Obsah (6)

§ 164§ 4034§ 14§ 403§ 416§ 1132

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Marian Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 30. august 2024, Tartu kohtumaja Tsiviilasi nr 2-23-130771 Tsiviilasi Aktiva Finance Group OÜ

) § 402 mõistes, mille alusel sai kostja laenu 8000 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel. Hagiavalduse kohaselt ei täitnud kostja maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt. Kostja tasus osamakseid kuni

1. detsembrini
2. Laenuandja saatis
3. aprillil 2023 kostjale kolme tasumata osamakse tõttu lepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl 88), milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks hiljemalt
4. aprilliks
5. Kuna kostja ei tasunud võlgnevust täiendava tähtaja jooksul, ütles laenuandja
6. aprillil 2023 lepingu üles (dtl 89). Hageja loeb seega lepingu ülesöelduks alates
7. aprillist
8. Kohus annab lepingu ülesütlemisele õigusliku hinnangu allpool.
9. aprilli 2023 teatisest (dtl 90) nähtuvalt loovutas AS Inbank kostja vastase nõude hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid ning teavitas sellest kostjat.

§ 164

lg 1 ja 2 ning § 3 170 alusel on lepingust tulenevad nõuded hagejale loovutatud ning võla esinemise korral on hageja õigustatud seda kostjalt sisse nõudma. Kohtul on kohustus kontrollida omal algatusel tehingu tühisuse aluseid (vt nt Riigikohtu 17. detsembri 2009 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 12). Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt on kohtul omal algatusel kohustus kontrollida, kas tarbijaga sõlmitud lepingu teatavad tingimused on ebaõiglased (nt 21.12.2016 otsus kohtuasjas nr C-154/15, 17.05.2018 otsus kohtuasi nr C-147/16). Samuti tuleb kohtul omal algatusel kontrollida kohustusliku teabe esitamise kohustuse täitmist ning teha järeldused, mis tulenevad siseriikliku õiguse alusel selle kohustuse rikkumisest (nt 21.04.2016 otsus kohtuasjas nr C-377/14). Kohtul on ka kohustus omal algatusel kontrollida, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja toimida vastavalt riigisiseses õiguses selle kohustuse rikkumise puhuks ettenähtule (nt 05.03.2020 otsus kohtuasjas nr C-679/18). Tartu Ringkonnakohus asus tsiviilasjas nr 2-22-118076 seisukohale, et kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel ja selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte sätestab

§ 4034

lg 1, mille kohaselt on krediidiandja kohustatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Eeltoodu tähendab seda, et krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu

1. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-st 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuste sisu krediidivõtja vastu hinnata viimase krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda tasuda jooksvast sissetulekust või tagasi maksta muust eluks otseselt mittevajalikust varast, tagades sellega, et laenuvõtja ei satu “laenuorjusse”, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu
2. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Tulenevalt

§ 4034

lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja üldsõnaliselt selgitanud, et laenuandja omandas vajaliku teabe, mis võimaldas täita krediidivõimelisuse hindamise nõudeid ning kontrollis kostja esitatud teavet avalike andmebaaside alusel. Hageja ei ole selgitanud, milliseid avalikke andmebaase laenuandja kontrollis ning millise teabe sealt omandas. Laenuandja info (dtl 92-93) kohaselt tegi laenuandja päringu maksehäireregistrisse, kus maksehäired puudusid. Hageja selgituse kohaselt lähtus laenuandja kostja poolt laenutaotluses esitatud andmetest. Laenutaotluse (dtl 91) kohaselt oli kostja igakuiseks sissetulekuks 1500 eurot, kohustusteks 400 eurot ja tal oli üks ülalpeetav. Hageja ei ole vähemalgi määral esile toonud, kas ja kuidas laenuandja kontrollis kostja poolt laenutaotluses märgitud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta. Kohus on seisukohal, et kostjal maksehäirete puudumise kontrollimine ning kostja laenutaotluses esitatud andmetest lähtumine ei ole piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise nõude täitmiseks

§ § 4034 lg 1 – 6 mõttes. Kohus nõustub, et krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni. Vastavalt

§ 4034

lg 3 teisele lausele peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Küll aga on Riigikohus leidnud, et laenutaotlejal on

§ 14

lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu 4 taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda, ent samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (vt Riigikohtu

1. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 29.3). Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid maksehäire registri kontrollimist. Kohtu hinnangul on 8000 eurot soliidne laenusumma, mille väljaandmisele oleks pidanud eelnema põhjalik krediidivõimelisuse kontroll. Laenuandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu
2. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Käesolevalt ei nähtu, et laenuandja oleks kostja sissetulekuid ja kohustusi üldse mingil viisil kontrollinud või teinud ettepaneku esitatud andmeid täpsustada.

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. Eeltoodut arvestades on hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

§ 403

4 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidileping ei ole tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas. Riigikohus on 24. novembril 2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 tehtud otsuse punktis 25 leidnud, et kui tarbija on tühise intressikokkuleppe täitmiseks tasunud krediidiandjale raha, siis tuleb see lugeda tasutuks laenusumma tagasimaksmiseks. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevatest tagajärgedest tingituna hindab kohus alljärgnevalt kostjaga sõlmitud lepingu ülesütlemise korrektsust.

§ 416

lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Lepingu alusel sai kostja laenu 8000 eurot, mille pidi maksegraafiku alusel tagastama osamaksetena – esimene osamakse 21. juunil 2018 160 eurot ning seejärel alates 5. augustist 2018 kuni 5. juulini 2024 158 eurot 96 senti kuus iga kuu 5. kuupäevaks (dtl 56-57). Osamaksed koosnesid laenu põhiosast, intressist ja haldustasust (1 euro 50 senti kuus).

§-s 94 sätestatud intressimäär oli Eesti Panga andmetel

1. juunist 2018 kuni
2. detsembrini 2022 0% aastas. Seega ei olnud hagejal õigust sel perioodil kostjalt intressi nõuda. 5 Hageja
3. aprilli 2023 hoiatuskirja tegemise ajaks pidi kostja olema maksegraafiku alusel hagejale tasunud kokku põhiosa 5684 eurot 5 senti, kuid vastavalt tagasimaksete andmetele (dtl 60-79) oli kostja selleks ajaks tagastanud hagejale kokku 8868 eurot 72 senti, seega 3184 eurot 67 senti enam (8868,72-5684,05). Eeltoodust järeldub, et kostjal ei olnud
4. aprilli 2023 hoiatuskirja tegemise ajal hageja poolt väidetud võlgnevust. Lähtudes tagasimaksete andmetest, oli kostja tegelikkuses tagastanud kogu krediidi põhiosa, s.o 8000 eurot juba oma
5. septembri 2022 osamaksega (pärast
6. septembri 2022 tagasimakset summas 632 eurot oli kostja poolt tasutud kokku 8378 eurot 63 senti). Tarbijakrediidilepingu ülesütlemine ei olnud seega kooskõlas

§ 416lg-s 1 sätestatuga ning ülesütlemine oli tagajärjetu.

Tagasimaksete tabelist nähtub lisaks, et kostja on teinud hagejale 6. septembril 2023 makse summas 150 eurot. See makse on olnud alusetu. Kokku on kostja laenuandjale ja hagejale teinud seega tagasimakseid summas 9018 eurot (8868,72+150), seega 1018 eurot enam kui saadud laen. Seega, kuivõrd kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid tasusid, tuleb kõik tagasimaksed arvestada põhivõlgnevuse katteks. Kostja on hagejale tagastanud kogu lepingu alusel tekkinud põhivõlgnevuse. Hageja nõue põhivõla 2561 euro 41 sendi väljamõistmiseks on seetõttu põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Kogu perioodi jooksul, mil kostja hagejale laenu tagasimakseid tegi kuni laenusumma lõpliku tagastamiseni, oli

§-s 94 sätestatud intressimäär 0% aastas. Seega ei ole hagejal õigust kostjalt intressi nõuda. Kohus jätab hageja nõude intressi 100 euro 65 sendi väljamõistmiseks rahuldamata. Kuna laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtteid, ei ole laenuandjal ega hagejal õigus nõuda kostjalt muid tasusid (

§ 4034lg 7).

Seetõttu tuleb hageja nõue haldustasu 6 euro väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Kostja ei ole hageja ees kohustusi rikkunud ning hageja ei saa seetõttu nõuda viivist. Hageja viivisenõue (nii väidetavalt sissenõutavaks muutunud kui edasiulatuv) jääb seega samuti rahuldamata. Hageja palub kostjalt

§ 1132lg 2 p 3 alusel välja mõista sissenõudmiskulud summas 50 eurot.

Ka see nõue jääb rahuldamata. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostjal puudub võlgnevus hageja ees. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud hüvitada võlausaldajale sissenõudmiskulusid, kui sissenõudmiskulud on tehtud olematu nõude sissenõudmiseks. Tulenevalt eeltoodust jääb hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kuivõrd kostja ei ole menetluses osalenud, ei saa tal olla hüvitatavaid menetluskulusid. /allkirjastatud digitaalselt/ Marian Miilaste kohtunik 6