediidilepingu erisätted, sh

§-st 404 tulenev vorminõue ning krediidiandjale pandud täiendavad kohustused tarbijale teavet anda (

§ 404

lg 2 p 2 ja § 403¹ lg 1 p 7 ja 9) ja vastutustundliku laenamise põhimõtet järgida (

§ 403

⁴ lg 1) ning

§-des 406² ja 408 sätestatud täiendavad tühisuse alused. Kohtul on kohustus kontrollida lepingu kehtivust omal algatusel olenemata vastaspoole vastuväidetest. 6. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle

§-dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C-147/16 ja EKo 21.12.2016, C-154/15). Samuti on kohtul kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C-679/18). Seega peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13 mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal. Vastavalt

§ 4034

lg-le 6 võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg-d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma

§ 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4.

KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kehtiva

§ 4034

lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja ehk hageja. Eelnev kehtib ka hageja kohta, kellele laenuandja on oma nõuded kostja vastu loovutanud. 4 Kohus on hageja esitatud asjaolude põhjal seisukohal, et laenuandja ei ole laenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõutaval viisil järgitud. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et laenuandja kontrollis enne kostjale laenu andmist kostja maksehäireid maksehäirete registritest jm (sh krediidiinfo ja krediidiregister) ning kostja sissetulekut Maksu- ja Tolliametist. Hageja selgituste kohaselt ei küsitud kostja pangakonto väljavõtet, sest muu teave oli piisav laenuvõtja krediidivõime hindamiseks. Arvestades hageja poolt kohtule esitatud asjaolusid, jättis C AS kontrollimata kostja igakuiste kohustuste suuruse, lähtudes ainult kostja enda esile toodust. Seadus ei kohusta krediidiandjat vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks tingimata krediidisaaja pangakonto väljavõtet küsima, kuid krediidiandjate- ja vahendajate seadus (KAVS § 50 lg 3) paneb krediidiandjale kohustuse võlgniku esitatud teavet kontrollida (tehes selleks mõistlikke pingutusi). Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid avalike andmebaaside ning registrite kontrollimist. Tallinna Ringkonnakohus leidis 08.11.2021 kohtuotsuses nr 2-20-106661 p-s 55, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks tuleb minimaalselt nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Seda ka väiksemate laenusummade puhul. Kohtule esitatud andmetest nähtuvalt käesoleval juhul krediidiandja kostjalt pangakonto väljavõtet ei nõudnud. Hageja väitel kontrollis laenuandja maksehäirete registrist kostja maksehäireid ning tuvastas Maksu- ja Tolliametist kostja sissetuleku suuruse. Kostja kohustuste osas lähtus laenuandja aga kostja laenutaotluses toodud andmetest, kus oli kohustused suuruseks 0 eurot. Seega ei teinud krediidiandja enne laenu väljastamist kindlaks laenusaaja kohustuste suurus. Lisaks maksehäirete puudumise tuvastamisele tuleb enne tarbijale laenu andmist välja selgitada vähemalt tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (KAVS § 49 lg 1 p 1-7). Laenuandja ei saa tugineda üksnes tarbija enda poolt antud andmetele, kui andmeid on võimalik mõistlikult kontrollida. Eestis ei ole võimalik kontrollida ühestki registrist tarbija laenukohustusi ning konto väljavõte on ainus viis kontrollimaks tarbija väiteid olemasolevate finantskohustuste kohta. Asjas ei ole tuginetud ka sellele, et krediidiandja oleks kostjalt nõudnud täiendavat infot või täiendavaid dokumente varaliste kohustuste ning majandamiskulude suuruse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. Eeltoodust tulenevalt on esialgne krediidiandja jätnud sisuliselt kostja krediidivõimelisuse tuvastamata. Hagejal on kohustus tulenevalt

§ 4034

lg-st 13 ja vastavalt eelnevalt viidatud Euroopa Kohtu praktikale vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendada. Kohus leiab, et hageja seda teinud ei ole. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses. 7.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. 5 Hageja on käesolevas asjas väljendanud seisukohta, et tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks ning kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt

§ 403

⁴ lõigetele 3 ja 4 või on võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti, siis

§ 403⁴ lg 7 viimase lause kohaselt imetatud lõikes sätestatut ei kohaldata.

Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet esitamata jätma (

§ 403

⁴ lg 5 esimene lause), mis tähendab mh keeldu selgitada tarbijale seda, et mingi teabe (nt olemasolevate kohustuste kohta) esitamine võib tarbija jaoks kaasa tuua negatiivse krediidiotsuse, julgustades sellega tarbijat rikkuma oma kohustust esitada õige ja täielik teave, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks (

§ 403⁴ lg 3 teine lause).

Kui tarbija tugineb asjaolule, et ta on tahtlikult jätnud esitamata teabe tema krediidivõimelisuse hindamiseks krediidiandja soodustamisel või julgustamisel, ja seda ka tõendab, siis ei saa lugeda tarbijat oma

§ 403

⁴ lg 3 teisest lausest tulenevat kohustust rikkunuks ja

§ 403⁴ lg 7 viimane lause sellisel juhul ei kohaldu.

Kolleegium on märkinud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral välistab

§ 403⁴ lg 7 teine lause tarbijalt erinevate tasude nõudmise ka kahjuhüvitisena.

Vastasel juhul võimaldaks laenuandja nõude „maskeerimine“ kahju hüvitamise nõudeks vältida seadusest tulenevat keeldu nõuda tarbijalt muid tasusid peale seadusjärgse intressi. (RKTKm 24.11.2023, 2-2113098, p 19 ja p 24). Asjas ei ole tuginetud asjaoludele, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid. Nii rikkus krediidiandja

§ 4034lg-t 6.

Eeltoodust tulenevalt on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

§ 403

4 lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast, ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

§ 94

lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on ajavahemikul alates lepingu sõlmimisest kuni ülesütlemiseavalduse tegemiseni olnud vastav intress 0,00% ning kostja intressi tasuma ei pidanud.

§ 4034

lg 7 III lause kohaselt peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Samuti tuleb sel juhul tarbija tehtud maksed, milles pole arvestatud intressimäära muutumisega ja mistõttu on olnud need suuremad, käsitada osalise ennetähtaegse tagasimaksena

§ 411tähenduses.

8. Kohus palus hagejal esitada oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega (

§ 403

4 lg 7) ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud (s.o nõude alternatiivne arvestus puhuks, kui kohus leiab, et algne krediidiandja ei ole kohaselt järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet). Hageja palus alternatiivselt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tuvastamisel kohtu poolt välja mõista kostjalt võlgnevus summas 600 eurot. Hageja tõi välja, et laenulepingu alusel sai kostja laenu summas 600 eurot ning kostja ei ole teinud laenuandjale mitte ühtegi tagasimakset, sh ei ole kostja tasunud ei intresse ega muid kulusid. Kuna kostja ei teinud ühtegi tagasimakset, siis on laenulepingu ülesütlemine kehtiv ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise puhul ja kogu laenusumma jääk muutus lepingu ülesütlemisega 30.12.2019 sissenõutavaks. Seega palus hageja mõista kostjalt välja ka viivis

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 31.12.2019.

1. Kohus on hageja esitatud asjaolude põhjal seisukohal, et krediidiandja ei järginud kostja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet nõutaval viisil. 6 Hagiavaldusest nähtub, et kostja sai laenu 600 eurot ning ei ole kohustuste katteks teinud ühtegi tagasimakset. Kohtu hinnangul on hageja õigustatud nõudma kostjalt põhivõlgnevuse summas 600 eurot tasumist.
2. Kohus selgitab, et

§ 4034

lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale muid laenulepinguga seotud tasusid (nt lepingutasu), kuid kostja ei vabane nt makseviivitusest tekkinud viivise tasumise kohustusest. 11.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja palus alternatiivse nõude rahuldamisel mõista kostjalt välja viivis

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 31.12.2019.

Riigikohus on (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 33) leidnud, et viivist saab nõuda ka vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral, st viivist ei peetud

§ 4034 lõige 7 kohaseks tasuks, mida tarbija ei võlgne.

Kuid kui viivisemäär on seotud lepingujärgse intressimääraga ning viimane asendub vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral seadusjärgse intressimääraga, muutub sellest tulenevalt ka viivisemäär (sel juhul on viivisemäär samuti seadusjärgne intressimäär). Kuivõrd kohus on käesolevas asjas jõudnud seisukohale, et rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, on põhjendatud viivise väljamõistmine

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ts

MS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et põhjendatud on kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni käesoleva kohtulahendi tegemiseni, s.o perioodi 31.12.2019 kuni 07.10.2024 eest summas 272,53 eurot ning alates 08.10.2024 viivis põhivõlgnevuselt (600 eurolt)

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. 12. Eeltoodust tulenevalt lähtub kohus Ts

MS § 5 lg 1 kohaselt hageja nõudest ning rahuldab hageja alternatiivse nõude. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 600 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise perioodi 31.12.2019 kuni 07.10.2024 eest summas 272,53 eurot ning alates 08.10.2024 viivise põhivõlgnevuselt (600 eurot)

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. 13. Ts

MS § 317 lg 1 p 1 kohaselt võib menetlusosalisele kohtu määruse alusel toimetada menetlusdokumendi kätte avalikult, kui menetlusosalise aadress ei ole kantud registrisse või kui isik ei ela registris märgitud aadressil ning isiku aadress või viibimiskoht ei ole kohtule muul viisil teada ja kui dokumenti ei saa kätte toimetada isiku esindajale ega dokumendi kättesaamiseks volitatud isikule või muul käesolevas osas sätestatud viisil. TsMS § 317 lg 12 kohaselt võib olenemata käesoleva 7 paragrahvi lõikes 1 sätestatust. Käesolevas tsiviilasjas ei ole kohtul õnnestunud kostjale hagimaterjale posti teel kätte toimetada. Rahvastikuregistri andmetel on kostja elukoha aadressiks xxxx. Lisa-aadressina on registrisse kantud aadress xxxx. Nimetatud aadressil ei ole kohtul õnnestunud kostjale materjale kätte toimetada (tagastatud kohtule hoiutähtaja möödumisel). Kuivõrd kohtul ei ole vaatamata mõistlikele pingutustele ja tehtud päringutele õnnestunud kostja elu- ja viibimiskohta välja selgitada, ei ole kohtule kostja tegelik elu- ja/või viibimiskoht jätkuvalt teada ning kohtu hinnangul on põhjendatud toimetada kostjale käesolev kohtuotsus kätte avalikult. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

1. TsMS § 173 lg 1 esimese lause järgi märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kostja kanda.
2. Juhindudes TsMS § 174 lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
3. Hageja 13.09.2024 menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv summas 280 eurot ning õigusabikulud summas 1 190 eurot (käibemaksuta). Hageja menetluskuluks on hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv. Kohus leiab, et riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga. Asja materjalidest nähtuvalt on lisaks eeltoodule hageja menetluskuludeks kulutused õigusabile summas 1 190 eurot. Hagejale on õigusabiteenust osutatud hinnaga 140 eurot/tunnis (käibemaksuta), kokku 8 tundi ja 30 minutit. Kohus leiab, et arvestades esindaja kvalifikatsiooni, käesoleva vaidluse sisu, mahtu ja õiguslikku keerukust, on õigusabi osutamisel rakendatud lepingulise esindaja tunnitasumäär 140 eurot (käibemaksuta) põhjendatud. Hinnates ja analüüsides hageja menetluskulude nimekirjades välja toodud hageja lepingulise esindaja menetlustoiminguid ja neile kulunud aega, samuti arvestades kõikide tehtud toimingutega ja koostatud dokumentide sisu ja mahuga, asub kohus seisukohale, et hageja menetluskulude nimekirjas kajastuvad toimingud ning neile kulunud aeg on põhjendatud ja vajalik. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks kokku 1 470 eurot (riigilõiv 280 eurot + õigusabikulud 1 190 eurot).
4. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 8 Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kohus rahuldab hageja taotluse ja mõistab kostjalt välja menetluskuludelt viivise alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

18. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Aleksandr Kondrašov kohtunik 9